3-1-1-25-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-25-10

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 14. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi J. I. süüdistuses KarS § 121 ja § 136 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2009. a

määrus

kriminaalasjas

nr 1-08-17130

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. I. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. märts 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2009. a määrus J. I. süüdistusasjas KarS § 121 ja §

136 järgi ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada.

3. Kaitsja taotlus määruskaebemenetluses tekkinud riigi õigusabi kulude hüvitamiseks jätta läbi

vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 21. oktoobri 2009. a otsusega tunnistati J. I. süüdi KarS § 121 järgi selles, et 22. juunil

2008 haaras ta oma isal A. I.-l rinnust kinni, lõi teda korduvalt rusikaga näkku, seejärel lõi ta pikali ning lõi

maas lamavat isa jalaga paar korda reite ja selja piirkonda, tekitades sellega füüsilist valu ja tervisekahjustusi

- vasaku silma aluse hematoomi, parema kõrva hematoomi ja seljapiirkonna hematoomi. KarS § 121 järgi

mõisteti J. I.-le kolme kuu pikkune vangistus. Samuti tunnistati J. I. süüdi KarS § 136 lg 1 järgi selles, et

pärast peksmist viis ta isa talu heinaküüni ja hoidis seal kinni, sulgedes ukse väljastpoolt rauast latiga. KarS §

136 järgi mõisteti J. I.-le kahe kuu pikkune vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse

kaetuks raskemaga, mõistes liitkaristuseks kolm kuud vangistust. KarS § 74 alusel jäeti vangistus tingimisi

kohaldamata ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga.

1.1 Maakohtu otsuse kohaselt on J. I. süü KarS § 121 ja § 136 järgi tõendatud kannatanu A. I.

usaldusväärsete ütlustega, mida kinnitavad ka tunnistaja Ü. M.-i ütlused ja arstitõend. Ü. M. andis kohtus

ütlusi, mille kohaselt nägi ta A. I.-d juunis 2008. Kannatanul oli silm sinine ja kõrva juures ning lõual

kriimud. A. I. seletas, et poeg tuli paar päeva tagasi kallale ja lohistas teda maas, sest pojale ei meeldinud

metsa lõikamine. Arstitõendist nähtub, et 25. juunil 2008 diagnoositi A. I.-l vasaku silma alune hematoom,

parema kõrva hematoom ja selja hematoom. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et suletud

heinaküünist ei ole võimalik ilma kõrvalise abita välja saada. Maakohus leidis, et J. I. tegutses otsese

tahtlusega nii kehalise väärkohtlemise kui ka vabaduse võtmise suhtes.

1.2 J. I. enda süüd eitavaid ütlusi pidas maakohus ebausaldusväärseks nende vastuolulisuse tõttu. Kuigi

süüdistatav väitis, et A. I. annab teda süüstavaid ütlusi omakasust, ei osanud ta selgitada, milles omakasu

seisneb. Samuti kinnitas süüdistatav, et ei märganud kannatanul kehalise väärkohtlemise tunnuseid, kuigi

elas samal ajal vanemate talus. J. I. andis ütlusi selle kohta, et elab vanemate juures nende aitamiseks ega ole

isa suhtes kunagi vägivalda tarvitanud, kuid nii tema enda kui ka kannatanu ütlustega on tõendatud varasem

vägivallajuhtum, mille lahendamisse kaasati politsei.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas J. I. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa. Kaitsja taotles V. I. tunnistajana

ülekuulamist ja maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist, põhjendades seda järgmiselt.

2.1 Tunnistaja ülekuulamise taotluse kohta selgitas kaitsja, et maakohus on rajanud süüdimõistva

kohtuotsuse sisuliselt ühele otsesele tõendile - kannatanu A. I. ütlustele. Samas on süüdistatav ise eitanud

oma süüd. Kohtus andis kannatanu ütlusi selle kohta, et J. I. on rünnanud ka tema abikaasat V. I.-d. Sellest

tulenevalt taotles kaitsja KrMS § 297 lg 2 alusel kohtus V. I. ülekuulamist, kuivõrd see võimaldaks hinnata

kannatanu ütluste usaldusväärsust tervikuna. Maakohus jättis taotluse rahuldamata. Kiirabi kutsus A. I.-le

tunnistaja Ü. M. väidetavast sündmusest mitme päeva möödudes. V. I., kes elab koos A. I.-ga, osanuks anda

kohtus ka ütlusi kannatanule vigastuste tekitamise aja kohta.

2.2 Maakohus põhjendas J. I. süüdimõistmist muu hulgas asjaoluga, et ta on ka varem kasutanud vägivalda.

Viidatud asjas lõpetati J. I. suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel. Kaitsja hinnangul on KrMS § 202

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise tõendina arvestamine lubamatu, kuna menetluse lõpetamine

otstarbekusest ei tõenda isiku süüd.

2.3 Kaitsja leidis, et süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi puuduvad J. I. tegevuses ka objektiivse koosseisu

tunnused, kuivõrd kannatanul oli võimalik pärast väidetavat küüni kinnipanekut sealt ise hõlpsasti väljuda.

Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et põranda ja ukse vahel oli tühimik.

3. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2009. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2

ls 2 alusel, s.o selle ilmse põhjendamatuse tõttu. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt.

3.1 Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsuse põhjendus J. I.

süüditunnistamise osas on veenev ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale selgesti jälgitav.

Samuti on süüdistatava käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang.

3.2 Maakohus ei rikkunud KrMS § 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, jättes V. I.

tunnistajana üle kuulamata. Kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamise eel esitas J. I.

kaitsja kohtule taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, s.o süüdistatava ema V. I. kohtuistungil tunnistajana

üle kuulamiseks. KrMS § 297 lg 2 kohaselt peab kohtumenetluse pool taotluses põhjendama täiendavate

tõendite kogumise vajadust, sh miks ei ole ta nende kogumist taotlenud varem. Maakohus jättis kaitsja

taotluse rahuldamata KrMS § 276 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kohtumenetluse pool ei ole piisavalt

põhjendanud, miks ta ei ole taotlust varem esitanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. V. I.

andis kohtueelses menetluses tunnistajana ütlusi 3. juulil 2008. Seega oli apellandil teada, kas ja milliste

tõendamiseseme asjaolude kohta saaks V. I. ütlusi anda. Sellele vaatamata ei taotlenud kaitsja varasemalt

selle isiku kohtuistungile kutsumist. Maakohtu 16. oktoobri 2009. a istungiprotokollist nähtuvalt ei ole

kohtuistungil ilmnenud ühtegi uut asjaolu, mis põhjendaks taotluse esitamist. A. I. on kohtueelses menetluses

samuti andnud ütlusi selle kohta, et J. I. on varasemalt rünnanud ka V. I.-d. Seega ei ole maakohtu istungil

apellandile teatavaks saanud ühtegi asjaolu, millest ta varem teadlik ei oleks olnud ja maakohus on

põhjendatult jätnud apellandi taotluse täiendava tõendi kogumiseks rahuldamata. Samal põhjusel ei pidanud

ka ringkonnakohus vajalikuks rahuldada kaitsja taotlust V. I. tunnistajana ringkonnakohtus üle kuulamiseks.

3.3 Puutuvalt apellatsioonis sisalduvale etteheitele, et maakohus on J. I. süüdimõistmisel oma

siseveendumuse kujundamisel arvestanud ka KrMS § 202 alusel toimunud kriminaalmenetluse lõpetamist,

märkis ringkonnakohus järgmist. Kahtlustatava või süüdistatava nõusolek KrMS § 202 alusel

kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole käsitatav süü ülestunnistusena. Samas ei saa nõustuda apellandiga, et

kriminaalmenetluse fakti mainimine oleks kaasa toonud väära kohtuotsuse tegemise. Maakohtu otsusest

nähtuvalt on kohus süüdistatava süü lugenud tõendatuks tõendite kogumiga, s.o kannatanu A. I. ja tunnistaja

Ü. M.-i kokkulangevate ütlustega, arstitõendiga ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Varasemale

vägivallajuhtumile on maakohus viidanud vaid seoses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisega

ning süüdistatava ja kannatanu omavahelistele suhetele hinnangu andmisega. Omaette süütõendina kohus

seda asjaolu käsitlenud ei ole.

3.4 Kaitsja leidis, et süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi puuduvad J. I. tegevuses ka objektiivse teokoosseisu

tunnused, kuivõrd kannatanul oli võimalik peale väidetavat küüni kinnipanekut sealt ise hõlpsasti väljuda,

kuna põranda ja ukse vahel oli tühimik. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt oli tühimik aga

ilmselgelt ebapiisav selleks, et 73-aastane inimene sealt läbi suudaks pugeda. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et

kannatanu ütluste kohaselt käis J. I. ümber küüni ja vaatas, et ta välja ei saaks ning alles abikaasa lasi

kannatanu küünist välja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava kaitsja, kes taotleb määruse tühistamist

ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et tegemist ei olnud ilmselgelt

põhjendamatu apellatsiooniga, kuna käesolevas asjas tõstatati apellatsioonis õiguslikke küsimusi, mida

ringkonnakohus pidanuks hindama kohtuistungil ja võtma nende kohta seisukoha kohtuotsuses. Kaitsja

õiguslikke seisukohti ei saa pidada õiguslikult asjakohatuks, kuivõrd kohtupraktika nende kohta on välja

kujunemata.

4.1 Süüdimõistev otsus on rajatud sisuliselt ühele otsesele tõendile - s.o kannatanu A. I. ütlustele.

Süüdistatav ise eitas oma süüd. Kaitsja taotles apellatsioonis tõendite ümberhindamist. Kaitsja hinnangul ei

saa ringkonnakohus hinnata sõna sõna vastu olukorras tõendeid KrMS § 326 lg 2 alusel tehtavas

kohtumääruses ning seda saanuks teha pärast asja arutamist kohtuistungil.

4.2 Kaitsja hinnangul on KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise arvestamine konkreetse süüteo

tõendamiseseme tõendite hindamisel lubamatu. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et KrMS § 202 alusel

kriminaalmenetluse lõpetamisel ei saa lugeda tegu tuvastatuks. Sellega ei saa arvestada isegi J. I. ja A. I.

ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel või nende omavaheliste suhete hindamisel. Ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks saab kehtivas õiguses avaldada üksnes kohtueelses menetluses antud ütlusi.

4.3 Kohtus andis kannatanu A. I. ütlusi poja vägivaldsuse kohta, viidates muu hulgas asjaolule, et viimane on

rünnanud ka tema abikaasat V. I.-d. Sellest tulenevalt taotles kaitsja KrMS § 297 lg 2 alusel kohtus V. I.

ülekuulamist. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja ülekuulamise taotlemine oli tema poolt piisavalt

põhjendatud. Samuti puudub seni ühene kohtupraktika selle kohta, mis juhtudel võib kohus jätta täiendavad

tõendid kogumata KrMS § 297 lg 2 alusel. Ringkonnakohus eiras senises kohtupraktikas väljakujunenud

põhimõtet, et eeluurimisel antud ütlused ei saa olla aluseks kohtulahendi tegemisel. Kohtulahendi tegemisel

saavad isikulise tõendiallikana kõne alla tulla üksnes kohtuistungil antud ütlused (seaduses sätestatud

erisustega).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja määruskaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. KrMS § 326 lg

2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav

kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

täiskogu 12. aprilli 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid apellatsiooni põhjendatuse

hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab

ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest lähtumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja

eripärast, aga ka hoiakust, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud

apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik

eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt

teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses

selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.

6. Käesolevas kriminaalasjas taotles kaitsja valdavalt tõenditele uue hinnangu andmist. Kolleegium ei välista,

et taotlus tõenditele uue hinnangu andmiseks võib osutuda ilmselgelt põhjendamatuks, kui ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ja apellatsioonis ei ole välja toodud tõendite kogumise või hindamisega

seotud menetlusõiguslikke probleeme, mis võivad mõjutada kriminaalasjas tehtud otsust. Kaitsja esitas

apellatsioonimenetluses lisaks ka taotluse tunnistaja V. I. ülekuulamiseks, pidades põhjendamatuks maakohtu

keeldumist kõnealuse tunnistaja ülekuulamisest.

6.1 Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ei ole iseenesest õiguslikult võimatu ega

asjakohatu, kuna KrMS § 297 lg 2 kohaselt võib kohtumenetluse pool taotleda täiendavate tõendite

kogumist, põhjendades selle vajalikkust ja seda, miks ta ei ole sellist taotlust varem esitanud. Maakohtu

keeldumisel tõendi kogumisest on samasisulise taotluse esitamine põhimõtteliselt võimalik ka

apellatsioonikohtus. Maakohus viitas tõendi kogumisest keeldumisel KrMS § 276 lg 1 p-le 2.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, põhjendades tunnistaja ülekuulamata jätmist sellega, et

maakohtu istungil ei ilmnenud uusi asjaolusid, mis tingiksid taotluse esitamise. Täiendavalt viitas

apellatsioonikohus ka sellele, et A. I. on juba kohtueelses menetluses andnud ütlusi selle kohta, et J. I. on

varasemalt rünnanud V. I.-d ning kaitsja pidi olema teadlik ka V. I. kohtueelses menetluses antud ütlustest.

6.2 Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei pidanud siiski kaitsja taotlust tõendi kogumiseks a priori

asjakohatuks ja kõnealust tunnistajat kriminaalasja lahendamise seisukohalt ebaoluliseks, mis annaks alust

rääkida apellatsiooni perspektiivitusest. Üldjuhul peab ka apellatsioonikohus tõendi kogumise taotluse

lahendamisel kuulama ära kohtumenetluse poolte seisukohti. Seejuures ka tõendi kogumise vajalikkuse üle

otsustamisel ei ole kohtul pädevust omal algatusel uurida kohtueelse menetluse materjale; taotluse

materjalide avaldamiseks peab esitama ja põhjendama kohtumenetluse pool. Maakohtu istungiprotokollist ei

nähtu A. I. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, mistõttu ringkonnakohus rikkus taotluse

lahendamisel oluliselt menetlusõigust, viidates omal algatusel kohtueelses menetluses antud ütlustele.

7. Seega nähtub apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrusest, et kaitsja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ei

olnud õiguslikult asjakohatu ja sellele vastamisel ei saanud ringkonnakohus piirduda vaid viitega seadusele

või varasemale kohtupraktikale. Apellatsioonikohus pidi lahendama taotluse sisuliselt, kontrollides selle

põhjendatust, vajadusel poolte seisukohti ära kuulates.

8. Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes,

jättes apellatsiooni läbi vaatamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri

2009. a määruse ja saadab kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

9. Kaitsja taotles 5. jaanuaril 2010 esitatud määruskaebuses taotluse määruskaebemenetluses osutatud riigi

õigusabiga seotud kulutuste hüvitamiseks. Kuna esitatud taotlus ei vasta riigi õigusabi seaduse § 22 lg 4

alusel Eesti Advokatuuri kehtestatud vormile, jätab kolleegium taotluse läbi vaatamata RÕS § 22 lg 5 alusel.

Kaitsja on käesolevas asjas pärast apellatsiooni läbi vaatamata jätmist esitanud taotluse ka

apellatsioonimenetlusega seonduvate riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Riigikohus on varasemalt asunud

seisukohale, et taotluse peab esitama hiljemalt kohtuistungil, enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-08, p 10) ja selle

nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse. Käesolevas asjas ei olnud aga kaitsjal võimalik taotlust

istungil esitada, kuna ringkonnakohus jättis apellatsiooni läbi vaatamata. Kuna Riigikohus saadab

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tuleb lugeda taotlus esitatuks tähtaegselt,

mistõttu ringkonnakohtul on võimalik seda lahendada.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi