3-2-1-21-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-21-10

Määruse kuupäev

Tartu, 14. aprill 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Profit Pluss hagi OÜ Algen (pankrotis) vastu

5 329 000 krooni suuruse nõude tunnustamiseks

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-22829

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Profit Pluss määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Profit Pluss (registrikood 10648854), esindaja

vandeadvokaat Anto Kasak

Kostja OÜ Algen (pankrotis, registrikood 10191946), esindaja

vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-22829 osas, millega ringkonnakohus määras tsiviilasja hinnaks 737 460 krooni, ja saata

asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, millega vaidlustati ringkonnakohtu määrust osas,

millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti hagejale tähtaeg täiendava riigilõivu

tasumiseks.

4. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO KASAK&MISSIK OÜ Profit Pluss

määruskaebuselt 22. detsembril 2009. a makstud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Profit Pluss (hageja) esitas 14. juunil 2007 Tartu Maakohtule hagi OÜ Algen (pankrotis)

(kostja) vastu, milles palus tunnustada enda 5 329 000 krooni suurust nõuet kostja

pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus.

Hagiavalduse kohaselt kinnitas Viru Maakohus 28. märtsil 2006 hageja ja kostja vahelise kohtuliku

kompromissi. Nimetatud kompromissi alusel võlgneb kostja hagejale 5 000 000 krooni. Kuna

kompromissi ei ole täidetud, lisandub kompromissis kokkulepitud viivis, kokku 107 000 krooni.

Hageja ja kostja sõlmisid 31. augustil 2005 laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale

200 000 krooni. Laen on tagastamata. Laenu põhisummale lisandub intress 22 000 krooni.

Kostja pankrotimenetluses vaidlustas kostja pankrotihaldur kohtulikust kompromissist tuleneva

nõude. Pankrotihaldur ei vaidlustanud laenulepingust tulenevat nõuet.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

3. Tartu Maakohus jättis 17. septembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse järgi on Viru Maakohtu 28. märtsi 2006. a määrus kompromissi kinnitamise kohta tühistatud

ning seetõttu ei saa hageja sellele määrusele tugineda. Hageja ei ole viidanud ühelegi muule tõendile,

mille alusel saaks kostjalt välja mõista 5 107 000 krooni.

Laenulepingule ei ole pankrotihaldur vastu vaielnud. Seega ei ole hageja nõue 222 000 krooni osas

põhjendatud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuselt tasus hageja riigilõivu 80 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 3. detsembri 2009. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta, määras

tsiviilasja hinnaks 737 460 krooni ja andis hagejale tähtaja 64 920 krooni suuruse riigilõivu

tasumiseks.

Ringkonnakohtu määruse järgi tuleb tsiviilasjas kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 136 lg-t 1. TsMS § 136 lg 1 esimese lause kohaselt määrab tsiviilasja hinna kohus, kui

hinda ei ole määratud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Sama lõike teise lause kohaselt võib

kohus tsiviilasja hinna määrata ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei

vasta tegelikkusele. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 80 krooni ning ei hagiavaldusest ega ka

maakohtu otsusest ei selgu, kui suur on tsiviilasja hind ning millest lähtudes on olnud tasutud

riigilõivu suuruseks 80 krooni. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik ei tunne varasemates

seadustikes tuntud nn hinnata hagisid. Kõikidelt hagidelt tuleb maksta riigilõivu kas arvutatuna

tsiviilasja hinna järgi või erandina kindla summana, mis on sätestatud riigilõivuseaduses. Hagiasjas

on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind hagis taotletu harilik väärtus.

Kuna tsiviilasja hind ei nähtu avaldusest ega ole see ka ette nähtud seaduses, siis tuleb määrata

TsMS § 136 lg 1 alusel tsiviilasja hind. TsMS § 136 lg 1 esimese lause osa "kui hinda ei ole ette

nähtud seaduses" peab silmas eelkõige juhtumit, mil hagis taotletu harilikku väärtust on raske

kindlaks määrata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-120-09 asunud seisukohale, et

tsiviilasja hinda pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi korral "[---] ei saa määrata RLS § 56

lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral.

Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist

tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille

kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama

hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see iseenesest, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama

suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud

nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on

TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on

pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus."

Ringkonnakohus palus kostja pankrotihaldur Ene Ahasel esitada seisukoht hageja nõude rahuldamise

võimaliku ulatuse kohta. Pankrotihaldur esitas 24. novembril 2009 järgmised seisukohad:

- juhul kui õnnestub võõrandada pankrotivara kokku hinnaga 150 000 krooni, Liu Paat OÜ maksab

laenu tagasi, kohus rahuldab tagasivõitmise hagi ja püügiõiguste müügist laekub 1,81 miljonit krooni

ning kohus tunnustab lisaks 6 058 531 krooni 65 sendi suurusele nõudele ka hageja 5 329 000 krooni

suurust nõuet, siis on võimalik jaotise suurus: (sissetulek - menetluskulud = 1 700 000 kr * 43,38%)

737 460 krooni;

- juhul kui õnnestub võõrandada pankrotivara kokku hinnaga 150 000 krooni, Liu Paat OÜ maksab

laenu tagasi, kohus rahuldab tagasivõitmise hagi ja püügiõiguste müügist laekub 1,81 miljonit krooni

ning kohus ei tunnusta 6 058 531 krooni 65 sendi suurust nõuet ja tunnustatakse üksnes hageja

5 329 000 krooni suurust nõuet, siis on võimalik jaotise suurus: (sissetulek - menetluskulud =

1 700 000 kr * 85,58%) 1 454 860 krooni.

Ringkonnakohus võttis tsiviilasja hinna määramisel apellatsioonimenetluses aluseks võimaliku

jaotise suuruse väiksema summa 737 460 krooni. Riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi on

riigilõivu suurus summalt kuni 800 000 krooni 65 000 krooni. Seega tuleb hagejal tasuda lisaks

riigilõivu 64 920 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata

tsiviilasi tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse järgi on ebaõige arvutada riigilõivu hetkel kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

ja riigilõivuseaduse alusel. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvutamisel aluseks hagi

esitamise aeg. Seega tuleb apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda sama palju kui hagiavalduselt. Seda

seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, mida tuleks analoogia korras

kohaldada ka praeguses asjas.

Ringkonnakohus on jaotise määramisel rikkunud tõendite igakülgse hindamise ja kohtulahendi

põhjendamise kohustust. Arvestamata on jäetud võimalusega, et Liu Paat OÜ ei tasu oma võlga

kostjale. Kohus ei ole põhjendanud, miks eeldatakse, et tagasivõitmise hagi rahuldatakse, ning

millistest asjaoludest lähtuvalt saab väita, et püügiõiguse müügist laekub 1,81 miljonit krooni. Samuti

ei ole põhjendatud, miks arvestatakse jaotise määramisel hageja 6 058 531 krooni 65 sendi suuruse

nõudega, kuigi pankrotihaldur on sellele nõudele vastu vaielnud.

7. Kostja leiab määruskaebuse peale esitatud vastuses, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus määras tsiviilasja hinnaks

737 460 krooni, ning asi saata tühistatud osas TsMS § 701 lg 3 teise lause kohaselt uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Kolleegium leiab, et kuigi ringkonnakohtu määrus on TsMS § 136 lg 5 järgi kaevatav osas, millega

määrati kindlaks tsiviilasja hind, ei ole TsMS §-s 3401 ette nähtud võimalust vaidlustada määrust,

millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks

(vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Seega tuleb

TsMS § 695 ja § 682 lg 1 alusel jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, millega vaidlustati

ringkonnakohtu määrust osas, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti hagejale tähtaeg

täiendava riigilõivu tasumiseks.

10. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et apellatsioonkaebuselt tulnuks analoogiliselt

Riigikohtu 29. septembri 2009. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09 leituga maksta riigilõivu sama

palju, nagu tasuti hagiavalduselt, s.o praegusel juhul 80 krooni.

Viidatud tsiviilasjas tehtud määruse kohaselt tegi maakohus otsuse 12. detsembril 2008, st enne

riigilõivuseaduse muudatuste kehtima hakkamist. Riigilõivu määrad muutusid aga

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul. Riigikohus leidis, et sellises olukorras tuleks arvutada

riigilõivu enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse lisas sätestatud riigilõivu määrade alusel,

kuna ei ole põhjendatud kohelda kaebuse esitajat erinevalt selle tõttu, millal on kaebaja

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja sees kaebuse esitanud.

Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus riigilõivu määrad muutusid apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja jooksul. Maakohus tegi otsuse 17. septembril 2009 ning hageja esitas

apellatsioonkaebuse 2009. a oktoobris. Ringkonnakohus kohaldas õigesti alates 1. jaanuarist 2009

kehtivaid riigilõivu määrasid. Sarnasele järeldusele on jõudnud Riigikohus ka oma 13. jaanuaril 2010

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-09 tehtud määruse p-s 13.

11. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus on rikkunud kohtumääruse

põhjendamiskohustust. TsMS § 465 lg 2 p 8 ja § 659 ning § 654 lg 4 kohaselt tuleb määruses märkida

põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis.

Riigikohus on 28. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09 tehtud määruse p-s 12 leidnud muu

hulgas järgmist: "Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna

tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125

esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on

eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see iseenesest, et hageja

eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist

taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue

rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul

vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus."

Lisaks märkis Riigikohus viidatud tsiviilasjas tehtud määruses, et tsiviilasja hinna määramiseks on

kohtul õigus nõuda pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta ning

analüüsida selleks olemasolevaid pankrotimenetluse dokumente.

Praeguses asjas on ringkonnakohus otsustanud lähtuda sellest pankrotihalduri esitatud jaotise

võimalikku suurust puudutavast variandist, mis tooks kaasa väiksema jaotise pankrotimenetluses.

Samas ei ole ringkonnakohus hinnanud selle (ja ka teise) variandi n-ö siseselt, milline on

pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus.

12. Põhjendamiskohustuse rikkumine on kaasa toonud ebaõige lahendi. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu määrus tühistada tsiviilasja hinna määramise osas ning saata tagasi ringkonnakohtule

tsiviilasja hinna määramiseks.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõude rahuldamise tõenäosuse hindamisel muu

hulgas juhinduma järgnevast.

Kolleegiumi arvates tuleb mh hinnata hageja 6 058 531 krooni 65 sendi suuruse nõude tunnustamise

hagi rahuldamise tõenäosust, seda eelkõige halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist

kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia

põhimõttega.

Ringkonnakohtul on TsMS § 136 lg 2 alusel õigus küsida, kas pankrotihalduril on lisaandmeid

OÜ Liu Paat laenu tagasimaksmise tõenäosuse kohta: milline on laenusaaja majanduslik

hetkeolukord, kas laenusaaja on teatanud kavatsusest laenu tagasi maksta jms. Samuti tuleks

täiendavalt selgitada ja hinnata kalapüügiõiguste müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõuet

(tagasivõitmise hagi), seda esitatud hagiavalduse alusel, mille saab ringkonnakohtule esitada

pankrotihaldur. Ka juhul, kui pankrotiasjas oleks esitatud mitmeid tagasivõitmise hagisid, mille kohta

poleks otsust veel tehtud, piisaks tsiviilasja hinna määramiseks hagiavalduse hindamisest.

Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole

võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks

kolleegiumi arvates ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude

rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.

14. Hageja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest

OÜ ADVOKAADIBÜROO KASAK & MISSIK. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise

korral tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO KASAK & MISSIK.

Jaak Luik, Peeter Jerofeje, Tambet Tampuu