3-1-1-5-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-5-10

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 28. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi D. F. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja

9 ning § 266 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2009. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-09-8208

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. F. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2009. a kohtumäärus kriminaalasjas D. F. süüdistuses

KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 ning § 266 lg 2 p 1 järgi muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas lühimenetluses 2. oktoobri 2009. a otsusega D. F. süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 ning § 266 lg 2 p 1 järgi. Varguse eest mõisteti süüdistatavale karistuseks kaks

aastat ja omavolilise sissetungi eest kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti kaks aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg

2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti D. F.-i poolt ärakandmisele kuuluvaks üks aasta

ja neli kuud vangistust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas D. F. apellatsiooni, milles leiab, et temale mõistetud karistus on liiga range.

Apellant märkis, et ta on oma süü üles tunnistanud ja kahetseb tehtut ning palub sellest lähtuvalt lühendada

vangistust kahe kuu võrra.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2009. a määrusega jäeti apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu

KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul vastab D. F.-le mõistetud

karistus tema süüle. Maakohus on süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust arvestanud ja karistust selle tõttu

kergendanud. Samas on esimese astme kohus arvestanud asjaolu, et süüdistatavat on varem korduvalt

kriminaalkorras karistatud. Ringkonnakohus toonitas ühtlasi seda, et D. F. asus käesoleva menetluse esemeks

olevaid kuritegusid toime panema kohe pärast vanglast vabanemist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. D. F.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna

Ringkonnakohtule arutamiseks. Kassaator märgib, et süüdistatav oleks soovinud mitmeid apellatsioonis

märkimata jäänud seisukohti esitada vahetult istungil. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et D. F.-le

mõisteti rangem karistus kui see, milles süüdistatav ja prokurör olid kohtueelses menetluses suuliselt kokku

leppinud.

5. Vastuses määruskaebusele leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Ülle Jaanhold, et apellatsioon jäeti

ringkonnakohtus läbi vaatamata seaduslikult ja põhjendatult. Maakohus on karistuse mõistmisel D. F.-i

poolset süü ülestunnistust ja tehtu kahetsemist arvestanud ja seetõttu ei ole karistuse vähendamiseks kahe

kuu võrra alust. Kuna ringkonnakohtus arutatakse apellatsiooni KrMS § 331 lg 2 kohaselt apellatsiooni

piires, ei oleks apellant saanud kohtuistungil uusi argumente esitada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassaator väidab, et prokurör ei täitnud süüdistatavaga kohtueelses menetluses sõlmitud suulist

kokkulepet, mille sisuks oli süüdistava lubadus tunnistada end süüdi, kui prokurör taotleb talle kohtus

piisavalt leebet karistust. Kriminaalmenetluse raames võiks omada tähendust üksnes selline prokuröri ja

süüdistava

vaheline

karistuse

suurust

puudutav

kokkulepe,

mis

kujutaks

endast

kokkulepet

kriminaalmenetluse seadustiku üheksanda peatüki teise jao tähenduses. Sellist kokkulepet aga

kriminaaltoimiku materjalide kohaselt sõlmitud ei ole. Kriminaaltoimikust nähtub, et D. F. on taotlenud

kriminaalasja arutamist mitte kokkuleppe-, vaid lühimenetluse korras (kd 2, tl 192). Lühimenetluses ei ole

kohtumenetluse poolte soovil karistusmäära osas kohtu jaoks karistuse mõistmisel tähendust.

7. KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui

kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. aprilli 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid

apellatsiooni põhjendatuse hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole

õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka sellest, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina

kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Õiguslikult asjakohase

taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus

on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni

või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine on seega võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub

ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse

muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et

mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on Tallinna Ringkonnakohus tunnistanud D. F.-i apellatsiooni õigesti

ilmselt põhjendamatuks. Ringkonnakohus on D. F.-le mõistetud karistusega seoses viidanud asjaoludele, et

süüdistatavat on varem kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ja et ta pani uued kuriteod toime

vahetult pärast vanglast vabanemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende väidetega ja märgib, et

mõne nädala jooksul neliteist kuritegu toime pannud isikule mõistetud kaheaastast vangistust (mida lühendati

ühe aasta ja nelja kuuni) ei saa pidada liiga rangeks karistuseks. Selline karistus on kooskõlas KarS §-ga 56

ja ei hälbi kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadest. Seega oli esitatud apellatsioon

perspektiivitu ja ringkonnakohtu poolt selle kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmine korrektne.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 3. novembri 2009. a kohtumääruse kriminaalasjas D. F.-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 8

ja 9 ning § 266 lg 2 p 1 järgi muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi