3-3-1-14-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-14-10

Otsuse kuupäev

21. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Lauri Landmanni (Landmann) kaebus Ida Politseiprefektuuri

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-09-584

Menetluse alus Riigikohtus

Lauri Landmanni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Lauri Landmanni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 7. juuli 2009. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri

2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-584. Saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lauri Landmann esitas 19. märtsil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Ida Politseiprefektuuri

tekitatud 200 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt viibis L. Landmann 19. jaanuarist 1. juunini 2006 Ida Politseiprefektuuri Rakvere

arestimajas. Arestimajas viibimise ajal ei võimaldatud L. Landmannil jalutada värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. Elamis- ja pesemistingimused olid ebainimlikud ning antisanitaarsed: tualetti ei

saanud kasutada privaatselt, see asus voodist 50 cm kaugusel ja oli igasuguste piireteta; kambril

puudus aken, mis oleks taganud piisava valguse; puudus ka riidenagi ja kapp, isiklikke asju ja toitu

pidi hoidma põrandal; laua puudumise tõttu pidi sööma põrandal kükitades, mis oli eriti alandav ja

tekitas kannatusi. Halvad kinnipidamistingimused ning viiekuuline kinnises ruumis viibimine

kahjustasid kaebaja tervist, mida kinnitab tervisekaart (nõrgenes kaebaja organismi vastupanuvõime;

tekkis peavalu, jõuetus, ärevushäired ja kõrge vererõhk). Kaebaja ei saanud kuude kaupa lähedastega

suhelda, sellise kohtlemise eesmärgiks oli tekitada hirmu ja alaväärsust ning murda kaebaja füüsiline

või moraalne vastupanu. Sellised kinnipidamistingimused olid kaebajale alandavad ning vastuolus

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 3. Nii seadused kui tegelik olukord

kinnipidamiskohas peavad olema konventsiooni nõuetega kooskõlas. Riik ei saa end välja vabandada

ajaloost või majanduslikest raskustest tingitud asjaoludega. Nii õiguskantsler kui rahvusvahelised

organisatsioonid on märkinud, et arestimajad on mõeldud eelkõige aresti täideviimiseks, mitte

vangistuse (sh eelvangistuse) kandmiseks. Kuna arestimaja tingimused erinevad vangla

eelvangistusosakonna tingimustest, ei tohiks arestimajas isikuid hoida kauem kui kestavad

menetlustoimingud.

2. Tartu Halduskohus jättis 7. juuli 2009. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt pidi

kinnipeetava eluruum vastama ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele ning olema

varustatud aknaga. Sel ajal kehtinud siseministri 1. detsembri 2000. a määrusega nr 71 kehtestatud

"Arestimaja sisekorraeeskiri" (arestimaja sisekorraeeskiri) ei sisaldanud nõudeid kambrite olukorra

või sisustuse kohta. Õiguse vähemalt ühe tunni pikkusele värskes õhus viibimisele nägi ette

arestimaja sisekorraeeskirja § 15 p 4, isikliku hügieeni ja kambri puhtuse eest hoolitsemine oli aga

VangS § 45 lg 2 ja arestimaja sisekorraeeskirja § 17 lg 1 p 6 kohaselt arestimajas viibivate isikute

kohustus. Seega pole arestimajas viibivatele isikutele ette nähtud kõiki neid õigusi, mida kaebaja on

võtnud oma nõude aluseks. Tõele vastab üksnes väide värskes õhus jalutamise õiguse rikkumisest,

kuid see üksi ei saa olla piisav kaebuse rahuldamiseks. Kohtule esitatu ei kinnita, et jalutusvõimaluse

puudumine oli loodud Ida Politseiprefektuuri süülise ja õigusvastase tegevuse tulemusel just kaebaja

tarbeks ning teenis tema väärikuse alandamise või tervise halvendamise eesmärki;

2) isegi kui politseiprefektuuri süü ja seos väidetava kahjuga oleksid olemas, ei tähenda see

mittevaralise kahju tingimusteta ja ainult rahas hüvitamist. Väärikuse alandamise puhul saab selline

hüvitus olla põhjendatud vaid siis, kui kohtumenetluses leiab kinnitust ametiisiku süü isiku sellises

kohtlemises, mis seisneb isiku teadlikus panemises alandavatesse või teotavatesse oludesse või

muudes tegudes, mille eesmärk on inimese au ja väärikuse riivamine, piinamine, alandamine,

kahjustamine või teotamine. L. Landmann viibis Rakvere arestimajas temast endast tulenevatel

põhjustel ning ta pole väitnud ega tõendanud, et talle kohaldati teistest erinevaid tingimusi;

3) tõendid puuduvad ka tervise kahjustamise kohta. L. Landmanni lööbe põhjuseks olid sügelised.

Millal täpselt ja millisel põhjusel see haigus tekkis, esitatust ei selgu. Kuna tegemist on peamiselt

inimese naha vahendusel edasikanduva väga nakkava haigusega, ei saa see olla tingitud värskes õhus

jalutamise võimaluse või eraldatud WC puudumisest, vähesest päevavalgusest või puudulikust

kambrisisustusest.

3. L. Landmann esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on käsitlemata jätnud kambri halvast sanitaarsest

olukorrast ja puudulikust sisustusest tingitud kaebaja alanduse. Meelevaldne on halduskohtu

seisukoht, et värskes õhus jalutamise õiguse rikkumine ei ole õigusvastane. Ebaõige on halduskohtu

väide, et puuduvad tõendid kaebaja tervise kahjustamise kohta. Tervisekaart kinnitab lööbe olemasolu

kaebajal kohe pärast tema arestimajast lahkumist ja Tartu Vangla meditsiiniosakonda paigutamist.

Kohus on jätnud hindamata kaebaja väited, et täielik kontaktide puudumine lähedastega oli kaebaja

jaoks alandav ning tekitas hirmu, ahastust ja alaväärsust. Arusaamatuks jääb kaebaja õiguste

rikkumise põhjendamine sellega, et L. Landmann viibis arestimajas temast endast tulenevatel

põhjustel.

4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. novembri 2009. a otsusega L. Landmanni

apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu 7. juuli 2009. a otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata L. Landmanni kaebus arestimajas viibimise ajal päevas ühe tunni vabas õhus viibimise

mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus rahuldas selles

osas kaebuse ja mõistis Eesti Vabariigilt L. Landmanni kasuks hüvitisena välja 2000 krooni.

Ülejäänud osas jäi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu

otsuse põhjendused olid järgmised:

1) L. Landmanni kaebuse kohaselt ei olnud tualett kambrist mingisuguste piiretega eraldatud, kuid

Ida Politseiprefektuuri väitel oli kambris olev WC-nurk kambrist riidega eraldatud. L. Landmann

viibis arestimajas kolmes erinevas kahekohalises kambris ning ringkonnakohus ei pea usutavaks, et

üheski kambris ei olnud WC vastustaja poolt kirjeldatud viisil kambrist eraldatud. L. Landmanni

väidete usutavust vähendab ka see, et ta ei ole arestimajas viibimise ajal kordagi arestimajale kaebusi

esitanud. Seetõttu peab ringkonnakohus usutavamaks vastustaja seisukohta, et kirjeldatud riidest

piirded olid WC-l olemas ja seega oli minimaalne privaatsus WC kasutamisel tagatud. Samuti on

L. Landmann kinnitanud kohtuistungil, et kambrikaaslane oli tal vaid poolteist kuud. Seega ei saa

enamiku arestimajas viibitud aja osas rääkida privaatsuse probleemist WC kasutamisel. WC-ga

seotud antisanitaarsuse kohta ei ole L. Landmann mingeid väiteid ega tõendeid esitanud;

2) väidet akna puudumise kohta ei pea ringkonnakohus usutavaks, sest vastustaja kinnitusel on

kambritel aknad, mis tagavad piisava valgustuse. Samuti on kambris kunstlik valgustus;

3) L. Landmann väidab, et kambris puudus nagi. Ida Politseiprefektuuri selgituste kohaselt on

kambrites riidenagid, kuid need lõhutakse tihtipeale ära. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kui

kambris oli tõepoolest nagi lõhutud, siis oleks sellekohase kaebuse korral arestimaja puuduse

kõrvaldanud. Riigivastutuse (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata, kui isik jättis

kasutamata võimaluse vältida kahju tekkimist muu õiguskaitsevahendiga. Seetõttu jääb L. Landmanni

kaebus selles osas rahuldamata;

4) laua puudumisele ei ole vastustaja vastu vaielnud. Ringkonnakohus märgib, et ehkki see Eesti

kehtivast õigusest vaidlusalusel ajal otsesõnu ei tulenenud, on laua olemasolu kambris, kus isikut

hoitakse ööpäevaringselt ning kus isik peab ka sööma, üldjuhul vajalik. Kohus möönab, et laua või

selle funktsiooni samaväärselt kandva mööbli puudumine sellises olukorras võib tähendada isiku

väärikust alandavat kohtlemist ja olla seetõttu õigusvastane. Samas ei pea ringkonnakohus seda

käesolevas asjas selliseks õigusvastaseks käitumiseks, mis tingiks L. Landmannile rahalise hüvitise

väljamõistmise. Laua puudumisel oli võimalik süüa näiteks voodil istudes, mistõttu ei olnud

L. Landmanni poolt väidetavalt valitud tegevus - söömine põrandal kükitades - vältimatult vajalik.

Laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus ei ole seetõttu käsitatav niisuguse raskusega

õiguste rikkumisena, et oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine (RVastS § 13 lg 1 p 3);

5) L. Landmanni tervise kahjustumine arestimaja kambris hoidmise tagajärjel ei ole tõendatud;

6) lähedastega suhtlemise keeld tulenes prokuratuuri määrusest, millega piirati L. Landmanni õigust

telefonikõnedele, kirjadele ja kokkusaamistele. Seda määrust ei ole L. Landmann kriminaalmenetluse

seadustikus ettenähtud korras vaidlustanud. Seega oli arestimaja tegevus määruse täitmisel

õiguspärane ja kahju hüvitamise nõue tuleb ka selles osas jätta rahuldamata;

7) arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 4 kohaselt oli arestialusel õigus soovi korral vähemalt üks

tund päevas valve all vabas õhus viibida. L. Landmannile selle õiguse kasutamist ei võimaldatud,

seega on Ida Politseiprefektuuri toiming õigusvastane. Õigusvastasust ei välista jalutushoovi

puudumine. Riigil on kohustus tagada, et Rakvere arestimajas oleks võimalik ühetunnise vabas õhus

viibimise õiguse realiseerimine. Jalutuskäiguks vajalike võimaluste puudumine ei ole ühekordne,

ootamatult ja avaliku võimu tahtest sõltumatult esinev vääramatu jõud, mis takistab haldusorganil

oma ülesannete täitmist. Probleemi olemasolu oli riigile teada juba oluliselt varem ning tulnuks ette

võtta vajalikke samme olukorra lahendamiseks. Arestialusele vabas õhus viibimise õiguse

mittevõimaldamine tähendab isiku kinnipidamist inimväärikust mitteaustavates tingimustes. See

ületab kitsendused ja piirangud, mis kinnipidamisega vältimatult kaasnevad. Isiku pikaajaline

ilmajätmine talle õigustloova aktiga tagatud kinnipidamistingimustest on inimväärikust alandav ja

kannatusi tekitav, mistõttu kuulub sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel

hüvitamisele. Ida Politseiprefektuuri süüd rahalise hüvitise väljamõistmise eeldusena ei välista see, et

jalutamiseks vajalikud võimalused Rakvere arestimajas puudusid. Kehtivast õigusest tulenes

vastustaja kohustus jalutuskäike võimaldada ning politseiprefektuur pidi olema sellest teadlik.

Jalutusvõimaluste puudumine on aga käsitatav RVastS § 13 lg 1 p-s 2 sätestatud objektiivse

takistusena kahju ärahoidmisel, mida võetakse hüvitise suuruse määramisel arvesse ja mis on aluseks

väljamõistetava hüvitise vähendamisele. Võttes arvesse L. Landmanni arestimajas viibitud aega,

õiguste rikkumise raskust, kaebuses taotletud hüvitise suurust ja kaebuse rahuldamise ulatust ning

eeskätt objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, on põhjendatud mõista Eesti Vabariigilt

L. Landmanni kasuks välja 2000 krooni hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati L. Landmannile

vabas õhus viibimise õiguse võimaldamata jätmisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. L. Landmann esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. L. Landmann kinnitas, et jääb

kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja rõhutas järgmist:

1) ringkonnakohus on tõendamiskoormuse vääralt jaganud. Kohus peab tuvastama objektiivse tõe,

kas kambri antisanitaarne olukord ja puudulik sisustus alandas L. Landmanni väärikust.

Ringkonnakohus on hinnanud üksnes poolte väidete usutavust, kuid praeguses asjas ei saa tuvastada

asjaolusid üksnes poolte põhistustele tuginedes. Kinnipidamistingimuste nõuetekohasust pidi

tõendama Ida Politseiprefektuur. Ringkonnakohtu seisukoht, et L. Landmann ei ole arestimajas

viibimise ajal vastavasisulisi kaebusi Ida Politseiprefektuurile esitanud, ei ole asjakohane;

2) laua puudumist ei saa asendada võimalus einetada voodil istudes või põrandal kükitades. Laua

puudumine on õigusvastane ning õigustab rahalise hüvitise väljamõistmist vastustajalt;

3) ebaõige on kohtute väide, et puuduvad tõendid kaebaja tervise kahjustamise kohta. Tervisekaart

kinnitab lööbe olemasolu kaebajal pärast tema arestimajast lahkumist ja Tartu Vangla

meditsiiniosakonda paigutamist. Kuivõrd L. Landmann viibis enne pikaajaliselt ööpäevaringselt

Rakvere arestimajas, said tervisekahjustused tekkida üksnes arestimajas viibimise tagajärjel ning

seetõttu esineb põhjuslik seos arestimajas viibimise ning tervisliku seisundi halvenemise vahel;

4) ringkonnakohus on L. Landmanni kasuks mõistnud välja mittevaralise kahju hüvitise 2000 krooni

vabas õhus viibimise mittevõimaldamise eest. Arvestades L. Landmanni arestimajas viibimise

perioodi, ei ole hüvitis proportsionaalne tema õiguste rikkumisega. Kassaator ei nõustu ka

ringkonnakohtu seisukohaga, et jalutusvõimaluse puudumine on käsitatav RVastS § 13 lg 1 p-s 2

sätestatud objektiivse takistusena kahju ärahoidmisel. Riik ei saa õigustada oma õigusvastast tegevust

sellega, et arestimajad ei ole ehitatud nõuetekohaselt. Objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel ei

esinenud, sest riik hoidis ise teadlikult vahistatut mittenõuetekohases arestimajas, kus puudus värskes

õhus viibimise võimalus.

6. Ida Politseiprefektuur (alates 1. jaanuarist 2010 Ida Prefektuur) leiab kirjalikus vastuses, et

kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Lauri Landmann viibis Rakvere arestimajas 19. jaanuarist 1. juunini 2006. Kaebuse kohaselt olid

arestimaja kambril järgmised puudused: 1) kambril ei olnud akent, mis oleks taganud piisava

valgustuse; 2) puudus riidenagi ja kapp, mille tõttu pidi isiklikke asju hoidma põrandal; 3) puudus

laud, seega pidi sööma põrandal kükitades; 4) kambris asuv WC oli voodist vaid 50 cm kaugusel ja

muust kambrist eraldamata, mistõttu ei olnud seda võimalik privaatselt kasutada. Lisaks pidas

L. Landmann enda õigusi rikkuvaks värskes õhus jalutamise ja lähedastega suhtlemise võimaluse

puudumist.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. L. Landmanni arvates alandasid

kaebuses nimetatud kinnipidamistingimused tema väärikust ja kahjustasid tervist ning ta taotleb Ida

Prefektuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

8. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, millised nõuded kehtisid kõnealusel perioodil

arestimaja kambri sisustusele. VangS § 156 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse isiku kinnipidamisele

arestimajas eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta käivaid sätteid. VangS § 90 lg 3 kohaselt peab

vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva

visuaalse ja elektroonilise jälgimise. Kuni 1. veebruarini 2007 kehtinud VangS § 45 lg 1 sätestas, et

kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja

hügieeninõuetele. Eluruumis peab olema aken, mis kindlustab ruumi nõuetekohase valgustuse.

Kolleegium märgib, et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja

valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega

nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 5. Sellisele järeldusele viitab ka

vangistusseaduse 1. veebruarist 2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab

siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud

"Euroopa vanglareeglistikuga." Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad

aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid

saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu

juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas

on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult

siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest

võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu 7. aprilli

2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 19).

9. Arestimaja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu (sealhulgas riidenagi, kapi, laua ja muust

kambrist piirdega eraldatud WC olemasolu) L. Landmanni arestimajas viibimise ajal kehtinud

vangistusalased õigusaktid otsesõnu ette ei näinud. Kuid kolleegium märgib, et sõltumata selgelt

sätestatud nõuete puudumisest võivad kinnipidamistingimused siiski osutuda õigusvastaseks ja

rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab

inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes peeti (vt 15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja seal viidatud

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).

10. Järgnevalt selgitab halduskolleegium tõendamiskoormuse sisu ja ulatust käesolevas asjas.

L. Landmann väidab kassatsioonkaebuses, et tema kaebuses kambri sisustuse kohta väidetud

asjaolusid ei saa hinnata üksnes poolte väidete usutavusele tuginedes, nagu seda tegi ringkonnakohus.

Ida Prefektuur pidi tõendama kinnipidamistingimuste nõuetekohasust.

HKMS § 15 lg 3 paneb kaebuse esitajale kohustuse põhjendada oma väiteid vastavate tõenditega. Kui

tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja

teatada, kus need asuvad. Sama kohustus on vastuväite esitamisel asutusel, kelle toimingu peale on

kaevatud. HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus teeb ettepaneku, et

menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid, või vajadusel kogub tõendeid omal algatusel.

Seega pidi L. Landmann eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Teisalt ei

saa kohus, eriti arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, kaebaja väiteid arestimajas

valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Riigikohus on

22. märtsi 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (punktis 13) selgitanud, et kaebuses nimetatud

asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades

kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Viidatud kohtuasjas vaieldi küll

vangla kartseri tingimuste nõuetekohasuse üle, kuid kolleegium on seisukohal, et uurimispõhimõtet ja

tõendamiskoormust tuleb sarnaselt sisustada ka praeguses asjas. Toimikust nähtuvalt on L. Landmann

viibinud kogu kohtumenetluse ajal kinnipeetavana Viru Vanglas ja seetõttu oli kolleegiumi arvates

tema võimalus Rakvere arestimaja tingimusi puudutavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks

piiratud. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades oleksid kohtud seega pidanud nõudma tõendite

esitamist Ida Prefektuurilt. Uurimispõhimõtte rikkumise tõttu on jäänud kaebuse lahendamisel

tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja see on kolleegiumi arvates kohtumenetluse normi

oluline rikkumine, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse.

11. Kolleegium märgib tõendamisega seoses täiendavalt, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO

piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase

konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud

konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi

kinnipidamiskohtadesse. Külastuste eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava kohtlemise

ennetamine ja kinnipidamistingimuste parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO konventsiooni

fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel kohustuvad konventsiooni osalisriigid looma või moodustama

ka vähemalt ühe kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku ennetusasutuse või tagama selle

olemasolu. Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis ennetusasutuseks õiguskantsler.

Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike

jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub

tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele

hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse

kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele.

12. Ringkonnakohus on pidanud usutavaks, et kui L. Landmann oleks esitanud arestimajas viibimise

ajal kaebuse riidenagi puudumise kohta, oleks see puudus kõrvaldatud. Seega ringkonnakohtu arvates

on L. Landmann jätnud kasutamata võimaluse vältida kahju tekkimist. L. Landmann leiab, et talle ei

saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita.

RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-

st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla

välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu

vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise,

kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või

toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 17. juuni 2002. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja leiab, et arestimajas

viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

L. Landmannil oli võimalus oma õigusi kaitsta, sest puuduvale või lõhutud riidenagile tähelepanu

juhtimise korral oleks riidenagi paigaldamine kambrisse olnud võimalik. L. Landmann ei ole

kassatsioonkaebuses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks

arusaadav või tal oli arestimajale nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus.

13. Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et laua puudumisega kaasnev võimalik

ebamugavus eraldivõetuna ei ole niisuguse raskusega õigusterikkumine, mille eest oleks vajalik

rahalise hüvitise väljamõistmine. Kolleegium rõhutab aga, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja

võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse

mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis

kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (vt Riigikohtu 10. septembri 2009. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-24-09, p 9). Ringkonnakohus ei ole hinnanud Rakvere arestimaja

kinnipidamistingimusi kogumis.

14. L. Landmanni arvates rikkus arestimajas viibimise ajal tema õigusi täielik kontaktide puudumine

lähedastega. Halduskohus sellele väitele hinnangut ei andnud. Ringkonnakohus leidis Ida Prefektuuri

seletusele tuginedes, et lähedastega suhtlemise keeld tulenes prokuratuuri määrusest, millega piirati

L. Landmanni telefonikõnesid, kirjavahetust ja kokkusaamisi. Prokuratuuri määrust L. Landmann

kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustanud ei ole ja seetõttu oli prefektuuri

tegevus määruse täitmisel ringkonnakohtu arvates õiguspärane.

Vahistatu kokkusaamisi reguleeris kõne all oleval perioodil VangS § 94, mille 1. lõike kohaselt

lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida

vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. VangS § 96 lg 1 annab vahistatule õiguse

kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Vahistatu lühiajaliste

kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede õigust võib vangla direktor piirata uurija, prokuröri

või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks (VangS § 94 lg 1 2.

lause ja § 96 lg 3). VangS § 156 lg 3 kohaselt on eelvangistuse täideviimisel arestimaja juhil,

kinnipidamistingimusi tagaval politseiametnikul ja arestimaja koosseisulisel teenistujal piirangute

kehtestamisel vastavad vangla direktori ning vanglaametniku õigused ja kohustused. Arestimajas

viibiva vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja sidepidamise täpsem kord on

kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja 6. peatükis.

Erinevalt ringkonnakohtust leiab halduskolleegium, et Ida Prefektuuri toimingute õigusvastasust ei

välista pelgalt see, et kaebaja tema õigusi piiravat prokuratuuri määrust kriminaalmenetluse

seadustikus ettenähtud korras ei vaidlustanud. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et

vahistatu kirjade vastuvõtmisest ja edastamisest keeldumine vangla poolt on haldustoiming, mis võis

tugineda Kaitsepolitsei määrusega vahistatule kindlaks määratud piirangutele; vangla selliste

toimingute õiguspärasus on kontrollitav halduskohtumenetluses (vt 21. aprilli 2008. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-84-07, p 16). Kui L. Landmann on arestimajas viibides avaldanud soovi

lähedastega kokku saada või neile kirju saata või helistada, on kolleegiumi arvates ka praeguses asjas

võimalik hinnata, kas Ida Prefektuur on L. Landmanni kontakte lähedastega piiranud kooskõlas

prokuratuuri määruses kindlaks määratud tingimustega. Vangistusseaduse normide vale tõlgendamise

tõttu on ringkonnakohus jätnud kaebaja väitele sisulise hinnangu andmata.

15. Halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada

kahju ärahoidmise objektiivse takistusena ja ringkonnakohus on L. Landmannile väljamõistetud

hüvitist RVastS § 13 lg 1 p 2 alusel õigustamatult vähendanud. VangS § 93 lg 5 kohaselt

võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Seaduses

imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud vastustaja jaoks olla ootamatu. Seaduses

ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri. Kahju ärahoidmiseks

oleks võinud kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla

eelvangistusosakonda.

16. Kassaator leiab kohtutest erinevalt, et L. Landmanni tervisekaardi andmed kinnitavad arestimajas

viibimise tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste olemasolu. Kuna HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb

Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus kaebuse

aluseks olevaid asjaolusid ei tuvasta, ei ole kolleegiumil võimalik tervisekaardi andmeid ümber

hinnata. L. Landmann ei väida, et kohtud oleks mõne tervisekahjustust puudutava tõendi hindamata

jätnud või rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme.

17. L. Landmanni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata

osas, milles taotleti Riigikohtult uue otsuse tegemist ja hüvitise väljamõistmist. Menetlusnormi

olulise rikkumise, eelkõige uurimispõhimõtte täitmata jätmise, ja materiaalõiguse väära kohaldamise

tõttu tühistab Riigikohus Tartu Halduskohtu 7. juuli 2009. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu

5. novembri 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-09-584 ning saadab asja halduskohtule uueks

arutamiseks. Halduskohtul tuleb asja uuel arutamisel tuvastada, pidades silmas eespool selgitatud

tõendite kogumise ja hindamise põhimõtteid, millised olid L. Landmanni kinnipidamistingimused

Rakvere arestimajas. L. Landmanni õiguste võimaliku rikkumise ulatuse ja kahjunõude hindamisel

tuleb arvestada arestimaja mittenõuetekohaseid tingimusi kogumis.

18. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. Kuna kolleegium tühistab halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsuse ning saadab asja halduskohtule uueks arutamiseks, ei võta kolleegium

seisukohta muude menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise suhtes.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld