3-3-1-92-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-92-09

Otsuse kuupäev

22. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Pyotr Rozhoki kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna

Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Tallinna II

piirkondliku pensionikomisjoni 21. aprilli 2008. a otsuse nr 1.1-

8.TL15/641 tühistamiseks ja Tallinna Pensioniameti

kohustamiseks sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži

hulka arvamiseks ning pensioni ümberarvutamiseks 3. aprilli

2008. a avalduse alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2009. a otsus

haldusasjas nr 3-08-817

Menetluse alus Riigikohtus

Pyotr Rozhoki kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pyotr Rozhoki kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. septembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-817 muutmata.

Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik Pyotr Rozhok esitas Tallinna Pensioniameti Tallinna

osakonnale 3. aprillil 2008 avalduse sõjaväeteenistuse aja perioodil 6. oktoober 1958 kuni

30. november 1962 pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks ja pensioni ümberarvutamiseks

vastavalt Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise

alasele koostöökokkuleppele (edaspidi koostöökokkulepe).

2. Tallinna Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Tallinna II piirkondliku

pensionikomisjoni (edaspidi pensionikomisjon) 21. aprilli 2008. a otsusega nr 1.1-8TL15/641 jäeti

P. Rozhoki avaldus rahuldamata. Otsuse põhjenduses märgiti, et koostöökokkulepe puudutab

töötamist ja sellega võrdsustatud tegevust Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni territooriumil ning

endise NSVL liiduvabariikide territooriumid ei kuulu koostöökokkuleppe alla. Kohustuslikku

sõjaväeteenistusse suunati P. Rozhok Ukrainast. Koostöökokkuleppe art 1 kohaselt korraldatakse

poolte kodanike ja nende perekondade pensioniline kindlustamine kompetentsete ametkondade poolt

vastavalt selle poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad, ja art 6 kohaselt

arvutatakse pension ühe poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi

kodanikule, kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud, selle riigi õigusaktide kohaselt, mille

territooriumil nad seaduslikult elavad. Eesti Vabariigis on riiklike pensionide määramine ja maksmine

reguleeritud riikliku pensionikindlustuse seadusega (RPKS), mille § 28 lg 2 p 3 kohaselt arvatakse

pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik

suunati teenistusse Eestist. Kuna P. Rozhok suunati sõjaväkke Ukrainast, ei saa ka selle sätte alusel

arvata tema pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aega.

3. P. Rozhok esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles pensionikomisjoni 21. aprilli

2008. a otsuse nr 1.1-8.TL15/641 tühistamist, pensioniameti kohustamist kaebuse esitaja

sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks ning pensioni ümberarvutamiseks

avalduse esitamise kuupäevast 3. aprillist 2008. a. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) siseriiklikule regulatsioonile viidati ebaõigesti, kuna kaebaja pensioniõigusliku staaži arvutamise

korda reguleerivad välislepingu sätted (RPKS § 4 lg 3);

2) koostöökokkuleppe eesmärgiks on kogu vanaduspensioni määramisel arvesse võetava

pensioniõigusliku staaži vastastikune arvestamine. See ilmneb ka koostöökokkuleppe art-st 4, mille

kohaselt pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustingimustel ja väljateenitud aastate eest

võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni

territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil.

Seega tuleb rakendada otsest analoogiat Eestis ja Venemaal omandatud pensioniõiguslike staažide

vahel - kui RPKS § 28 lg 2 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka teenistusaeg Eesti

kaitseväes, siis tuleb vastavalt koostöökokkuleppele arvata pensioniõigusliku staaži hulka ka

teenistusaeg Venemaa kaitseväes. Viidatud artikliga vastuolus oleva RPKS § 28 lg 2 p 3 asemel tuleb

põhiseaduse § 123 lg 2 ja RPKS § 4 lg 3 kohaselt kohaldada välislepingu sätteid;

3) pensionikomisjoni otsuses toodud koostöökokkuleppe art 1 tõlgendus on väär. Viidatud artikkel ei

hõlma pensioniõigusliku staaži arvutamise põhimõtteid, vaid pensioni määramise ja väljamaksmise

korda. Artiklist 1 ei tulene, et staaži arvutamisel rakendatakse üksnes siseriiklikku seadust, ka

muutuks sellise tõlgenduse korral koostöökokkuleppe eesmärk küsitavaks. Näiteks sätestab RPKS § 7

lg 1 p 2, et õigus vanaduspensionile on isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud RPKS §-s 27

sätestatud pensionistaaži. Pensionikomisjoni tõlgenduse puhul pensionär, kes töötas ainult Venemaal

või töötas Eestis vähem kui 15 aastat, Eestis vanaduspensionile õigust ei oma. Koostöökokkulepe

oleks sel juhul mõttetu;

4) kuna kaebuse esitaja saab tavalist vanaduspensioni, ei ole tema suhtes kohaldatavad ka

koostöökokkuleppe art-s 8 sätestatud erandid.

4. Tallinna Halduskohus jättis 18. oktoobri 2008. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel

põhjendustel:

1) koostöökokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud

välisleping sisaldab riikliku pensionikindlustuse seadusest erinevat regulatsiooni, tuleb kohaldada

välislepingut. Vaidlus on tekkinud sellest, kas koostöökokkuleppega on kehtestatud regulatsioon,

mille puhul Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab kohustusliku sõjaväeteenistuse aja

pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks teistsuguseid sätteid kui RPKS § 28 lg 2 p 3 ehk kas

koostöökokkuleppest tulenevalt kohustub lepingupool võtma arvesse ka sellist pensioniõiguslikku

staaži, mida tema enda siseriiklik õigus ei tunnusta;

2) RPKS § 28 lg 2 p-ga 3 sätestatakse endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja

pensioniõigusliku staaži hulka arvamise tingimuseks isiku teenistusse suunamine Eestist, millisele

tingimusele kaebuse esitaja ei vasta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 30. septembri 2008. a otsusest tulenevalt ei kuulu P. Rozhok isikute ringi, kelle suhtes

Riigikohus tunnistas RPKS § 28 lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks;

3) koostöökokkulepe ja 5. novembril 2002 allkirjastatud kokkuleppe muutmise protokoll jõustusid

16. oktoobril 2007. Koostöökokkuleppe art 9 kohaselt sõlmivad pädevad keskasutused

koostöökokkuleppe rakendamisega seotud küsimuste lahendamiseks rakendusleppe, selles

lahendamata küsimused lahendavad pooled läbirääkimiste teel. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium

ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeerium on 5. novembril 2002 sõlminud

rakendusleppe, mis jõustus koos koostöökokkuleppe ja selle muutmise protokolliga 16. oktoobril

2007. Koostöökokkuleppe tõlgendamisel on oluline, milline on olnud poolte tahe ja arusaam

koostöökokkuleppe rakendamisel, mis väljendub ennekõike rakendusleppes, aga ka poolte

aktsepteeritud praktikas koostöökokkuleppe rakendamisel;

4) koostöökokkuleppe art 1 kohaselt korraldatakse poolte kodanike ja nende perekondade

pensioniline kindlustamine kompetentsete ametkondade poolt vastavalt selle poole seadusandlusele,

kelle territooriumil nad alaliselt elavad. Pensionilise kindlustamise teostamine hõlmab nii pensionide

määramist (sh pensioniõigusliku staaži arvestamist) kui ka pensionide maksmist. Ekslik on kaebaja

väide, et selle sättega on hõlmatud vaid pensioni määramise ja maksmise protseduur;

5) ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, et vastustaja tõlgenduse kohaselt muutuks koostöökokkulepe

mõttetuks, kuna Venemaal töötanud pensionär, kes töötas Eestis vähem kui 15 aastat, RPKS § 7 lg 1

p-st 2 tulenevalt õigust pensionile ei omaks. Koostöökokkuleppe art-st 4 tuleneb, et Eesti Vabariigis

legaalselt elava Vene Föderatsiooni kodaniku pensioniõiguse määramisel on aluseks kas Eesti

Vabariigi territooriumil ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensioniõiguslik staaž,

samuti pensioniõiguslik staaž, mida ühe või teise poole territooriumil tunnustatakse. See aga, millist

staaži tunnustatakse kummagi lepingupoole territooriumil pensionistaaži hulka kuuluvana, tuleneb

kummagi lepingupoole vastavatest seadustest. Eesti Vabariigis reguleerib riikliku vanaduspensioni

saamise tingimusi ja korda riikliku pensionikindlustuse seadus, mille § 7 lg 1 p 2 alusel on õigus

vanaduspensionile isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Seega näeb

koostöökokkulepe erinevalt RPKS § 7 lg 1 p-st 2 ette pensioniõiguse määramise ja kaebuse esitaja ei

ole väitnud, et tema pensioniõiguse määramisel oleks jäetud kohaldamata välislepingu säte. Järelikult

kokkuleppe alusel pensioni määramiseks on Eesti Vabariigis elavale isikule koostöökokkuleppe

artiklist 4 tulenevalt vajalik vähemalt 15 aastat Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni

territooriumil omandatud pensionistaaži ning koos artiklis 1 sätestatuga lähtutakse Eesti Vabariigis

pensioni määramisel riikliku pensionikindlustuse seaduse regulatsioonist. Eestis viibivale teise poole

kodanikule võetakse pensionistaaži arvutamisel arvesse RPKS §-s 28 toodud loetelu, sealjuures

viidatud paragrahvi lõigetes 1-3 loetletud tegevused, mille aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži

hulka. RPKS § 28 lg 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka RPKS §-s 28 loetletud

tegevuste aeg endise NSV Liidu territooriumil;

6) seisukohta, et koostöökokkuleppe kohaselt pension määratakse ja arvutatakse isiku elukohajärgse

poole õigusaktide kohaselt, mitte aga ei ole koostöökokkuleppe eesmärgiks tagada teise poole

territooriumil elavale isikule samasugused õigused pensionile, nagu neil oleks oma

kodakondsusjärgses riigis, kinnitavad ka järgnevad koostöökokkuleppe ja rakendusleppe sätted.

Koostöökokkuleppe art 2 kohaselt laieneb kokkulepe kõikidele kodanike pensionilise kindlustamise

liikidele, mis on määratud või määratakse poolte seadusandlusega, välja arvatud art-s 8 ette nähtud

juhtudel. Rakendusleppe art-st 4 nähtuvalt on pooled koostanud pensionide vastavuse tabeli ja

nimetatud artikli p-st 2 nähtuvalt tehakse otsus pensioni määramise kohta alates koostöökokkuleppes

ette nähtud ajast juhul, kui pooltel on samaliigiline pension ja pensioni määramise alused on samad.

Kui lähtuda kaebaja käsitlusest, puuduks vajadus vastavustabeli koostamiseks. Rakendusleppe art-

st 5 tuleneb, et kui selle poole riigi õigusaktides, kuhu pensionär asus elama, ei ole ette nähtud sama

liiki pensioni määramine, mis oli ette nähtud eelmise elukohajärgse poole riigi õigusaktides, ja

pensioni ei saa määrata, tehakse pensioni määramisest keeldumise kohta otsus, milles märgitakse ära

pensioniõiguse tekkimise kuupäev ja tingimused. Enamgi selgust annab ja kohtu seisukohtade

põhjendatust kinnitab rakendusleppe art 13, mille p 12 kohaselt poole kodanikule, kellel on õigus, et

talle määratakse koostöökokkuleppe jõustumisest tingituna pension, määratakse pension

elukohajärgse poole õigusaktide kohaselt. Koostöökokkuleppe art 6 kohaselt arvutatakse pension ühe

poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi kodanikule, kes on või ei ole

pärast ümberasumist töötanud, selle riigi õigusaktide kohaselt, mille territooriumil nad seaduslikult

elavad;

7) Sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt on koostöökokkuleppe art 4 tõlgendamise küsimus

tõstatatud kahel korral. 29.-30. jaanuarini 2007 Moskvas toimunud poolte ekspertide kohtumisel

kokkulepitu kohaselt tuleb täpsustada art 4 rakendamise korda, mis käsitleb staaži arvutamist, võttes

arvesse kummagi poole territooriumil tunnustatud staaži, ent sel kohtumisel lahendust ei pakutud.

2007. a juunis on Sotsiaalministeeriumi asekantsleri poolt Venemaa asjaomasele ministeeriumile

saadetud kirjas käsitletud küsimusi, mis jäid 2007. aasta jaanuaris aset leidnud kohtumisel

lahendamata. Koostöökokkuleppe art 4 kohta on Eesti pool nimetatud kirjas selgitanud, et kummagi

poole territooriumil tunnustatud ja omandatud pensionistaaži arvestatakse tegevuse aja järgi ning

tegevuse aeg arvatakse staaži hulka kooskõlas riigi õigusaktidega (Eestis RPKS § 28 lg 2 kohaselt).

Asjaolu, et käesoleva ajani ei ole kirjale vastust saadud, kinnitab, et koostöökokkuleppe teine pool on

selliseid seisukohti aktsepteerinud;

8) koostöökokkuleppe preambuli kohaselt on leppe sõlmimisel lähtutud ühe poole kodanike

võrdsusest teise poole kodanikega pensionilise kindlustamise alal. Sellest põhimõttest ei tulene, et

leppe eesmärgiks on seatud teise poole territooriumil elavate isikute pensioniline kindlustamine

samade normide alusel, nagu tal oleks kodakondsusjärgses riigis. Võrdsus pensionilise kindlustamise

alal seisneb selles, et teise poole territooriumil viibivale isikule kohaldatakse selle poole

seadusandlust võrdselt teiste selle poole territooriumil alaliselt viibivate isikutega;

9) eeltoodust tulenevalt ei sisalda koostöökokkulepe endise NSVL sõjaväes kohustusliku

sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks teistsuguseid sätteid kui RPKS § 28

lg 2 p 3, mille kohaselt sätestatakse endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja

pensioniõigusliku staaži hulka arvamise tingimuseks isiku teenistusse suunamine Eestist. Seetõttu

puudub alus välislepingu kohaldamiseks ning pensionikomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane.

Kuna kohustamise eelduseks on haldusakti õigusvastasus, vaidlustatud otsus on aga õiguspärane, ei

kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue.

5. P. Rozhok palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldada. Ringkonnakohtule 11. augustil 2009 edastatud täiendavates seisukohtades palus P. Rozhok

kohustada vastustajat tagasiulatuvalt ümber arvestama temale 13. septembril 2002 määratud pension

pensioni määramise ajast arvates.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse

ja tegi uue otsuse, millega rahuldas P. Rozhoki kaebuse osaliselt. Uue otsusega tühistas

ringkonnakohus pensionikomisjoni 21. aprilli 2008. a otsuse nr 1.1-8.TL15/641 ja kohustas

Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametit P. Rozhoki 3. aprilli 2008. a avaldust uuesti läbi

vaatama, lähtudes ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas toodud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene

Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe tõlgendusest.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) koostöökokkulepe kehtib selle art 1 kohaselt lepingupoolte kodanike ja nende perekonnaliikmete

suhtes. Vaidlus puudub selles, et P. Rozhok on Eesti territooriumil elav Vene Föderatsiooni kodanik,

ja selles, et tema suhtes ei rakendu koostöökokkuleppe art-s 8 sätestatud erandid. Seega on

P. Rozhoki pensionilise kindlustamise suhtes koostöökokkulepe kohaldatav;

2) menetlusosalised vaidlevad koostöökokkuleppe art 4 kohaldamise üle, mis sätestab:

"Pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustustingimustel ja väljateenitud aastate eest,

võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni

territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil.";

3) P. Rozhok taotleb pensioniõigusliku staaži hulka enda sõjaväeteenistuse aja arvamist 6. oktoobrist

1958 kuni 30. novembrini 1962, leides, et tegemist on staažiga, mida tunnustatakse Vene

Föderatsiooni territooriumil. Vastustaja on keeldumist põhjendanud väidetega, et koostöölepe

puudutab töötamist ja sellega võrdsustatud tegevusi Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

territooriumil, endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide territooriumid ei kuulu lepingu alla ja

P. Rozhok suunati sõjaväeteenistusse Ukrainast. Seega on vastustaja art 4 tõlgendamisel seisukohal,

et selle alusel arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka lepingupoolte - Vene Föderatsiooni ja Eesti

Vabariigi - territooriumil, sh ka kuni 1991. a 1. jaanuarini omandatud pensioniõiguslik staaž; muude

riikide, sh muude endiste NSVL liiduvabariikide territooriumil omandatud pensionistaaž arvestatakse

Eesti Vabariigi poolt pensioni määramisel pensioniõigusliku staaži hulka, kui seda tunnustab Eesti

seadus, antud juhul riikliku pensionikindlustuse seadus;

4) Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-08-838 asuti

koostöökokkuleppe art 4 tõlgendamisel seisukohale, et selle kohaselt tuleb pensioni määramisel

arvesse võtta pensionistaaži, mida tunnustab üks või teine lepingupool, ning ei nõustutud

pensioniameti seisukohaga, et kumbki riik arvestab lisaks mõlema lepingupoole territooriumil

omandatud staažile veel ainult tema enda poolt tunnustatavat staaži;

5) poolte tahte tuvastamiseks lepingu sõlmimisel viitas ringkonnakohus koostöökokkuleppe

ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjale, milles selgitati, et Eesti Vabariik võtab endale

kokkuleppega kohustuse arvestada pensioni määramisel staaži endise NSV Liidu territooriumil kuni

1991. aastani, samuti Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja

Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel 5. novembril 2002 sõlmitud koostöökokkuleppe rakendusleppele,

mille art 3 lg 2 näeb ette: "Poolte pädevad asutused tõendavad järelepärimiste alusel poolte

territooriumil täitunud tööstaaži pikkust ning kummagi poole territooriumil tunnustatud tööstaaži

pikkust." Ringkonnakohtu arvates kinnitab see rakendusleppe säte arusaama, et koostöökokkuleppe

poolte tahe on arvestada ka vastastikku teise poole poolt tunnustatavat staaži. Ringkonnakohtu sellise

tõlgendusega nõustuti ka Riigikohtu 18. märtsi 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-09. Selle

tõlgenduse juurde jääb ringkonnakohus ka käesolevas haldusasjas;

6) PS § 123 teisest lõikest ja RPKS § 4 lg-st 3 tuleneb, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud

välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku

pensionikindlustuse seadus, kohaldatakse välislepingut. Kui kaebuse esitajal on õigus

sõjaväeteenistuse aja arvamisele pensioniõigusliku staaži hulka kokkuleppe art 4 alusel, siis ei saa

seda õigust piirata RPKS § 28 lg 2 p-s 3 sätestatud tingimustega;

7) kaebuse esitaja avaldus sõjaväeteenistuse aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka on jäänud

rahuldamata üksnes põhjusel, et täidetud ei ole RPKS § 28 lg 2 p-s 3 sätestatud tingimused. Muid

küsimusi ei ole uuritud;

8) kuigi on tõenäoline, et Vene Föderatsioon tunnustab kaebuse esitaja teenistust endise NSVL

sõjaväes pensioniõigusliku staažina, ei ole kohtule esitatud tõendeid pensioniõigusliku staaži

tuvastamiseks. Seetõttu ei tee ringkonnakohus pensioniametile ettekirjutust kaebaja poolt taotletud

staaži tema pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, vaid kohustab pensioniametit kaebuse esitaja

avaldust uuesti läbi vaatama, lähtudes koostöökokkuleppe art 4 tõlgendusest, mille kohaselt arvatakse

kaebuse esitaja sõjaväeteenistuse aeg tema pensioniõigusliku staaži hulka ka siis, kui seda aega

tunnustab pensioniõigusliku staažina Vene Föderatsioon;

9) P. Rozhoki apellatsioonimenetluses esitatud avaldus pensioni ümberarvestamiseks ja maksmiseks

alates 13. septembrist 2002 tuleb jätta tähelepanuta. Kaebuses taotles P. Rozhok vastustaja

kohustamist maksma kaebuse esitajale välja pensioni ümberarvutamise avalduse esitamise

kuupäevast 3. aprillist 2008 maksmata jäänud pensioni. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa

ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud;

10) esimese astme kohtus ei esitanud kaebuse esitaja vastustajalt menetluskulude väljamõistmise

taotlust. Apellatsioonkaebuses esitas kaebuse esitaja taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulud

500 krooni, lisades kulu kandmise tõendamiseks MTÜ Inimõiguste Teabekeskus 19. detsembri

2008. a arve-kviitungi nr 99 summas 500 krooni apellatsioonkaebuse koostamise eest. HKMS § 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude koosseisu

sätestavad HKMS § 83 lg-d 1-4. Kaebuse esitaja kulu viidatud sättes loetletud menetluskulude hulgas

ei ole. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et HKMS § 83 lg 4 kohaselt on kohtuvälise kuluna

menetluskuludeks mh "menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud". Erinevalt

halduskohtumenetluse seadustiku varasema redaktsiooni § 85 p-st 3 ei ole menetluskuludeks

"õigusabikulud". Käesolevas kohtumenetluses ei ole P. Rozhok osalenud esindaja kaudu, vaid

isiklikult. Samuti ei ole ta kasutanud kohtumenetluses nõustajat. TsMS § 228 lg 1 kohaselt võib

menetlusosaline menetluses nõustajana kasutada tsiviilkohtumenetlusteovõimelist isikut, kes sama

paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohtus esineda koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Apellandi

poolel ei ole temaga koos kohtus esinenud ega kohtule selgitusi esitanud ükski teine isik, sh MTÜ

Inimõiguste Teabekeskus. Üksnes kohtuasja menetluse ajal menetlusosalise poolt kellegi abi

kasutamine menetlusdokumendi koostamiseks ei muuda seda õigusteenust osutanud isikut

menetlusosalise nõustajaks TsMS § 228 mõttes. Seetõttu jääb P. Rozhoki taotlus menetluskulude

väljamõistmiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. P. Rozhok palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles kaebust ei

rahuldatud, ja kohustada Tallinna Pensioniametit arvama kassaatori sõjaväeteenistuse aeg

pensioniõigusliku staaži hulka. Kassaator väidab järgmist:

1) Tallinna Pensioniamet sai 16. juulil 2009 Vene Föderatsiooni Pensionifondist kinnituse, millest

nähtub, et Vene Föderatsioon tunnustab sõjaväes teenimist ja tööstaaži tulenevalt Vene Föderatsiooni

tööpensionide seaduse artikli 11 punktist 1. Seega pole vaja välja selgitada, kas Vene Föderatsioon

tunnustab sõjaväeteenistuses oldud aega pensionistaažina;

2) P. Rozhok esitas apellatsioonkaebuses taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulud 500 krooni

ja lisas kulu kandmise tõendamiseks MTÜ Inimõiguste Teabekeskus vastava arve-kviitungi.

Apellatsioonkaebuse koostamise kulud on menetluskulud HKMS § 92 lg 1 mõttes. Vastavalt

Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ artikli 7 lõikele 2 tagavad liikmesriigid, et ühingud, organisatsioonid

ja muud juriidilised isikud, kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega

õigustatud huvi direktiivi sätete järgimise tagamiseks, võiksid kaebuse esitaja nõusolekul esineda

tema nimel või tema toetuseks kohtu- ja/või haldusmenetluses, mis toimub direktiivist tulenevate

kohustuste täitmiseks. MTÜ Inimõiguste Teabekeskus on inimõiguste kaitse organisatsioon. Seega

peavad tal olema eriõigused inimeste esindamisel kohtumenetluses.

Kassatsioonkaebuse täienduses palub P. Rozhok teha Tallinna Pensioniametile ettekirjutus, millega

kohustada arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aeg.

8. Riigikohtu halduskolleegium kaasas 21. jaanuari 2010. a määrusega Sotsiaalministeeriumi

HKMS § 14 lg 3 p 3 ja lg 4 alusel haldusasjas arvamuse andmiseks. Kolleegium soovis

Sotsiaalministeeriumilt arvamust järgmistes küsimustes:

"11.1. Kas Sotsiaalministeeriumi arvates on koostöökokkulepe tõlgendatav selliselt, et

(a) koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikute teenistusaeg, mida tunnustab Vene Föderatsioon,

arvestatakse Eestis pensioniõigusliku staaži hulka koostöökokkuleppe artikli 4 alusel

või selliselt, et

(b) koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikute teenistusaeg, mida tunnustab Vene Föderatsioon,

arvestatakse Eestis pensioniõigusliku staaži hulka üksnes siis, kui on sõlmitud koostöökokkuleppe

artiklis 8 nimetatud erikokkulepe?

11.2. Kui vastus küsimusele 11.1(b) on jaatav, siis kas selline erikokkulepe on jõus?"

Sotsiaalministeerium vastas kolleegiumi küsimustele järgmiselt:

"Koostöökokkuleppe artikkel 8 näeb ette, et Poolte territooriumitel Relvajõudude, Riikliku

Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning

reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete

pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega.

Nimetatud artikkel on erand, välistades koostöölepingu subjektide ringist Relvajõudude, Riikliku

Julgeoleku organite ja sisevägede endised sõjaväelased, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning

reakoosseisu endised töötajad, teiste sõjaväeformeeringute esindajad ning nende perekonnaliikmed.

Koostöökokkuleppest artikli 8 alusel väljajäetud subjektide ring on osaliselt hõlmatud Eesti Vabariigi

ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride

sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (RTII 1995, 46, 203).

Samas oleme arvamusel, et Koostöökokkuleppe artikkel 8 ei hõlma kohustuslikus ajateenistuses

viibinud isikuid. Eeltoodust tulenevalt kuulub kohustuslik ajateenistus koostöökokkuleppe

(koosmõjus Eesti siseriiklike õigusaktidega) reguleerimisalasse."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Eestis tähtajalise elamisloa alusel elanud Vene Föderatsiooni kodanik P. Rozhokile määrati riikliku

pensionikindlustuse seaduse alusel vanaduspension alates 13. septembrist 2002, sest P. Rozhokil oli

pensioni määramiseks vajaliku pikkusega Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž. Tallinna

Pensioniameti II osakonna pensionikomisjoni 11. septembri 2002. a otsusega nr 144 ei arvatud

P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aega (6. oktoober 1958 kuni

30. november 1962) NSVL relvajõududes, sest P. Rozhokki ei suunatud teenistusse Eestist.

Praegune kohtuasi sai alguse sellest, et pensionikomisjon jättis 21. aprilli 2008. a otsusega

rahuldamata P. Rozhoki 3. aprilli 2008. a avalduse, millega taotleti NSVL relvajõududes kohustusliku

sõjaväeteenistuse aja (6. oktoober 1958 kuni 30. november 1962) pensioniõigusliku staaži hulka

arvamist ja pensioni ümberarvutamist vastavalt Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni

valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alasele koostöökokkuleppele. Nimetatud otsust

põhjendati sellega, et koostöökokkulepe puudutab töötamist ja sellega võrdsustatud tegevust Eesti

Vabariigi ja Vene Föderatsiooni territooriumil ning endise NSVL liiduvabariikide territooriumid ei

kuulu koostöökokkuleppe alla. Kohustuslikku sõjaväeteenistusse suunati P. Rozhok Ukrainast.

Pensionikomisjoni viimatinimetatud otsuse tegemise ajal ja ka praegu on P. Rozhok on Eestis

pikaajalise elamisloa alusel elav Vene Föderatsiooni kodanik.

10. P. Rozhok palus halduskohtule esitatud kaebuses pensionikomisjoni 21. aprilli 2008. a otsuse

tühistamist, pensioniameti kohustamist sõjaväeteenistuse aja P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži

hulka arvamiseks ning pensioni ümberarvutamiseks avalduse esitamise kuupäevast 3. aprillist 2008.

Halduskohus jättis P. Rozhoki kaebuse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse ja

tegi uue otsuse, millega rahuldas P. Rozhoki kaebuse osaliselt. Uue otsusega tühistas ringkonnakohus

pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse ja kohustas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametit

P. Rozhoki 3. aprilli 2008. a avalduse uueks läbivaatamiseks, lähtudes ringkonnakohtu otsuse

põhjendavas osas toodud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise

pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe tõlgendusest.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi on tõenäoline, et Vene Föderatsioon tunnustab kaebuse esitaja

teenistust endise NSVL sõjaväes pensioniõigusliku staažina, ei ole kohtule esitatud tõendeid

pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks. Seetõttu ei teinud ringkonnakohus pensioniametile

ettekirjutust kaebaja poolt taotletud staaži tema pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, vaid

kohustas pensioniametit kaebuse esitaja avalduse uueks läbivaatamiseks, lähtudes koostöökokkuleppe

art 4 tõlgendusest, mille kohaselt arvatakse kaebuse esitaja sõjaväeteenistuse aeg tema

pensioniõigusliku staaži hulka ka siis, kui seda aega tunnustab pensioniõigusliku staažina Vene

Föderatsioon.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata P. Rozhoki taotluse mõista välja menetluskulud, mis seisnesid

MTÜ Inimõiguste Teabekeskusele makstud tasus apellatsioonkaebuse koostamise eest, sest üksnes

kohtuasja menetluse ajal menetlusosalise poolt kellegi abi kasutamine menetlusdokumendi

koostamiseks ei muuda seda õigusteenust osutanud isikut menetlusosalise nõustajaks TsMS § 228

mõttes.

11. P. Rozhok palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles kaebust ei

rahuldatud, ja kohustada Tallinna Pensionametit arvama kassaatori sõjaväeteenistuse aeg

pensioniõigusliku staaži hulka. Kassatsioonkaebuse täienduses palub P. Rozhok teha Tallinna

Pensioniametile ettekirjutus, millega kohustada arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka

sõjaväeteenistuse aeg. Samuti soovib P. Rozhok, et tema kasuks mõistetaks välja apellatsioonkaebuse

koostamise kulud, mis ringkonnakohus jättis välja mõistmata.

Kolleegium märgib, et kassatsioonkaebuse on esitanud üksnes P. Rozhok ja sellest asjaolust sõltuvad

Riigikohtu volitused asja lahendamisel.

II

12. P. Rozhoki kassatsioonkaebuse põhinõude lahendamisel tuleb analüüsida õiguslikku olustikku

üldisemalt, piirdumata üksnes sellega, kas on õige ringkonnakohtu seisukoht, et P. Rozhoki taotlus

teha pensioniametile ettekirjutus arvata sõjaväeteenistuse aeg NSVL relvajõududes P. Rozhoki

pensioniõigusliku staaži hulka jääb rahuldamata seetõttu, et kohtule ei ole esitatud tõendeid

pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks.

Edasises analüüsis piirdub kolleegium eeskätt vanaduspensionide määramise ja ümberarvutamisega

seonduvaga.

13. Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni

valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a

25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise

kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla

2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on

jõus tänaseni.

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeerium

allkirjastasid 5. novembril 2002 "Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise

pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe (25.06.1993) rakendusleppe Eesti Vabariigi

Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel"

(rakenduslepe). Rakendusleppe artikli 15 kohaselt jõustub rakenduslepe samal ajal

koostöökokkuleppe ja muutmise protokolliga ning kehtib koostöökokkuleppe kehtivuse ajal.

14. Muutmise protokolliga muudetud koostöökokkulepe kehtib järgmises sõnastuses:

" Eesti Vabariigi valitsus ja Vene Föderatsiooni valitsus, edaspidi Pooled,

juhindudes 12. jaanuari 1991. aasta Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku

Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste Lepingu sätetest,

lähtudes ühe Poole kodanike võrdsusest teise Poole kodanikega pensionilise kindlustamise alal,

leppisid kokku alljärgnevas:

Artikkel 1

Poolte kodanike ja nende perekondade pensioniline kindlustamine korraldatakse kompetentsete

ametkondade poolt vastavalt selle Poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad.

Artikkel 2

Käesolev Kokkulepe laieneb kõikidele kodanike pensionilise kindlustamise liikidele, mis on

määratud või määratakse Poolte seadusandlusega, välja arvatud käesoleva Kokkuleppe Artiklis 8 ette

nähtud juhtudel.

Artikkel 3

Kõik kulutused, mis on seotud pensionilise kindlustamise teostamisega käesoleva Kokkuleppe alusel,

kannab Pool, kes kindlustamise teostab. Omavahelisi arveldusi Poolte vahel ei teostata, välja arvatud

käesoleva Kokkuleppe Artiklis 7 ette nähtud juhtudel.

Artikkel 4

Pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustustingimustel ja väljateenitud aastate eest,

võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni

territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil.

Artikkel 5

Pensioniliseks kindlustamiseks vajalikud dokumendid, mis on välja antud ühe Poole territooriumil

kehtestatud korras, võetakse arvesse legaliseerimiseta teise Poole territooriumil.

Artikkel 6

Pension arvutatakse ühe poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi

kodanikele, kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud, selle riigi õigusaktide kohaselt, mille

territooriumil nad seaduslikult elavad.

Artikkel 7

Pensionäri ümberasumisel ühe poole riigi territooriumilt teise poole riigi territooriumile lõpetatakse

pensioni väljamaksmine endises elukohas alates ümberasumise kuule järgneva kuu esimesest

kuupäevast, kui samaliigiline pension on ette nähtud uue elukoha poole riigi õigusaktides. Poolte

riikides määratakse pensioniliikide vastavus kindlaks Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene

Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel sõlmitava rakendusleppega (edaspidi

rakenduslepe).

Pensionäri uue elukoha järgi määratakse pension alates kuust, mis järgneb eelmise elukoha järgi

väljamaksmise lõpetamise kuule, kuid mitte üle kuue kuu tagasiulatuvalt uues elukohas seaduslikult

elama asumisest alates.

Juhul kui samaliigilise pensioni määramine ei ole pensionäri uue elukoha poole riigi õigusaktides ette

nähtud, jätkab pensioni väljamaksmist see pool, kelle riigi territooriumilt pensionär lahkus.

Sealjuures makstakse pension välja selle riigi omavääringus, mille territooriumile pensionär ümber

asus.

Artikkel 8

Poolte territooriumitel Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste,

Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste

sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise

Poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega.

Artikkel 9

Koostöökokkuleppe rakendamisega seotud küsimuste lahendamiseks sõlmivad poolte pädevad

keskasutused rakendusleppe. Rakendusleppes lahendamata küsimused lahendavad pooled

läbirääkimiste teel.

Artikkel 10

Kompetentsed keskametkonnad, kes teostavad Poole territooriumil pensionilist kindlustamist,

informeerivad teineteist kehtivast penisonialasest seadusandlusest ja selle muudatustest.

Artikkel 11

Käesolev Kokkulepe kuulub ratifitseerimisele ja astub jõusse ratifitseerimistunnistuste vahetamise

päevast.

Artikkel 12

Koostöökokkulepe sõlmitakse kolmeks aastaks. Juhul kui kumbki pool ei ole kolm kuud enne

koostöökokkuleppe kehtivuse tähtaja lõppemist kirjalikult teatanud oma kavatsusest lõpetada

kokkuleppe kehtivus, kehtib see veel ühe aasta.

Koostatud Tallinnas 25. juunil 1993. a. kahes eksemplaris, kumbki vene ja eesti keeles, kusjuures

mõlemal tekstil on ühesugune juriidiline jõud."

15. Koostöökokkulepe on koostöökokkuleppe, muutmise protokolli ja rakendusleppe sisust nähtuvalt

mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku

õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni,

kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe. Koostöökokkuleppe sisust nähtuvalt

määrab siseõigus pensioniea, nõutava pensioniõigusliku staaži pikkuse, pensioni suuruse jne. Sellest

lähtub ka koostöökokkuleppe artikkel 1, mille järgi poolte kodanike pensioniline kindlustamine

korraldatakse vastavalt selle poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad.

16. Koostöökokkulepe laieneb üksnes koostöökokkuleppe poolte kodanikele. Seejuures tuleb

koostöökokkulepet mõista nii, et see ei puuduta Eestis elavaid Eesti Vabariigi kodanikke ja Vene

Föderatsioonis elavaid Vene Föderatsiooni kodanikkel. Koostöökokkulepet ei saa mõista selliselt, et

Eesti Vabariik on Vene Föderatsiooni ees võtnud kohustuse võtta Eestis elavatele Eesti Vabariigi

kodanikele pensioneerimisel arvesse artiklis 4 nimetatud pensioniõiguslikku staaži.

Koostöökokkuleppe järgi piirduvad Eesti kohustused oma kodanike ees muudetud artikli 7 lg-ga 3.

17. Vaatluse all oleva otsekohaldatava kahepoolse lepingu olemusest lähtuvalt ei tule Eestis elavaid

Eesti Vabariigi kodanikke, määratlemata kodakondsusega isikuid ning kolmandate riikide kodanikke

kohelda võrdselt Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanikega. Koostöökokkulepe peab lepinguga

määratud ulatuses tagama võrdsuse Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike ja Vene

Föderatsioonis elavate Eesti kodanike vahel.

18. Kuna vaidluse all on koostöökokkuleppe artikli 4 kohaldamine, siis tuleb kindlaks määrata isikute

ring, kellele see artikkel laieneb.

Artikkel 4 on otseselt seotud artikliga 6. Artikkel 6 erineb sõnastuslikult koostöökokkuleppe artiklist

7. Erinevalt artiklist 7 ei sea artikkel 6 tingimusi selle kohta, millise riigi territooriumilt on Vene

Föderatsiooni kodanik Eestisse elama asunud või millise riigi territooriumilt on Eesti Vabariigi

kodanik Vene Föderatsiooni elama asunud. Artikli 6 kohaldamine pole seatud sõltuvusse ka sellest,

millal on Vene Föderatsiooni kodanik Eestisse elama asunud või Eesti Vabariigi kodanik Vene

Föderatsiooni elama asunud.

Artiklis 6 kõneldakse ühe poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi

kodanikest, kes elavad vastava riigi territooriumil seaduslikult. Vene Föderatsiooni kodanik, kes

viibib Eestis elamisloa alusel, tuleb kaheldamatult lugeda artiklile 6 vastavaks isikuks. Selliseks

isikuks on kohane lugeda ka Eestis sündinud Eestis elamisloa alusel viibivat Vene Föderatsiooni

kodanikku.

19. Koostöökokkuleppe artikkel 4 eristab kahesugust pensioniõiguslikku staaži - pensioniõiguslikku

staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning

pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil.

20. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil"

tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž,

mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž

summeerituna.

21.1. RPKS § 7 lg 1 p 2 järgi on õigus vanaduspensionile isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud

sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaži. Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6

formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15

aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav

koostöökokkuleppe subjektide puhul. Sellest formuleeringust tuleneb samuti järeldus, et

koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta

pikkune Eestis omandatud pensionistaaž.

21.2. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul

teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta.

22. Mõlemaid siintoodud järeldusi (21.1 ja 21.2) kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-

d 1 ja 2. RPKS § 42 lg-s 1 sätestatakse: "Isikule, kellel puudub riikliku pensioni määramiseks nõutav

Eestis omandatud pensionistaaž, kuid kellel tekib õigus riiklikule pensionile välislepingu alusel,

arvutatakse riiklik pension käesolevas paragrahvis sätestatud korras." RPKS § 42 lg-s 2 sätestatakse:

"Vanaduspensioni puhul arvutatakse esmalt vanaduspensioni teoreetiline suurus, mille puhul võetakse

arvesse kõik Eestis ja lepinguosalises riigis omandatud pensionistaažid nii, nagu need oleksid

täitunud Eestis. Vanaduspensioni tegeliku suuruse saamiseks korrutatakse vanaduspensioni

teoreetiline suurus Eestis omandatud pensionistaaži aastate arvuga ja jagatakse kõikides

lepinguosalistes riikides, kaasa arvatud Eestis, omandatud summaarse pensionistaaži aastate arvuga."

RPKS § 42 lg-te 1 ja 2 kehtiv redaktsioon sätestati 18. oktoobril 2006 vastu võetud riikliku

pensionikindlustuse seaduse, väljateenitud aastate seaduse ja välisteenistuse seaduse muutmise

seadusega. Eelnõu 917 SE seletuskirjast nähtuvalt peeti RPKS § 42 lg-te 1 ja 2 muutmisel silmas nii

EL liikmesriikides töötanud pensionitaotlejaid kui ka Eesti ja kolmandate riikide (Ukraina, Venemaa,

Kanada) vaheliste sotsiaalkindlustuslepingute subjekte.

23. RPKS § 42 lg 2 järgi võetakse arvesse Eestis ja lepinguosalises riigis omandatud pensionistaažid.

Kolmandates riikides omandatud staaže see säte ei hõlma.

24. Tulenevalt Riigikogus ratifitseeritud välislepingute kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttest

(põhiseaduse § 123 lg 2) tuleb aga pensioneerimisel arvesse võtta ka staaži, mille arvesse võtmist ei

näe ette Eesti seadus, kuid mille pensioneerimisel arvesse võtmine on ette nähtud Riigikogu poolt

ratifitseeritud jõus oleva otsekohaldatava välislepinguga.

Koostöökokkuleppe artikli 4 kohaselt võetakse arvesse ka pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse

ühe või teise poole territooriumil. Artikli 4 sisust nähtuvalt saab teise poole territooriumil tunnustatud

pensioniõigusliku staaži all mõista üksnes staaži, mis ei ole omandatud koostöökokkuleppe teise

poole territooriumil. Kui see poleks nii, siis oleks mõttetu koostöökokkuleppe artikkel 4 osas, milles

selles eristatakse poolte territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži ja poolte territooriumil

tunnustatud pensioniõiguslikku staaži.

25. Viimatinimetatud pensioniõigusliku staaži tunnustamise õiguslike viiside suhtes ei sea

koostöökokkuleppe artikkel 8 piire. Pensioniõiguslikku staaži saab kokkuleppe pool tunnustada oma

siseõigusega, kuid takistatud pole staaži tunnustamine ka välislepinguga. Kolleegium märgib, et

õiguslikult pole vahet, kas suveräänne riik tunnustab väljaspool oma territooriumi omandatud

pensioniõiguslikku staaži siseõigusega või välislepinguga. Siseõigusega pensioniõigusliku staaži

tunnustamine võib olla isegi lihtsam kui välislepinguga, sest jäävad ära läbirääkimised teise riigiga.

26. Ühepoolsete lisatingimuste võimalikkus teise poole territooriumil omandatud või teise poole

poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži suhtes (s.o artikli 4 suhtes) ei tulene ka koostöökokkuleppe

artiklist 1. Vastupidise lähenemise korral muutuks kategooriline, erandeid mittevõimaldav

kokkuleppe artikkel 4 mõttetuks - üks lepingupool saaks tänu oma siseõigusele otsustada, kas

kahepoolset lepingut kohaldatakse või mitte. Selline järeldus oleks vastuolus põhiseaduse § 123 lg-

ga 2 ja muudaks põhiseaduse § 123 lg 2 mõttetuks.

Seega ei võimalda koostöökokkuleppe artikkel 4 seostada Eestis seaduslikult elavate Vene

Föderatsiooni kodanike pensioneerimisel endise NSVL relvajõududes ajateenistuse aja

pensioniõigusliku staaži hulka arvamise võimalikkust RPKS § 28 lg-s 5 sätestatud tingimustega.

27. Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4

erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses,

sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust.

Analoogilisele seisukohale koostöökokkuleppe artikli 4 tõlgendamisel asus kolleegium ka 18. märtsi

2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-09. Nimetatud haldusasjas oli tuvastatud, et vanaduspensioni

taotleval Eestis elaval Vene Föderatsiooni kodanik G. Goncharoval on Kasahhi NSV-s omandatud

tööstaaži 28 aastat 6 kuud ja 16 päeva ning Vene Föderatsioonis omandatud staaži 3 aastat 3 kuud ja

17 päeva. Eestis omandatud pensionistaaž G. Goncharoval puudus. RPKS § 7 lg 1 sätestab, et

vanaduspensioni saamise eelduseks on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Pensionikomisjon

asus seisukohale, et kuigi Koostöökokkuleppest tulenevalt võetakse Eestis pensioni määramisel

arvesse ka Vene Föderatsioonis omandatud staaž, puudus taotlejal vanaduspensioni määramiseks

vajaliku pikkusega staaž. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga, et G. Goncharoval oli

vanaduspensioni määramiseks nõutav staaž.

28. Koostöökokkuleppe artiklist 4 tulenevalt võetakse pensioneerimisel arvesse nii

pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud endise NSVL ajal, kui ka hiljem omandatud

pensioniõiguslikku staaži.

Koostöökokkuleppe ja muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse seletuskirjas märgitakse, et Eesti

Vabariigile tuleneb kokkuleppest kohustus võtta pensioni määramisel arvesse staaži endise NSV

Liidu territooriumil kuni 1991. aastani ning Vene Föderatsiooni territooriumil pärast 1991. aastat.

Järeldust, et arvesse tuleb võtta ka pärast 1991. aastat omandatud pensioniõiguslikku staaži, kinnitab

ka rakendusleppe artikli 3 lg 1. Nimetatud sättes selgitatakse muu hulgas seda, mida tuleb Vene

Föderatsioonil Eesti puhul mõista koostöökokkuleppe artikli 4 venekeelses tekstis oleva "tööstaaž"

("trudovoi staž") all. Rakendusleppe artiklis selgitatakse järgmist: "Koostöökokkuleppe artikli 4

kohaldamisel tähendab mõiste "tööstaaž" Eesti Vabariigis pensioniõiguslikku staaži ja

pensionikindlustusstaaži; Vene Föderatsioonis - tööstaaži (kindlustusstaaži)." RPKS § 7 lg 1 p-s 2 ja

§-s 27 kasutatakse mõistet " pensionistaaž". RPKS § 27 lg-s 2 mõtestatakse mõiste " pensionistaaž"

lahti. Selle sätte järgi jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks, mida arvestatakse

kuni 1998. aasta 31. detsembrini, ning pensionikindlustusstaažiks, mida arvestatakse alates

1999. aasta 1. jaanuarist.

29. Koostöökokkuleppe artikkel 4 kõneleb pensioniõigusliku staaži arvesse võtmisest

"pensioniõiguse määramisel" ja muudetud artikkel 6 "pensioni arvutamisest". Kindlasti on nende

mõistetega hõlmatud pensioni määramine.

30. Eestis enne koostöökokkuleppe jõustumist määratud pensioni ümberarvutamist pärast

koostöökokkuleppe jõustumist koostöökokkulepe selgesõnaliselt ei nimeta.

31. Koostöökokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse

kohtlemise põhimõttel on praegusel juhul kaks aspekti.

Vene Föderatsioon on pensioneerimisel võtnud arvesse Eestis nõukogude ajal omandatud

pensioniõiguslikku staaži ja seetõttu puudus vajadus koostöökokkuleppe jõustumise tõttu

koostöökokkuleppe artiklit 4 arvesse võttes ümber arvutada pensione, mis Vene Föderatsioonis olid

määratud Eesti kodanikele. Kui koostöökokkuleppe jõustumisel ei arvutataks Eestis elavatele Vene

Föderatsiooni kodanikele, kellele enne koostöökokkuleppe jõustumist oli Eestis määratud

vanaduspension, Eestis määratud vanaduspensioni koostöökokkuleppe artiklit 4 arvesse võttes ümber,

siis koheldaks nimetatud isikuid ebavõrdselt Vene Föderatsioonis elavate Eesti kodanikega.

Enne koostöökokkuleppe jõustumist määratud pensionide ümberarvutamise võimaluse puudumine

tekitaks ilma mõistliku põhjenduseta ka ebavõrdsuse Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike

seas. Nende isikute puhul, kellele enne koostöökokkuleppe jõustumist oli määratud vanaduspension,

ei läheks pensioni määramisel koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud pensioniõiguslik staaž arvesse,

nende puhul, kellele enne koostöökokkuleppe jõustumist polnud Eestis vanaduspensioni määratud,

läheks koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud pensioniõiguslik staaž pensioni määramisel arvesse.

32. Järeldust, et artiklis 4 nimetatud staaž võetakse arvesse ka pensioni ümberarvutamisel, kinnitab

rakendusleppe artikli 13 lg 1, milles sätestatakse: "Poole kodanikule, kellel on õigus, et tema pension

arvutatakse koostöökokkuleppe jõustumise järel ümber, arvutatakse pension ümber

koostöökokkuleppe ja sellesse Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise

pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolliga (05.11.2002) tehtud

muudatuste jõustumise kuupäevast alates."

33. Vastust vajab küsimus, kelle Eestis määratud vanaduspension kuulus koostöökokkuleppe

jõustumisel ümberarvutamisele, võttes arvesse koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud staaži. Vastus

küsimusele sõltub sellest, kellele ja missugustel tingimustel sai kuni koostöökokkuleppe jõustumiseni

määrata Eesti pensioni.

Vanaduspensioniga seonduv regulatsioon koostöökokkuleppe jõustumisel oli alljärgnev.

Tulenevalt RPKS § 28 lg-st 4 arvati pensioniõigusliku staaži hulka samas paragrahvis sätestatud

tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991. aasta 1. jaanuarini juhul, kui isikul on

vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Lisaks sellele kehtis RPKS § 28 lg 4 ja lg 2 p 3

koosmõjust tulenevalt eriregulatsioon kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aja

pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks. Nimetatud tegevusperioodid arvati pensioniõigusliku

staaži hulka 15-aastase Eestis omandatud pensionistaaži olemasolul tingimusel, et isik suunati

teenistusse Eestist.

63-aastaseks saanud isikule, kellel ei olnud õigust vanaduspensionile ja kes oli elanud Eestis alalise

elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt viis aastat vahetult

enne pensioni taotlemist, määrati rahvapension RPKS § 22 alusel.

34. Koostöökokkuleppe jõustumisel oli võimalik määrata vanaduspension vanaduspensioniikka

jõudnud isikutele, kellel puudus 15-aastane Eestis omandatud pensionistaaž, kui neil oli olemas

koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud staaž. RPKS § 22 lg 1 p 2 alusel rahvapensioni saavatele

isikutele, kellel koostöökokkuleppe jõustumise tõttu täitus RPKS § 15 lg-s 1 sätestatud vanusele

vastav pensionistaaž, sai RPKS § 231 alusel määrata koostöökokkuleppe jõustumisel

töövõimetuspensioni. Kui rahvapensioni saanud isikul täitus kokkuleppe jõustumise tõttu

vanaduspensioni määramiseks vajalik staaž, siis sai talle määrata vanaduspensioni.

35. Vanaduspensioni ümberarvutamine pärast koostöökokkuleppe jõustumist oli võimalik näiteks

järgmistel juhtudel.

Vanaduspension tuli ümber arvutada, kui isikule oli RPKS § 28 lg 4 nõuetele vastava staaži alusel

pension küll määratud, kuid tal oli ka endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991. aasta 1. jaanuarini

omandatud staaž (koostöökokkuleppe artikliga 4 hõlmatud staaž), mida RPKS § 28 lg 4 tõttu ei

saanud pensioneerimisel varem arvesse võtta. Samuti tuli vanaduspension ümber arvutada, kui isikule

oli RPKS § 28 lg 4 nõuetele vastava staaži alusel pension küll määratud, kuid arvesse polnud võetud

koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud staaži, mis oli omandatud pärast 1. jaanuari 1991.

36. Praeguses kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas ajateenistuse aega endise NSVL relvajõududes

väljaspool Vene Föderatsiooni saab koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka.

Probleem on siiski laiem, sest koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatakse "Relvajõudude sõjaväelasi",

seostamata teenistust ajateenistusega. Samuti ei seostata artiklis 8 "Relvajõude" endise NSVL

relvajõududega. Sõnastuslikult laieneb koostöökokkuleppe artikkel 8 seega ka Vene Föderatsiooni

relvajõudude sõjaväelastele.

37. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei võimaldanud enne koostöökokkuleppe jõustumist ega

võimalda ka praegu arvata pensioniõigusliku staaži hulka teenistuse aega endise NSVL relvajõududes

ja riikliku julgeoleku organites ohvitserina, lipnikuna, mitšmanina või üleajateenijana, sõltumata

sellest, kas teeniti Eestis või väljaspool Eestit. Samuti ei võimalda riikliku pensionikindlustuse seadus

pensioniõigusliku staaži hulka arvata teenistuse aega niisugustel ametikohtadel teiste riikide

relvajõududes. Erandina on see võimalik RPKS § 28 lg 2 p 2 alusel, milles sätestatakse, et

pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti teenistusaeg Eesti kaitseväes ning kooskõlas

kaitseväeteenistuse seadusega selle teenistusega võrdsustatud teenistusaeg. Kolleegiumi arvates

tuleneb sellest sättest võimalus arvata välisriigi kaitseväeteenistuse aeg riikliku pensionikindlustuse

seaduse alusel pensioniõigusliku staaži hulka, kui sellise teenistuse aeg on kaitseväeteenistuse

seaduse § 190 lg 2 p 3 alusel arvatud kaitseväeteenistuse staaži hulka.

Asja materjalidest ei nähtu, et P. Rozhokil oleks kaitseväeteenistuse staaži.

38. Kolleegium märgib, et siseministeeriumi süsteemis teenistuse aega sai enne koostöökokkuleppe

jõustumist riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioneerimisel arvesse võtta ja seda saab

teha ka praegu, lähtudes RPKS § 28 lg 2 p-st 2 ja lg-st 4. Kaitseväeteenistuse seaduses, samuti

politsei ja piirivalve seaduses ettenähtud tingimustel saab nende seadustega ette nähtud

ametipensionide määramisel arvesse võtta teenistuse aega endise NSVL relvajõududes.

39. Endise NSVL relvajõududes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioneerimisel arvesse võtmist

on riikliku pensionikindlustuse seaduses erinevatel aegadel reguleeritud mõneti erinevalt.

Koostöökokkuleppe jõustumise ajal ja P. Rozhoki poolt vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud

RPKS § 28 lg 2 p 3 võimaldas pensioniõigusliku staaži hulka arvata kohustusliku sõjaväeteenistuse ja

asendusteenistuse aja, kui isik suunati teenistusse Eestist. Nõutav oli ka Eestis omandatud 15-aastane

pensionistaaž. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2008. a otsusega

asjas nr 3-4-1-8-08 tunnistati RPKS § 28 lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas,

milles see ei võimalda pensioniõigusliku staaži hulka arvata kohustusliku sõjaväe- või

asendusteenistuse aega, kui isik elas Eestis enne ja pärast väljaspool Eestit toimunud sõjaväe- või

asendusteenistusse suunamist ning on omandanud Eestis 15-aastase pensionistaaži. Praegu reguleerib

endise NSVL relvajõududes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka

arvamist RPKS § 28 lg 5, milles sätestatakse: "Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku

sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja

pärast väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud

pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni."

40. Seega P. Rozhokil puhul ei olnud ega ole ka praegu riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel

võimalik võtta pensioni määramisel ega ümberarvutamisel arvesse sõjaväeteenistuse aega endise

NSVL relvajõududes.

41. Koostöökokkuleppe artikli 2 järgi laieneb koostöökokkulepe kõikidele kodanike pensionilise

kindlustamise liikidele, mis on määratud või määratakse poolte seadusandlusega, välja arvatud

kokkuleppe artiklis 8 ette nähtud juhtudel. Artiklis 8 nimetatakse "Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku

organite ja sisevägede endiseid sõjaväelasi, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu

endiseid töötajaid, teiste sõjaväeformeeringute esindajaid ning nende perekonnaliikmeid" ja nähakse

ette, et nimetatud isikute pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse

erikokkuleppega.

42. Koostöökokkuleppe tekstist saab järeldada, et kokkuleppe artiklil 8 on kahesugune tähendus.

43. Viiteliselt on artikkel 2 seotud artikliga 8 ja sellisena täpsustab artikkel 8 artiklit 2, mille järgi osa

pensionilise kindlustuse liikidest (näiteks sõjaväelaste pensionid) on koostöökokkuleppe toimealast

välja arvatud. Sellisena täpsustab artikkel 8 artiklit 2, näidates ära need isikud, kelle pensioniline

kindlustamine reguleeritakse erikokkuleppega.

Artiklis 8 silmas peetud erikokkuleppeks on 26. juulil 1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete

tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil.

44. Artikli 8 sõnastusest saab teha järelduse, et see artikkel omab ka iseseisvat, artikliga 2 mitteseotud

tähendust. Artiklist 8 saab järeldada, et selles nimetatud isikute pensioniline kindlustamine kõigis

koostöökokkuleppega hõlmatud aspektides reguleeritakse erikokkuleppega ning koostöökokkulepe

pole nimetatud isikute suhtes kohaldatav. Koostöökokkuleppe-järgne pensioniline kindlustamine

hõlmab ka vanaduspensioni määramisel ja ümberarvutamisel koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud

pensioniõigusliku staaži arvessevõtmist.

See, et koostöökokkulepe ei laiene artiklis 8 nimetatud isikutele, tähendab seda, et need isikud ei saa

artiklis 8 nimetatud staatusele tuginevalt taotleda koostöökokkuleppega sätestatud õiguste kasutamist,

sh taotleda artikliga 8 hõlmatud isikuna teenistuses oldud aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka.

Isik, keda on nimetatud artiklis 8, saab aga taotleda muu tegevusperioodi arvamist pensioniõigusliku

staaži hulka artikli 4 alusel, tuginemata artikli 8 järgsele staatusele.

45. Koostöökokkuleppe artiklis 8 kõneldakse relvajõudude sõjaväelastest. Endise NSVL

relvajõudude sõjaväelaste hulka kuulusid mitte ainult ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja

üleajateenijad, vaid ka rea-, seersant- ja vanemkoosseisu ajateenijad. Seega kuuluvad kõik nimetatud

isikud artikli 8 toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt artikli 8 sõnastusest ei

laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega

ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas

sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas

koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse

aega.

46. Kolleegium märgib, et Sotsiaalministeerium on seisukohal, et koostöökokkuleppe artikkel 8

välistab relvajõudude endised sõjaväelased koostöökokkuleppe subjektide ringist. Samas arvab

ministeerium, et koostöökokkuleppe artikkel 8 ei hõlma kohustuslikus ajateenistuses viibinud isikuid

(vt käesoleva otsuse punkt 8). Selline seisukoht on kolleegiumi arvates ebajärjekindel ega tulene

koostöökokkuleppest, sest viimase artikkel 8 ei anna alust eristada muust sõjaväeteenistusest

ajateenistust.

III

47. Kuna P. Rozhok kuulub sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisel

koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikute hulka, siis puuduvad praeguses vaidluses P. Rozhokil

koostöökokkuleppest tulenevad õigused ning kolleegiumil puudub vajadus eraldi käsitleda

kassatsioonkaebuse põhinõuet puudutavaid väiteid. Pensioniameti vaidlustatud otsus ja

ringkonnakohtu otsus ei riku P. Rozhoki õigusi. Seepärast jääb P. Rozhoki kassatsioonkaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata taotlus teha Tallinna

Pensioniametile ettekirjutus arvata P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aeg.

48. Ehkki kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega, millega P. Rozhoki apellatsioonkaebus

osaliselt rahuldati, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolleegium saanuks ringkonnakohtu otsuse

tühistada pensioniameti kassatsioonkaebuse alusel.

IV

49. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole P. Rozhok nõus ringkonnakohtu otsusega ka osas, milles

ringkonnakohus, rahuldades P. Rozhoki apellatsioonkaebuse osaliselt, jättis välja mõistmata kulu, mis

seisnes apellatsioonkaebuse koostamise eest MTÜ-le Inimõiguste Teabekeskus väljamakstud tasus.

50. HKMS § 83 lg 4 p 1 järgi on menetluskuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

MTÜ Inimõiguste Teabekeskus ei ole apellatsioonimenetluses olnud P. Rozhoki esindajaks, sest

P. Rozhok esines apellatsioonimenetluses isiklikult, ega ka nõustajaks TsMS § 228 mõttes. Riigikohtu

halduskolleegium on 3. märtsi 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-93-08 seonduvalt nõustajakuludega

selgitanud järgmist: "HKMS § 83 lg 4 p 1 alusel on nõustajakulu menetluskulu. TsMS § 228 lg-s 2

sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis - nõustaja võib esineda kohtuistungil koos

menetlusosalisega ja anda selgitusi. [---] Ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud kirjaliku

menetluse tõttu polnud nõustaja osalemine kohtuistungil võimalik ja vastavad kulutused jäävad

seepärast kaebuse esitaja kanda."

51. Järelikult puuduvad P. Rozhokil menetluskulud HKMS § 83 lg 4 p 1 mõttes. HKMS § 93, nähes

ette menetluskulude väljamõistmise võimaluse, ei võimalda välja mõista kulusid, mille

väljamõistmist P. Rozhok taotleb. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ka osas, millega jäeti

rahuldamata P. Rozhoki taotlus välja mõista kulu, mis seisnes apellatsioonkaebuse koostamise eest

MTÜ-le Inimõiguste Teabekeskus väljamakstud tasus.

52. Kuna direktiivi 2000/43/EÜ preambuli punkt 19 ja artikkel 7 lg 1 kõnelevad esinemisest ja MTÜ

Inimõiguste Teabekeskus ei ole esinenud kohtumenetluses P. Rozhoki esindaja või nõustajana, siis

puudub kolleegiumil vajadus käsitleda P. Rozhoki väiteid, mis on esitatud seonduvalt direktiivi

2000/43/EÜ artikli 7 lg-ga 2.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld