3-1-1-20-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-10

Otsuse kuupäev

27. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi J. M. karistamises korruptsioonivastase seaduse §

263 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-16535

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. M. kaitsja vandeadvokaat Urmas Ustav, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

Riigikohtu istungil osalenud

kassatsioonimenetluse pooled

24. märts 2010

J. M. kaitsjana vandeadvokaat Urmas Ustav ja Põhja

Politseiprefektuuri esindajana vanemkonstaabel Tõnis Gents

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a kohtuotsus J. M. suhtes väärteomenetluse VTMS

§ 29 lg 1 p 4 alusel lõpetamise osas.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Mõista riigituludest J. M. kasuks välja tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega

kaitsjatasu summas 30 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. M. suhtes koostati 1. juulil 2009 väärteoprotokoll selle kohta, et tema, olles AS-i Lasnamäe Tööstuspark

nõukogu liige ja seega ametiisik korruptsioonivastase seaduse tähenduses, võttis ajavahemikus 7. märtsist -

9. novembrini 2007 Tallinna Farmaatsiatehase AS-lt vastu D. W. T. AS-i kinkekaardi nr 14143 väärtusega 15

000 krooni. Kinkekaardiga tasus J. M. 9. novembril 2007 osaliselt reisitellimuse nr 16338 eest. 20. novembril

2007 väljastas D. W. T. AS tema nimele arve nr 162338-1 summas 25 990 krooni, mis sisaldas reispaketti J.

M.-le ja I. S.-le.

Sellega rikkus J. M. korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 26 lg-s 2 sätestatud keeldu võtta vastu kingitusi ja

nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale või tema lähisugulastele või lähihõimlastele ning

mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö- või teenistuskohustuste erapooletut täitmist. J.

M. tegu on karistatav KVS § 263 järgi.

2. Põhja Politseiprefektuuri 30. juuli 2009. a otsusega karistati J. M.-t KVS § 263 järgi rahatrahviga 150

trahviühikut, so 9000 krooni.

3. J. M. kaitsja vandeadvokaat Urmas Ustav esitas karistusotsuse peale maakohtule kaebuse, taotledes

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1 (väärteokoosseisu puudumine) ja 5 (väärteo aegumine)

alusel.

4. Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p-de 5 (väärteo aegumine) ja 4 (teos on kuriteo tunnused) alusel.

4.1 Kohus märkis, et kohtuvälise menetleja otsusest tulenevalt pani J. M. väidetavalt toime väärteo KVS §

263 järgi perioodil 7. märts - 9. november 2007. KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle

toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Väärteootsusest

tulenevalt realiseeris J. M. väärteokoosseisus kirjeldatud asjaolud 9. novembril 2007. Seda arvestades aegus

väärtegu 9. novembril 2009 ning seetõttu lõpetas kohus väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel.

4.2 Kuid kohtu arvates oli ka teine alus väärteomenetluse lõpetamiseks. Nimelt leidis kohus tõendeid

uurides, et J. M. käitumises on ilmnenud uued asjaolud, mis tingivad vajaduse kaaluda tema suhtes

kriminaalmenetluse alustamist KarS § 293 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo tunnustel. Seetõttu lõpetaski kohus J. M.

suhtes väärteomenetluse ka VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ja saatis väärteoasja materjalid Põhja

Ringkonnaprokuratuurile kohtueelse menetluse korraldamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. M. kaitsja vandeadvokaat U. Ustav, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel väärteomenetluse lõpetamise ja väärteoasja

materjalide Põhja Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamiseks saatmise osas.

5.1 Kassaator leiab, et maakohtul puudus menetluslik õigus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1

p 4 alusel. Seda põhjusel, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-51-09 kohaselt on kohus pädev

sellel alusel väärteomenetluse lõpetama vaid siis, kui ta ise arutab väärteoasja VTMS § 83 lg-s 1 nimetatud

korras (s.t kui eelnevalt ei ole selles asjas tehtud kohtuvälise menetleja karistusotsust). Selline pädevus

puudub aga VTMS 12. peatükis sätestatud korras kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebust

lahendaval kohtul.

5.2 Kaitsja palub kohtuotsust täpsustada ja märkida, et J. M.-le etteheidetud väärtegu aegus juba 7. märtsil

2009, mitte 9. novembril 2009, nagu see on kirjas maakohtu otsuses. Kassaator leiab, et kohus ei ole võtnud

J. M.-le etteheidetava väärteo toimepanemise aja suhtes ühest seisukohta. Kohtuotsusest võib aga kaitsja

arvates aru saada, et kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses esitatud arusaamaga, et J. M.-le KVS § 26

lg 2 alusel süüksarvatavaks teoks loeti tema poolt nõudeõigust tõendava kinkekaardi vastuvõtmine. Koos

nõudeõiguse üleandmisega tuleb lugeda asetleidnuks ka kingituse vastuvõtmine KVS § 26 lg 2 mõttes.

Nõudeõiguse realiseerimine kingisaaja poolt ei ole aga käsitatav kingituse vastvõtmisena KVS § 26 lg 2

mõttes, vaid mittekaristatava järelteona. Seega, hinnates kõnesoleva väärteoasja asjaolusid, ei ole õige

rääkida vältavast teost, mis kestis 7. märtsist 2007 kuni 9. novembrini 2007. Väärteootsuse kohaselt anti J.

M.-le kinkekaardi näol nõudeõigus üle 7. märtsil 2007. Sellest tulenevalt aegus tema väärtegu 7. märtsil

2009.

5.3 Kaitsja palub hüvitada J. M.-le kaitsjatasuna menetluskulu summas 135 402 krooni ja 40 senti. Kaitsja

märgib, et väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel oli ebaõige, kuid VTMS § 29 lg 1 p 5

alusel õige. Seetõttu tulebki J. M.-le VTMS § 23 alusel menetluskulu hüvitada.

6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Politseiprefektuur jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata, leides, et kohus on väärteomenetluse lõpetamisel järginud kõiki väärteomenetluse norme.

Väärteomenetluse lõpetamise võimalus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel tuleneb otseselt VTMS § 132 p-st 3.

J. M.-le etteheidetav tegu on vaadeldav vältava süüteona. On tõendid, mis kinnitavad väärteo faktilist

lõppemist 9. novembril 2007. Kohtu järeldused väärteoasja aegumise kohta on seaduslikud. Kaitsjatasu

hüvitamist kassatsioonis nimetatud summas peab vastuse esitaja ebamõistlikuks, leides, et see on ilmselges

vastuolus nii VTMS §-ga 23 kui ka Riigikohtu praktikaga.

7. Riigikohtu istungil toetas J. M. kaitsja kassatsioonis märgitut ning toonitas, et käesoleva väärteoasja

eripära arvestades on kaitsjatasu summas 135 402 krooni ja 40 senti mõistliku suurusega. Kohtuvälise

menetleja esindaja taotles maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a otsuses ei ole võetud

ühest seisukohta J. M.-le etteheidetava väärteo toimepanemise aja suhtes ja seega ka küsimuses, kas tegemist

oli vältava süüteoga. Kohtuotsuses on lihtsalt märgitud, et kuna väärteootsuse kohaselt pani J. M. talle

süüksarvatud väärteo toime perioodil 07.03. 2007 - 09. 11. 2007, siis oli kohtuotsuse tegemise ajaks väärtegu

KarS § 81 lg 3 kohaselt igal juhul aegunud. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt (vt näiteks

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. september 2009 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-64-09 p 7) on väärteo

aegumine käsitatav absoluutse menetlustakistusena, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel

menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil.

9. Kolleegium leiab, et lõpetades väärteomenetluse lisaks väärteo aegumisele veel täiendavalt ka viitega

VTMS § 29 lg 1 p-le 4 on maakohus põhjendamatult teinud erandi väärteo aegumise kui absoluutse

menetlustakistuse suhtes. Ei ole võimalik väärteomenetluse lõpetamise järgselt seda tegelikult siiski jätkata,

kaalumaks ka teise võimaliku väärteomenetluse lõpetamise aluse olemasolu. Asjakohaseks ei saa lugeda

väärteomenetluse lõpetamise teise aluse otsimisel maakohtu viidet VTMS §-le 123. Kohtupraktikas on

tõepoolest korduvalt toonitatud väärteomenetluse seadustiku sellest sättest tulenevat kohtu kohustust arutada

väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kuid selline kohustus lasub kohtul siiski vaid

aegumata väärteo suhtes. Väärteo aegumisega kaasnev menetlustakistus aga keelab väärteoasja edasise

sisulise arutamise mistahes ulatuses.

10. Kassaator on õigesti märkinud ka seda, et maakohtul puudus menetluslik õigustus J. M. suhtes

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2009

a otsuses nr 3-1-1-51-09 nimetatud põhjusel. Selles kohtuotsuses on märgitud, et reformatio in peius keelu

põhimõttest lähtuvalt on kohus pädev väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetama vaid siis, kui ta

ise arutab väärteoasja VTMS § 83 lg-s 1 nimetatud korras (s.t kui eelnevalt ei ole selles asjas tehtud

kohtuvälise menetleja karistusotsust). Selline pädevus puudub aga VTMS 12. peatükis sätestatud korras

kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebust lahendaval kohtul, sest vastasel juhul võiks

kaebeõiguse kui põhiõiguse realiseerimine menetlusaluse isiku poolt kohtuvälise menetleja karistusotsuse

vaidlustamisel tähendada hoopis enda olukorra olulise halvendamise riski.

11. Väärteo aegumine toimib absoluutse menetlustakistusena ka kassatsioonimenetluses. See tähendab, et ka

siis, kui alles kassatsioonimenetluses selgub, et menetletav väärtegu on aegunud, peab Riigikohus menetluse

lõpetama ega ole enam pädev arutlema selle väärteo kvalifitseerimise õigsuse, tõendatuse või mistahes

muude sisuliste õiguslike küsimuste üle. Just sel põhjusel ei pea kolleegium võimalikuks käesoleva

kassatsioonimenetluse raames arutleda selle üle, kuna oli J. M.-le süüksarvatud tegu lõpule viidud. Kuid

samas on Riigikohus kassatsioonikohtuna pädev lahendama vaidlust selle üle, kas eelnevalt on aegumist

õigesti kohaldatud ja kas menetlus on õigesti lõpetatud. Tegeledes just sedalaadi vaidluse lahendamisega

leiab Riigikohus kooskõlas eelnevalt p-des 8-10 märgituga, et maakohus on ekslikult lõpetanud J. M. suhtes

väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-s 4 märgitud alusel. Sellel alusel väärteomenetluse lõpetamine

käesoleva väärteoasja puhul kujunenud menetluslikus olukorras on Riigikohtu arvates käsitatav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Seetõttu, tuginedes VTMS § 174 p-le

8, tuleb Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a otsus tühistada J. M. suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg

1 p 4 alusel lõpetamise osas.

12. Kolleegium leiab, et kuna käesoleva väärteomenetluse esemeks oli keskmise õigusliku keerukusega

väärteoasi, mille menetlemiseks kulutati siiski üle keskmise määra menetlusosaliste ja sealhulgas kaitsja

aega, siis tuleb J. M.-le väljamõistetavaks mõistliku suurusega kaitsjatasuks lugeda summa suuruses 30 000

krooni.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi