3-1-1-119-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-119-09

Otsuse kuupäev

14. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Hannes Kiris, Lea Kivi ja Indrek Koolmeister

Kohtuasi

Kriminaalasi H. R. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 ning

A. V. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-06-7969

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak,

H. R. kaitsja vandeadvokaat Peeter Järv ja A. V. kaitsja

vandeadvokaat Mall Saar, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. mai 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2009. a otsused

A. V. ning H. R. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

3. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Saar & Ko kasuks välja 960 (üheksasada

kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (sada kuuskümmend) krooni, A. V.le

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

5. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning H. R. KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Süüdistuse kohaselt seisnes A. V.-le ja H. R.-le

etteheidetav tegevus järgmises.

1.1 20. märtsil, 23. aprillil ja 22. oktoobril 2005 võttis A. V. grupis Koidula tollipunkti tolliinspektorite A. K.

ning E. V.-iga I.-nimeliselt isikult altkäemaksu 20 250 krooni. Vastutasuna lubasid tolliinspektorid 18. ja 25.

märtsil ning 29. septembril 2005 kahel kaubikul tollikontrollita toimetada Vene Föderatsioonist läbi Koidula

piiripunkti Eesti Vabariiki kaubikute vineerseinte sisse peidetud suures koguses salasigarette.

1.2 5. märtsist 3. oktoobrini 2005 võttis A. V. korduvalt tolliinspektorite V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i,

T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K. ja H. R.iga J. O.-lt altkäemaksu kogusummas 236 000 krooni, mille eest

võimaldati J. O. kauba takistamatu ja vajadusel tollikontrollita vedu Vene Föderatsioonist läbi Koidula

piiripunkti Eesti Vabariiki.

1.3 2004. a augustist 2005. a oktoobrini võttis A. V. korduvalt grupis T. O., K. T., A. P., V. K., U. M.-i, T. P.,

K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K., A. M.-i ja R. E.-ga Koidula tollipunktis R. K.-lt ning Ge. K.-

lt suures ulatuses altkäemaksu, kogusummas 32 800 USA dollarit (406 720 krooni). Altkäemaksu eest

lubasid tolliinspektorid R. ja Ge. K.-ga seotud Vene Föderatsiooni transiidiettevõtete veokid takistamatult

ning vajadusel tollikontrollita Eesti Vabariigist läbi Koidula tollipunkti Venemaale. Raha anti

tolliinspektoritele üle veokite juhtide poolt või E. V.-i vahendusel.

1.4 2005. a märtsist kuni septembrini võttis A. V. grupis tolliinspektorite A. K., T. H., G. K. ja E. V.-iga

Koidula tollipunkti kaudu Eesti Vabariigi ning Vene Föderatsiooni ajutist kontrolljoont ületavate veokite

juhtidelt altkäemaksu vähemalt 2000 krooni kuus, s.o kokku 14 000 krooni. Altkäemaksu eest võimaldasid

tolliinspektorid veokite juhtidel läbida tollikontrolli puudulikult vormistatud dokumentidega.

1.5 2005. a juunis võttis A. V. grupis tolliinspektorite A. K. ja E. V.-iga A. V.-ilt ja N. K.-lt O. O. vahendusel

altkäemaksu kogusummas 40 000 krooni. Vastutasuna võimaldasid tolliinspektorid Vene Föderatsioonist läbi

Koidula piiripunkti tollikontrollita toimetada suures koguses salakaupa.

1.6 H. R., töötades Kagu Tolliinspektuuri Koidula tollipunkti tolliinspektori-teabetöötajana, s.o ametiisikuna

KarS § 288 mõttes, võttis 5. märtsist 3. oktoobrini 2005 korduvalt grupis A. V., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i,

T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K. ja V. K.-ga J. O.-lt altkäemaksu kogusummas 236 000 krooni. Altkäemaksu

eest võimaldasid tolliinspektorid J. O. kauba takistamatu ja vajadusel tollikontrollita vedamise Vene

Föderatsioonist läbi Koidula piiripunkti Eesti Vabariiki.

2. Tartu Maakohtu 20. mai 2009. a otsusega tunnistati A. V. süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning

teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud aeg 4 kuud ja 26 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat

1 kuu ja 4 päeva vangistust. Vastavalt KarS §-le 49 võeti A. V.lt 3 aastaks ära avalikus teenistuses töötamise

õigus. Karistusseadustiku § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti A. V.-lt solidaarselt V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A.

L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K. ja H. R.-ga altkäemaksuna saadud 236 000 krooni, solidaarselt T. O.,

K. T., A. P., V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K., A. M.-i ning R. E.-ga

altkäemaksuna saadud 406 720 krooni, solidaarselt A. K., T. H., G. K. ja E. V.-iga altkäemaksuna saadud 14

000 krooni ning solidaarselt A. K. ja E. V.-ga altkäemaksuna saadud 40 000 krooni.

Sama otsusega tunnistati H. R. süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2

aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 kuud ja 9

päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 9 kuud ja 21 päeva vangistust, mis jäeti KarS §

74 lg-te 1 ning 3 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata. Vastavalt KarS §-le 49 võeti H.

R.-lt 3 aastaks ära avalikus teenistuses töötamise õigus. Karistusseadustiku § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti H.

R.-lt solidaarselt U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K., V. K. ja A. V.-ga

altkäemaksuna saadud 236 000 krooni.

Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsusega tunnistati kokkuleppemenetluses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4

järgi süüdi A. P., T. H., G. K., A. K., E. V., U. M., V. K., A. L., K. K., T. P., T. O., K. T., A. M. ning T. H.,

KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 298 lg 1 järgi R. E., KarS § 296 lg 2 p 1 järgi O. O. ja KarS § 298 lg 2

järgi J. O., V. J., Ge. K., R. K., A. V. ning N. K. Kohtuotsus jõustus 26. juunil 2006. Samuti tunnistati J. O.

Tartu Maakohtu 22. mai 2007. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 392 lg 1 ja § 226 lg 2 järgi,

milline otsus jõustus 29. mail 2007.

2.1 Maakohus leidis, et A. V. süüdistus 236 000 krooni altkäemaksu võtmises on tõendatud J. O. ütlustega.

Raha maksmise tõttu ei kontrollitud piiri ületamisel tema kaubikutes veetavaid esemeid. Ka tunnistaja T. H.

kinnitas, et J. O. maksis, kuna soovis kiiresti üle piiri pääseda. Altkäemaksuna saadud raha jaotati vahetuses

töötanud tolliinspektorite vahel. Ühel korral andis T. H. J. O.-lt saadud summast 600-700 krooni H. R.-le. Ka

V. K., E. V.-i ja K. K. ütlustest nähtub, et teiste isikute hulgas osales kauba kontrollimisel H. R.. U. M. rääkis,

et ta maksis J. O.-lt saadud rahast ühel korral 500 krooni H. R.-le. Ka T. H. väitis, et ta viis ühel korral

altkäemaksuna saadud rahast 500 krooni H. R.ile just seetõttu, et viimane osales kauba kontrollimisel.

Eeltoodut kinnitab jälitustegevuse protokoll, millest nähtuvalt sai H. R. J. O. antud raha A. V. käest.

2.2 Altkäemaksu võtmine R. ja Ge. K.-lt on tõendatud R. K. kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud

ütluste ja ütluste olustikuga seostamise protokolliga. Lisaks nähtub T. H. räägitust, et R. ja Ge. K. ettevõtete

sõidukeid peale viimaste poolt tehtud ettepanekut altkäemaksu andmiseks enam ei kontrollitud.

Altkäemaksuna saadud summade jagamises osales ka A. V. Samasisulisi ütlusi andsid tunnistajad E. V. ja V.

K.

2.3 Tunnistaja T. H. ütluste kohaselt võeti piiri ületavate veokite juhtidelt raha, kui sõidukil või koormal

esinesid puudused. Tunnistajad K. K., T. H. ja E. V. selgitasid, et saadud summad jagati vahetuse lõppedes,

millisel viisil sai raha ka A. V.

2.4 A. V.-ilt ja N. K.-lt O. O. vahendusel altkäemaksu võtmine on kindlaks tehtud altkäemaksu andjate ja

vahendaja ütluste alusel.

2.5 Kuigi ülejäänud kohtulikul arutamisel ülekuulatud tunnistajate, v.a Terje Vako, ütlused on üldsõnalised

või ei mäletanud need isikud enam asetleidnud sündmusi, möönsid nad, et tolliinspektoritele maksid raha

tolli läbivad autojuhid, J. O. ja R. K..

2.6 Maakohtu hinnangul ei ole A. V.le esitatud süüdistus, mis seisnes 20. märtsil, 23. aprillil ja 22. oktoobril

2005 Igori-nimeliselt isikult altkäemaksu võtmises, usaldusväärselt tõendatud.

2.7 A. V. oli Koidula tollipunkti inspektorina ametiisik, sest talle olid pandud järelevalveülesanded, ta omas

ametiseisundit ja oli ühtlasi võimuesindaja. Süüdistataval oli õigus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke

otsuseid ja teha toiminguid. Süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemisega jättis A. V. täitmata

ametijuhendis sätestatud kohustused. Ka H. R. oli Koidula tollipunktis esmalt vaneminspektori ja seejärel

vanemspetsialistina töötades ametiisikuks, sest tal oli ametiseisund ning talle olid ametijuhendist nähtuvalt

pandud järelevalveülesanded. H. R.-il oli õigus võtta vastu teistele isikutele kohustuslikke otsuseid ja teha

selleks toiminguid. Kuritegude toimepanemisega jättis süüdistatav täitmata ametijuhendist tulenevad

kohustused.

2.8 Maakohus asus seisukohale, et A. V.-t tuleb karistada reaalse vangistusega, sest tema poolt toimepandud

esimese astme kuriteod seisnesid pikema ajavahemiku jooksul riigiametniku aususe kohustuse rikkumises.

Samuti oli süüdistatav kuritegelikult aktiivne ja keskne isik. Tema suhtumist toimepandud süütegudesse

iseloomustab ilmekalt jälitustoimingutega kogutud teave, millest nähtuvalt püüdis süüdistatav takistada

kohtueelse uurimise läbiviimist ja kriminaalmenetluses tõe tuvastamist.

2.9 Kohus leidis, et vastavalt KarS § 831 lg-le 1 tuleb süüdistatavatelt solidaarselt ülejäänud toimepanijatega

konfiskeerida altkäemaksuna saadud rahasummad.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A. V., tema kaitsja vandeadvokaat Mall

Saar ja H. R.i kaitsja vandeadvokaat Peeter Järv. A. V. kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse

tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja paluti mõista kergem karistus. H. R.-i kaitsja ja A. V.

apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2009. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt A. V.-le mõistetud

karistuse osas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, mõistes A. V.-le KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi

karistuseks 3 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 4 kuud ja 26 päeva. Vastavalt KarS § 74 lg-le 1 jäeti karistus 3-aastase katseajaga osaliselt, s.o 2

aastat 7 kuud ja 4 päeva, tingimisi täitmisele pööramata. Karistusseadustiku § 74 lg 2 alusel mõisteti koheselt

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud ja 26 päeva vangistust, mis loeti seoses eelvangistuses viibitud

ajaga kantuks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid

järgmised.

4.1 Tunnistajate A. P., G. K., T. H., A. K., V. K., U. M.-i, A. L.-i, K. K., T. P., T. H., R. E., T. O., K. T., A.

M.-i, J. O., E. V.-i, A. V.-i, N. K. ja O. O. ütlused on lubatavaks tõendiks. Loetletud isikute suhtes ei kehtinud

KrMS § 66 lg-s 2 sätestatud piirang, kuigi nad kuulati teises kriminaalasjas üle kahtlustatavatena ja tunnistati

kokkuleppemenetluses süüdi. Käesolevas kriminaalasjas aga kuulati nad üle tunnistajatena, järgides KrMS §-

des 287-289 sätestatud nõudeid ja neid hoiatati vastutusest KarS §-de 318 ning 320 järgi. Pelgalt asjaolu, et

nad andsid varasemalt ütlusi kahtlustatavatena, ei muuda nende räägitut tõendina ebausaldusväärseks, vaid

nende ütlusi tuleb kõrvutada teiste tõenditega. Seda on maakohus ka teinud. Samuti nähtuvad vaidlustatud

otsusest asjaolud, millised tõendatuks loeti ja tõendid, millele A. V. ja H. R.-i süüdimõistmine rajati.

Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis seaksid tunnistajate ütluste õigsuse kahtluse alla.

4.2 Maakohtuga ei saa nõustuda selles, et A. V.l oli kuritegude toimepanemises keskne roll. Nimelt ei nähtu

vaidlustatud otsusest, millistele tõenditele selline seisukoht rajaneb. Näiteks ei viibinud süüdistatav

kohtumisel, kus sõlmiti R. ja Ge. K.-ga kokkulepe altkäemaksu andmiseks ning võtmiseks. Autojuhtidelt,

kelle veostel esines puudusi, võtsid tollitöötajad altkäemaksu omal initsiatiivil, mitte süüdistatava

korraldusel. Ka O. O.-ga seotud kuriteo puhul ei olnud A. V. süüteo keskseks isikuks. Oluline on seegi, et

lisaks A. V.-le ja H. R.-le on Koidula piiripunktis toimepandud altkäemaksu võtmises ja andmises süüdi

tunnistatud veel 22 isikut ning karistatud neid vangistusega, mis on jäetud tingimuslikult täitmisele

pööramata või on seda tehtud vaid osaliselt. Süüdistatava käitumises ei tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid

temale raskema karistuse mõistmise. Ka ei ole maakohus piisavalt arvestanud, kuidas mõjutab karistus

süüdlast edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest. Apellatsioonikohtu hinnangul on see võimalik ka

süüdistatava vabaduses viibimise korral.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu

Ringkonnakohtu

otsuse

peale

esitasid

kassatsioonid

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, A. V. kaitsja vandeadvokaat M. Saar ja H. R.-i kaitsja vandeadvokaat P. Järv.

5.1 Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. V.-le mõistetud karistuse osas ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale kohtule. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1.1 Põhjendatud on A. V.-le reaalse vangistuse mõistmine, kuivõrd KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü. Süüdistatav rikkus pikema aja jooksul riigiametniku aususe kohustust, pannes toime

esimese astme kuriteo. Samuti oli ta selle toimepanemisel keskne isik. Viimane asjaolu tuleneb süüdistuse

sisust ja laadist. Tunnistaja J. O. kinnitas, et just A. V. tegi temale ettepaneku altkäemaksu andmiseks.

5.1.2 Süüdistatava puhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis kergendaksid karistust või annaksid aluse

vabastada ta tingimuslikult karistuse kandmisest. Maakohus põhjendas, miks ei võimalda toimepandud

kuritegude tehiolud ja süüdlase isik karistusest tingimisi vabastamist. Need järeldused on veenvad ja

kooskõlas varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega.

5.1.3 Vastavalt KarS §-le 56 tuleb karistus individualiseerida, arvestades eeskätt toimepanija süü suurust.

Kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud isikutele esitatud süüdistuste raskus oli erinev ja maht väiksem.

Samuti esines kokkuleppemenetluses süüditunnistatute puhul kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus.

Fakt, et süüdistatav on kohtumenetluse vältel viibinud pikemat aega vabaduses, ei saa evida suuremat

tähendust, kui süü suurus.

5.1.4 Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhistanud, milliseid materiaalõiguse norme maakohus karistuse

mõistmisel eiras. Samaaegselt leiti vaidlustatud otsuses, et süüdistatav pani toime esimese astme kuriteo ja

tema tegevus on olulisel määral etteheidetav. Ka õiguskorra kaitsmise huvid eeldavad, et selliste kuritegude

toimepanemise eest mõistetakse isikule raske karistus.

5.2 A. V. kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.2.1 Ringkonnakohus pole andnud hinnangut A. V. puhtsüdamliku ülestunnistuse tõendina lubatavusele ja

jälitustoimingute protokollide kui A. V.-t süüstavate tõendite usaldusväärsusele. Nende sisu ei vasta

protokollide koostamise aluseks olevate salvestiste tekstidele. Üks jälitustoimingute protokollidest on

koostatud 5. juulil 2006, s.o peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist ja süüdistuse esitamist. Apellandi

sellesisulistele väidetele vastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.

5.2.2 Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused ei saa vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 olla kriminaalasjas

tõendiks, kuna need isikud olid sama menetluse raames eelnevalt kahtlustatavad ja seega olemuslikult A. V.

kaassüüdistatavad. Ringkonnakohus märkis ekslikult, et tegemist on erinevate kriminaalasjadega.

Ülekuulamisel ei olnud enamus tunnistajatest võimelised andma ütlusi ilma, et oleks avaldatud nende

kohtueelses menetluses antud ütlusi. Ütluste avaldamine toimus KrMS § 289 alusel, mis reguleerib tunnistaja

varasemate ütluste avaldamist. Kohtuotsustes loetletud isikud varem tunnistajana ütlusi ei andnud, millest

tulenevalt on nende kohtuistungil antud ütlused tõendina lubamatud. G. K., T. H. ja A. K. puhul pole

kohtuistungi protokollis konkretiseeritud, millises ulatuses nende varasemaid ütlusi avaldati.

5.2.3 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et tunnistajate ütlused ei haaku teiste tõenditega. Eriti ilmne on see

aga J. O. puhul. Ükski tollideklaratsioon ei kinnita, et A. V.-l oli selle tunnistajaga kokkupuuteid. R. ja Ge.

K.-lt altkäemaksu võtmise puhul jääb ringkonnakohtu otsuse pinnalt ebaselgeks, millised tõendid kuriteo

toimepanemist tõendavad. Ka veokite juhtidelt altkäemaksu võtmise osas pole tunnistajad andnud ütlusi selle

kohta, et A. V. nendelt raha sai. O. O.-ga seotud kuriteo puhul on samuti tegemist sõna-sõna vastu

olukorraga. Kõnealuste tegude osas on jäänud kõrvaldamata kahtlused, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava

kasuks. Seega rajaneb süüdimõistev kohtuotsus ebausaldusväärsetel tõenditel, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

5.3 H. R.-i kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.3.1 Prokurör eraldas 13. juuni 2006. a määrusega 24 süüdistatavaga kriminaalasjast A. V. ja H. R.-i suhtes

materjalid, sõlmis ülejäänud süüdistatavatega kokkulepped ning need isikud tunnistati Tartu Maakohtu 19.

juuni 2006. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi. Kriminaalasja materjalide eraldamine oli vastuolus

KrMS § 239 lg 2 p-ga 3, sest A. V. ja H. R. kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. See rikkumine tõi kaasa

olukorra, kus H. R.-i süüstavad tõendid, s.o tunnistajate ütlused, saadi lubamatul viisil. Kaitsja hinnangul on

tegemist sama kriminaalasjaga. Eraldatud kriminaalasjas uusi tõendeid ei lisandunud ja ka süüdistusaktis

sisalduv kuritegude kvalifikatsioon ning faktilised asjaolud jäid samaks. Nendel põhjustel on ebaseaduslik

lugeda H. R.-i süü tõendatuks nn "tunnistajate" ütlustega. Seejuures on T. H. kohtueelsel uurimisel antud

ütlusi avaldatud vastuolus KrMS § 289 lg 1 nõuetega.

5.3.2 Kohtud on tõendina käsitanud 5. juuli 2006. a jälitustegevuse protokolli ja salvestist, kuid

ringkonnakohus jättis need omavahel võrdlemata, rikkudes kriminaalmenetlusõigust. Kõnealune protokoll on

koostatud peale H. R.ile süüdistuse esitamist, mille tõttu pole see tõend lubatav. Lisaks on selles sisalduvad

menetleja tõlgendused meelevaldsed ja eksitavad. Jälitustegevuse käigus saadud salvestist kuulati ka

maakohtu istungil, kuid sellest ei olnud arusaadav, kes ja mida rääkis. Samuti ei kattu ülejäänud salvestiste

tekstid jälitusprotokollidesse kantud teabega. Maa- ja ringkonnakohus jätsid need küsimused tähelepanuta.

5.3.3 Kriminaalasja materjalide eraldamisega rikkus prokurör H. R.i kaitseõigust, sest kohus pidanuks

kõikide süüdistatavate tegudele andma karistusõigusliku hinnangu samas menetluses.

6. H. R.-i ja A. V. kaitsjate kassatsioonidele esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, et kaebuste

rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et tunnistajate ütlused on lubatavaks

tõendiks. Kriminaalasjade eraldamisega ei rikutud süüdistatavate õigusi, sest neil oli võimalik kõiki

tunnistajaid kohtuistungil vahetult küsitleda. Arvestades süüdistatavate suurt hulka ja vajadust lahendada

kriminaalasi mõistliku aja jooksul, ei ole alust käsitada materjalide eraldamist põhjendamatuna. Kirjeldatud

seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-

1-1-10-09. Alusetud on kaitsjate väited, nagu ei oleks ringkonnakohus otsust küllaldaselt põhistanud ega

apellatsioonides toodud seisukohti analüüsinud.

7. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses peab A. V. kaitsja vandeadvokaat M. Saar kaebust

põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult, et ringkonnakohus arvestas õigesti kriminaalasjas selliste

asjaolude puudumist, mis tingiksid süüdistatavale raskema karistuse mõistmise võrreldes teiste

süüdimõistetutega. Alusetu on seisukoht, nagu olnuks A. V.-l kuritegude toimepanemises keskne roll.

Ebaõige on kassatsioonis märgitu, et teistele isikutele esitatud süüdistused olid erinevad või nende maht oli

väiksem. Kõigi A. V.-le süüksarvatavate kuritegude puhul olid kaastäideviijateks ka E. V. ja A. K. ning

nende süüdistuste maht oli isegi suurem. Lisaks mõisteti E. V. ja A. K. süüdi kuriteos, milles maakohus A. V.

õigeks mõistis. Vabastades süüdistatava tingimuslikult karistuse kandmisest, toimis ringkonnakohus

seaduslikult ja kooskõlas KarS §-s 74 sätestatuga.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2010. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate kassatsioonides tõstatatud väidete osas.

Selleks tuleb anda hinnang kriminaalasjade eraldamise seaduslikkuse (I), süüdistatavate kaitseõiguse

võimaliku rikkumise ja tunnistajate ütluste tõendina lubatavuse kohta (II). Seejärel on vaja analüüsida

jälitustoimingute teel saadud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsusega seonduvat (III). Ühtlasi käsitleb

kolleegium kassatsioonide piiride väliselt süüdistatavatelt altkäemaksuna saadud raha konfiskeerimise

põhjendatust (IV). Sõltuvalt kaitsjate kassatsioonidele antavast hinnangust on järgmisena võimalik lahendada

prokuröri kaebuses sisalduv taotlus (V) ja kujundada seisukoht kassatsioonimenetluse tulemuste kohta (VI).

Viimaks lahendab kriminaalkolleegium A. V. kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks (VII).

I

10. H. R.i kaitsja leiab, et kriminaalasjade eraldamine ja ülejäänud süüdistatavate kohtuasja arutamine

kokkuleppemenetluses toimus vastuolus KrMS § 239 lg 2 p-s 3 sätestatuga, sest kohus pidanuks andma

kõikide süüdistatavate tegudele karistusõigusliku hinnangu sama menetluse raames. Vastuseks sellele

seisukohale märgib kriminaalkolleegium järgmist.

11. Süüdistusaktis heidetakse A. V.-le ja H. R.-le ette kuritegude ühist toimepanemist koos osade varasemalt

süüditunnistatud isikutega. Kõnealused süüteod seisnesid korduvas grupilises altkäemaksu võtmises. Lisaks

süüdistatakse

A. V.-t

altkäemaksu

võtmises

suures

ulatuses.

Jõustunud

kohtuotsusega

on

kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud ka isikud, kes A. V.-le ja H. R.-le altkäemaksu andsid või seda

vahendasid. Kriminaalasjade eraldamist põhjendas prokurör 12. ja 13. juunil 2006 koostatud määrustes

sellega, et erinevalt ülejäänud süüdistatavatest ei nõustunud A. V. ning H. R. kriminaalasja lahendamisega

kokkuleppemenetluses, mille tõttu peeti vajalikuks juba kokkuleppe sõlminud isikutele tagada õigus oma

kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul. Seejuures võeti arvesse ka süüdistusasja mahtu, keerukust ja

süüdistatavate suurt hulka ning osutati ühtlasi menetlusökonoomia põhimõttele ja asjaolule, et materjalide

eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ega objektiivsust (VI kd, lk 1466-1469).

12. Vastavalt KrMS § 216 lg-le 2 võib kriminaalasja eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta

kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Riigikohtu varasemas praktikas on nimetatud

sätet tõlgendades asutud seisukohale, et vältida tuleb ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja

arutamist erinevates menetlustes (vt Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-1-2-1-00, p 13)

ning eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda nendel juhtudel, mil kriminaalasjad on eelnevalt ühendatud

ühiseks menetluseks just seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises

selle mõiste kõige laiemas tähenduses, sest just nende, loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade

eraldamisega, võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised

põhiõiguste riived (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-16-07, p 9).

Seega tuleb menetlejal kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas

esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja

edasist menetlemist. Taoliseks takistuseks on varasemas kohtupraktikas loetud näiteks süüdistatava

kõrvalehoidumist kriminaalmenetlusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus asjas

nr 3-1-1-16-07, p 10) või ka süüdistatava rasket haigestumist, mis ei võimalda tal kriminaalasja edasisest

menetlemisest osa võtta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-84-09, p 8).

13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võimaldab kriminaalasjade eraldamise määrustes märgitu tõdeda, et

nendest ei nähtu tegelikkuses ühegi objektiivse takistuse olemasolu, mis välistanuks kriminaalasja edasise

arutamise kõigi süüdistatavate suhtes sama menetluse raames. Järelikult ei esinenud kriminaalmenetluse

seadustikust tulenevat õiguslikku alust, mis oleks kaasa toonud vältimatu vajaduse materjalide eraldamiseks

A. V. ja H. R.i suhtes. Viimatinimetatud isikute süüdistuste eraldamisega eirati KrMS § 216 lg 2 nõudeid ja

selle normi rakendamise pinnalt välja kujunenud kohtupraktikat. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et

süüdistatavate paljususe korral reguleerib üldmenetluselt lihtmenetlusele üleminekut erinormina ka KrMS §

239 lg 2 p 3, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui

vähemalt üks süüdistatav kokkuleppemenetluse kohaldamisega ei nõustu. Riigikohtu varasemas praktikas on

kõnealust sätet kohaldades leitud, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned

süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab sellele edasise kriminaalmenetluse raames järgnema kõigi

süüdistatavate suhtes maksimaalselt võimalike menetlusseaduses sätestatud garantiide tagamine (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-16-07, p 11). Sellest tulenevalt peab

menetleja kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama

kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende

süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid. Seega oli A. V. ja H. R.-i süüdistuste ülejäänud

kriminaalasjast lahutamine vastuolus mitte ainult KrMS § 216 lg-s 2 sisalduva kriminaalasjade eraldamise

üldpõhimõttega, vaid ka KrMS § 239 lg 2 p-s 3 ette nähtud kokkuleppemenetluse kohaldamise spetsiifiliste

eeldustega.

14. Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuete näol ei ole

tegemist pelgalt formaalsete keeldudega, vaid kõnealused normid on suunatud ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Nõudes sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute

kriminaalasja arutamist ühes menetluses, lähtuvad osutatud kriminaalmenetlusõiguse sätted ühelt poolt

arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt - kuriteo tunnustega tegu -

kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama

kohtukoosseisu poolt. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid oma siseveendumuse kohaselt.

Kaassüüdistatavate teo arutamisel erinevate kohtute poolt erinevates menetlustes võib seega tekkida näiteks

olukord, kus ühe jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud tegu, mille süüdistatav pani toime koos teiste

isikutega, aga hilisema kohtuotsusega leitakse nende teiste isikute suhtes, et sellist tegu toime pandud ei ole.

Teisalt tuleb isikule, kelle tegudele hinnang antakse, tagada võimalus realiseerida Põhiseaduse § 24 lg-s 2

sätestatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja väiteid kuriteosündmuse ja süü

kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3 c) ja (3 d)

sätestatud õigusi (vt Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-1-2-1-00, p 12). Kaassüüdistatava

jaoks, kelle süüdistus on ülejäänud kriminaalasjast eraldatud, ei ole loetletud õiguste kasutamine täiel määral

võimalik. Kolmandaks ei tohi jätta tähelepanuta, et KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 ette nähtud nõuete

eesmärk on vältida senises menetluses süüdistatavaks olnud isiku ülekuulamist uues menetluses tunnistajana.

Eeltoodust järeldub, et kriminaalasjade eraldamisele kehtestatud piirangute sisuline ülesanne on kindlustada

õiglane kohtulik arutamine.

15. Puutuvalt kriminaalasja eraldamise määruste põhjendustesse peab kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida järgmist. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja

sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse toimetamine selleks

määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest

tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul

ja prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust. Seega on

kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda

rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat

õigusnormi tõlgendama ega pea seda tehes piirduma vaid normi grammatilise tõlgendamisega. Tõlgenduse

eesmärgiks saab aga eeskätt olla seaduse teksti tähenduse leidmine. Käesolevas kriminaalasjas on prokurör

kriminaalasja eraldamise määrustes viitega süüdistatavate õigusele kohtuasja arutamisele mõistliku aja

jooksul ja menetlusökonoomia põhimõttele mitte KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sisalduvaid norme

tõlgendanud, vaid selle asemel põhjendanud nende järgimata jätmise otstarbekust. Selline teguviis väljub

ilmselgelt õiguse tõlgendamise piiridest ega ole seetõttu kooskõlas PS § 3 lg 1 esimesest lausest johtuva

nõudega teostada riigivõimu seaduse alusel.

16. Eeltoodud põhjustel nõustub kriminaalkolleegium kaitsjaga selles, et kohtueelses menetluses A. V. ja H.

R.-i suhtes kriminaalasja materjalide eraldamisel ning nende süüdistusasja lahendamisel eraldi ülejäänud

toimepanijatest ei järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

II

17. Kassaatorite hinnangul kaasnes kriminaalasjade eraldamisega nende jõustunud kohtuotsusega süüdi

tunnistatud isikute, kes käesolevas kriminaalasjas kuulati üle tunnistajatena, ütluste tõendina kasutamise

lubamatus. A. V. kaitsja märgib, et sellisel viisil kohtuistungil ristküsitluse käigus saadud ütlused ei saa

KrMS § 66 lg 2 kohaselt tõendiks olla. Samuti avaldati kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, eirates KrMS §

289 nõudeid, kuna kõnealuses sättes reguleeritakse tunnistaja, mitte aga varasema menetluse raames

kahtlustatava staatuses ütlusi andnud isiku räägitu avaldamist. H. R.i kaitsja osutab sellelegi, et

kriminaalasjade eraldamise tulemina rikuti süüdistatava kaitseõigust, kuivõrd seeläbi andsid endised

kaassüüdistatavad ütlusi tunnistajatena. Vastuseks nendele seisukohtadele sedastab kriminaalkolleegium

järgmist.

18. Käesoleva otsuse punktis 16 tõdes kolleegium, et A. V. ja H. R.-i süüdistuste eraldamisel ei järgitud

kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. Samas ei ole kriminaalasjade eraldamisega kaasnenud rikkumine

enam kõrvaldatav, sest ülejäänud toimepanijate suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus enne

käesoleva kohtuasja arutamise algust. Seetõttu on võimalik üksnes hinnata, missugused õiguslikud järelmid

kõnealuse minetusega kaasnevad.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kriminaalasja eraldamisel

esialgsest menetlusest ühe kaassüüdistatava suhtes ei ole see menetlus enam tema vastu suunatud, millest

johtuvalt ei saa endine kaassüüdistatav põhiasjas olla enam süüdistatav. Kuna kaassüüdistatavat ei ole

võimalik käsitada tõendiallikate iseseisva liigina (tõendiallikana sui generis), siis on teda eraldatud

kriminaalasjas võimalik käsitada üksnes tunnistajana (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-84-09, p 7). Tunnistajana käsitatava isiku suhtes kehtivad ka tunnistaja

õiguslikku staatust puudutavad reeglid, mis tähendab muuhulgas seda, et KrMS §-s 291 loetletud aluste

olemasolul on lubatav kohtuistungil avaldada isiku poolt varem kohtueelses menetluses antud ütlusi.

Eelöeldut silmas pidades ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust keeldu kuulata kohtulikul arutamisel

tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud

ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. Sellest arusaamast lähtuvalt ei ole põhjendatud ka A.

V. kaitsja seisukoht, nagu välistaks kahtlustatavana või süüdistatavana kohtueelsel uurimisel ütlusi andnud

isiku räägitu avaldamise kohtuistungil see, et sama isik on hilisema menetluse raames sattunud tunnistaja

rolli.

20. Kriminaalkolleegiumi täiskogu täpsustab siiski endise kaassüüdistatava menetlusseisundiga seonduvat ja

märgib, et tema samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma

tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei

võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui

tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo

tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.

21. Kaassüüdistatavate kriminaalasja ühes menetluses arutamise korral on kõigile süüdistatavatele võrdselt

kindlustatud KrMS § 34 lg-s 1 sätestatud õiguste realiseerimine, sh õigus keelduda ütluste andmisest. Enese

mittesüüstamise privileeg (nemo tenetur se ipsum accusare) kui põhiõigus sisaldub PS § 22 lg-s 3, mille

kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Süüteomenetluse raames

tähendab eelöeldu, et keegi ei ole kohustatud ennast süüdi tunnistama, aitama kaasa enda poolt toimepandud

süüteo tõendamisele või muul viisil tegema menetlejaga koostööd enda vastu. Ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikas on väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on

konventsiooni 6. artikli 1. lõike nõuetele vastava õiglase menetluse keskne osa, mis on tihedalt seotud 6.

artikli 2. lõikes sätestatud süütuse presumptsiooniga (vt nt 21. detsembri 2000. a otsus asjas Quinn vs.

Iirimaa, p 40). Eeltoodust lähtuvalt on üldiste menetlusreeglite kohaselt välistatud olukord, kus kedagi

süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu

nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Kolleegiumi arvates puudub seetõttu

igasugune mõistlik põhjus, miks peaks kriminaalasjade formaalne eraldamine ja kohtuotsuse varasem

tegemine mõne kaassüüdistatava suhtes endaga kaasa tooma tema menetlusseisundi sedavõrd olulise

muutumise ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttest kõrvalekaldumise, et edasiselt tekib tal hilisemas

menetluses tunnistajana sama kuriteo tehiolude osas ütluste andmise kohustus. Seega on varasema

kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse

subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71-73 loetlemata juhtudel

ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja

rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Talle laieneb hilisema menetluse raames kohustus ilmuda menetleja

kutsel, osaleda menetlustoimingus ning alluda menetleja korraldustele, kuid samaaegselt peab sellisele

isikule olema tagatud süüdistatava olemuslik õigus ütluste andmisest keelduda. Kohtulikul arutamisel tuleb

seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid,

kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt

tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4

nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-72-07, p 8 ja 12. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-75-09, p 7). Kriminaalkolleegium

märgib, et eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid

objektiivsed põhjused.

22. Käesolevas kriminaalasjas andsid A. P., G. K., T. H., A. K., V. K., U. M., A. L., K. K., T. P., T. H., R. E.,

T. O., K. T., A. M., J. O., E. V., A. V., N. K. ja O. O. kohtulikul arutamisel ütlusi tunnistajatena ning neid

hoiatati vastavalt KarS §-dele 318 ja 320 kriminaalvastutusest. Kõik need isikud olid kriminaalasjade

eraldamisele eelneval ajal A. V. ja H. R.-i suhtes käsitatavad kaassüüdistatavatena ning nende ütlustele

rajanevad olulises ulatuses ka A. V. ja H. R.-i süüdimõistvate kohtuotsuste järeldused. Nagu eelnevalt

märgitud, ei esinenud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid aluseid, mis oleksid vältimatult tinginud

kriminaalasjade eraldamise ja nende isikute asetamise tunnistaja rolli hilisema üldmenetluse raames. Ühtlasi

puudus vajadus tunnistajate kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks, sest ütlusi anti faktiliste asjaolude kohta,

mille pinnalt nad ise eelnevas menetluses süüdi tunnistati. Need asjaolud kogumis on käsitatavad

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuivõrd süüdimõistvad kohtuotsused

rajati kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tulemina saadud tunnistajate ütlustele, kelle kriminaalvastutuse

eest hoiatamiseks puudus alus ja kassatsioonimenetluses pole võimalik neid rikkumisi kõrvaldada, tuleb

vaidlustatud kohtuotsused tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Seetõttu ei asu

kriminaalkolleegium edasiselt analüüsima kaitsjate väiteid, milles kritiseeritakse kohtuotsuseid nende

põhistatust ja ülejäänud tõenditele antud hinnangut puudutavas osas. Küll aga peab kolleegium järgnevalt

vajalikuks kujundada seisukoha kaitsjate kassatsioonides väljendatud etteheidete kohta, mis seonduvad

jälitustoimingute protokollide tõendina lubatavusega.

III

23. Kassaatorite hinnangul ei vasta jälitustoimingute protokollide sisu nende koostamise aluseks olnud

salvestistele, kuid kohtud jätsid osutatud vastuolud kontrollimata. Lisaks on üks jälitustoimingu protokoll

koostatud peale süüdistuse esitamist, mis välistab selle lubatavuse tõendina. A. V. kaitsja leiab, et

ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes loetletud minetused tähelepanuta.

24. Vastavalt KrMS § 113 lg-le 1 vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis. Sama

paragrahvi 4. lõike kohaselt lisatakse protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis

või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt iseseisvaks

tõendiliigiks, millest johtuvalt peab just see olema ka kohtuliku uurimise esemeks. Samaaegselt on aga

KrMS §-des 117 ja 118 ette nähtud jälitustoimingute vahetuks tulemiks teabesalvestis ning selle pinnalt

koostatud jälitusprotokoll kujutab endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Seoses eelnevaga ongi

kriminaalkolleegium märkinud, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema

võimalik kontrollida, sest olles nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine

teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on

tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida

jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud

salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). Seejärel tuleb kohtul

lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval

teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi

usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise

tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

25. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kuulas maakohus jälitustoimingute käigus saadud teabesalvestisi

(VIII kd, lk 38) ja rajas süüdimõistva otsuse järeldused kogumis teiste tõenditega ka jälitustoimingute

protokollides sisalduvatele andmetele. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatorite seisukohaga, mille kohaselt

ei nähtu vaidlustatud otsusest vastust kaitsjate tõstatatud küsimusele, kas protokollide ja teabesalvestiste

vahel esineb vastuolusid ja kas nende ilmnemise korral saab jälitustoimingute protokolle pidada

usaldusväärseks tõendiks. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonimenetluses kõnealustele väidetele tähelepanu

pööranud. Arvestades, et käesoleva otsuse punktis 22 esitatud põhjendustest lähtuvalt tuleb kriminaalasi

saata uueks arutamiseks maakohtule, on võimalik märgitud küsimused lahendada kriminaalasja uuel

arutamisel.

26. Kriminaalkolleegium ei nõustu aga kaitsjate väitega, nagu oleks 5. juuli 2006. a jälitustoimingu

protokolli näol tegemist lubamatu tõendiga eeskätt seetõttu, et vaadeldav dokument koostati pärast A. V.-le ja

H. R.-le süüdistuse esitamist. Kõnealuses jälitustoimingu protokollis, mis koostati tõepoolest peale

süüdistusakti kohtusse saatmist, on fikseeritud 10. ja 12. novembril 2005, s.t kohtueelse uurimise ajal,

läbiviidud jälitustoimingu - salajase pealtkuulamise - põhjal saadud teave (VII kd, lk 142-188). Prokurör

esitas selle tõendi maakohtule 12. veebruaril 2008, põhjendades protokolli kriminaalasja materjalide juurde

lisamist nii väitega, et süüdistatavad ei ole ennast süüdi tunnistanud, kui ka asjaoluga, et suure tehnilise

töömahu tõttu ei olnud vastava dokumendi varasem lisamine võimalik.

27. Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg-st 1 tulenevalt on kohtueelse menetluse eesmärgiks tõendusteabe

kogumine ja kohtumenetluseks tingimuste loomine. Eelöeldu tähendab, et eeluurimise käigus selgitatakse

välja tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud, tehakse kindlaks, kas neid on võimalik kohtulikul arutamisel

tõendada ja kujundatakse seisukoht, kas süüdistusakti koostamiseks esinevad seaduses sätestatud alused.

KrMS §-s 6 ja § 30 lg-s 1 sätestatu kohaselt lasuvad märgitud kohustused eeskätt prokuratuuril, kes juhib

kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus.

Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale ka reaalne võimalus end kaitsta, mis

väljendub nende menetlussubjektide õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud sellest, millistele

tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks

jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid ja kajastama

süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu (KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 226 lg 1). Kuid

ka ülejäänud menetlusosalistel on kohustus esitada kõik asjakohased tõendid ja taotlused kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud korras ning tähtaegadeks, mis peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja

viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse (vt nt KrMS § 225 ja § 227).

28. Vaatamata eelmises punktis märgitule ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks

esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde

võtmiseks. Nii ei saa välistada ka poole õigust esitada kohtule tõendina teavet, mis vormistati

menetlusdokumendina pärast eeluurimise lõppu. Mõistetavalt peab aga kõnealuses olukorras arvestama, et

tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks

esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Seega peab taotluse esitaja ühtlasi põhjendama, miks

tõendit õigeaegselt ei esitatud. Tõendi vastuvõtmisel saab kohus vajadusel välja kuulutada vaheaja või lükata

kohtuliku arutamise edasi, et anda pooltele võimalus sellega tutvumiseks ja tõendi kohta arvamuse

kujundamiseks. Järelikult võib tõendi mittetähtaegse esitamisega kohtuliku arutamise käigus kaasneda küll

asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus. Maakohus ongi käesoleva kriminaalasja raames

kuulutanud kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaja ja võimaldanud kaitsjatel avaldada uute tõendite kohta

arvamust. Kolleegium märgib, et KrMS § 34 lg 1 p-de 7 ja 8 ning § 35 lg 2 kohaselt on nii kahtlustataval kui

süüdistataval õigus esitada tõendeid ja taotlusi. Analoogiline õigus on KrMS § 38 lg 1 p-de 4 ja 5, § 40 lg 1

p-de 2 ning 3, § 402 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 47 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi ka kannatanul, tsiviilkostjal, kolmandal

isikul ning kaitsjal. Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse

regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse

poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja

riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades

mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.

IV

29. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 alusel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonide

piiridest väljuvalt vajalikuks käsitada ka KarS § 831 lg 1 alusel altkäemaksuna saadud raha konfiskeerimist.

30. Maakohtu otsusega konfiskeeriti A. V.-lt ja H. R.-lt solidaarselt teiste süüdimõistetud toimepanijatega

altkäemaksuna saadud raha. Kolleegium märgib esmalt, et KarS § 831 lg 1, millele maakohus otsuse

tegemisel tugines, kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või

määruse tegemise ajal toimepanijale, jõustus alles 1. veebruaril 2007 (RT I 2007, 2, 7), seega pärast

süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanemist. KarS § 5 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse ajalise

kehtivuse üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku teole materiaalõigusliku hinnangu andmisel lähtuda teo

toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Seejuures tuleb kontrollida, kas peale süüteo toimepanemist

asetleidnud karistusseaduse muudatus leevendab isiku olukorda või mitte (KarS § 5 lg 2). KarS §-s 5

sisalduvad põhimõtted laienevad ühtlasi konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile. Järelikult

kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tuginedes altkäemaksuna saadud raha konfiskeerimisel

karistusseaduse sättele, mis jõustus peale A. V.-le ja H. R.-le süüksarvatavate kuritegude toimepanemist.

Sarnaselt kehtiva karistusõigusnormiga võimaldas tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerida siiski ka

süüdistatavatele omistatud kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1.

31. Süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega

saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu

eest soetatud vara. Konfiskeerimine on seetõttu üldjuhul suunatud konkreetse asja või varaosa vastu.

Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 mõttes oli süüteoga saadud vara

konfiskeerimine võimalik toimepanijalt, seaduses sätestatud juhtudel aga ka kolmandalt isikult. Seega tuleb

konfiskeerimise eeldusena kohtulikul arutamisel tuvastada, et süüdlane sai kuriteo toimepanemise

tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara. Konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendi toime on

tõkestuslik, olles eeskätt piiratud toimepanijalt ebaseaduslikult saadud vara äravõtmisega. Kuid olles

käsitatav mittekaristusliku mõjutusvahendina, omab konfiskeerimine toime poolest siiski karistuse tunnuseid,

tuginedes muu hulgas isiku süüle ja rajanedes sarnaselt karistuse mõistmisega individuaalse vastutuse

põhimõttele (vt ka Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p-d 21.1-21.3).

Individuaalse

vastutuse

põhimõttele

rajanemine

aga

eeldab

konkreetsete

faktiliste

asjaolude

kindlakstegemist, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse ja sellega kaasnevate õigusjärelmite aluseks.

Seega ongi toimepanijalt KarS § 83 lg 1 kui ka alates 1. veebruarist 2007 kehtiva KarS § 831 lg 1 alusel

võimalik konfiskeerida vaid see vara, mille ta kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt kuriteo

toimepanemise tulemusena sai.

32. Kriminaalkolleegium märgib, et solidaarkohustus on tsiviilõiguslik termin ja konfiskeerimise

otsustamisel ei saa juhinduda võlaõigusseaduses sisalduvast solidaarkohustust puudutavast regulatsioonist,

kuna see ei vasta olemuslikult karistusseadustikus kasutatud konfiskeerimise mõistele ega eesmärgile.

Seetõttu ei ole konfiskeerimise puhul asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega

kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena. Käesoleva kriminaalasja

lahendamisel ei teinud kohtud kindlaks, millises konkreetses ulatuses kumbki süüdistatav kuritegude

toimepanemise tulemusena vara sai. Süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks KarS § 83 lg 1 alusel oli nende

asjaolude selgitamine obligatoorselt nõutav. See rikkumine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige

kohaldamisena, mis on vastavalt KrMS § 362 p-le 1 kohtuotsuste tühistamise aluseks.

V

33. Prokuröri kassatsioonis taotletakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise motiivil ringkonnakohtu otsuse

tühistamist A. V.-le mõistetud karistuse osas. Kriminaalkolleegium prokuröri seisukohtadega ei nõustu ja

leiab, et apellatsioonikohus juhindus süüdistatava karistamisel õigesti KarS § 56 lg-s 1 sätestatud

põhimõtetest, põhistas karistuse individualiseerimist ja näitas vead, mida maakohus materiaalõiguse

kohaldamisel tegi. Seetõttu ei anna kassaatori väited alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kolleegium

märgib ühtlasi, et kuivõrd kohtuotsused tühistatakse kaitsjate kassatsioonide alusel, ei tohi kohus tulenevalt

KrMS § 341 lg 4 nõuetest kriminaalasja uuel arutamisel süüdistatava olukorda võrreldes ringkonnakohtu

otsusega raskendada.

VI

34. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused täielikult ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

maakohtule. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt, prokuröri kassatsioon aga jätta rahuldamata.

VII

35. A. V. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks seoses

kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisega. Taotluses palutakse välja mõista 800 krooni, millele lisandub

20 % käibemaks (160 krooni), seega kokku 960 krooni. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on

põhjendatud, vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus

ja kord" § 8 lg-le 1 ning tuleb koostoimes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-ga 6 ja käibemaksuseaduse § 15 lg-

ga 1 rahuldada kogusummas 960 krooni (sh käibemaks 160 krooni). Kui Riigikohus tühistab esitatud

kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval

õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja

ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja 22. mai 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-26-08, p 14). Seetõttu tuleb A. V. kaitsjale makstav tasu jätta riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister