3-2-1-26-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Illar Eensoo hagi OÜ Viljandi Takso vastu saamata jäänud

töötasu 31 725 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-21276

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Illar Eensoo kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

31 725 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Illar Eensoo (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marina Valge

Kostja Osaühing Viljandi Takso (registrikood 10741631)

Asja läbivaatamise kuupäev

22. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-21276 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt 25. jaanuaril 2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Illar Eensoo (edaspidi hageja) esitas 6. juunil 2007 Tartu Maakohtule hagiavalduse

Osaühingu Viljandi Takso (edaspidi kostja) vastu saamata jäänud töötasu 31 725 krooni nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10. novembril 2004 töölepingu, mille alusel asus

hageja alates samast päevast tööle taksojuhina. Hageja töötas osalise tööajaga ning töölepingu järgi

oli tema palgaks 50% Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast. Tegelikult kostja hagejale

palka ei maksnud. Hagejal jäi saamata töötasu 2004. aastal 2085 krooni, 2005. aastal 16 140 krooni ja

2006. aastal 13 500 krooni.

Hageja töövahendiks oli kostja liisitud sõiduauto, mida kasutas ka teine kostja töötaja. Hageja sai

tellimusi kostja mobiiltelefoni kaudu ning osutas teenust kostja nimel. Seega olid pooled

töölepingulises suhtes.

Hageja palus Viljandimaa Töövaidluskomisjoni esitatud avalduses kostjalt välja mõista saamata

jäänud töötasu 31 725 krooni. Töövaidluskomisjon leidis, et pooled ei olnud töölepingulises suhtes

ning lõpetas 16. mai 2007. a otsusega menetluse.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Pooled vormistasid suhted küll töölepinguna, kuid lepingu sõlmimisel ei olnud poolte ühine tegelik

tahe suunatud töösuhte tekitamisele. Tegelikult sõlmiti muu võlaõiguslik leping.

Hageja soovis kostjalt saada tööd taksojuhina. Kostja oli nõus andma hageja valdusse ja kasutusse

taksoteenuse osutamiseks kostja liisitud sõiduauto tingimusel, et hageja vormistab end füüsilisest

isikust ettevõtjaks ning võtab enda kanda sõidukiga seotud liisingu- ja liikluskindlustusmaksed.

Hageja palus füüsilisest isikust ettevõtjaks vormistamiseks ajapikendust, kuna ta töötas ajutiselt teise

tööandja juures ega soovinud olla Maksu- ja Tolliametis samal ajal arvel nii töötajana kui ka

füüsilisest isikust ettevõtjana. Pooled leppisid kokku, et vormistavad töölepingu hageja füüsilisest

isikust ettevõtjana registreerimiseni, kuid hageja hüvitab kostjale enda palgalt tasutava tulu- ja

sotsiaalmaksu. Hageja asuski alates 12. novembrist 2004 kostja nimel taksoteenust osutama.

Hageja sai tellimusi kostja telefoni kaudu, kuid poolte kokkuleppel hüvitas hageja kostjale sõiduki

liisingu- ja kindlustusmaksed ning kandis taksoteenuse osutamisega seotud muud kulud (kütuse-,

hooldus- ja remondikulud, telefoni ja ooteplatsi kasutamise tasu), võttes seega kõik töövahenditega

seotud kulud enda kanda. See ei ole omane töölepingule. Hageja oli oma tegevuses iseseisev, valides

ise taksoteenuse osutamiseks sobiva aja. Kostja ei korraldanud hageja tööaega, ei pidanud

tööajaarvestust, ei allutanud teda töökorrale ega andnud juhiseid töö korraldamiseks. Hageja ei

pidanud klientidelt saadud teenustasu kohta kostjale aru andma ja sai kogu tasu endale. Hageja pidas

füüsilisest isikust ettevõtjana oma tulude ja kulude arvestust ning arveldas Maksu- ja Tolliametiga

iseseisvalt. Ajavahemikus 2004. a novembrist kuni 2005. a märtsini, s.o enne hageja füüsilisest

isikust ettevõtjana registreerimist, tasus hageja kostja pangakontole kokku 48 000 krooni kostja

sõiduauto liisingu- ja kindlustusmaksete katteks ning hüvitas kostjale hageja palgalt arvestatud ja

makstud tulu- ja sotsiaalmaksu. Hageja värbas kostja töötaja, kes kasutas hagejaga koos kostja liisitud

sõiduautot, enda asendajaks oma initsiatiivil selleks, et sõidukit maksimaalselt ära kasutada.

Tööleping on näilik ja seetõttu tühine. Näiliku töölepinguga taheti luua mulje töösuhte olemasolust, et

pikendada hageja sotsiaalkindlustuse kehtivust kuni tema vormistamiseni füüsilisest isikust

ettevõtjaks, varjates asjaolu, et hageja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana ajal, mil ta ei olnud

arvele võetud. Poolte tegelik tahe oli suunatud kostjale kuuluva ja tema liisitud vara

kasutustingimuste kindlaksmääramisele.

Väidetav tööleping lõpetati 13. märtsil 2005 hageja algatusel. Hageja registreeriti füüsilisest isikust

ettevõtjana Maksu- ja Tolliametis 30. märtsil 2005 ning kanti äriregistrisse 11. mail 2005. Hageja

sõlmis 30. mail 2005 füüsilisest isikust ettevõtjana koostöölepingu teise äriühinguga. Hageja soovil

vormistasid pooled senise suulise sõiduauto liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise kokkuleppe

kirjalikult 16. mai 2005. a kasutusvalduse lepingus.

3. Tartu Maakohus jättis 28. jaanuari 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid töölepingu seaduse (TLS) §-le 1

vastava töölepingu. Töölepinguna pealkirjastatud lepingu olemasolu iseenesest ei tõenda töösuhte

olemasolu. Asjas uuritud tõendite kohaselt ei juhtinud kostja hageja tööd. Seega ei ole tõendatud, et

hageja allus töölepingu seaduse mõttes kostjale. Pooled ei olnud sõltuvussuhtes töölepingu seaduse

mõttes.

Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud hageja tööaeg määratud, vaid ta tegi tööd enda valitud ajal, sõites

mõnikord kümme tundi, mõnikord rohkem, tundide üle arvestust ei peetud. Tõendatud ei ole, et

kostja maksis hageja töövahendite eest, määras töö tegemise aja, koha ja viisi, kandis töö tegemisega

kaasneva riski, sai tööst tulu või kasumit. Hageja tasus kostjale sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed

ning hüvitas osaliselt maksud, mis tulenesid maksuhalduri ja kostja suhetest. Samuti tasus hageja

taksoteenuse osutamisega seotud kulud (kütuse-, hooldus- ja remondikulud, telefoni ja ooteplatsi

kasutamise tasu). Kuna hageja hüvitas vähemalt osaliselt kostjale hageja eest makstu, siis ei saa

töösuhte olemasolu tõendatuks lugeda.

Asjaolust, et hageja osutas taksoteenust kostja nime all, kasutas selleks kostja liisitud sõiduautot ning

sai tellimusi kostja telefoni kaudu, ei piisa töösuhte tuvastamiseks. Ka sellest, et kostja andis hagejale

volikirja auto kasutamiseks, ei saa järeldada töösuhte olemasolu. See, et kostja sõlmis kolmanda

isikuga töölepingu, ei ole praeguses asjas oluline, sest poolte suhe ei ole otseses sõltuvuses kostja ja

kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingutest.

Poolte ühiseks tegelikuks tahteks ei olnud töösuhte tekitamine. Pooled soovisid määrata kindlaks

kostjale kuuluva ja tema liisitava vara kasutustingimused. Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid

ning poolte käitumist lepingu täitmisel, on tööleping näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 järgi on näilik tehing tühine.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu alates 10. novembrist 2004, kokku

31 725 krooni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti TLS § 8. Kostja ei tõendanud, et pooled

sõlmisid töölepingu asemel muu lepingu või et tööleping sõlmiti teise tehingu varjamiseks. Samuti ei

tõendanud kostja, et ta sõlmis töölepingu eesmärgiga luua poolte vahel mingi teine õigussuhe. Poolte

sõlmitud tööleping vastab kõigile töölepingule esitatavatele nõuetele. Tunnistaja ütlused ei tõenda

töösuhte puudumist, sest need kirjeldavad ajavahemikku, mil hageja ei saanud temast mitteoleneval

põhjusel kasutada kostja sõidukit ja seetõttu ei kontrollinud kostja sel ajal hageja tegevust. Maakohus

ei arvestanud sellega, et töölepingu kohaselt töötas hageja osaajaga, mistõttu erines tema tööaeg

täistööajaga töötavate taksojuhtide tööajast. Kostja ei esitanud kohtule hageja avaldust töölepingu

lõpetamiseks ega mõlemat eksemplari väidetavalt 12. novembril 2004 sõlmitud lepingust.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Maakohus järeldas uuritud tõendite alusel õigesti, et kostja ei juhtinud hageja tööd ja pooled ei olnud

sõltuvussuhtes. Samuti ei leidnud kinnitust, et kostja oleks maksnud hageja töövahendite eest,

määranud töö tegemise aja, koha ja viisi, kandnud töö tegemisega kaasneva riski, saanud tööst tulu

või kasumit. Seega ei ole tuvastatud töösuhte põhitunnused. Töösuhte olemasolu tuvastamiseks ei

piisa asjaoludest, et hageja kasutas töövahendina kostja liisitud sõiduautot ning sai tellimusi kostja

telefoni kaudu, sest hageja tasus ise nii sõiduauto liisingu- ja kindlustusmaksed kui ka muud

töövahendile tehtavad kulutused. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai endale kogu taksoteenuse

osutamise eest klientidelt saadud tasu. See ei ole omane töölepingule. Juhul kui hageja oleks töötanud

töölepingus märgitud poole koormusega, olnuks tema tööaeg olnud vaid neli tundi päevas.

Tunnistajad kinnitavad, et hageja ei olnud allutatud kostja tööajareþiimile. Juhul kui lugeda töösuhe

tõendatuks, siis on see lõppenud 13. mail 2005.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus käsitles põhjalikult kõiki poolte esitatud asjaolusid, hindas

õigesti tõendeid ning leidis põhjendatult, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest töölepingu olemasolu ei

ole tõendatud ning poolte tegelik tahe oli määrata kindlaks kostja sõiduki kasutustingimused.

Iseenesest on õige hageja väide, et kostjal oli kohustus tõendada, et pooled sõlmisid muu kui

töölepingu. Samas leiab hageja valesti, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja esitas oma

vastuväited ja faktilised asjaolud, millele hageja vastu ei vaielnud. Kostja lükkas ümber TLS §-s 8

sätestatud töölepingu olemasolu eelduse ning on ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Töösuhte olemasolu ei saa järeldada hageja osutatust, et ta kasutas kostja sõiduautoga juhtunud avarii

tõttu taksoteenuse osutamiseks vahepeal isiklikku sõidukit ning et pärast kostja auto remonti sai ta

selle uuesti enda kasutusse ja jätkas sellega töötamist. Samuti ei saa töösuhet järeldada sellest, et

kliendid esitasid teenusega seotud pretensioonid kostjale, mitte hagejale ning et hageja töötas osalise

tööajaga ning et kostja ei esitanud kohtule hageja avaldust töölepingu lõpetamiseks ega mõlemat

eksemplari väidetavalt 12. novembril 2004 sõlmitud lepingust. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja

ei olnud allutatud kostja tööajareþiimile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute

otsused tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt lähtus ringkonnakohus põhjendamatult üksnes asjaolust, et pooled

sõlmisid 2005. a maikuus võlaõigusliku lepingu sõiduki kasutamiseks. Selle lepingu olemasolu ei

välista töölepingut. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millise õigussuhtega oli tegemist ja miks on

tööleping tühine. Samuti ei vastanud ringkonnakohus hageja väitele, et maakohtu otsus on

vastuoluline, sest selles leiti, et tööleping ei ole välistatud, kuid see on näilik, ning et maakohus

hindas ekslikult tunnistaja ütlusi.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kohtud on õigesti

leidnud, et töölepingu olemasolu ei ole tõendatud ja poolte tegelik tahe oli suunatud kostja liisitud

sõiduauto kasutustingimuste kindlaksmääramisele. Kohtud on tõendamiskoormise õigesti jaganud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli töölepinguline suhe. Ringkonnakohus järgis

maakohtu otsuse põhjendusi, millest tulenevalt ei ole töölepingu olemasolu tõendatud ning poolte

tegelik tahe oli määrata kindlaks hageja kasutusse antud kostja vara kasutustingimused. Kolleegium

leiab, et ringkonnakohtu järeldus ei ole piisavalt põhjendatud ning otsus ei vasta seetõttu TsMS § 442

lg-s 8 ja § 654 lg-s 4 sätestatud nõuetele.

11. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et TLS § 8 kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu

olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole

ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Ka kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et

juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega

reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja

tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda

töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus

sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt Riigikohtu 14. juuni

2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 ja nr 3-2-1-9-05, Riigikohtu 31. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 ja Riigikohtu 13. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09).

12. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas taksoteenust kostja nime all,

kasutades selleks kostja liisitud sõiduautot ja saades tellimusi kostja telefoni kaudu ning et hageja

tasus taksoteenuse osutamisega seotud kütuse-, hooldus- ja remondikulud, telefoni ja ooteplatsi

kasutamise tasu, sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja ei

määranud hageja töö tegemise aega, kohta ja viisi, ei maksnud hageja töövahendite eest, ei kandnud

töö tegemisega kaasnevat riski ega saanud tööst tulu või kasumit, kostja tasus hageja eest tulu- ja

sotsiaalmaksu ning hageja hüvitas need maksud kostjale.

Maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei piisa töölepingu olemasolu tuvastamiseks

sellest, et hageja osutas taksoteenust kostja nime all, kasutas kostja liisitud sõiduautot ja sai tellimusi

kostja telefoni kaudu. Kostja märkis vastuses hagiavaldusele, et hageja soovis saada tööd taksojuhina

(tlk 14) ning töölepinguga sooviti pikendada hageja sotsiaalkindlustuse kehtivust (tlk 15). Need

asjaolud võivad koos muu asjas tuvastatuga kinnitada, et pooled sõlmisid töölepingu. Puudub

mõistlik põhjendus, miks tegutses hageja kostja nime all, kui ta ei olnud kostja töötaja. See, et hageja

tasus kostjale kütuse-, hooldus- ja remondikulud, telefoni ja ooteplatsi kasutamise tasu ning liisingu-

ja kindlustusmaksed, ei tõenda iseenesest, et pooled ei sõlminud töölepingut. Kolleegium leiab, et

poolte kokkulepitud lisatingimused ei muuda töölepingut olematuks. Kostja ei ole tuginenud sellele,

et nende kokkulepete sõlmimisel lõpetasid pooled töölepingu. Töölepingu seadus ei näe ette

töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt Riigikohtu

16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 ja Riigikohtu 25. jaanuari 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-160-09).

Asjaolu, et kostja ei juhtinud hageja tööd, ei tõenda samuti iseenesest töölepingu puudumist. Hageja

töö iseloomust tulenevalt ei ole mõeldav, et kostja kontrolliks ja juhiks täielikult hageja tööd. Ka

asjaolust, et hageja hüvitas kostjale kinnipeetud tulu- ja sotsiaalmaksu, ei saa järeldada, et pooled ei

sõlminud töölepingut. Töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis

või kollektiivlepingus ette nähtust, on TLS § 15 kohaselt kehtetud. Kui pooled ei lepi kokku uutes

tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või

kollektiivlepingut.

13. TLS §-s 9 sätestatu kohaselt, kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks,

kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Praegusel

juhul väidab kostja, et tööleping sõlmiti selleks, et varjata hageja tegutsemist füüsilisest isikust

ettevõtjana ajal, mil ta ei olnud ettevõtjana registreeritud ega äriregistrisse kantud.

Kolleegium märgib, et vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustik (ÄS) ei kohustanud

isikut esitama taotlust enda füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kandmiseks. Enne 1. jaanuari

2009. a kehtinud ÄS § 3 lg 1 kohaselt võis füüsilisest isikust ettevõtjaks olla iga füüsiline isik. Sama

paragrahvi teise lõike järgi kanti füüsilisest isikust ettevõtja äriregistrisse tema nõudel. Füüsilisest

isikust ettevõtja tuli kanda äriregistrisse juhul, kui ta oli maksukohustuslasena registreeritud Maksu-

ja Tolliametis käibemaksuseaduse järgi. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli ÄS § 3 lg 2 teise lause

järgi kohustatud nõudma enda äriregistrisse kandmist. Seega ei ole kostja kooskõlas TsMS §-ga 235

põhistanud oma väidet, et tööleping sõlmiti muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu varjamiseks.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastatud asjaolude alusel hindama, kas pooled

sõlmisid 10. novembril 2004 töölepingu. Töösuhte tuvastamisel tuleb praegusel juhul muu hulgas

arvestada ka seda, kas hagejal oli võimalik osutada taksoteenust ilma töölepingu alusel töötamiseta.

Kui hageja ei oleks saanud töölepingut sõlmimata taksojuhina tegutseda (nt Viljandis kehtinud

taksoveoloa andmise korrast tulenevalt), võib olla ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu (vt otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-160-09). Kuna kostja alternatiivse vastuväite kohaselt lõpetati tööleping

13. märtsil 2005, peab ringkonnakohus, tuvastades töölepingu olemasolu, tegema kindlaks ka selle,

kas ja kui, siis millal tööleping lõpetati.

15. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja eest on kautsjoni tasunud Osaühing Advokaadibüroo Valge &

Uiga. Kostja on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada advokaadibüroole.

16. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemusest.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik