3-2-1-24-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-24-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

OSAÜHINGU CHE-T hagi Aktsiaseltsi Tsentrum Invest ja

Jaak Kuuse vastu solidaarselt võlgnevuse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-13861

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Kuuse kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 871 287 krooni 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OSAÜHING CHE-T (registrikood 10666059), esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar

Kostja Jaak Kuusk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm

Asja läbivaatamise kuupäev

15. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2009. a otsuse (tsiviilasjas nr 2-07-13861)

õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Jaak Kuuse kassatsioonkaebuselt 14. detsembril 2009. a ja 14. jaanuaril 2010. a

kokku tasutud kautsjon 18 713 (kaheksateist tuhat seitsesada kolmteist) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING CHE-T (hageja, müüja) esitas 11. aprillil 2007. a Harju Maakohtule hagi

OÜ MENEMEN SARNIC (endine Osaühing Euroliising), Aktsiaseltsi Tsentrum Invest (kostja I,

käendaja) ja Jaak Kuuse (kostja II, käendaja) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista

lepingust tuleneva võlgnevuse 1 871 287 krooni 50 senti, intressi võlgnevuse 20 015 krooni 84 senti,

viivise 32 166 krooni 52 senti ja leppetrahvi 400 000 krooni, kuid mitte rohkem kui kostjalt I

1 200 000 krooni ja kostjalt II 1 200 000 krooni. Kuna hageja võttis hagi OÜ MENEMEN SARNIC

vastu tagasi, jättis Harju Maakohus 20. juuni 2007. a määrusega tema vastu esitatud nõude läbi

vaatamata.

Hagiavalduse kohaselt müüs hageja 28. veebruaril 2005. a OÜ-le MENEMEN SARNIC (edaspidi

ostja) järelmaksuga metsatehnikat ja remondivahendeid. Samal kuupäeval sõlmis hageja kostjaga I ja

kostjaga II (ostja seaduslik esindaja) käenduslepingud. Kostjad käendasid müügilepingust tulenevate

ostja kohustuste täitmist kumbki kuni 1 200 000 krooniga. Hageja ja ostja muutsid 10. augustil

2005. a müügilepingu täiendava kokkuleppega maksegraafikut. Kokkuleppe sõlmimise ajaks oli ostja

tasunud vara eest 425 000 krooni. Müügiese on ostjale aktiga üle antud.

24. oktoobril 2005. a esitas hageja ostjale lepingu täitmise nõude ja hoiatas, et ta võib lepingust

taganeda, kui ostja ei tasu 3. novembriks 2005 tasumata osamakseid. Ostja võlgnevust ei tasunud.

Hageja esitas 4. novembril 2005 ostjale taganemisavalduse ning kohustas ostjat tasuma

10 kalendripäeva jooksul osamaksed kogusummas 1 871 287 krooni 50 senti. Ka seda nõuet ostja ei

täitnud. Seejärel tegi hageja 15. detsembril 2005. a ostjale ettepaneku tagastada müügilepingu

esemeks olev vara hiljemalt 30. detsembriks 2005. Ostja vara ei tagastanud ning 7. märtsil 2006

nõudis hageja 400 000 krooni leppetrahvi tasumist. 26. aprillil 2006. a nõudis hageja ostjalt

müügilepingust tuleneva 2 323 469 krooni 14 sendi võla tasumist. Samal päeval esitas hageja

täitmisnõude ka käendajatele. Hageja leiab, et ostja võlgneb talle hagi esitamise seisuga

1 871 287 krooni 50 senti põhivõlga, lisaks intressi, viivise ja leppetrahvi (s.o kokku

2 323 469 krooni 14 senti).

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Hageja nõue on vastuoluline. Hageja tugineb lepingust taganemisele,

samas on ta aga esitanud täitmisnõude. Hageja rikkus müügilepingut, müües asja, mis ei vastanud

lepingule. Hageja müüs ostjale metsatehnikat, mis oli toimetatud ajutiselt Venemaale ning antud

rendile OÜ-le Westgate. Ostja omandas hagejalt vara väljanõudeõiguse, kuid hagejal ei olnud vara

üleandmise õigust. Müügileping on Venemaa seadustega vastuolus ja seetõttu tühine. Ajutiselt

Venemaa territooriumile toodud kaupade omandiõiguse üleandmine ilma kaupu Venemaalt välja

viimata on Venemaa seadustega keelatud. Hageja rikkus Venemaa tollieeskirju ning müügiese

konfiskeeriti kohtuotsuse alusel. Hageja on müügilepingust tulenevad nõuded loovutanud AS-

le FECTOR, kes loobus kostjatele nõuete esitamisest.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. mai 2008. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis hageja kasuks

kostjatelt solidaarselt välja 432 166 krooni 52 senti leppetrahvi ja viivitusintressi.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal kostjate vastu nõudeõigus, kuna AS-ga FECTOR

sõlmitud nõude loovutamise lepingu kohaselt kehtis leping kuni 23. oktoobrini 2005. Pärast seda

tähtaega loeti nõue loovutajale tagastatuks.

Müügileping ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine. Selle sätte kohaldamise

eelduseks on seadusest tulenev kategooriline keeld ning tehingu vastuolu sellega. Müügilepingu

alusel tekkis lepingu pooltel võlasuhe. Hagejal oli vara omanikuna õigus seda müüa sõltumata vara

asukohast. Sellest, et vara ostjale üleandmine eeldas Vene Föderatsioonis ettenähtud

tolliprotseduuride tegemist ja maksude (lõivude) tasumist, ei järeldu, et hagejal ei olnud õigust vara

müüa.

Kostjad sõlmisid müügilepinguga samal päeval käenduslepingud. Seega on poolte vahel

käenduslepingutel põhinev võlasuhe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 142). Kostjaga II sõlmitud

käenduslepingust nähtub, et kostja II on võtnud endale kohustuse vastutada müügilepingust

tulenevate ostja kohustuste eest. Lepingu p 1.1 järgi on käendatud ka müügilepingu muudatustest,

täiendustest ja lisadest tulenevate kohustuste täitmist. Punkti 4.1 järgi kehtib käendus kuni

müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Samadel tingimustel on sõlmitud käendusleping

kostjaga I. Kostjate vastutus on piiratud 1 200 000 krooniga. VÕS §-st 150 tuleneb kaaskäendajate

vastutuse solidaarsus. Seega on kostjate solidaarse vastutuse piir 1 200 000 krooni.

Hageja taganes müügilepingust. Seetõttu lõppes VÕS § 186 p 5 järgi hageja ja ostja lepingust tulenev

võlasuhe. Ostja ei täitnud müügilepingust tulenevat maksekohustust kokkulepitud viisil ja ulatuses.

VÕS § 101 järgi on võlausaldajal õigus võlgniku kohustuse rikkumise korral kasutada

õiguskaitsevahendeid, sh lepingust taganeda. Ostja ei ole hageja lepingust taganemist vaidlustanud

ega tuginenud selle tühisusele. Müügilepingu täitmist ei ole pärast taganemisavalduse tegemist

jätkatud. Ka käendajad ei ole lepingust taganemise tühisusele tuginenud.

VÕS § 188 lg 2 järgi vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

põhikohustuste täitmisest. Lepingust taganemisega muutub võlasuhe lepingu tagasitäitmisele

suunatud võlasuhteks, mille sisuks on vastastikku teineteisele üleantu tagastamine. Müügilepingus on

pooled kokku leppinud, et lepingust taganemisel on müüjal õigus nõuda ostjalt samal ajal nii tehingu

täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Samas ei ole ostjal müüja vastu mis tahes nõudeõigusi

(müügilepingu p 12). Eeltoodu tõttu ei olnud müügilepingu suhe tasakaalus ning oli ostja suhtes

ebaõiglane. VÕS § 6 järgi tuleb jätta hea usu põhimõttega vastuolus olev lepingutingimus

kohaldamata. Kõnealune lepingutingimus on tühine ka seadusest tulenevalt. VÕS §-s 145 on

märgitud, et lepingust taganemise korral ulatub käendaja vastutus üksnes taganemisega seotud kulude

hüvitamisele. VÕS § 142 lg 6 kohaselt on käendust reguleerivad sätted imperatiivse iseloomuga.

Müügilepingust taganemine ei mõjutanud lepingust tuleneva viivitusintressi tasumise kohustuse

kehtivust. Hageja on arvestanud viivitusintressi ajavahemiku 11. septembrist 2005 kuni

24. oktoobrini 2005 eest 32 166 krooni 52 senti. Kostjad pole sellele vastu vaielnud. Hagejal on õigus

nõuda ka 400 000 krooni leppetrahvi. Müügilepingu p-st 12.7 tuli ostjale kohustus tagastada müüjalt

saadud vara taganemisavalduses märgitud korras. Vara tagastamise kohustuse rikkumise eest on

müüjal õigus nõuda ostjalt leppetrahvi 20% ulatuses lepingupunktis 3.4 märgitud vara hinnast ilma

käibemaksuta. Ostja vara ei tagastanud. Müügihinnast 20% ongi 400 000 krooni.

Tähelepanuta tuleb jätta poolte väited, mis on seotud Venemaa tolliprotseduuride täitmise

kohustusega ja selle väidetava rikkumisega. Kas ja kui palju on müügilepingu pooltel nõudeid

teineteise, osaühingu Westgate või Vene Föderatsiooni vastu tolliprotseduuride rikkumise ja vara

konfiskeerimise tõttu, ei ole hinnatav praeguses vaidluses.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ning uue otsusega rahuldada hagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. novembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et müügilepingust taganemisega muutub võlasuhe lepingu

tagasitäitmisele suunatud võlasuhteks. Ekslik on aga maakohtu seisukoht VÕS § 145 kohaldamise

kohta. Praeguses asjas on käendajad võtnud kohustuse vastutada mh ka ostja kohustuste rikkumisest

tulenevate nõuete eest ning VÕS § 145 lg 2 kohaselt laieneb käendus ka lepingust taganemise

tagajärjel tekkinud nõuetele, kui lepingust taganemise aluseks on see, et käendatav rikub lepingut.

Maakohtus tuvastatu kohaselt oli müügilepingust taganemine kehtiv ja taganemisavaldusest nähtuvalt

võlgnes ostja hagejale 24. oktoobri 2005. a seisuga järelmaksuna 873 469 krooni.

Ebatäpne on maakohtu seisukoht, et kostjate kui kaaskäendajate vastutus on piiratud kokku 1 200 000

krooniga. Kuivõrd käenduslepingud kostjatega on sõlmitud eraldi ja kummagi vastutuse piiriks on

1 200 000 krooni, siis võib eeldada, et käenduslepingute sõlmimise eesmärgiks oli võimaldada

võlausaldajale esitada nõue kummagi kaaskäendaja vastu selle kaaskäendaja suhtes kehtiva vastutuse

piimäära ulatuses. VÕS § 150 tuleb tõlgendada selliselt, et praegusel juhul käendavad kostjad sama

kohustuse erinevate osade täitmist ning ei ole selles ulatuses kaaskäendajad, kelle vastutus oleks

solidaarne. Seega vastutavad kostjad solidaarselt 1 200 000 krooni ulatuses ja lisaks seda summat

ületava nõudeosa eest VÕS § 63 lg 1 järgi osavõlgnikena, kuid mitte üle 1 200 000 krooni. Kostjate

vastutuse piiriks hageja ees on kokku 2 400 000 krooni.

Maakohus leidis valesti, et müügilepingu järgi on hagejal õigus nõuda ostjalt lepingust taganemise

korral nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Müügilepingu p 12.4 järgi on ostja

müüja lepingust taganemisel kohustatud tasuma kõik veel tasumata osamaksed kuni lepingu tähtaja

lõpuni. Eeltoodule vastab müügilepingu p 12.8, mille kohaselt müüja lepingust taganemisel ei ole

ostja õigustatud nõudma müüjalt tagasi lepingu kohaselt tasutud summasid. Kui ostja ei täida

lepingupunktis 12.4 ettenähtud kohustust, on ostja p 12.5 järgi kohustatud vara müüjale tagastama,

v.a lepingupunktis 11.2 ettenähtud juhul (s.o juhul, kui vara on lepingu kestel muutunud

kasutuskõlbmatuks, hävib või läheb kaotsi, mis juhul on ostja kohustatud tasuma kõik

maksegraafikust tulenevad osamaksed, mille tasumise tähtaeg ei ole saabunud, koos selleks ajaks

tasumata intressi ja viivisega). Kuivõrd müügilepingust ei tulene tingimust, et ostja on kohustatud

müüja lepingust taganemisel tasuma müüjale nii tasumata järelmaksumakseid kui ka vara tagastama,

ei ole maakohtu seisukoht sellise tingimuse tühisusest asjakohane. Isegi kui selline tingimus oleks

müügilepingus sätestatud, tähendaks see kokkulepet ostja kõrgendatud vastutuse kohta müügilepingu

olulisel rikkumisel, mille tõttu müüja lepingust taganeb. Sellisele sanktsioonilise iseloomuga

tingimusele ei peagi vastama ostja nõudeõigus müüja vastu. Seega ei saa rääkida lepingutingimuse

tühisusest poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu rikkumise tõttu ja vastuolu tõttu heade kommetega.

Sellise tingimuse tühisust saab hinnata vaid VÕS § 42 järgi (tüüptingimuse tühisus).

Asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, sest tulenevalt

materiaalõiguse normide ebaõigest kohaldamisest ja müügilepingu sätete ebaõigest tõlgendamisest on

maakohus jätnud täitmata kohtu selgitamiskohustuse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 381 lg 1 ja § 351 lg 1 nõuded. Muu hulgas peab maakohus hagejale selgitama, et ta võib

tehingu tagasitäitmise nõudes tugineda ka VÕS § 189 lg-le 1, lg 2 p-le 3 ja lg-le 3, kostja II võib aga

oma vastuväidetes tugineda ka VÕS § 190 lg 1 p-le 2. Maakohus peab selgitama ka poolte arvamuse

selle kohta, et kohtuotsuse alusel on konfiskeeritud lepingu esemeks olnud varast üksnes metsatraktor

Timberjack. Samas on lepingu esemeks 32 ühikut vara, sh langetustraktor müügihinnaga

1 200 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja II ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 150, kui asus seisukohale, et kostjate vastutuse piiriks on

kokku 2 400 000 krooni. Selliselt ületab ühe käendaja vastutus lepingus sätestatud 1 200 000 krooni

suurust vastutuse piiri.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 188 lg-t 2, kui leidis erinevalt maakohtust, et müügilepingu

p 12 on seadusega kooskõlas ja et selle järgi ei ole lepingust taganemisel õigust nõuda kohustuse

täitmist. Viidatud lepingupunktis märgitud kokkulepe, mis võimaldab nõuda nii tehingu täitmist kui

ka selle järgi saadu tagastamist, on vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlusaluses lepingupunktis

sätestatud osamaksete tasumine kujutab endast ostja lepinguliste kohustuste täitmist.

Kohtud rikkusid TsMS § 654 lg-t 5, kui ei vastanud kostja II vastuväitele, et kuivõrd hageja on

loobunud oma nõudest ostja kui põhivõlgniku vastu, siis nõuet enam ei ole ning käendajal ei ole

enam võimalik esitada solidaarvõlgnevusest tulenevat nõuet ostja vastu. Selline menetlusõiguse

normi rikkumine võis kaasa tuua ebaõige otsuse.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud hageja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb muutmata jätta, kuid

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta.

9. Hageja ja kostja II sõlmitud käenduslepingu järgi on kostja II võtnud käendajana kohustuse

vastutada 28. veebruaril 2005. a sõlmitud järelmaksuga müügilepingust tulenevate ostja kohustuste

eest. Seetõttu käsitleb kolleegium esmalt kassatsioonkaebuse väiteid müügilepingu kohta. Kostja II

arvates on vale ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingu p 12 on seadusega kooskõlas ning selle

järgi ei ole müüjal lepingust taganemise korral õigust nõuda nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi

saadu tagastamist.

Kolleegium leiab, et kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõlgendanud ringkonnakohus müügilepingu

p-s 12 kokkulepitu kooskõla seadusega. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu seisukoht

müügilepingu p 12 tühisusest ei ole asjakohane, ja tõlgendas lepingupunkti maakohtust erinevalt.

Samuti osutas ringkonnakohus, et kui viidatud lepingupunkt oleks tõlgendatav maakohtu märgitud

viisil, saaks sellise tingimuse tühisust hinnata VÕS § 42 järgi (tüüptingimuse tühisus).

10. Maakohus tuvastas, et hageja taganes müügilepingust. Selles osas hageja maakohtu otsust ei

vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjatelt põhivõlga (müügilepingujärgsete

maksete tasumist) 1 871 287 krooni 50 senti, müügilepingu p 7.3 alusel sellelt arvestatavat intressi

20 015 krooni 84 senti ning müügilepingu p 7.4 alusel viivist 32 166 krooni 52 senti. Lisaks palub

hageja kostjatelt müügilepingu p 12.7 alusel välja mõista 400 000 krooni leppetrahvi vara

taganemisavalduses märgitud korras üleandmata jätmise tõttu. Kuna hageja tugineb nõudes nii

müügilepingust taganemise tagajärgedele kui ka müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisele, tuli

kohtutel kostjate vastuväidete tõttu tõlgendada ja hinnata lepingu p 12 kooskõla seadusega.

11. Müügilepingus kokkulepitud taganemise korra ja taganemise õiguslike tagajärgede

kindlakstegemine eeldab müügilepingu tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-

09, p 11 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12). Ringkonnakohus analüüsis

müügilepingu p 12 alapunkte nende koostoimes ning järeldas, et viidatud lepingupunkti kohaselt ei

ole hagejal lepingust taganemise korral õigust nõuda ostjalt ühel ajal nii tehingu täitmist kui ka

tehingu järgi saadu tagastamist. Pooled leppisid müügilepingus kokku, et müüja lepingust

taganemisel on ostja p 12.4 järgi kohustatud tasuma kõik veel tasumata osamaksed kuni lepingu

tähtaja lõpuni. Müügilepingu p-s 12.5 ettenähtud ostja kohustus vara tagastada kohaldub aga alles

siis, kui ostja on jätnud p-s 12.4 märgitud kohustuse täitmata. Müügilepingu kohaselt on ostja ja

müüja kokkuleppinud ka poolte kohustused juhuks, kui vara tagastamine p 12.5 alusel on osutunud

võimatuks. Müügilepingu p-s 11.2 märgitakse, et kui vara muutub lepingu kestel kasutuskõlbmatuks

või kui vara hävib või läheb kaotsi, kohustub ostja tasuma müüjale kümne kalendripäeva jooksul

arvates sellisest juhtumist kõik maksegraafikust tulenevad osamaksed, mille tasumise tähtaeg ei ole

saabunud, koos selleks ajaks tasumata intresside ja viivistega.

Samas on kaheldav ringkonnakohtu järeldus, et müügilepingu p-le 12.4 vastab p-s 12.8 sätestatu,

mille kohaselt ei ole ostjal õigust nõuda müüjalt tagasi lepingu kohaselt tasutud summasid.

Kolleegiumi arvates võivad müügilepingus kokkulepitud taganemise sätted koostoimes osutada

sellele, et müügilepingu p 12.8 võib olla seotud p-ga 12.5, st pooled on kokku leppinud ostja

vastutuses sarnaselt VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgedega.

Müügilepingu järgi on lepingust taganemisel (juhul kui ostja ei täida p-s 12.4 sätestatud kohustust)

ostja p 12.5 järgi kohustatud vara tagastama (vara tagastamise võimatuse korral tasuma osamaksed

p 11.2 järgi) ning tasutud summad jäävad p 12.8 järgi müüjale. Nii peab liisingulepingu ülesütlemise

korral VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguvõtja hüvitama eelkõige liisingueseme ostuhinna ja selle

finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Maakohtul

tuleb asja uuel läbivaatamisel VÕS § 29 sätteid arvestades selgitada välja müügilepingu p 12 sisu.

12. Kolleegium märgib lisaks, et vaidlusalune järelmaksuga müügileping vastab oma olemuselt ka

krediidilepingu tunnustele, sest ostuhinnale lisandub intress (VÕS § 401). VÕS § 189 lg 1 kohaselt

on krediidisaajast ostja kohustatud lepingust taganemise korral tagastama lepinguesemeks oleva vara

(või üleantu väärtuse sama sätte lg 2 järgi) ning hüvitama müüjale sellest saadud kasutuseelise

väärtuse. Samas peab krediidiandjast müüja ostjale tagastama ostja makstud ostuhinna koos sellelt

arvestatud intressiga. VÕS § 188 lg 2 teisest lausest tulenevalt ei kaota müüja aga õigust intressile ja

viivisele, mille nõudeõigus tekkis enne lepingust taganemist.

Kolleegium märgib, et kui ostja ei täida p-s 12.4 sätestatud kohustust, on ostja p 12.5 järgi kohustatud

vara tagastama ja kui ta vara ei tagasta, peab ta p 12.7 järgi tasuma leppetrahvi. Lähtuvalt eelnevast

tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel analüüsida ka hageja nõude aluseks olevate lepingupunktide

12.4, 12.5, 11.2 ning 12.8, samuti 12.7 kooskõla seadusega.

Pooled võivad leppida lepingust taganemise õiguslikes tagajärgedes kokku erinevalt seaduses

märgitust, kuid peavad arvestama TsÜS §-des 86 ja 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga. Samuti

piiratakse VÕS § 42 järgi lepingust taganemise tagajärgede osas lepinguvabadust tüüptingimustega

sõlmitud lepingu puhul. Viidatud sätteid võib rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe,

mis võimaldab ühel lepingupoolel teise arvel rikastuda.

13. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid käenduslepingust tuleneva vastutuse

ulatuse kohta. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu p-de 1.1-1.3 järgi on käendaja võtnud endale

kohustuse vastutada müügilepingust ja kõigist selle tulevikus tehtavatest muudatustest, täiendustest

ning lisadest tulenevate ostja kohustuste eest. Käendaja vastutab ostja tasumata müügihinna, tasumata

intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete (eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti

ostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise) eest kuni

1 200 000 krooni ulatuses. Käendaja vastutab müügilepingu alusel tulevikus tekkivate või

tingimuslike nõuete eest solidaarselt ostjaga ning juhul, kui müügilepingu mis tahes tingimusi

muudetakse hageja ja ostja kokkuleppel, vastutab käendaja nendest muudatustest tulenevate

kohustuste täitmise eest viidatud summa (1 200 000 krooni) piires. Käenduslepingu p 4 järgi kehtib

käendusleping kuni ostja ja/või käendaja on müügilepingust tulenevad kohustused täielikult täitnud.

Analoogselt on viidatud lepingupunktid sätestatud lepingus, mis on sõlmitud kostjaga I, kes

apellatsioonikohtu otsuse peale kaebust ei esitanud.

Asja eripära on kolleegiumi arvates selles, et mõlemad käendajad, käendades sama kohustust, on

leppinud kokku võrdses vastutuse piirmääras. Pooled tõlgendavad sõlmitud käenduslepingutest

tulenevat vastutust erinevalt. Hageja leiab, et kumbki käendaja vastutab käendatava kohustuse eest

käenduslepingu järgi 1 200 000 krooni ulatuses (st hagejal on õigus esitada kostjate vastu kokku

2 400 000 krooni suurune nõue). Kostja II leiab, et käendajad vastutavad VÕS § 150 järgi üksnes

1 200 000 krooni ulatuses, kuna nad käendavad sama kohustust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

tulenevalt VÕS §-st 150 vastutavad kostjad solidaarselt 1 200 000 krooni ulatuses ja lisaks seda

summat ületava nõudeosa eest VÕS § 63 lg 1 järgi osavõlgnikena, kuid mitte üle 1 200 000 krooni

(st kostjate vastutuse piiriks hageja ees on kokku 2 400 000 krooni).

Samas pole ringkonnakohus põhjendanud, kuidas on võimalik käendajate 1 200 000 krooni solidaarse

vastutuse korral vastutada lisaks seda summat ületavas osas osavõlgnikena, kuid kokku mitte üle

1 200 000 krooni.

Kolleegium leiab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad

VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Praegusel

juhul on käendajad hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses

piirmääras. VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja

kokkulepitud piirmäära, s.o 1 200 000 krooni ulatuses.

14. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kaaskäendajate vastutuse

kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et hageja on loobunud oma nõudest ostja vastu. Ostja

vastu esitatud hagi tagasivõtmine kostja II vastutust ei mõjuta. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu

p-st 1.3 tulenevalt vastutab käendaja müügilepingu ostjapoolse rikkumise korral ostjaga solidaarselt.

Sama lepingu p 2.1 järgi võib hageja müügilepingu ostjapoolsel rikkumisel nõuda ostja kohustuste

täitmist omal äranägemisel kas ostjalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Ka juhul, kui hageja oleks

loobunud oma nõudest ostja vastu, ei mõjuta see VÕS § 66 lg 1 järgi käendajast kostja II vastutust.

Viidatud sätte kohaselt, kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne

solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses.

Lisaks ei ole toimiku materjalide kohaselt hageja oma nõudest ostja vastu loobunud. Asjas nähtub, et

hageja võttis hagi ostja vastu tagasi ning Harju Maakohus jättis 20. juuni 2007. a määrusega ostja

vastu esitatud nõude läbi vaatamata (I kd, lk 101 ja lk 108-109). Hagi läbi vaatamata jätmise tagajärgi

sätestava TsMS § 426 lg 1 järgi loetakse hagi läbi vaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama

hagieseme üle kohtusse.

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on ekslikult tühistanud maakohtu otsuse ka osas,

milles hageja apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustanud. Nii rahuldas maakohus hageja nõude

osaliselt, mõistes hageja kasuks kostjatelt välja solidaarselt 432 166 krooni 52 senti. Hageja esitas

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt hagi

rahuldamata jäetud osas ning rahuldada uue otsusega hagi täielikult. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse täies ulatuses ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Selle

ringkonnakohtu otsuse peale aga hageja kassatsioonkaebust ei esitanud.

16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Kuna kolleegium jätab kostja II kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

Villu Kõve, Henn Jõks, Lea Laarmaa