3-1-1-19-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-19-10

Otsuse kuupäev

14. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Eduard Jakobsoni süüdistusasi KarS § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja

§ 418 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

23. novembri

2009.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-09-5429

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. Jakobsoni kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. märts 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2009. a otsus Eduard Jakobsoni süüdistusasjas

KarS § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Eduard Jakobson mõisteti Pärnu Maakohtu 11. septembri 2009. a otsusega süüdi KarS § 414 lg 2

p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vastavalt 5, 4 ja 2 aastase vangistusega.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti E. Jakobsonile liitkaristuseks viis aastat vangistust. KarS

§ 73 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui E. Jakobson ei pane viieaastase

katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 51 alusel võeti temalt ära relva ja laskemoona

käitlemise õigus viieks aastaks.

1.2 KarS § 414 lg 2 p 2 järgi mõisteti E. Jakobson süüdi suures koguses lõhkeaine ebaseaduslikus

käitlemises selle eest, et ta toimetas 2004. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval ebaseaduslikult

Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta Märjamaa vallas Nõmmeotsa külas Vainu talus

suures koguses lõhkeainet. Ühtlasi mõisteti E. Jakobson süüdi KarS § 415 lg 1 järgi lõhkeseadeldise

olulise osa ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta toimetas 2004. aastal täpselt tuvastamata

kuupäeval Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta lõhkeseadeldiste olulisi osi. KarS §

418 lg 2 p 2 järgi mõisteti ta süüdi tulirelva ja suures koguses tulirelva laskemoona ebaseaduslikus

käitlemises selle eest, et ta ebaseaduslikult omandas 2003. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval 7,62

mm kaliibrilise vintpüssi Mosin nr 14157 ja 5,6 mm kaliibrilise püstoli Margolin MT sM nr B1095A

ja 1992. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval tulirelva laskemoona. E. Jakobson hoidis nimetatud

esemeid enda elukohas kuni 6. veebruarini 2008, mil need läbiotsimise käigus Kaitsepolitseiameti

ametnike poolt ära võeti.

1.3 Maakohus tõdes, et Kaitsepolitseiamet korraldas koostöös Päästeameti ja prokuratuuriga

4.-17. veebruarini 2008 lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania. Avalikkusele anti teada, et

nimetatud ajavahemikul lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või lõhkematerjalist teavitamisel

kriminaalmenetlust ei alustata kriminaalmenetluse ajendi puudumise tõttu.

Samas tuvastas maakohus, et E. Jakobson ise ametivõimudele vabatahtlikult tema juures olevatest

relvadest, laskemoonast ja lõhkematerjalist ei teatanud. 6. veebruaril 2008 teostati E. Jakobsoni

elukohas läbiotsimine. Menetlustoimingut rakendades tutvustati talle läbiotsimise määrust ja tehti

ettepanek selles märgitud esemed juba enne läbiotsimist vabatahtlikult välja anda. E. Jakobson

avaldas, et annab vabatahtlikult välja läbiotsimismääruses loetletud esemed. Maakohus leidis, et

tegemist ei olnud esemete vabatahtliku loovutamisega kõnesoleva kampaania mõttes, vaid

lõhkematerjali, relvade ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisega läbiotsimise raames KrMS 91 lg

8 alusel.

2. E. Jakobsoni kaitsja vandeadvokaat T. Meidra esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja E. Jakobsoni õigeksmõistmist.

Apellant selgitas, et E. Jakobson teavitas ametivõime 6. veebruaril 2008, s.o kampaania ajal telefoni

teel tema juures asuvatest esemetest. Kohus jättis E. Jakobsoni ütlused alusetult arvestamata. Samuti

andis E. Jakobson politseinikele vabatahtlikult enne läbiotsimise algust teada, et tal on esemeid, mida

soovib loovutada. E. Jakobson arvas, et selline tegevus on kampaaniaga kooskõlas ning nagu

ametivõimude poolt lubatud, vabaneb ta vastutusest.

3.1 Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2009. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

3.2 Ringkonnakohus märkis, et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette ainult kaks võimalust KrMS

§-s 6 sätestatud legaliteediprintsiibist irdumiseks - kriminaalmenetlust välistavate tunnuste ilmnemine

KrMS

§

järgi

ja

oportuniteedipõhimõtte

rakendamine.

Mingeid

muid

erandeid

kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest ei ole seadusandja ette näinud. Keelatud esemetest

teavitamise kampaania ei saa eraldivõetult olla kriminaalmenetluse mittealustamise või lõpetamise

aluseks, sest Kaitsepolitseiametil, Päästeametil ja prokuratuuril ei ole õiguslikku pädevust KrMS §-

s 6 sätestatud põhimõtte omavoliliseks kitsendamiseks või täiendamiseks. Kuriteo asjaolude

ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud vältimatult toimetama kriminaalmenetlust.

3.3 Õige ei ole Kaitsepolitseiameti seisukoht, et lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või sellest

teavitamisel kampaania käigus ei esine kriminaalmenetluse ajendit, sest puudub süüteokoosseisu

subjektiivne tunnus tahtlus. Ringkonnakohus leidis, et isik, kes teatud aja jooksul käitleb keelatud

esemeid, täidab vaieldamatult nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused ning neist esemetest

vabatahtlik loobumine ei muuda eelnevat käitumist õiguspäraseks.

3.4 E. Jakobsonile esitatud süüdistust silmas pidades märkis ringkonnakohus, et prokuratuuri vastava

taotluseta puudub kohtul õigus lõpetada kriminaalmenetlus ka oportuniteedipõhimõtte järgi

KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1 alusel, leides samas, et isegi kui kõnesoleva kampaania jaoks esineks

legaliteedipõhimõttest irduv seaduslik alus, ei ole käesolevas asjas ühtki tõendit selle kohta, et

E. Jakobson oleks vabatahtlikult ja omal algatusel teavitanud uurimisasutust tema käes olevast

lõhkeainest, tulirelvadest ja laskemoonast.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Jakobsoni kaitsja T. Meidra, paludes

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja E. Jakobsoni õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus

on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, sest kohtuotsuse põhiosa

ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.

4.1 Kaitsja leiab, et kõnesolevat kampaaniat saab käsitada KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud

kriminaalmenetlust välistava asjaoluna, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamata jätmise

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

4.2 Vaidlemata vastu ringkonnakohtu KrMS § 6 analüüsile puutuvalt kriminaalmenetluse alustamise

kohustuslikkusesse, ei nõustu kaitsja siiski selle põhjal tehtud kohtu järeldustega, märkides, et

vabatahtlikkuseks kõnesoleva kampaania mõttes piisab isiku suulisest teatest ametivõimudele.

E. Jakobsoni poolt ametivõimude vabatahtlik suuline teavitamine on tõendatud. Kampaania

korraldajad on andnud paljudele isikutele õiguslikult siduvaid lubadusi. Eesti Vabariigi elanikel, sh E.

Jakobsonil ei olnud vähimatki põhjust neis lubadustes kahelda. Täitevvõim peab avalikult

väljaöeldud lubadusi järgima isegi siis, kui nende õiguslik alus on kaheldav. Riik ei saa olla

sõnamurdlik. Sellelaadseid kampaaniaid on korraldatud aastaid ning nende käigus on jäetud paljude

inimeste suhtes kriminaalasi alustamata. Tulenevalt põhiseaduse §-st 12 on kõik isikud seaduse ees

võrdsed, mistõttu tuleb E. Jakobsoni kohelda samamoodi nagu ülejäänud loovutajaid, kes on jäänud

samasuguse teo eest karistuseta.

4.3 Ringkonnakohtus on ekslikult sisustanud vabatahtlikkuse mõistet kõnesoleva kampaania mõttes

viitega süüteost vabatahtlikule loobumisele KarS § 40 mõttes. Kampaania käigus vabatahtlikku

teatamist ei saa ühildada süüteost loobumisega, sest kõnesolevad süüteod olid teatamise hetkeks

lõpule viidud.

5. Ringkonnaprokurör Indrek Kalda leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik

ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et E. Jakobsonile

süüksarvatud teod on õigesti subsumeeritud KarS § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi

ning tema süü neis kuritegudes on nõuetekohaselt tõendatud. Kohtud on tuvastanud, et E. Jakobsoni

teod vastavad talle süüksarvatud kuritegude koosseisude objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele

ning õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kriminaalkolleegium märgib, et kaitsja

kassatsioonis taotletakse sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, milline pädevus Riigikohtul

KrMS § 363 lg 5 kohaselt puudub.

7. Maa- ja ringkonnakohus on tõdenud, et 6. veebruaril 2008 E. Jakobsoni kodus teostatud

läbiotsimise ajal toimus Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühiselt väljakuulutatud

lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania, mis võimaldas kõigil 4. veebruarist kuni

17. veebruarini 2008 teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Kohtud on

tuvastanud, et E. Jakobson ei teavitanud ametivõime enne tema elukohas toimunud läbiotsimist oma

soovist kampaania käigus mingeid esemeid vabatahtlikult välja anda. Alles siis, kui 6. veebruaril

2008 toimus E. Jakobsoni elukohas läbiotsimine, nõustus ta menetlustoimingu rakendamisel tehtud

ettepanekuga

ja

andis

vabatahtlikult

välja

läbiotsimise

määruses

loetletud

esemed.

Kriminaalkolleegium nõustub kohtute tõdemusega, et E. Jakobsoni eelkirjeldatud tegevus ei ole

vaadeldav lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisena kõnealuse kampaania

mõttes, vaid otsitavate esemete loovutamisena KrMS § 91 lg 8 kohaselt.

8.1 Seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärgil peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks selgitada

järgmist.

8.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi

põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo tunnuste ilmnedes oma

pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid

ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või

riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub

kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust

üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane

kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad

vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja

prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte

kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse

alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu

olemasolul

eraldiseisva

süüdistuskohustusmenetluse.

Seega

toimib

kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta.

8.3 Kriminaalmenetluse alustamine KrMS § 6 kohaselt ei pea endaga siiski obligatoorselt kaasa

tooma süüdimõistva kohtuotsuse taotlemist prokuratuuri poolt. Nimelt näeb kriminaalmenetluse

seadustik ette võimaluse lõpetada alustatud kriminaalmenetlust kohtueelse menetluse staadiumis ka

juhul, kui kuriteo toimepannud isik on kindlaks tehtud (vrd KrMS § 2001). Aluse selleks annavad

KrMS §-des 201-205 sätestatud võimalused kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteedi ehk

otstarbekuse kaalutlustel. Kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud sätete kohaldamise eelduseks on

eelnenud kriminaalmenetluse käigus KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldiste eelduste

(süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuvastamine kahtlustatava või süüdistatava käitumises. Üksnes

süüteo tunnustega teo toimepanemine õigustab õigusriiklikult teatud juhtudel olemuslikult

sanktsioneerivate kohustuste panemist kahtlustatavale või süüdistatavale (nt KrMS § 201 alusel) teda

kohtulikult süüdi tunnistamata. Seega sisaldab kehtiv kriminaalmenetlusõigus KrMS §-de 201-205

näol kriminaalmenetluse lõpetamisele suunatud oportuniteedipõhimõtet, mille kohaldamiseks tuleb

pädevatel ametivõimudel eelnevalt täita kriminaalmenetluse alustamise kohustust. Teisisõnu tuleb

uurimisasutusel ja prokuratuuril kuriteole viitava teabe saamisel ja KrMS §-s 199 sätestatud

kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel igal juhul kriminaalmenetlust alustada,

sõltumata sellest, kas konkreetses kriminaalasjas soovitakse kohtult taotleda isiku suhtes

süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või mitte. Oportuniteedipõhimõtet on võimalik aga rakendada

vaid kriminaalasjades, milles kriminaalmenetlus on juba alustatud.

8.4 Arutatavas asjas on ringkonnakohus õigesti leidnud, et E. Jakobsoni suhtes alustatud

kriminaalmenetluse oprtuniteedipõhimõtte järgi lõpetamine kohtus oli KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1

järgi võimalik vaid süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 2 järgi, kuid KrMS § 274 lg-st 5 tulenevalt puudub

kohtul pädevus teha sellist lahendit omaalgatuslikult prokuratuuri vastava taotluseta.

9. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja

prokuratuuri ühistöös läbi viidav lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania ei ole paigutatav

KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude alla, mis iseenesest võimaldaks

lõhkematerjali vabatahtlikult väljaandja suhtes jätta kriminaalmenetluse automaatselt alustamata.

Seega on uurimisasutus ja prokuratuur ka kampaania käigus ilmnevate kuriteo asjaolude puhul

vältimatult kohustatud alustama kriminaalmenetlust. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on

kampaania korraldaja Kaitsepolitseiamet vastuseks kaitsja T. Meidra teabenõudele teatanud, et

lõhkeaine vabatahtlikult loovutamisel või sellest teavitamisel ei esine kriminaalmenetluse ajendit

tahtluse puudumise tõttu, kuna on alust arvata, et isikud, kes vabatahtlikult kampaania käigus

teavitavad nende valduses olevast võimalikust lõhkeainest, ei oma tahtlust panna toime

lõhkematerjalidega seotud süütegusid (II kd, lk 11). Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei

nõustu. KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu

teave. Seega käsitatakse kriminaalmenetluse ajendina ükskõik millist informatsiooni võimaliku

kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast. Seejuures võib teave kuriteo kohta uurimisasutusele või

prokuratuurile laekuda ka vahetult kuriteo toimepannud isikult endalt (näiteks süü ülestunnistamisele

ilmumise korral). Asjaolu, milline oli isiku subjektiivse suhtumise liik toimepandusse, on

kriminaalmenetluse ajendi aspektist tähtsusetu. Eeltoodust tuleneb, et kriminaalmenetluse ajend

esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise

ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele

nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne

karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle

uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus

alustada kriminaalmenetlust. Kriminaalkolleegium märgib, et ka prokuratuuril lasub seadusest

tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga

isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid

rakendatavad.

10. Kriminaalkolleegium leiab, et nii lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania kui ka mõni

muu ettevõtmine üldist turvalisust ohustavate esemete (näiteks tulirelvade ja laskemoona) käibest

kõrvaldamiseks vaid suurendavad ühiskondlikku julgeolekut ja on seetõttu oma eesmärgilt

heakskiidetavad. Samas osundab kriminaalkolleegium, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt

teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu

teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt,

mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Sellest

järeldub, et ka erandid KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse

põhimõttest peavad tulenema seadusest. Mil viisil motiveerida isikuid nende valduses olevaid

üldohtlikke

esemeid

riigile

vabatahtlikult

loovutama

on

seega

seadusandja

otsustada.

Õigusajalooliselt on kõnealust probleemi püütud lahendada ka materiaalõiguslikult. Nii näiteks

sisaldas omaaegse kriminaalkoodeksi (kehtetu alates 1. 09. 2002 - RT I 2002, 56, 350) § 207 lõige 4

eraldi alust isiku kriminaalkaristusest vabastamiseks, kui ta vabatahtlikult loovutas loata hoitud

tulirelva või laskemoona. Kriminaalkolleegium juhib siiski tähelepanu asjaolule, et vastavalt

põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 on kriminaalmenetluse seadustik käsitatav nn konstitutsioonilise

seadusena, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on ka

erandite kehtestamine KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest võimalik üksnes nimetatud

tingimustele vastava seadusega.

11. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2009. a kohtuotsuse E. Jakobsoni süüdistusasjas muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe