3-3-1-4-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-4-10

Otsuse kuupäev

19. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Daisy Rohtma kaebus Ida Politseiprefektuuri tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-09-878

Menetluse alus Riigikohtus

Daisy Rohtma kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Daisy Rohtma kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 18. augusti 2009. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri

2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-878 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu

Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. Rohtma esitas 23. aprillil 2009 kaebuse Tartu Halduskohtule taotluses tunnistada

õigusvastaseks Ida Politseiprefektuuri toimingud. Kaebuse kohaselt esitas D. Rohtma 23. mail 2006

Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna Jõhvi kriminaaltalituse politseiametnikule avalduse, milles

väitis, et O. D tegeleb eraviisilise jälitustegevusega, omab ebaseaduslikku tulirelva, millega on

ähvardanud tappa. 2006. a suvel andis kaebaja prefektuuri politseiametnikule audiokasseti O. D.

ütlustega. Eelnimetatud avaldusele politseiprefektuur kirjalikult ei vastanud, samuti ei tagastanud

audiokassetti, mille kohta esitas taotluse kaebaja 23. mail 2008. 25. juunil 2008 prefektuuri antud

vastuses väidetakse, et prefektuur on taotlust kontrollinud ning leidnud, et taotlust ei saa rahuldada,

kuna sellist kassetti pole politsei käes olnudki. 27. juunil 2008 pöördus kaebaja prefektuuri poole

märgukirjaga, milles ei nõustunud väitega, et kassett pole antud politseile ning palus kassett

tagastada. Kaebaja väitel on kassett vajalik O. D. kriminaalasja menetluse jätkamiseks. Nimetatud

märgukirjale ei vastatud.

Kaebaja leidis, et prefektuuri politseiametnike eelnimetatud tegevus on vastuolus PS §-ga 14, mille

kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine täidesaatva võimu kohustus. Kaebaja taotles tunnistada

õigusvastaseks politseiametnike toimingud, mis seisnevad avaldusele ja kirjale mittevastamises ning

audiokasseti mittetagastamises.

2. Ida Politseiprefektuuri vastuses kaebusele leiti, et kaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele.

Vastuse kohaselt pöördus D. Rohtma 23. mail 2006 Ida Politseiprefektuuri poole sooviga alustada

kriminaalmenetlust O. D. suhtes. Politseiametnikud selgitasid talle, et uurimistoiminguid saab

teostada ainult kriminaalasja raames, mille aluseks peab olema tema ametlik avaldus, mis

registreeritakse, või tema poolt kannatanuna antud ütlused, mille alusel saab alustada

kriminaalmenetlust. D. Rohtma keeldus kirjutamast politseiametnike poolt nõutud ametlikku avaldust

ega nõustunud ka tema ülekuulamisega kannatanuna. Asjas ei ole tõendatud, et D. Rohtma oleks

esitanud 23. mail 2006 ametliku avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks. Juhul kui ta ka avalduse

esitas, ei saanud seda käsitada ametliku avaldusena ning registreerida Ida Politseiprefektuuri

dokumendiregistris. D. Rohtmale selgitati korduvalt suuliselt, mida ta peaks tegema, et oleks

võimalik uurimistoiminguid teostada. Kuna kaebaja ei esitanud ametlikku avaldust, siis ei olnud Ida

Politseiprefektuuril ka kohustust kirjalikult vastata.

Audiokasseti osas leidis vastustaja, et kuivõrd D. Rohtma avalduse alusel mingit kriminaalmenetlust

ei alustatud, siis ei saa ka mingeid tõendeid politseis olla. Asitõendit saab liita vaid kriminaalasja

juurde uurimistoimingu protokollis.

Kaebuses nimetatud märgukirjale vastamata jätmise kohta selgitab politseiprefektuur, et märgukiri on

isiku pöördumine, millega isik teeb adressaadile ettepanekuid asutuse töö korraldamiseks või

valdkonna arengu kujundamiseks või annab adressaadile teavet. D. Rohtma 27. juuni 2008. a kiri

kordas põhilises osas tema 23. mai 2008. a taotlust, millele politseiprefektuur oli juba 27. juunil 2008

vastanud.

Kaebajal puudub antud haldusasjas põhjendatud huvi. Kaebuses pole märgitud, kuidas parandab

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemine tema olukorda. Vastustaja märgib, et menetlus

kriminaalasjas nr 07740000175 on lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1

alusel. Viru Ringkonnakohtu 21. veebruari 2008. a määrusega jäeti D. Rohtma kaebus rahuldamata.

3. Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009. a määruse alusel täpsustatud kaebuses leidis D. Rohtma, et

selle haldusasja lahendamisel kogutud tõendid aitavad kaasa tema kui kannatanu eesmärgi, õiglase

kohtulahendi saavutamisele tema poolt esindaja kaudu 10. septembril 2007 esitatud avalduse alusel

alustatud kriminaalasjas nr 07740000175. Täpsustatud kaebuses taotleb D. Rohtma, et 23. mail 2006

Ida Politseiprefektuurile esitatud avaldusele kirjalikult vastamata jätmine ning selle avalduse käiguta

jätmine tunnistataks õigusvastaseks, 25. juunil 2008 politseiametniku poolt koostatud vastus osas, et

vaidlusalust kassetti pole politsei käes olnud, aga tühistataks ja tehtaks kindlaks 30. juunil 2008

prefektuuri laekunud märgukirjale vastamata ning käiguta jätmise õigusvastasus.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitas kohus kaebajale, et halduskohus ei saa läbi vaadata

kriminaalmenetluse raames teostatavate toimingute õiguspärasust (asitõendite tagastamine jm).

Halduskohtus vaadatakse läbi vastustaja poolt kaebaja kirjadele vastamata jätmist.

Kohtuistungil kaebaja selgitas, et jääb kaebuse taotluse punkti 3 juurde, kuna teised punktid

puudutavad kriminaalmenetlust ja nendes asjades pöördub ta prokuratuuri poole. Kaebaja leiab, et

politseiprefektuur rikkus isiku põhiõigust heale haldusele. Kaebaja leiab, et 30. juuni 2008. a kirja

näol oli tegemist märgukirjaga, milles sisaldusid vastuväited politsei seisukohtadele. Kirjale

vastamata jätmine oli õigusvastane ning kaebaja palub selle tuvastamist. Lisaks märkis kaebaja, et

õigusvastasuse tuvastamine annab õiguse küsida moraalset kahju.

4. Tartu Halduskohtu 18. augusti 2009. a otsusega asjas nr 3-09-878 jäeti D. Rohtma kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajal selles kohtuasjas põhjendatud huvi.

Lisaks märgib kohus, et halduskohtul puudub õigus sekkuda kriminaalasja läbiviimisesse ning

kontrollida nende toimingute õiguspärasust olukorras, kus selleks on seadusega ette nähtud kindel

kord. Uurimisasutuse tegevuse peale on KrMS §-st 228 lähtudes õigus esitada kaebus prokuratuurile.

5. Eelnimetatud otsuse peale esitas D. Rohtma apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule.

Apellatsioonkaebuses taotletakse Tartu Halduskohtu 18. augusti 2009. a otsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega tuvastada politseiprefektuuri tegevuse õigusvastasus. Apellant on osaliselt

muutnud esialgset taotlust, paludes tuvastada 23. mail 2006 esitatud avalduse registreerimata jätmise

õigusvastasus, kuna kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja eelnimetatud avaldus on

politseiprefektuuris registreerimata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult leidnud, et kaebajal puudub

põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendatud huvi on seotud kriminaalmenetluse jätkamisega; kohus

väidab ekslikult, et põhjendatud huviks on õigus heale haldusele; viimane on kaebajale kuuluv

põhiõigus, mida vastustaja on rikkunud. Kaebaja leiab, et kohus ei ole hinnanud tõendeid

objektiivselt ja kogumis, kohus ei kuulanud üle kaebaja poolt taotletud tunnistajaid. Kohtu seisukoht,

et nimetatud kaebus ei ole halduskohtu pädevuses, on ekslik.

6. Ida Politseiprefektuuri vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on alusetu ja

rahuldamisele ei kuulu. Vastustaja rõhutab, et isik saab halduskohtusse pöörduda üksnes oma isiklike

subjektiivsete õiguste kaitseks ja tuvastamisnõude puhul on vajalik ka kaebaja asjakohane

põhjendatud huvi. Vastustaja arvates halduskohus on piisavalt põhjendanud ja analüüsinud kaebaja

põhjendatud huvi puudumist.

7. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsusega jäeti D. Rohtma apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et halduskohus on õigesti jätnud D. Rohtma kaebuse rahuldamata

põhjendusel, et kaebajal puudub kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi. Ringkonnakohtu väitel

nähtub halduskohtu otsusest ja halduskohtu istungi protokollist, et kohtuistungil D. Rohtma loobus

osadest oma kaebuses algselt esitatud nõuetest ning jäi üksnes taotluse juurde tunnistada

õigusvastaseks tema 27. juuni 2008. a taotlusele vastamata jätmine Ida Politseiprefektuuri poolt.

Ringkonnakohus on seisukohal, et sellele kirjale vastamata jätmise õigusevastasuse tuvastamine ei

saa kaasa aidata D. Rohtma õiguste kaitsmisele tema poolt soovitud viisil. See ei anna mingisugust

eelist õiguste edasisel kaitsmisel läbi teistmismenetluse kriminaalasjas, mis oli algatatud 18. juulil

2007 toimunud vägivalla kasutamise suhtes ning milles menetlus lõpetati 14. novembril 2007. Kohus

ei saa tuvastada, kas kassett on politsei käes või mitte. Kohus saaks kontrollida üksnes seda, kas

prefektuuril oli kohustus D. Rohtmale vastata või mitte. Asjakohased pole samuti väited, et

põhjendatud huviks on õigus heale haldusele ning et õigusvastasuse tuvastamine annab õiguse küsida

moraalset kahju. Mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik üksnes riigivastutuse seaduse §-s 9

sätestatud aluste olemasolul. D. Rohtma ei ole nende aluste esinemist ära näidanud ning neid ei näe

ka ringkonnakohus. Kui kaebaja soovib haldusorganilt toimingu sooritamist (kasseti tagastamist), siis

tulnuks haldusorgani toimingu sooritamisest keeldumisel esitada kaebus 30 päeva jooksul arvates

keeldumise teatavakstegemisest. Kuna D. Rohtmale keelduti kasseti tagastamisest 25. juunil 2008,

siis oleks tulnud kohustamiskaebus esitada 30 päeva jooksul sellest arvates. D. Rohtma seda ei

teinud, vaid esitas haldusorganile järjekordse kirja.

8. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsuse peale haldusasjas nr 3-09-878 esitas

D. Rohtma kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist kaebuse

rahuldamata jätmise osas ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse

tegemist, millega tuvastada politseiprefektuuri poolt 23. mai 2006. a avalduse käiguta jätmise

õigusvastasus ning politseiprefektuuri audiokasseti leidmiseks läbiviidud haldusmenetluse

õigusvastasus. Kassaator taotleb ka Tartu Halduskohtu istungil 29. juulil 2009 sõlmitud kompromissi

tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt:

1) halduskohtusse pöördumise õigus on D. Rohtmal olemas, seda kinnitab Tartu Halduskohtu 13. mai

2009. a määrus; Tartu Halduskohtu otsus, mille põhjendusi ringkonnakohus peab õigeks, on vastuolus

põhiseaduse (PS) §-ga 14;

2) D. Rohtma ei ole loobunud osadest oma algses kaebuses esitatud nõuetest, vaid on sõlminud

kohtunik Ü. Polluksi poolt kohtuistungil toime pandud pettuse mõjul kompromissi, pöördumaks

esialgse kaebuse 1. ja 2. punktis toodud taotlustega prokuratuuri. Kohtunik väitis, et nende taotluste

lahendamine kuulub prokuratuuri pädevusse;

3) 27. juuni 2008. a märgukirjale politseiprefektuuri poolt vastamata jätmise õigusvastasuse

tuvastamine annab õiguse nõuda avaliku võimu kandjalt kehtetuks tunnistatud või vastavas osas

muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist; kui õiguste rikkumine

seisneb asja õigusvastases valdamises, võib asja valdamiseks õigustatud isik nõuda asja oma

valdusesse andmist; sellise taotluse võib esitada 30 aasta jooksul nõudeõiguse tekkimisest arvates;

4) ringkonnakohtu seisukoht, et kohus ei saa tuvastada seda, kas kassett on politsei käes või mitte,

võib olla õige, kuid kohus saab tuvastada kassetiga seonduva haldusmenetluse õigusvastasuse;

5) kohustamiskaebuse esitamata jätmine ei võtnud õigust esitada märgukiri haldusorganile, mida

kaebaja mittejuristina ka tegi, ja haldusorganil on kohustus sellele vastata. Asjaolu, et kirja

pealkirjaks polnud "Märgukiri", ei muuda märgukirja sisu; märgukirja põhiliseks osaks on

haldusmenetluse jätkamisega seonduv, leidmaks audiokassett;

6) ringkonnakohtu seisukoht, et kassetil on üksnes O. D. 2006. a lindistatud ütlused, kuid lõpetatud

kriminaalmenetlus hõlmab 2007. a kasutatud vägivalda, on vale, sest eelnimetatud kriminaalasi oli

algatatud ka KarS § 418 lg 1 ja § 120 tunnustel.

10. Ida Politseiprefektuuri vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus on alusetu ega kuulu

rahuldamisele. Vastustaja väitel pole käesoleva kohtuasja menetluses sõlmitud kompromissi;

kohtuistungil kaebaja täpsustas taotlust ja palus tuvastada 27. juuni 2008 pöördumisele vastustaja

poolt vastamata jätmise õigusvastasus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et D. Rohtma loobus osadest

oma esialgses kaebuses esitatud nõuetest, seega sai ringkonnakohus menetleda üksnes kaebaja

taotlust tunnistada õigusvastaseks tema 27. juuni 2008. a märgukirjale vastamata jätmine.

Vastustaja leiab, et kirjale vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine ei saa kaasa aidata isiku

õiguste kaitsele tema poolt soovitud viisil. Kaebuse rahuldamine ei anna mingisugust eelist edasisel

õiguste kaitsmisel läbi teistmismenetluse kriminaalasjas, mille algatamine on võimalik üksnes KrMS

§-s 366 sätestatud asjaolude esinemisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et selle kohtuasja lahendamisel on olulise

tähendusega küsimus sellest, kas selle kaebuse esemeks olevad asjaolud kujunesid haldusmenetluse

või süüteomenetluse raames. Toimiku materjalidest võib järeldada, et prefektuur ei tegutsenud

uurimisasutusena ega käsitanud ka D. Rohtma pöördumisi kuriteoteatena KrMS § 195 tähenduses,

samuti ei pidanud ka vajalikuks vastata eelnimetatud pöördumisele KrMS § 198 ettenähtud

kuriteoteatele vastamiseks ettenähtud korras. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on nii kaebaja kui ka

vastustaja käsitanud Ida Politseiprefektuuri toiminguid 23. juuni 2006. a avalduse, 27. juuni 2008. a

kirja ning kasseti tagastamise nõude lahendamisel haldusmenetluse, mitte aga kriminaalmenetluse

toimingutena. Kolleegium leiab, et eelnimetatud toimingud on omistatavad haldusülesande täitmisel

haldusorganile. Kolleegium rõhutab siinjuures, et politsei täidab haldusorganina olulisi korrakaitselisi

ülesandeid. Neid ülesandeid, mis seonduvad iga isiku turvalisuse tagamisega, isikute õiguste ja

vabaduste rikkumise ärahoidmise või tõrjumisega, samuti sellise rikkumise kõrvaldamisega, täidab

politsei haldusmenetluse raames. Liigne pole ka märkida, et süüteomenetlust alustatakse esimese

menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Ajendina käsitatakse süüteole viitavat teavet, sh

politseiametniku poolt oma ülesandeid täites saadud süüteole viitavat teavet. Alus on aga

süüteotunnuste sedastamine kriminaal- või väärteomenetluse ajendis. Politseinik alustab

süüteomenetlust seega siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et süütegu on toime

pandud. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse

haldusmenetluses, valdavalt järelvalvelise tegevuse vormis. Politsei eelnimetatud tegevuse peale

esitatavad kaebused kuuluvad lahendamisele halduskohtus, välja arvatud juhul, kui selleks on

kehtestatud erikord. Selle kohtuasja materjalidest ei nähtu, et D. Rohtma kaebuse aluseks olevate

asjaolude ja taotlustega seonduvalt esineksid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 2

kohaldamise alused.

12. Käesolevas asjas puudub sisuline vaidlus selles, et prefektuur ei ole vastanud eelnimetatud

pöördumistele ega ole ka tagastanud D. Rohtma poolt väidetavalt edastatud kassetti.

Kaebaja on osutanud, et tema kirjadele mittevastamisega on rikutud isiku õigust heale haldusele ning

sellega on rikutud ka põhiseaduse § 14 ja § 46 nõudeid. Kolleegium möönab, et isiku õigus saada

vastuseid oma pöördumistele riigiasutuste poole tuleneb juba põhiseaduse §-s 14 sätestatud õigusest

menetlusele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ning vastama hea halduse põhimõttele, et tagada

isiku õiguste tõhus kaitse. Isikute pöördumistele õigeaegne ja korrektne vastamine on põhiõiguse

menetlusele tagamise lähtekoht. Siinjuures kolleegium rõhutab, et põhiseaduse §-st 14 tuleneb ka

isiku subjektiivne õigus kohasele haldusmenetlusele. Sõltumata sellest, kas käesolevas asjas oli

tegemist haldusmenetluses esitatavate taotlustega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 tähenduses

või märgukirjaga märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS) tähenduses, tuleb

nimetatud pöördumisi menetleda kooskõlas asjakohaste õiguslike regulatsioonidega. Isiku

pöördumised võib jätta käiguta või loobuda kirjalikust vastusest üksnes seaduses sätestatud juhtudel.

Selles asjas ei ole vastustaja osutanud vastamisest loobumise alusena MSVS § 5 lg-s 9 toodud

alustele.

13. Kohtud ei ole aga selles asjas määratlenud, milline on eelnimetatud pöördumistele laienev

õiguslik regulatsioon ning kas haldusorgan on oma toimingutes tegutsenud õiguspäraselt. Muu hulgas

ei ole välja selgitatud ka seda, kas kaebuses mainitud kassett oli prefektuuri valduses.

14. Õige on väide, et õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine eeldab, et isikul oleks sellise nõude

esitamisel piisav põhjendatud huvi, mis väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu

omandamises. Selliseks huviks võib kohtupraktika kohaselt olla nii halduse poolt tekitatud kahju

hüvitamise soov kui ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast

tegevust isiku suhtes. Võib nõustuda kohtutega, et kaebaja pole selles asjas suutnud kuigivõrd selgelt

ja järjepidevalt formuleerida oma põhjendatud huvi prefektuuri tegevuse õigusvastasuse tuvastamise

suhtes. Kolleegium jagab kohtute kahtlusi ka selles, kas õigusvastasuse tuvastamine selles asjas

omaks õiguslikku või faktilist tähendust menetlusosaliste poolt nimetatud ja tänaseks lõpetatud

kriminaalasjas.

Pöördumise menetlemise mittenõuetekohasuse, sh pöördumise mitteregistreerimise ja mittevastamise

õigusvastasuse tuvastamine iseendast neid rikkumisi ei kõrvalda. Nimetatud tagajärjeni oleks võinud

viia tähtaegselt esitatud kohustamiskaebus. Kuigi olukorras, kus isik on minetanud muude

õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu õigusvastasuse tuvastamine olla isiku

jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks olulist

märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, ei loo eelnimetatu reeglina piisavat põhjendatud huvi

kohtusse pöördumiseks. Kohtuasja uuel läbivaatamisel peavad kohtud seetõttu hindama ka seda, kas

D. Rohtmal on säilinud võimalused muude taotluste, sh kohustamisnõude esitamiseks.

15. Kohtud on D. Rohtma kaebuse jätnud rahuldamata põhjusel, et kaebajal puudub selles asjas

tuvastamiskaebuse esitamiseks vajalik põhjendatud huvi HKMS § 7 lg 1 tähenduses. Kolleegium

nendib, et kaebaja on kohtumenetluse käigus määratlenud oma huvi erinevalt ja vastuoluliselt,

märkides sellise huvina nii võimaliku kahjuhüvitusnõude esitamist, halduse tegevuse õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamist kui ka tõendite kogumist võimaliku teise õigusliku menetluse tarbeks.

Kaebaja positsioon ei muutunud selgemaks ka Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009. a määruse alusel

esitatud kaebuse täpsustuses. Kolleegium rõhutab, et põhjendatud huvi näitamine on kaebaja

kohustus ning kohus ei saa siin kaebajat asendada. Samas ei ole kohus seotud kaebaja sõnastusega

põhjendatud huvi kohta. Kohtu aktiivsus tuvastamiskaebuse korral võib hõlmata nii kaebuses

taotletud eesmärgi väljaselgitamist kui ka sellele eesmärgile enimsobiva õiguskaitsevahendi

selgitamist. Nimetatud nõue on kooskõlas HKMS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatuga, mille kohaselt

halduskohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja

asjakohased taotlused ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. Eriti on

kohtu aktiivsus vajalik tingimustel, kui kaebaja suutmatus põhjendatud huvi nõuetekohaselt

formuleerida on ilmne, kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu ning põhjendatult võib eeldada isiku

oluliste õiguste ja vabaduste riivet. Käesoleva kohtuasja materjalide pinnalt järeldab kolleegium, et

kohtud ei ole piisavalt selgitanud õiguslikes küsimustes ebapiisavalt orienteeruvale ning

kohtumenetluses esindajat mitteomanud kaebajale tuvastamiskaebuse esitamise tingimusi. Asjaolude

pinnalt oleks võinud kõne alla tulla ka ettepanek esitada taotlus riigi õigusabi määramiseks.

Kolleegium rõhutab, et Riigikohtu praktikas on järjepidevalt osutatud halduskohtu

selgitamiskohustuse olulisusele, sealhulgas ka küsimuses, milline nõue tema õiguste kaitseks oleks

tulemuslikum (vt nt halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-5-05, 3-3-1-50-09, 3-3-1-62-09, 3-3-

1-77-09, 3-3-1-5-10).

16. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohtu poolt menetluslike küsimuste selgitamisel

antav soovitus või arvamus peab olema asjakohane ning oma sisult õige. Kolleegiumi veendumuse

kohaselt on kohus kaebajale käesolevas asjas andnud ebatäpset teavet selles asjas kaebuses

sisalduvate taotluste suhtes kohaldamisele kuuluva õiguse osas. Kohtuistungi protokollist nähtub

kohtu väide, et osa vaidlustatud toimingutest ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuivõrd selliste

kriminaalmenetlusega seonduvate vaidluste jaoks on ette nähtud erikord. Kolleegium eelnevalt

nentis, et käesolevat asja tuleb hinnata kui haldusasja ning kohtutoimikus sisalduvad seisukohad ei

lükka seda järeldust ümber. Kolleegium peab usutavaks kaebaja väidet, et halduskohtu selgituse tõttu

loobus ta halduskohtus osaliselt kaebusest. Kaebaja ei ole esitanud sellekohast kirjalikku

loobumisavaldust, kuid istungi protokollist nähtuvalt jäi ta kaebuse taotluse punkti 3 juurde ning

teiste punktide puhul leidis, et ta pöördub prokuratuuri poole, kuivõrd need punktid puudutavad

kriminaalmenetlust. Ekslik selgitus võis osutuda üheks asjaoluks, mis tõi kaebaja jaoks taotluste

ulatuse määratlemisel kaasa negatiivseid menetlusõiguslikke tagajärgi.

17. Eelnevaga seoses nendib kolleegium, et taotlusest loobumine peab olema teadev ja ühemõtteline.

Juhul kui taotlusest loobumine toimub kohtuistungil, peab kohus selgitama välja nii menetlusosalise

tegeliku tahte kui ka selgitama isikule sellise loobumise tagajärgi. Selles kohtuasjas on kaebaja

asjaolude ja kohaldatava õiguse eksliku hindamise tõttu halduskohtu istungil loobunud kahe toimingu

vaidlustamisest ning vastavatest taotlustest. Nagu ülal osutatud, sai selline eksimus võimalikuks

seetõttu, et kohus määratles ebaõigesti kohaldatava õiguse, lugedes vaidluse tekkinuks seoses

kriminaalmenetlusega. Eeltoodud asjaoludel lugesid halduskohus ja ringkonnakohus kaebusega

hõlmatuks üksnes 27. juuni 2008. a kirja menetlemisega seotu.

18. Õige on vastustaja seisukoht, et selles kohtuasjas kompromissi pole sõlmitud ning kaebaja

kassatsioonkaebuses esitatud taotlus kompromissi tühistamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kolleegium

leiab, et sisuliselt taotleb kaebaja kassatsioonkaebuses, et kolleegium ei arvestaks tema loobumisega

osadest nõuetest ning arutaks asja esialgsete taotluste ulatuses. Kuivõrd kohtud ei ole nimetatud

taotlusi arutanud, ei saa kolleegium neid sisuliselt läbi vaadata ka kassatsioonimenetluses.

19. Kolleegium leiab, et selgitamiskohustuse ebapiisav täitmine kohtu poolt on selle kohtuasja

asjaolusid arvestades oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, mis võis viia ekslikule kohtulahendile.

Kuivõrd nimetatud rikkumised ei ole kõrvaldatavad kassatsioonimenetluses, tuleb Tartu Halduskohtu

ja Tartu Ringkonnakohtu otsused selles asjas tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks Tartu

Halduskohtule.

20. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja kautsjon tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann