3-1-2-1-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-1-10

Määruse

tegemise

koht

ja

kuupäev

Tartu, 7. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Viljandi maakonna alaealiste komisjoni taotlus alaealise K.A.

saatmiseks kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

1. detsembri

2009.

a

määrus

kriminaalasjas

nr 1-09-17802

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alaealise K.A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Pille Toomi

teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta K.A. kaitsja teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi maakonna alaealiste komisjon esitas 30. septembril 2009 maakohtule taotluse alaealise K.A.

kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks tähtajaga kuni 2009/2010 õppeaasta lõpuni, s.o

31. augustini 2010. Komisjon märkis, et K.A-l on koolis olnud pidevalt probleeme käitumisega ja

koolikohustuse täitmisega. Probleemid alkoholiga ilmnesid K.A-l juba 2005. aastal. Teda on karistatud 15

korral (peamiselt alkoholiseaduse alusel) väärtegude toimepanemise eest. K.A. probleemide lahendamisega

on palju tegelenud ka Viljandi linna sotsiaalamet, kuid kokkulepitu on jäänud täitmata, sest alaealine ei

kuuletu vanemale. Alaealiste komisjon arutas K.A. poolt toimepandud õiguserikkumisi korduvalt, määrates

talle 19. detsembril 2008 mõjutusvahendina kohustuse käia psühhiaatri konsultatsioonil ja otsustades

10. märtsil 2009 kohustada K.A-d kasutama rehabilitatsiooniteenust. Rehabilitatsioonikeskusesse keeldus

K.A. minemast.

2. Tartu Maakohtu 5. novembri 2009. a määrusega anti luba K.A. paigutamiseks kasvatuse eritingimusi

vajavate õpilaste kooli tähtajaga kuni 31. august 2010. Määruse kohaselt on alaealiste komisjon K.A.

kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamise vajadust usaldusväärselt põhjendanud taotluses

esitatud faktiliste asjaoludega, mida kinnitavad lisatud materjalid. Neist nähtuvalt on K.A. õiguserikkumisi

alaealiste komisjonis korduvalt arutatud, mis ei ole aga tulemusi andnud.

3. Alaealise K.A. seaduslik esindaja M.K. esitas maakohtu määruse peale Tartu Ringkonnakohtule

määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning jätta Viljandi maakonna alaealiste komisjoni

taotlus K.A. paigutamiseks kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli rahuldamata. Kaebuses leitakse, et

kohtumäärus on põhjendamata. K.A-le jäeti tagamata kaitsja vaatamata sellele, et tegemist on alaealisega

ning tulenevalt KrMS § 45 lg 2 p 1 on kaitsja osavõtt kohustuslik. Maakohus eiras KrMS § 406 lg 2 p 1, lg 4

ja 5 nõudeid. Kaebaja hinnangul ei nähtu maakohtu määrusest põhjendusi kohtu järeldusele, et K.A-le

mõjutusvahendina määratud kohustus käia psühhiaatri konsultatsioonidel pole andnud tulemusi. Ka ei selgu

alaealiste komisjoni 10. märtsi 2009. a otsusest, milliseid K.A. õiguserikkumisi arutati. Alaealiste komisjoni

19. detsembri 2008 otsusega oli K.A-le määratud ka katseaeg kuni 30. jaanuarini 2009, kuid mida see

sisuliselt tähendab talle määratud mõjutusvahendi kohaldamisel (psühhiaatri juurde vestlusele saatmine), ei

ole arusaadav. AMVS § 3 ei sätesta mõjutusvahendina katseaja määramist. Alaealiste komisjon eiras nõuet

selgitada alaealisele ja tema esindajale nende õigusi ja kohustusi. Kaebaja märkis, et alaealiste komisjon ei

väljastanud K.A. seaduslikule esindajale nõuetekohast saatekirja psühhiaatrile, milles olnuks märgitud

alaealise vestlusele saatmise põhjused ning küsimused, millele alaealiste komisjon soovib spetsialisti vastust

saada. Kaebaja märkis, et kohtumäärusest pidanuks nähtuma, millisesse erikooli alaealine kohtumääruse

alusel paigutatakse, seda aga määrusest teada ei saa. K.A. on psühhiaatri poolt suunatud õppima

erivajadustega õpilaste kooli. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 17 lg 1 kohaselt on õpilane

koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. K.A. saab 17-aastaseks

10. veebruaril 2009. Ka seda asjaolu ei ole K.A. erikooli suunamisel arvestatud.

4. Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 2009. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus märkis, et K.A. pani korduvalt toime õiguserikkumisi ja Viljandi maakonna alaealiste

komisjonis arutati tema käitumist korduvalt. 30. septembril 2009 arutas alaealiste komisjon taas K.A.

alkoholitarvitamist. Istungil leiti, et kuna K.A. ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda ning keeldus

rehabilitatsiooniteenusest, tuleb taotleda tema suunamist kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaebaja väitega, nagu oleks K.A. suhtes tehtud kohtumäärus kohtuistungil

kaitsja puudumise tõttu ebaseaduslik. KrMS § 45 lg 2 p 1 reguleerib kaitsja osavõttu alaealise

kriminaalasjades. Käesoleval juhul ei arutanud aga maakohus mitte K.A. kriminaalasja, vaid tema suunamist

kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. Nimetatud küsimust reguleeriv KrMS § 406 lg 2 ei näe ette

kaitsja osavõttu.

4.2 Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kaebaja väide, nagu oleks K.A. suhtes tehtud kohtumäärus

põhistamata. Samuti luges ringkonnakohus paljasõnaliseks kaebaja väite, nagu ei oleks alaealiste asjade

komisjoni istungil K.A-le ja tema esindajale selgitatud nende õigusi ning kohustusi. K.A. seaduslik esindaja

on andnud allkirja selle kohta, et talle on õigusi selgitatud.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaebaja selle väitega, et Tartu Maakohtule ei olnud teada, millisesse

erikooli K.A. suunamist alaealiste komisjon taotleb. Määruskaebuse materjalidest nähtuvalt on Haridus-ja

Teadusministeerium 13. oktoobril 2009 teatanud, et K.A-le on broneeritud õppekoht Tapa erikoolis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. K.A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Pille Toom esitas Riigikohtule teistmisavalduse, taotledes

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asjas menetluse uuendamist. Kaitsja märkis teistmisaluseks KrMS

§ 366 p 5, s.o muu asja õigeks lahendamiseks olulise asjaolu, mis oli lahendi tegemise ajal kohtule teadmata.

Kaitsja hinnangul tuleb menetlus uuendada põhjusel, et ringkonnakohus on lahendit tehes jätnud arvesse

võtmata, et K.A. saab 10. veebruaril 2010. a 17-aastaseks. Haridusseaduse § 8 kohaselt ei ole aga selles

vanuses põhihariduse omandamine enam kohustuslik. Kuna K.A. ei ole alates nimetatud kuupäevast enam

koolikohuslane, on tema erikooli paigutamine kuni 2009/2010 õppeaasta lõpuni seadusevastane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et K.A. kaitsja teistmisavaldusest ei nähtu teistmisalust KrMS § 366 p 5

mõttes. Nii Tartu Maakohtu 5. novembri 2009. a kui ka Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 2009. a määruses

on muuhulgas märgitud ka K.A. isikukood. Seega ei saa K.A. vanus olla selliseks uueks asjaoluks, mis ei

olnud lahendite tegemise ajal kohtutel teada ja mis seetõttu tingiks menetluse uuendamist KrMS § 366 lg 5

alusel.

7. Õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil peab kolleegium siiski vajalikuks selgitada järgnevat.

7.1 Riigikohtu üldkogu 17. märtsil 2003. a kohtuotsuses nr 3-1-3-10-02 märgitust lähtuvalt ei saa Riigikohus

teatud erandjuhtudel keelduda menetlemisest pelgalt vaid viitega korralise kohtukaebevõimaluse või

teistmisaluse puudumisele. Selliste erandjuhtuga on tegemist siis, kui Riigikohtule esitatavast kaebusest või

avaldusest nähtub isiku põhiõiguste võimalik rikkumine. Kui sellises olukorras puuduvad muud

menetluslikud võimalused põhiõiguste rikkumise kõrvaldamiseks, on Riigikohus põhiõiguste tagamiseks

seda kaebust või avaldust siiski ise kohustatud menetlema. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuses

toonitatakse eriti Riigikohtu kõnealust kohustust juhtudel, mil võib tegemist olla PS §-s 20 sätestatud

vabaduspõhiõiguse rikkumisega.

7.2 K.A-le määrati Tartu Maakohtu 5. novembri 2009. a määrusega mõjutusvahendiks tema paigutamine

Tapa kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli kuni 2009/2010 õppeaasta lõpuni s.o 31. augustini 2010.

Sellist meedet tuleb käsitada isikuvabaduse lubatava piiramisena PS § 20 lg 2 p 4 tähenduses. Põhiseaduse

selle sätte kohaselt on lubatud seaduses sätestatud alusel ja korras võtta alaealiselt vabadus, kui see on vajalik

tema üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks. Seaduses sätestatud alus ja kord alaealise üle

isikuvabadust piirava kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks sisaldub eeskätt AMVS § 6 lg-tes 2 ja 4.

Neist sätetest esimesena nimetatus on märgitud, et alaealiste komisjonil on õigus taotleda kohtult alaealise

kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist, kui alaealine on toime pannud AMVS § 1 lg-s 2

sätestatud teo, mille eest kohaldatud mõjutusvahendid ei ole andnud tulemust ja kui kasvatuse eritingimusi

vajavate õpilaste kooli suunamine toimub alaealise kasvatusliku järelevalve huvides. AVMS § 6 lg 4 kohaselt

aga paigutatakse alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli kuni kaheks aastaks, arvestades

seejuures õppeaasta lõpuga. Eelmärgitu pinnalt leiab kolleegium, et K.A. paigutamisel Tapa kasvatuse

eritingimusi vajavate õpilaste kooli on tema isikuvabadust piiratud põhiseadusega kooskõlas oleval

seaduslikul alusel. Ka on kohtud veenvalt põhjendanud kaalutlusõigusest lähtuvat valikut, miks on K.A.

senine käitumine tinginud tema isikuvabadust piiramise kasvatuslike eesmärkide saavutamiseks.

7.3 Käesoleva kohtuasja puhul ei saa aga piirduda tõdemusega, et kuna K.A. paigutamisel kasvatuse

eritingimusi vajavate õpilaste kooli riivati tema vabadusõigust seaduslikult, siis tema põhiõigusi ei rikuta.

Täiendavalt tuleb kaaluda, kas K.A. vabadusõiguse riive tema erikoolis viibimise näol on kestvalt seaduslik

ka pärast tema 17-aastaseks saamist. Kaalumisvajadus lähtub asjaolust, et kui AMVS § 2 mõttes loetakse

alaealiseks kuni 18-aastast isikut, siis haridusseaduse (HaS) § 8 lg 2 teise lause, samuti põhikooli- ja

gümnaasiumi seaduse (PGS) § 17 lg 1 teise lause kohaselt on laps koolikohustuslik vaid kuni põhihariduse

omandamiseni või kuni 17-aastaseks saamiseni. Lahendamist vajav küsimus eelmärgitu pinnalt kõlab

selliselt, et kas seaduslikult kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatud, kuid enam mitte

koolikohustusliku alaealise isikuvabadust tohib tema selles koolis viibimisega riivata?

7.4 Kolleegiumi arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt seetõttu, et AMVS § 6 lg-tes 2 ja 4

sätestatu on käsitatav erinormidena (lex specialis) HaS § 8 lg 2 teises lauses, samuti PGS § 17 lg 1 teises

lauses sätestatu suhtes. Haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse ülesanne on haridussüsteemi

korraldamine. Seega kuuluvad need seadused põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse tagamise

toimealasse. Alaealise mõjutusvahendite seadus aga, nii nagu on eelnevalt märgitud ka p-s 7. 2, ei kuulu

mitte hariduspõhiõiguse tagamise toimealasse, vaid PS §-s 20 sätestatud vabadusõiguse lubatavate riivete

toimealasse. Selline järeldus tuleneb ka PGS § 4 lg-s 21 ja § 21 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt ei laiene

haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon täies mahus kasvatuse eritingimusi

vajavatele alaealistele, kes täidavad koolikohustust kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis, kuhu nad

saadetakse kohtumääruse alusel alaealise mõjutusvahendite seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuna

kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamisel lähtutakse nimelt kasvatuse eritingimuste

vältimatust vajalikkusest ja kuna PS § 20 lg 2 p-s 4 ning AMVS §-s 2 sätestatu mõtte kohaselt on võimalik

kasvatuse eritingimusi kohaldada kuni 18-aastastele alaealistele, siis võib selliste kasvatuse eritingimuste

kohaldamine jätkuda ka 17-aastaseks saanud alaealise suhtes - seega isiku suhtes, kellele koolikohustus ei

laiene.

7.5 Kooskõlas eelmärgituga puudub kolleegiumi arvates käesoleva kohtuasja puhul teistmisaluse puudumise

sedastamise järgselt vajadus kohtuasja menetlemiseks K.A. põhiõiguste rikkumise motiivil.

8. Juhindudes KrMS §-st 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium K.A. kaitsja teistmisavalduse

rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe