3-2-1-36-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-36-10

Määruse kuupäev

Tartu, 21. aprill 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Helve Annoki kaebus Tartu kohtutäitur Jane Rumjantseva

9. märtsi 2009. a otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-16041

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Jane Rumjantseva määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Helve Annok (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kohtutäitur Jane Rumjantseva, esindaja vandeadvokaat Gaabriel

Tavits

Asja läbivaatamise kuupäev

19. aprill 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-16041 ja

saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kohtutäitur Jane Rumjantsevale määruskaebuselt 10. märtsil 2010. a tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helve Annok (võlgnik, avaldaja) esitas 9. veebruaril 2009 kohtutäitur Jane Rumjantsevale

(kohtutäitur) kaebuse, milles soovis enda pangakontolt debiteeritud summade tagastamist ja

kohtutäituri taandamist. Kohtutäitur jättis kaebuse 9. märtsi 2009. a otsusega rahuldamata.

2. Võlgnik esitas 13. aprillil 2009 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäituri 9. märtsi 2009. a otsuse

peale. Võlgnik palus tühistada nimetatud kohtutäituri otsuse, kohustada kohtutäiturit tagastama

võlgniku pangakontole sealt debiteeritud 3512 krooni 60 senti ja teenustasu 2 krooni 50 senti.

Kaebuses taotles võlgnik ka kohtutäituri taandamist ja uue kohtutäituri määramist.

3. Kaebuses esitatud asjaolude kohaselt on võlgniku vastu Tartu Maakohtu 7. mai 2007. a otsuse ja

sissenõudja Ülo Annoki (sissenõudja) avalduse alusel alustatud täitemenetlust nr 189/2008/395.

23. jaanuaril 2009 ei saanud võlgnik oma pangakonto kaudu teha tehinguid, kuna kohtutäitur oli

võlgniku pangakonto samal päeval arestinud. Kontolt oli debiteeritud kogu sellel olnud raha

(3512 krooni 60 senti, lisaks teenustasu 2 krooni 50 senti). 26. jaanuaril 2009 helistas võlgnik

kohtutäiturile, kes kinnitas, et on toiminud õigesti ning pangakonto arestimise kohta olevat

võlgnikule väljastatud akt. 3. veebruaril 2009 sai võlgnik posti teel 23. jaanuari 2009. a vara hoiusel

või arvelduskontol arestimise akti, riiklikust pensionist kinnipidamise akti ja täitekulu väljamõistmise

otsuse.

Kohtutäitur on rikkunud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 115 lg-t 3, jättes arestimisakti viivitamata

võlgnikule edastamata. Kohtutäitur edastas pangakonto arestimisakti pangale 23. jaanuaril 2009

kell 15:17.02 ning samal ajal debiteeriti võlgniku pangakontolt kogu raha. TMS § 115 lg 3 järgi

pidanuks kohtutäitur edastama arestimisakti võlgnikule juba 23. jaanuaril 2009. Kohtutäitur on akti

sideasutusele üle andnud alles 30. jaanuaril 2009. Kohtutäitur võttis võlgnikult võimaluse

arestimisele õigel ajal vastuväiteid esitada.

TMS § 132 lg 1 järgi ei kuulu sissetulek arestimisele, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Miinimumpalk on 4350 krooni

ning nii palju pidanuks võlgniku pangakontole raha jääma arestimise hetke seisuga. Kohtutäitur

debiteeris võlgniku pangakontolt kogu raha, asetades vähihaige ning lisakulutusi vajava keskmise

puudega töövõimetu võlgniku olukorda, kus ta ei saa osta toitu ega ravimeid ja teha vajalikke

meditsiinilisi protseduure (kiiritusravi) Tartusse sõidu võimatuse tõttu. Kohtutäituri sellist tegevust

saab vaadelda võlgniku piinamisena, mille tõttu võib võlgnik ka surra. Kohtutäitur oli teadlik

võlgniku tervislikust seisundist.

Võlgnik taotles kohtutäituri taandamist põhjusel, et kohtutäitur ei tunne oma tööd reguleerivaid

seadusi või ei soovi neid täita. Kohtutäitur piinab võlgnikku, jättes ta ilma elatusvahenditest ja

ravimite ostmise võimalusest. Kohtutäitur on kaotanud võlgniku silmis usalduse ning võlgniku

arvates ei sobi selline isik kohtutäituriks.

4. Kohtutäitur leidis vastuses kaebusele, et ta on võlgniku konto arestimisel käitunud seaduspäraselt.

Kohtutäitur küsis võlgnikult, kas ta on jaanuarikuu jooksul saanud kasutada miinimumsummat

4350 krooni. Sellele vastas võlgnik positiivselt. Seega oli 2009. a jaanuari jooksul võlgnikul kasutada

summa, mis vastab miinimumile, ning olid olemas vajalikud elatusvahendid. Kuivõrd võlgnikule oli

tagatud seadusega ettenähtud miinimumi kasutamine, oli kohtutäituril õigus teha kinnipidamisi

kontole laekunud summadest. Kohtutäiturile teadaolevatel andmetel saab võlgnik lisaks pensionile ka

töötasu ning seega oli tema sissetulek 2009. a jaanuaris suurem, kui on ettenähtud miinimum.

Kohtutäitur on täitnud nõude informeerida võlgnikku viivitamatult kontode arestimisest. Võlgnik sai

kontode arestimisest teada 26. jaanuaril 2009. Taandamise avaldus on emotsionaalne ning esitatud

väited ei vasta tegelikkusele.

5. Tartu Maakohus rahuldas 4. detsembri 2009. a määrusega võlgniku kaebuse osaliselt ning tühistas

kohtutäituri 9. märtsi 2009. a otsuse täiteasjas nr 189/2008/395. Võlgniku taotluse taandada

kohtutäitur ja määrata uus kohtutäitur jättis maakohus rahuldamata. Võlgniku kantud

menetluskuludest jättis maakohus võlgniku kanda poole makstud riigilõivust, s.o 500 krooni, ning

mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja poole makstud riigilõivust, s.o 500 krooni.

Maakohtu määruse järgi arestis kohtutäitur võlgniku pangakonto 23. jaanuaril 2009. Kohtutäitur

arestis kogu kontol oleva raha 3512 krooni 60 senti. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele

tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruses ning leidis, et kohtutäitur, saades võlgnikult telefonikõne, et

temalt on arestitud kogu kontol olev raha, oleks pidanud arestimise tühistama ja raha tagasi kandma.

Tähtsust ei ole sellel, et kohtutäituri andmetel oli võlgnik saanud enne oma raha kasutada. Arestimise

hetkel peab võlgniku kontole jääma ühe kuu palga alammäära suurune summa. Kohtutäitur ei

kontrollinud, kas võlgnikul oli ka teistes pankades kontosid, et oleks olnud tagatud palga alammäära

suuruse summa jäämine ühele võlgniku pangakontole. Seega on kohtutäituri 9. märtsi 2009. a otsus

ebaseaduslik ja see tuleb tühistada.

Kohtutäituri taandamise sätestab TMS § 9. Võlgnik ei ole esitanud TMS §-st 9 tulenevaid kohtutäituri

taandamise aluseid, seega ei saa kohtutäiturit avalduses toodud põhjustel taandada. Kohtus ei leidnud

tõendamist, et kohtutäitur oleks võlgniku suhtes erapoolik.

6. Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes määruse tühistada osas, mis

puudutab võlgniku kontode arestimise seadusvastasust, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta

kaebus rahuldamata.

Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta kohtumääruse muutmata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. veebruari 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse järgi on maakohus õigesti kohaldanud TMS § 132 lg-t 1, mille kohaselt

sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat

osa nädala või päeva sissetulekust. Nimetatud sätte kohaselt peab kohtutäitur jätma arestimisel

võlgniku kontole TMS § 132 lg-s 1 nimetatud summa vabaks kasutamiseks. Kohtutäituril puudub

otsustuspädevus lähtuda temale teadaolevast informatsioonist, et võlgnik on aresti kohaldamise kuul

enne raha kulutanud palga alammäära ulatuses. Kuni võlgniku kontod ei ole arestitud, on võlgnikul

õigus oma raha vabalt kasutada. Seadusest ei tulene kohtutäituri väide, et kuna võlgnik teadis, et tema

vastu on täitemenetlust alustatud, siis oleks ta pidanud arvestama konto arestimisega. See ei anna

alust kontosid arestida, arvestamata TMS § 132 lg-t 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kohtutäitur esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja

teha uue määruse, millega jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti TMS § 132 lg-t 1. TMS § 132 lg 1

kohaldamisel tuleb arvesse võtta jooksval kuul miinimumsumma kasutamisega. Kohtutäitur peab

seisma ka sissenõudja huvide eest ning tal on otsustamispädevus, lähtudes infost, kas võlgnik on

saanud jooksval kuul miinimumsummat kasutada või mitte. Seadus ei näe ette, et miinimumpalga

suurune summa peaks olema isikul kasutada konto arestimise hetkel. Nimetatud põhimõte ei oleks

kooskõlas võlausaldaja nõude rahuldamise efektiivsusega ega täitemenetluse olemusega.

Ringkonnakohus ei ole oma määrust ka põhjendanud.

10. Avaldaja leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 4 esimese lause ja § 695 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks samale

ringkonnakohtule.

12. Tulenevalt TsMS § 692 lg 4 esimesest lausest ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja

tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse normi. TsMS § 695 kohaselt kohaldatakse määruskaebuse menetlemisele üldjuhul

kassatsioonimenetluse kohta sätestatut. Menetlusõiguse normi olulise rikkumisena käsitatavad

asjaolud on sätestatud TsMS § 669 lg 1 p-des 1-5. Praegusel juhul tingib ringkonnakohtu määruse

tühistamise määruskaebuse põhjendustest olenemata TsMS § 669 lg 1 p 3 rikkumine.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises

kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Osal juhtudel näeb TsMS ette, et asja võib

lahendada ringkonnakohtu kohtunik ainuisikuliselt. Toimikus oleva kohtumääruse originaali (tl 75 jj)

kohaselt on kohtukoosseis olnud kolmeliikmeline, kuid määrusele on alla kirjutanud vaid kaks

kohtunikku. Seetõttu on tsiviilasja TsMS § 669 lg 1 p 3 tähenduses lahendanud ebaseaduslik

kohtukoosseis ja ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada.

13. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.

Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku

arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse

tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.

Selleks näeb TMS § 131 ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele

saab seda teha erandjuhul. TMS § 132 näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest

lähtuvalt ja TMS § 133 näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema

arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud TMS §-des 131

ja 132. Kolleegium leiab, et kuni võlgniku pangakonto ei ole arestitud, on võlgnikul õigus kasutada

kontol olevat raha enda äranägemise kohaselt, sest puudub seda keelav käsutuskeeld. Ka neil

juhtudel, mil konto arestitakse (käsutuskeeld seatakse) nt kalendrikuu lõpus, tuleb arvestada TMS §-

s 132 sätestatud arestimispiirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe

kuu eest ettenähtud palga alammäärale. Vastasel korral koormataks mh õiguskorda tarbetult

vaidlustega selle üle, kas võlgnik on kasutanud arestimisele eelnenud ajal kontol olnud raha (sh nt ka

ülalpeetavate ülevalpidamiseks) või mitte.

14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole TsMS § 173 rikkudes võtnud seisukohta

menetluskulude jaotuse kohta.

15. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

16. Kohtutäituri määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu