3-2-1-12-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Lindorff Eesti Aktsiaseltsi hagi Georg Küdorfi vastu põhivõla

61 815 krooni 57 sendi ja viivise 25 428 krooni 46 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-28121

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lindorff Eesti Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

61 815 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Lindorff Eesti Aktsiaselts (registrikood 10231048),

esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi

Kostja Georg Küdorf (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-28121 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts SEB Liising (endise ärinimega Ühisliisingu AS) esitas 4. juulil 2008 Viru Maakohtule

Georg Küdorfi (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevuse

61 815 krooni 57 senti ja viivise 25 428 krooni 46 senti. Aktsiaselts SEB Liising loovutas 5. augustil

2008 nõude Lindorff Eesti Aktsiaseltsile (edaspidi hageja) ning Lindorff Eesti Aktsiaselts astus

Aktsiaseltsi SEB Liising asemel hagejana menetlusse.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Aktsiaselts SEB Liising (edaspidi võlausaldaja) ja Osaühing TEN-

AUTOD (edaspidi põhivõlgnik) 28. novembril 2000 rendilepingu nr L0010361, mille järgi kohustus

põhivõlgnik tasuma iga kuu renditud sõiduauto kasutamise eest rendimakseid. 14. märtsil 2002

sõlmisid võlausaldaja ja põhivõlgnik lepingu nr L02101873, millega põhivõlgnik tunnistas

rendilepingu mittekohasest täitmisest tekkinud võlgnevust ja nõustus tasuma võla 62 645 krooni

55 senti lepingus kokkulepitud tingimustel lepingule lisatud maksegraafiku alusel. Põhivõlgniku

kohustuse täitmise tagamiseks sõlmis võlausaldaja kostjaga käenduslepingu, mille järgi kohustus

kostja tühistamatult ja tingimusteta tasuma võlausaldajale põhivõlgniku võlad.

7. mail 2004 kuulutas Saare Maakohus välja põhivõlgniku pankroti. Pankroti väljakuulutamise ajal

oli põhivõlgniku lepingust tulenev võlg 61 815 krooni 57 senti ja viivis võlgnevuselt 58 168 krooni

6 senti. Võlausaldaja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses 119 983 krooni 63 sendi suuruse nõude,

millest võlausaldajale maksti jaotise alusel 12. septembril 2005 välja 32 739 krooni 60 senti.

Võlausaldaja luges sellega VÕS § 88 lg 8 ja lepingu p 1.8 alusel osaliselt täidetuks sissenõutavaks

muutunud viivise. Pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise ajal, s.o 17. novembril 2005 oli

põhivõlgniku võlgnevuse jääk võlausaldajale kokku 87 244 krooni 3 senti, millest põhiosa

61 815 krooni 57 senti ja viivis 25 428 krooni 46 senti.

Kuna võlausaldaja nõuet tunnustati põhivõlgniku pankrotimenetluses, on nõude aegumistähtaeg

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 3 järgi kümme aastat alates pankrotimenetluse

lõppemisest, s.o lõpparuande kinnitamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata.

Kostja sõlmis käenduslepingu 14. märtsil 2002, s.o enne võlaõigusseaduse jõustumist.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt tuleb käenduslepingule kohaldada enne 1. juulil 2002 kehtinud

tsiviilkoodeksi võlasuhteid reguleerivaid sätteid. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p 1 järgi lõppeb

teistsuguse kokkuleppe puudumise korral käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu

sõlmimise päevast, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest,

ei esita hagi käendaja vastu, kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude

esitamise momendiga. Pankrotiseaduse (PankrS) § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega

võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti.

Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega 7. mail 2004 ja

võlausaldaja pidi esitama käendaja vastu nõude hiljemalt 7. augustil 2004. Kuna võlausaldaja esitas

nõude käendaja vastu alles 2. juulil 2008, lõppes käendus TsK § 211 p 2 järgi ühe aasta jooksul pärast

käenduslepingu sõlmimist, s.o 13. märtsil 2003. Kuna käendusleping on lõppenud, ei vastuta kostja

põhivõlgniku kohustuste eest.

3. Viru Maakohus jättis 1. aprilli 2009. a vaheotsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue 14. märtsi 2002. a käenduslepingust,

s.o tehingust. Tehingust tuleneva nõude aegumisele kohaldatakse TsÜS § 146 lg-t 1, mille järgi on

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algas hageja nõude

aegumine 8. mail 2004 kell 00.00 ja lõppes 8. mail 2007 kell 24.00. Hagi esitati 4. juulil 2008,

s.o pärast aegumistähtaja lõppemist. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud.

Õige ei ole hageja seisukoht, et käendusleping oli kestvusleping. Käendusleping sõlmiti juba

tekkinud võlgnevuse tagamiseks. Samuti olid võlausaldaja ja põhivõlgnik juba rendilepingus

nr L02101873 kokku leppinud, et põhivõlgnik tasub lepingus kokkulepitud võlasumma lepingus

ettenähtud tähtajaks, s.o 15. märtsiks 2004.

Õige ei ole ka hageja arusaam, et käendusleping lõppes TsK § 211 p 2 alusel. VÕSRS § 2 ja § 11 järgi

tuleb käenduslepingule kohaldada tsiviilkoodeksi käendust reguleerivaid sätteid. TsK § 211 p 2 järgi

lõppeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest

ei esita hagi käendaja vastu. TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet,

millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui

võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi

käendaja vastu. Käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni kohustatu ehk

põhivõlgniku kõigi lepingujärgsete rahaliste kohustuste täitmiseni. Seega ei kohaldu asjas TsK § 211

p-s 2 sätestatud tähtaeg.

Hageja nõudele ei kohaldu ka TsÜS § 157 lg 3. Kuigi pankrotimenetluses tunnustatud nõuded alluvad

TsÜS § 157 lg 3 regulatsioonile, ei kohaldu käenduslepingust tulenevatele nõuetele sama

aegumistähtaeg.

Käenduslepingu sõlmimise ajal, s.o 14. märtsil 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras

õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, v.a nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud

lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse

tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne seda

päeva tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne

1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne seda. Kehtiva

TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Võlausaldaja ja põhivõlgnik leppisid lepingus nr L02101873 kokku, et põhivõlgnik maksab võla

täielikult hiljemalt 15. märtsil 2004. Sellest päevast muutus ka võlasumma sissenõutavaks.

PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise

tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse pankroti

väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kuna

põhivõlgniku pankrot kuulutati välja 7. mail 2004, muutus sel päeval sissenõutavaks ka intress ja

viivis.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja

õigusrahu tagamine ning nõude aegumine ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid määrab

kindlaks aja, mille jooksul saab võlgnik esitada aegumise vastuväite. Aegumise regulatsiooni

eesmärgiks on sundida võlausaldajat oma nõuet mõistliku aja jooksul maksma panema. Hagejal oli

piisavalt aega, et oma nõue käendaja vastu esitada, sest tema nõue rahuldati pankrotimenetluses

jaotise alusel osaliselt 12. septembril 2005 ning pankrotimenetluse lõpparuanne kinnitati

17. novembril 2005. Hiljemalt sel päeval oli hagejale teada, kui suures ulatuses saab tema nõue

põhivõlgniku pankrotimenetluses rahuldatud, ning tal oli võimalus esitada hagi kostja vastu.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks ja sisuliseks arutamiseks, sest hageja nõue ei ole aegunud, kuna nõue käendaja

vastu hakkab aeguma samal ajal kui sama nõue võlgniku vastu ning nõude aegumisele tuleb

kohaldada TsÜS § 157.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, sest maakohus kohaldas õigesti aegumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus asjas õigesti aegumist ning jättis

õigesti hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata.

Käendusleping sõlmiti 14. märtsil 2002 ning sel ajal kehtinud TsK § 211 p 2 kohaselt lõppeb

käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita

hagi käendaja vastu. Kuna käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni

kohustatu kõigi lepingujärgsete rahaliste kohustuste täitmiseni, siis ei saa asjas kohaldada TsK § 211

p-s 2 sätestatud tähtaega. 1. juuliks 2002, mil hakkasid kehtima uus tsiviilseadustiku üldosa seadus

ning võlaõigusseadus, ei olnud ükski põhivõlgniku korduv kohustus aegunud.

VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses

aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega tuleb asjas

kohaldada praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätteid.

Kuna võlausaldaja ja põhivõlgniku lepingust nähtub, et põhivõlgnik pidi täitma korduvaid kohustusi

(tasuma iga kuu kindla summa), tuleb aegumistähtaja algusele kohaldada lisaks TsÜS § 146 lg-le 1 ka

TsÜS § 154. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 145)). Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata

sellest, milline on nõude õiguslik alus, on TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks.

Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks.

Põhivõlgnik oli kohustatud tasuma tekkinud võla kuumaksetena 15. aprillist 2002 15. märtsini 2004.

TsÜS § 154 järgi algas aegumistähtaeg 2002. aasta maksete osas 1. jaanuaril 2003 kell 00.00,

2003. aasta maksete osas 1. jaanuaril 2004 kell 00.00 ja 2004. aasta maksete osas 1. jaanuaril 2005

kell 00.00. Tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, mis aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme

aastaga. Seega lõppes 2002. aasta maksete osas aegumistähtaeg 31. detsembril 2005 kell 24.00,

2003. aasta maksete osas 31. detsembril 2006 kell 24.00 ja 2004. aasta maksete osas 31. detsembril

2007 kell 24.00.

Kuna võlgniku viimase makse tähtaeg, s.o 15. märts 2004 oli saabunud juba enne pankroti

väljakuulutamist, siis ei mõjuta pankroti väljakuulutamine maksete aegumistähtaja lõppemist.

Hagi esitati 4. juulil 2008. Kuna selleks ajaks oli kõigi hageja nõuete aegumistähtaeg lõppenud, jättis

maakohus õigesti hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Õige ei ole hageja arusaam, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 157 lg-t 3. TsÜS § 157 lg 3 ei saa

pikendada käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega. Pankrotimenetluses tunnustatud nõue on

täidetav võlgniku vara arvel pankrotimenetluses, kuid nimetatud nõude täitmist ei saa nõuda isikult,

kes on käendanud nõuet, mida pankrotimenetluses tunnustati.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nõude aegumise kohta tehtud maakohtu vaheotsuse

ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja maakohtule sisuliseks arutamiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud hagi aegumisele vääralt TsÜS § 146 lg-

t 1. Lisaks määras ringkonnakohus maakohtust erinevalt hagi aegumise alguse, kuigi märkis, et jätab

maakohtu otsuse muutmata.

Praeguses asjas tuli kohaldada TsÜS § 157. Käenduslepingu alusel muutus kostja kestvuslepingus

põhivõlgnikuga solidaarvõlgnikuks. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustati võlausaldaja nõuet

ning selline nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 järgi pankrotimenetluse lõppemisest kümne aasta

möödumisel. Ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 157 lg 3 ei saa pikendada käendaja vastu

esitatava nõude aegumistähtaega, on põhjendamata ja vastuolus TsÜS §-ga 144 ja § 153 lg 1 p-ga 1

ning viib selleni, et võlausaldaja peab igaks juhuks nõudma kogu võlatasumist nii põhivõlgnikult kui

ka käendajalt. Samas leppisid võlausaldaja ja käendaja kokku selles, et võlausaldajal on õigus pöörata

nõue käendaja vastu alles siis, kui põhivõlgnik on juba võlgu jäänud, st esmalt pidi võlausaldaja

rahuldama oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses ja alles seejärel oli tal võimalus pöörata nõue

käendaja vastu.

Isegi juhul, kui asjas tuleks kohaldada TsÜS § 146 lg-t 1, pidid kohtud arvestama hagi aegumise

peatumise aluseid ning kohaldama ka TsÜS § 160, mille järgi aegumine peatub, kui õigustatud isik

esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, kusjuures TsÜS § 160 lg 2 p 1 järgi on hagi

esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Kohtud kohaldasid õigesti aegumist.

Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluses nõuete esitamine ei mõjuta käendaja

käenduslepingust tulenevat kohustust täita võlgniku täitmata kohustust. Võlausaldaja saab esitada

oma nõude käendaja vastu kohe pärast põhivõlgniku vastu esitatava nõude sissenõutavaks muutumist

ja põhivõlgniku pankrotimenetluse toimumine ei avalda käendaja käenduslepingust tulenevale

kohustusele mingit mõju. Seega tuleneb võlausaldaja nõue käenduslepingust ning selline nõue aegub

TsÜS § 146 lg-s 1 märgitud tähtaja jooksul.

Hageja arusaam, et kohtud pidid aegumist kohaldades arvestama TsÜS §-ga 144, ei ole õige, sest see

säte reguleerib olukorda, kus kõrvalkohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on pikem kui

põhikohustusel.

Hageja väide, et kohtud jätsid põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 160, ei ole asjakohane, sest

hageja ei ole enne kassatsioonkaebuse esitamist esitanud menetluses väidet selle kohta, et aegumine

peatus. Samuti ei pidanud kohtud kohaldama TsÜS § 160 seetõttu, et selle sätte mõttes peab

pankrotiavaldus olema esitatud selle isiku vastu, kelle vastu on võlausaldajal nõue. Kostja kui

käendaja vastu ei ole pankrotiavaldust esitatud ega pankrotimenetlust alustatud. Põhivõlgniku

pankrotimenetlus aga ei anna alust käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaja peatumiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.

10. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et hageja väited selle kohta, et kohtud

kohaldasid vääralt aegumist, ei ole põhjendatud. Kohtud leidsid õigesti, et hageja nõue on tehingust

tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega.

Seejuures leidis ringkonnakohus õigesti ka seda, et hageja nõue on suunatud korduvate kohustuste

täitmisele, mistõttu tuleb asjas kohaldada TsÜS § 154.

Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus määras TsÜS § 154 kohaldades

hageja nõude aegumise alguse maakohtust erinevalt, kuigi märkis, et jätab maakohtu otsuse

muutmata, kuid see menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud siiski kaasa ebaõiget otsust, mistõttu

ei anna see alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

11. Hageja väide selle kohta, et tema nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud põhjusel, et tema

nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ja aegub põhivõlgniku vastu TsÜS § 157 lg 3

järgi kümme aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist, on ekslik.

Käendaja võttis käenduslepinguga kohustuse tagada põhivõlgniku kohustuse täitmine võlausaldajale.

Põhivõlgniku kohustus tulenes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel 14. märtsil 2002 sõlmitud

lepingust, millega põhivõlgnik tunnistas rendilepingu mittekohasest täitmisest tekkinud võlgnevust ja

nõustus tasuma võla lepingule lisatud maksegraafiku alusel. Kuna maksegraafikus nähti ette võla

tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg

TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Kuna võlausaldaja

nõuded muutusid sissenõutavaks enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist, algas ka nende nõuete

aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi enne seda.

Asjaolu, et pärast nõuete sissenõutavaks muutumist kuulutati välja põhivõlgniku pankrot ja

pankrotimenetluses tunnustati võlausaldaja nõuet põhivõlgniku vastu, tähendab seda, et võlausaldajal

tekkis TsÜS § 157 lg 3 järgi õigus nõuda põhivõlgnikult täitedokumendi alusel tunnustatud nõude

täitmist rahuldamata osas ka pärast pankrotimenetluse lõppemist ning et võlausaldaja täitmise nõue ei

aegu enne kümne aasta möödumist pankrotimenetluse lõppemisest. Pankrotimenetluse lõpetamise

määrus on pankrotiseaduse § 168 järgi täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja

pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata.

Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tähenda aga seda, et

võlausaldaja saaks nõuda kümne aasta jooksul põhivõlgniku nõude täitmist ka käendajalt.

Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel. Käenduslepinguga

kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib

käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks

põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu.

Võlausaldaja saab põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui

ka käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi

esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise.

Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja

vahel sõlmitud käenduslepingust. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust

kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu

muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu

(vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded

põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku

pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada

enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja

esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude

tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist

(vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).

Eeltoodust tulenevalt arvestasid kohtud asja lahendamisel õigesti kostja kui käendaja vastuväidet

käenduslepingust tuleneva nõude aegumise kohta.

12. Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud ka seetõttu, et

aegumistähtaeg peatus põhivõlgniku pankrotimenetluse ajaks.

Kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega

pankrotimenetluses, ei peatu kolleegiumi arvates selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse

korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu

kohaselt aegub nõue käendaja vastu põhivõlanõudest eraldi. Seetõttu saab käendaja vastu esitatava

nõude aegumistähtaeg peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel.

Seega oleks käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg peatunud, kui võlausaldaja oleks esitanud

oma nõude käendaja pankrotimenetluses. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja

vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta.

13. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik