3-3-1-9-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-9-10

Otsuse kuupäev

26. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS Ühisteenused kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28. mai 2008. a

korralduse nr 951-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsus haldus-asjas

nr 3-08-1246

Menetluse alus Riigikohtus

AS Ühisteenused kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada AS Ühisteenused kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-1246 osas,

milles kohus mõistis AS-lt Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulud

205 143 krooni, ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsus samas asjas osas, milles

kohus mõistis AS-lt Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulud 40 207

krooni ja 80 senti. Teha selles osas asjas uus otsus, millega jätta menetlusosaliste menetluskulud

nende enda kanda. Ülejäänud osas jätta haldus- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ühisteenused õiguseellane AS Falck Eesti ja Tallinna linn sõlmisid 22. mail 2006 riigihanke

(viitenumber 024611) "Sõiduõiguse kontrollteenus Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi

liinidel" lepingu, millega AS Ühisteenused kohustus osutama sõiduõiguse kontrollteenust Tallinna

ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel, menetlema väärtegusid, koostama väärteootsuseid ning

pidama vastavat aruandlust. Tallinna linn kohustus maksma teenuse eest tasu.

2. Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsusega väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 tunnistati

ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 5411 lg 3 ja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 9 p 3 ja § 10 lg 5

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Otsuses leiti, et halduslepinguga on põhimõtteliselt

lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ja

sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete

täitmisena. Seega on AS-le Ühisteenused karistusfunktsiooni delegeerimine, milleks on trahvide

määramine ja sellega seotud toimingud, põhiseaduse vastane. Üldkogu märkis, et karistusvõimu

delegeerimise keeld eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab vaid süüteomenetlusi ega laiene

näiteks süüteomenetlustele eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele.

3. Tallinna Linnavalitsuse 28. mai 2008. a korraldusega nr 951-k öeldi 22. mail 2006 sõlmitud

riigihanke leping erakorraliselt üles ja loeti lepingu lõppemise ajaks 16. mai 2008. Korraldus anti

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 89 lg 1, § 90 lg 1, § 97 lg 1 ja § 100, halduskoostööseaduse (HKS)

§ 11 lg 1 p 3 ja lg 2, võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 ning 22. mail 2006 sõlmitud riigihanke

lepingu p-de 6.3, 6.4 ja 7.6 alusel.

Tuginedes Riigikohtu 16. mai 2008. a otsusele leiti, et leping on alates 16. maist 2008 õigusvastane,

sest Riigikohus tunnistas lepingu sõlmimise aluseks olnud volitusnormid põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks. Lepingu täitmine on võimatu Riigikohtu otsuse tõttu, mida Tallinna linn ei

saanud mõjutada ega vältida ja millega linn mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud lepingu

sõlmimise ajal arvestada ja millest tulenevaid tagajärgi ei ole võimalik ületada. Riigikohtu otsus on

käsitatav vääramatu jõuna halduslepingu p-de 6.3 ja 6.4 tähenduses.

4. AS Ühisteenused esitas 27. juunil 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Linnavalitsuse 28. mai 2008. a korralduse nr 951-k tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

haldusakti tagasitäitmise kohta. Samuti paluti kohustada vastustajat täitma lepingut ja

alternatiivnõudena kohustada vastustajat otsustama kõnealuse lepingu jätkamise küsimus uuesti.

AS Ühisteenused muutis 22. oktoobril 2008 kaebuse taotlusi ja palus teha kindlaks kaevatava

korralduse õigusvastasuse.

Kaebuse põhjendused olid järgmised:

1) vastustaja on kohaldanud ebaõigeid õigusnorme ning haldusakti ebaõigesti põhjendanud, mistõttu

ei ole haldusakt kontrollitav;

2) korraldusest jääb ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel on leping lõpetatud;

3) halduslepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb kohaldada HMS § 102 lg 2 ja 3 kui erisätteid VÕS

§ 196 lg 1 suhtes;

4) vastustaja on haldusakti andmisel vääralt tuginenud vääramatule jõule ja täitmise võimatusele;

5) korraldus on vastuolus kehtiva õigusega, selle sisuks olev ülesütlemisavaldus on tühine, rikutud on

kaalutlusõigust ning proportsionaalsuse nõuet;

6) Riigikohtu otsus ei ole antud juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tooks kaasa lepingu

ülesütlemise õiguse, kuna lepingut on võimalik osaliselt täita, ilma et sellega kahjustataks raskelt

avalikku huvi;

7) juhul kui lepingu täitmise osaline jätkamine ei olnud avaliku huvi raske rikkumise ohu tõttu

võimalik, oleks vastustaja pidanud tegema mõistlikult kõik endast oleneva, et lõpetada leping teise

poole huve ja õigusi vähem riivaval moel, st kokkuleppel;

8) korraldus on eraldi ka lepingu tagasiulatuva ülesütlemise tõttu vastavas osas õigusvastane.

5. Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebajalt

mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulude katteks 205 143 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt:

1) vastustajal oli õigus tulenevalt Riigikohtu otsusega lepingu sõlmimise aluseks olnud sätete

kehtetuks tunnistamisest leping ühepoolselt lõppenuks lugeda. Leping oli sõlmitud riigihanke

tulemusena ja objektiks oli kompleksteenuse üleandmine Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi

liinidel. Poolte tahe oli kooskõlas lepingu sõlmimise ajal kehtinud riigihangete seaduse (RHS) § 52

lg-tega 2 ja 3, mille kohaselt hankelepingu tingimused peavad vastama pakkumise kutse

dokumentides ja edukaks tunnistatud pakkumises esitatud tingimustele, ning hankeleping, mis ei

vasta sellele, on tühine. RHS § 69 lg-d 3 ja 4 ei võimalda antud olukorras hankelepingut muuta.

Pärast Riigikohtu otsust ei ole enam ei selle lepingu järgi ega pärast lepingu muutmist kaebaja

soovitud viisil võimalik saavutada hankelepinguga taotletud eesmärki. Lepingu muutmise korral ei

oleks täidetud ka RHS §-s 3 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtted. Kui halduslepingut ei saa

täita ega muuta seda ka ülaltoodud põhjustel õiguspäraseks, lõpetatakse HMS § 104 lg 2 kohaselt

haldusleping haldusorgani otsusel. Et sama lõike kohaselt halduslepingu lõpetamisel tagastavad

pooled lepingu järgi saadu, siis on põhjendatud ka korralduse p 2;

2) tulenevalt lepingu p-st 7.6 on tellijal õigus leping ühepoolselt lõpetada halduskoostööseadusest ja

haldusmenetluse seadusest tulenevatel juhtudel. Antud juhul on asjassepuutuv HKS § 11 lg 1 p 3.

HMS § 97 lg 1 alusel võib piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmida halduslepingu vaid

seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Lepingu sõlmimise aluseks olnud volitusnormid olid

Riigikohtu otsusega põhiseaduse vastaseks tunnistatud ning kehtetud alates 16. maist 2008.

Tulenevalt HMS §-st 100 on haldusleping õiguspärane, kui ta vastab sama seaduse §-des 54-57 või §-

des 89-91 ja § 92 lg-s 2 sätestatud nõuetele, kusjuures nimetatud nõudeid kohaldatakse

halduslepingule niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus halduslepingu olemusega. Leping oli

muutunud õigusvastaseks ja sellest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine oli võimatu.

Vastustaja lõpetas lepingu muu hulgas VÕS § 196 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt võib kumbki

lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui

ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda

lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline

ülesütlemine);

3) kuna HMS § 102 lg 1 kohaselt lõpetatakse haldusleping tsiviilseadustes sätestatud korras ja HMS

§ 105 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid

sätteid, siis HMS § 102 lg-t 2 tulebki käsitada haldusmenetluse seadusega kehtestatud erisusena.

Erisus ei tähenda halduslepingu lõpetamise ainuvõimalikku alust, vaid lisaks VÕS § 196 lg-s 1

nimetatud "mõjuvale põhjusele" on halduslepingute puhul võimalus leping ühepoolselt lõpetada ka

siis, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. HMS § 102

lg 1 ja § 105 lg 1 muutuksid eeltoodust vastupidise tõlgenduse korral sisutühjaks;

4) VÕS § 103 lg-st 2 tulenevalt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust

vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse

tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje

ületaks. Puudub igasugune alus väita, et vastustaja pidi ette nägema või mõistma teatud

seadusnormide põhiseadusevastasust ja seega ka õiguslikus keskkonnas toimunud muudatusi.

Kuna VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist, siis on selles

kontekstis vastustaja viitamine lepingu p-dele 6.3 ja 6.4 selgitava tähtsusega: lepingu jätkamine on

võimatu, kuna pooltel on võimatu täita oma lepingul põhinevaid kohustusi. Seega kaebaja võimatus

lepingut täita ja saada sellest tulu ei tulenenud mitte niivõrd kaevatud korraldusest, mis on pigem

õigusmaastikku korrastava ja formaalse tähendusega, vaid Riigikohtu otsusest;

5) lepingu lugemine lõppenuks tagantjärele kuupäevaga on õiguspärane. On selge, et pärast

Riigikohtu otsust puudus kaebajal võimalus lepingut kohaselt täita ning vastustajal puudus õigus seda

temalt ka nõuda ja kaebajale lepingujärgset tasu maksta. Riigikohus sedastas 30. novembri 2004. a

otsuses nr 3-3-1-64-04, et toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus näiteks ka siis, kui

vastav seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või

põhiseaduse vastaseks. Samas lahendis märgiti, et haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või

toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või

põhiseaduse vastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. "Sellises olukorras on

haldusorgan kohustatud, ootamata ära isiku pöördumist tema poole, ise tühistama akti või lõpetama

toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast.";

6) kaevatav korraldus on piisavalt ja õigesti faktiliselt ning õiguslikult motiveeritud;

7) HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 10

kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Tulenevalt HKMS § 93 lg-st 5 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Käesoleval juhul on tegemist väga mahuka ja keeruka (mitme eri valdkonna seaduse,

sh era- ja avaliku õiguse normide kohaldamine), teatud mõttes ka pretsedenti loova haldusasjaga.

Kaebuse lahendamise tulemus omab suurt kaalu edaspidiseks mõlemale poolele, tulenevalt kaebaja

nimetatud põhjendatud huvist esitada lepingu erakorralisest ülesütlemisest tingitud kahju hüvitamise

nõue Tallinna linna vastu. Kuna kaebaja on võtnud endale vandeadvokaadist lepingulise esindaja, oli

vastustaja vajadus tõhusa ja ulatusliku õiguskaitse järele linna maksumaksjate huvides samuti suur.

Tuginemine sellises asjas vaid oma koosseisulistele juristidele ei oleks taganud poolte võrdsust. Asjas

kõrvalise professionaalse õigusabi tellimine ei olnud alusetu. Arvestades ka summat, mida kaebaja

ise kulutas kohtumenetluses, ei ole vastustaja taotletav õigusabisumma iseenesest ülemäära suur.

Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmisel arvestas kohus ka seda, et asjas esitati mahukaid ja

põhjalikke kirjalikke seisukohti. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja muutis veidi enne asja sisulist

arutamist oma kaebuse taotlust, mis tingis vastaspoolelt vajaduse vaadata üle oma varasemad

seisukohad. Asja materjalidest on ilmne, et taotluse muutmise tingis vastustaja tugev

argumenteerimine kaebaja varasema tühistamis- ja kohustamiskaebuse perspektiivituse osas.

Eeltoodut arvestades on põhjendatud Tallinna Linnavalitsuse õigusabikulude täies ulatuses kaebajalt

väljamõistmine ja kaebaja suhtes ei ole see ebaõiglane.

6. AS Ühisteenused apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue

otsusega kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid

järgmised:

1) kohus jättis arvestamata vaidluse laiema konteksti ja kaebuse esitaja väited hea halduse põhimõtte

rikkumisest;

2) kohus lähtus ekslikust eeldusest, et Riigikohtu otsus lõpetas halduslepingu kehtivuse;

3) kohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigusnorme ja vääralt kohaldanud HMS § 102 lg-te 2

ja 3 asemel VÕS § 196 lg-t 1, samuti rikkunud HKMS § 25 lg-t 3;

4) kohus on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud HMS § 58;

5) kohus on kaebajalt vastustaja menetluskulude täies ulatuses väljamõistmisega rikkunud HKMS

§ 93 lg-t 5 ja § 92 lg-t 10. Arvestades vaidluse sisu ja halduslepingu lõpetamisega kaebajale tekkinud

negatiivseid majanduslikke tagajärgi, samuti Tallinna linna ressursse vaidluse menetlemisel, on

ebamõistlik ja ebaõiglane jätta ka kaebuse rahuldamata jätmisel vastustaja menetluskulud kaebaja

kanda. Kohus pidanuks kohaldama HKMS § 92 lg-t 10. Isegi kui need kulud välja mõistetakse,

peaks, lähtudes HKMS § 93 lg-st 5, vähendama kulude suurust mõistliku määrani (õigusabikulust

mitte üle 25%).

7. Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus halduskohtu otsuse seisukohtadega ega

pidanud vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis kohus järgmist:

1) kuna Riigikohtu otsus välistas kaebajaga sõlmitud halduslepingu täitmise, ütles vastustaja selle

õigesti HMS § 102 lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles. HMS § 102 lg 1 kohaselt

muudetakse halduslepingut ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades samas

paragrahvis kehtestatud erisusi. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kumbki lepingupool kestvuslepingu

mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt

ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kuivõrd

halduslepingu täitmine oli Riigikohtu otsusest tulenevalt objektiivselt võimatu, oli vastustaja

õigustatud VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu erakorraliselt üles ütlema;

2) vastustaja oleks pidanud kaaluma halduslepingu lõpetamise otsuses otsuse mõjusid kaebaja

huvidele ja õigustele ning otsustama kahju hüvitamise põhimõtete üle juhul, kui lepingu lõpetamine

oleks toimunud HMS § 102 lg-te 2 ja 3 alusel. Käesoleval juhul ei tulnud HMS § 102 lg-t 2

kohaldada, sest tulenevalt HMS § 102 lg-st 1 kuulusid kohaldamisele võlaõigusseaduse sätted. HMS

§ 102 lg 2 annab täiendava aluse leping ühepoolselt lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida

ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Seetõttu ei kuulunud kohaldamisele ka HMS § 102 lg 3,

mille kohaselt halduslepingu muutmise või lõpetamise korral sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud

juhul peab haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama. Halduslepingu muutmise

või lõpetamise korral peab haldusorgan hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise

kahju;

3) halduskohus leidis õigesti, et haldusleping oli muutunud Riigikohtu otsusest tulenevalt

õigusvastaseks ja sellest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine oli võimatu;

4) HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 93 lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud;

5) Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas (nt 10. mai 2001. a määrus nr 3-3-1-11-01) on leitud, et

haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muu hulgas otsustama, kas

haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid

asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse

tellimise järele. Samuti on Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas leitud, et selleks, et õigustada

halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi

olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (nt 10. mai 2001. a määrus

nr 3-3-1-11-01, 5. oktoobri 2005. a otsus nr 3-3-1-48-05, 14. mai 2007. a otsus nr 3-3-1-16-07,

19. juuni 2007. a otsus nr 3-3-1-24-07). Kui kohtuvaidluse olemust ja keerukust arvestades olnuks

haldusorgani kasuks advokaadikulude väljamõistmine põhjendatud, tuleb hinnata ka seda, kas

taotletavate õigusabikulude suurus ja kaebaja majanduslik seisund annaksid alust väljamõistetavate

õigusabikulude täiendavaks piiramiseks või nende väljamõistmata jätmiseks (Riigikohtu 14. jaanuari

2009. a otsus nr 3-3-1-62-08). Ringkonnakohtu arvates oli nendest põhimõtetest lähtuvalt Tallinna

Linnavalitsuse menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud;

6) halduslepingu erakorraline lõpetamine ei ole kohaliku omavalitsuse tegevuses igapäevane.

Halduskohus leidis õigesti, et antud juhul oli tegemist väga mahuka ja samas keeruka (mitme eri

valdkonna seaduse, sh era- ja avaliku õiguse normide kohaldamine) ning teatud mõttes ka pretsedenti

loova haldusasjaga. On põhjust arvata, et küsimus oli ka avalikkuse huvi all. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu järeldusega, et antud asjas oli kõrvalise professionaalse õigusabi tellimine

vastustaja poolt põhjendatud ja vajalik;

7) halduskohus arvestas menetluskulude väljamõistmisel põhjendatult ka asjaolu, kaebaja kulutused

antud kohtumenetluses olid võrreldavad vastustaja kulutustega;

8) mõistlik on arvata, et juriidilisest isikust kaebuse esitaja kohtusse pöördumist ei piira ülemäära

väljavaade kanda kaebuse põhjendamatuks osutumise korral vastaspoole menetluskulusid.

Menetluskulude taotlusele ei esitanud kaebaja vastuväidet, et kulud oleksid tema majanduslikku

seisundit arvestades ülemäära suured.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. AS Ühisteenused taotles kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a

otsuse tühistamist ja Tallinna Linnavalitsuselt menetluskulude väljamõistmist. Kassatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt:

1) vastustaja lõpetas vaidlusaluse halduslepingu ühepoolselt VÕS § 196 lg 1 alusel "muul mõjuval

põhjusel", kohaldamata HMS § 102 lg-d 2 ja 3. Kohtud ei motiveerinud, miks puuduvad faktilised

alused, mis vastaksid HMS § 102 lg 2 dispositsioonile. Kassaatori arvates saab vaid sellisel juhul olla

välistatud HMS § 102 lg-te 2 ja 3 kohaldamine;

2) olukorras, kus kehtivuse kaotab halduslepingu aluseks olev volitusnorm, on haldusorganil

põhimõtteliselt olemas kaalutlusruum halduslepingu ühepoolse ülesütlemise otsustamisel;

3) positiivne õigus ei reguleeri, mida haldusorgan peab tegema juhul, kui Riigikohus tunnistab

kehtetuks volitusnormi, mille alusel haldusorgan on avaliku ülesande täitmise eraõiguslikule isikule

delegeerinud. Puudub imperatiivne kohustus haldusleping lõpetada, vastupidi - HMS § 104 lg 1

kohaselt on ka õigusvastane haldusleping täitmiseks kohustuslik;

4) halduslepingu lõpetamine kui selline oli põhimõtteliselt õige, kuid kassaator ei nõustu sellega,

kuidas haldusleping lõpetati ning eelkõige sellega, et leping lõpetati ilma HMS § 102 lg-s 3 sätestatud

nõudeid kohaldamata. Halduslepingu teise poole usaldus on kaitsmisväärne ja temale tekkinud kahju

tuleb hüvitada;

5) arvestades, et tegemist on haldusorganiga, ei ole väljamõistetud menetluskulud mõistlikud. Kohus

oleks pidanud kohaldama HKMS § 92 lg-t 10. Isegi juhul, kui kulud välja mõistetakse, peaks HKMS

§ 93 lg-st 5 lähtudes vähendama kulude suurust mõistliku määrani.

9. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus on kirjalikus vastuses seisukohal, et Tallinna

Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused

kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks.

10. AS Ühisteenused esitas 19. märtsil 2010 Riigikohtule kassaatori seisukoha vastustaja vastusele ja

taotles muu hulgas vastustajalt välja mõista kassaatori kantud menetluskulud, sealhulgas ka

kassatsiooniastme menetluskulud, ning jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kassatsiooniastmes on AS Ühisteenused kandnud kulusid 67 330 krooni ja 60 senti.

11. Tallinna Linnavalitsus palus AS-lt Ühisteenused vastustaja kasuks välja mõista vastustaja

menetluskuluna kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 59 964 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2008. a otsuse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsuse seisukohtadega, et Tallinna Linnavalitsuse 28. mai

2008. a korraldus nr 951-k on õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebuse esitaja kaebuses

nimetatud põhiõigusi. Kolleegium ei pea vajalikuks kohtute põhjendusi korrata.

13. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas kohtud on õigesti ja põhjendatult mõistnud Tallinna

Linnavalitsuse kasuks AS-lt Ühisteenused välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuses leiab

AS Ühisteenused, et silmas pidades Tallinna linna ressursse selle vaidluse menetlemisel, on

ebamõistlik ja ebaõiglane jätta ka kaebuse rahuldamata jätmise korral vastustaja menetluskulud

kaebuse esitaja kanda, seda eriti täies ulatuses. Kohus oleks pidanud kohaldama HKMS § 92 lg-t 10.

Isegi juhul, kui kulud välja mõistetakse, peaks HKMS § 93 lg-st 5 lähtudes vähendama kulude

suurust mõistliku määrani (tegelikust õigusabikulust mitte üle 25%) (toimiku II kd, lehed 12-13).

Asjas ei ole vaidlust menetluskulude tasumise tõendatuse üle.

14. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna

Halduskohus mõistis HKMS § 92 lg-le 1 tuginedes AS-lt Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse

kasuks menetluskulud 205 143 krooni välja täies ulatuses. Seejuures leidis halduskohus, et tegemist

on väga mahuka ja keeruka haldusasjaga ning kõrvalise õigusabi tellimine ei olnud alusetu. Tallinna

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga menetluskulude väljamõistmise osas ning mõistis ka

ringkonnakohtus kaebajalt välja Tallinna Linnavalitsuse poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud

täies ulatuses, s.o 40 207 krooni ja 80 senti.

15. Riigikohtu halduskolleegium on 19. juuni 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-07 (p 16)

selgitanud, et õigustamaks halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude

väljamõistmist, peab kohtuasjas vaieldavad küsimused olema reeglina väljaspool haldusorgani

igapäevast põhitegevust. Põhimõtteliselt sama seisukohta on kolleegium väljendanud korduvalt ka

varem (vt nt 10. mai 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01; 5. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-48-05; 14. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-07). 6. novembri 2007. a otsuse

haldusasjas nr 3-3-1-52-07 (p 10) märkis kolleegium, et haldusorgan võib välist õigusabi küll

kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud

vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse

korral.

Asjades nr 3-3-1-62-08 (otsuse p 15), nr 3-3-1-16-07 (otsuse p 13) ja nr 3-3-1-49-04 (otsuse p 10) on

Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva

haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude

kaebajalt väljamõistmine. Riigikohus on aga kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude

väljamõistmise võimalikkust piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus

haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või

töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Lisaks võib menetluskulude

jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või

vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt 15. novembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-58-07, p 13).

16. Tallinna Linnavalitsuse lepinguline esindaja on selgitanud, et "[a]rvestades käesoleva haldusasja

erilist tähendust õiguskorras selle uudsuse ja keerukuse tõttu (millele ka kohus on oma 5. septembri

2008. a kohtumääruse punktis 5 osundanud) ning kaebusega seonduvaid võimalikke negatiivseid

tagajärgi vastustajale, oli vastustaja poolt õigustatud välise õigusabi kasutamine antud haldusasjas.

Kuivõrd õigusabiteenuse maksumus sõltub kohtuasja keerukusest, mis väljendub muu hulgas sellega

kaasnevas töömahus ning ettevalmistamiseks kulunud ajas, leiab vastustaja, et ülal toodud suuruses

tekkinud menetluskulud on õigustatud ja põhjendatud. Samuti tuleb menetluskulude väljamõistmisel

arvesse võtta kaebuse esitaja poolt kaebuse taotluse muutmist, mis sisuliselt tähendab kaebusest

osalist loobumist."(Toimiku I kd, leht 149).

17. Halduslepingute sõlmimist ja lõpetamist tuleb lugeda Tallinna Linnavalitsuse igapäevaseks

põhitegevuseks. Käesolevas kohtuasjas ei saa VÕS § 196 lg 1 ja sellega seonduvate haldusmenetluse

seaduse sätete kohaldamisel vaidlust keerukaks muuta asjaolu, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses on Riigikohus tunnistanud põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks seadusesätte, mis

võimaldas lepingut kohaselt täita. Lepingu täitmise võimalikkuse seisukohast pole juriidilisi erinevusi

sellel, kas lepingu täitmist võimaldava seaduse sätte on tunnistanud kehtetuks seadusandja või

Riigikohus.

18. Nendel põhjendustel ei ole väliste õigusabikulude väljamõistmine praegusel juhul põhjendatud.

19. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesolevas asjas on kohtud ebaõigesti mõistnud kaebajalt

välja vastustaja kasutatud välise õigusabiteenuse kulud ning AS Ühisteenused kassatsioonkaebus on

selles osas põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Riigikohtu halduskolleegium tühistab

kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2008. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsuse osas, milles kohtud mõistsid kaebajalt

vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välja lepingulise esindaja õigusabikulud. Selles osas tuleb

HKMS § 72 lg 1 p 4, § 92 lg-te 1 ja 10 ning § 93 lg 5 alusel teha uus otsus ning menetlusosaliste

menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda. Ka kassatsioonimenetluse kulud jäävad menetlusosaliste

enda kanda. Ülejäänud osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioonikautsjon tuleb HKMS § 90

lg 2 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld