3-2-1-164-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-164-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

LOHUSALU KORTERIÜHISTU hagi Mari Tooli vastu,

kohustamaks tagada hageja veega varustamine ja reovee

ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2009. a otsus asjas nr 2-

06-26114

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

LOHUSALU KORTERIÜHISTU kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja LOHUSALU KORTERIÜHISTU (registrikood

80044483), esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik

Kostja Mari Tool (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm

Asja läbivaatamise kuupäev

25. jaanuar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-06-26114 tehtud 24. novembri 2008. a Harju Maakohtu otsus.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-26114

muutmata osas, millega rahuldati LOHUSALU KORTERIÜHISTU määruskaebus ja tühistati

Harju Maakohtu 24. novembri 2008. a määrus hagi tagamise tühistamiseks. Muus osas

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada.

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Tagastada LOHUSALU KORTERIÜHISTULE (arvelduskonto nr 1120256636, Swedbank

AS) 21. oktoobril 2009 OSAÜHINGU ADVOKAADIBÜROO LAUS & PARTNERID tasutud

kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LOHUSALU KORTERIÜHISTU (hageja) esitas Harju Maakohtule 27. septembril 2006 hagi

OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu, paludes kohustada kostjat tagama hageja veega varustamine ja

reovee ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega.

Hageja väitel sõlmis ta OÜ-ga BREM Kinnisvarahooldus 26. septembril 2005 veega varustamise ja

reovee ärajuhtimise lepingu. Lepingu p 5 järgi kohustus hageja tasuma teenuse eest Keila

Vallavalitsuse kehtestatud hinnakirja alusel. Lepingu sõlmimise ajal oli selleks tasuks 14 krooni

95 senti 1 m3 eest, alates 1. novembrist 2006 aga 25 krooni 1 m3 eest. Lepingu p 16 järgi sõlmiti

leping üheks aastaks. 30. augustil 2006 edastas OÜ BREM Kinnisvarahooldus hagejale kirja, milles

teatas, et Keila Vallavalitsuse kehtestatud hinnakiri ei ole talle siduv ning ta on nõus lepingut

pikendama ja hageja hallatavate majade elanike veega varustamist ja reovee ärajuhtimist jätkama

üksnes juhul, kui hageja kohustub tasuma 79 krooni 30 senti 1 m3 eest.

Hageja sellega ei nõustu. OÜ BREM Kinnisvarahooldus on Lohusalu Konverentsikeskuse

tegevuspiirkonnas asuva ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) haldaja. Tema hallatav

ÜVK teenindab 72 elanikku. Tulenevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS)

eesmärgist ja mõttest, on OÜ BREM Kinnisvarahooldus sõltumata lepingu olemasolust kohustatud

tema hallatava ÜVK tegevuspiirkonnas varustama hageja liikmeid veega ja ära juhtima nende reovee.

Ta võib ÜVVKS § 14 lg 2 järgi küsida oma teenuste eest üksnes Keila Vallavalitsuse kehtestatud

hinda.

2. 28. septembri 2006. a määrusega tagas maakohus hagi ja kohustas OÜ BREM Kinnisvarahooldus

tagama hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega.

3. 10. oktoobril 2006 esitas hageja taotluse kostja asendamiseks aktsiaseltsiga (AS) Esmar.

Taotluse järgi ei ole OÜ BREM Kinnisvarahooldus vaidlusaluse ÜVK haldaja. Tema poolt hagejale

6. oktoobril 2006 saadetud kirja järgi on ÜVK haldaja (ja omanik) AS Esmar, kellele kuulub

kinnisasi, kus asuvad ÜVK rajatised. Varem kasutas neid rajatisi rendilepingu alusel OÜ BREM

Kinnisvarahooldus, kuid rendileping on lõppenud. Seetõttu on hageja nõue suunatud AS Esmar vastu.

4. 10. oktoobril 2006 asendas maakohus kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus AS-ga Esmar.

5. 10. oktoobri 2006. a määrusega tagas maakohus hagi ja kohustas AS Esmar tagama hageja veega

varustamine ja reovee ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega.

6. 27. oktoobri 2006. a määrusega tühistas maakohus OÜ BREM Kinnisvarahooldus suhtes määratud

hagi tagamise.

7. AS Esmar palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja väitel ei kuulu Lohusalu Konverentsikeskuse piirkonnas talle kuuluvad veevärgi- ja

kanalisatsiooniseadmed ÜVK süsteemi. Kostja ei ole vee-ettevõtja ÜVVKS tähenduses, kuna Keila

Vallavolikogu ei ole teda selleks kinnitanud. Samuti ei teeninda kostja veevärgi ja kanalisatsiooni

kaudu vähemalt 50 elanikku. ÜVVKS § 2 lg 1 järgi ei saa teenindatavateks elanikeks olla

korteriomanikud eraldi, vaid korteriühistu. Kohaliku omavalitsuse kehtestatav hind ei ole kostjale

siduv ning ta on ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Keila

Vallavalitsuse kehtestatud hinnaga ei ole ka võimalik hagejale teenust osutada, kuna see hind ei kata

kostjale teenuse osutamise tõttu tekkivaid elementaarseid kulutusi ega taga kvaliteedi- ja

ohutusnõuete ning keskkonnatingimuste täitmist.

Kostja teatas ka, et 24. septembril 2007 sõlmisid AS Esmar ja Esmar Kinnisvara OÜ hoonestusõiguse

seadmise lepingu, mille järgi seadis kinnisasja omanik (AS Esmar) hoonestaja (Esmar

Kinnisvara OÜ) kasuks hoonestusõiguse tähtajaga 25 aastat.

8. Harju Maakohus jättis 24. novembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et Lohusalu Konverentsikeskuse territooriumil asuva

ÜVK seadmete aluse maa omanik on kostja AS Esmar. Samuti ei vaidle pooled, et nad ei ole

sõlminud ÜVK teenuse osutamiseks lepingut. Korteriomanikud saavad ÜVVKS § 5 lg 2 mõtte

kohaselt olla ÜVK-ga liitujateks ja seega vee-ettevõtja kliendiks ühiselt. Kostja ei ole vee-ettevõtja

ÜVVKS mõttes, sest tema äriregistrikaardilt ei nähtu sellist tegevusala ning kostja ei ole

registreeritud Keila valla territooriumil vee-ettevõtjaks. Pealegi ei teeninda kostja talle kuuluva

veevärgi ja kanalisatsiooni kaudu vähemalt 50 elanikku korteriomandiseaduse (KOS) § 8 lg 1 mõttes.

Seetõttu ei ole kostjale kuuluvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete puhul tegemist ÜVK süsteemi

kuuluvate seadmetega ja kostjale ei ole siduv kohaliku omavalitsuse kehtestatav teenuse hind.

Lähtudes lepinguvabaduse põhimõttest, on kostja ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel

ta lepingu sõlmib. Seetõttu puudub hagi rahuldamiseks õiguslik alus.

9. 24. novembri 2008. a määrusega tühistas maakohus 10. oktoobri 2006. a määrusega seatud hagi

tagamise.

10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning uue otsusega hagi rahuldada.

Samuti esitas hageja määruskaebuse maakohtu 24. novembri 2008. a määruse peale hagi tagamise

tühistamise kohta, milles palus selle määruse tühistada.

11. AS Esmar palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Samuti palus ta jätta rahuldamata määruskaebus. Kui maakohtu 24. novembri 2008. a määrus siiski

tühistatakse, palus AS Esmar teha hagi tagamise sõltuvaks hageja poolt tagatise andmisest ja

kohustada hagejat selleks maksma kohtu deposiitkontole 447 975 krooni.

12. 19. mail 2009 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse Mari Tooli astumiseks menetlusse

AS Esmar õigusjärglasena.

Taotluse järgi on Lohusalu Konverentsikeskuse kinnisasi võõrandatud M. Toolile, kes on ka

vaidlusaluse ÜVK omanik.

13. 26. mai 2009. a istungil rahuldas Tallinna Ringkonnakohus hageja taotluse ja kaasas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 211 alusel menetlusse AS Esmar asemel kostjana M. Tooli

(I kd, tl 273, 279).

14. M. Tool palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ta leidis ka, et ei ole asjas õige kostja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

15. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. septembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Lisaks rahuldas ringkonnakohus sama otsusega hageja määruskaebuse ja tühistas maakohtu

24. novembri 2008. a määruse hagi tagamise tühistamiseks ning nägi ette tühistada maakohtu

10. oktoobri 2006. a hagi tagamise tühistamine maakohtu otsuse jõustumisel. Apellatsiooniastme

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et Lohusalu Konverentsikeskuse maaüksusel asuvad

veevärgi- ja kanalisatsioonitorud ja -seadmed ei kujuta endast ÜVK-d ÜVVKS mõttes. ÜVK on

ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee

ärajuhtimine, ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Hageja tõendas

rahvastikuregistri õiendiga, et Lohusalu Konverentsikeskuse maa-alal asuvate veevärgi- ja

kanalisatsiooniseadmete kaudu teenindati vähemalt 50 elanikku veega ja kanalisatsiooniteenusega (sh

hageja hallatavates majades 56 elanikku). ÜVVKS ei samasta klienti elanikuga. Samas ei ole

kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitanud AS Esmar vee-ettevõtjaks ÜVVKS § 7 lg-te 21 ja 3

kohaselt. Seetõttu ei ole alust kohustada AS Esmar tagama hageja veega varustamine ja reovee

ärajuhtimine kohaliku omavalitsuse kinnitatud hinnaga.

Lisaks on AS Esmar ja Esmar Kinnisvara OÜ sõlminud hoonestusõiguse seadmise lepingu

ja 1. oktoobril 2007 on kinnistusraamatusse kantud hoonestusõigus Esmar Kinnisvara OÜ kasuks

tähtajaga 25 aastat. Hoonestusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p 3.2 järgi ulatub

hoonestusõigus kogu lepingu esemeks olevale kinnistule koos selle oluliste osade ja päraldistega,

järelikult ka kinnistul asuvatele veevärgi- ja kanalisatsioonitorudele ja -seadmetele. AS Esmar ei

olnud hoonestusõiguse seadmisest alates enam kinnisasjal asuva ÜVK omanik ega otsene valdaja.

Seda ei ole ka 14. mail 2008 kinnisasja omanikuna sisse kantud M. Tool. Senise kostja asendamist

hoonestusõiguse omanikuga ei ole hageja taotlenud, kuigi kostja esitas andmed hoonestusõiguse

seadmise kohta juba 27. novembril 2007.

ÜVVKS-st ei tulene, et teenuse hind peab olema ühtne kõigile vee-ettevõtjatele kohaliku

omavalitsuse territooriumil. ÜVVKS ei reguleeri olukorda, kus senine vee-ettevõtja lakkab senisele

kliendile veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust osutamast ja ÜVK omanik ei esita ettepanekut

uue vee-ettevõtja määramiseks. Senine klient saab sellisel juhul esitada tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohase nõude kohustada esitama tahteavaldus vee-ettevõtja määramiseks,

tuginedes ÜVVKS § 4 lg-le 4.

Ringkonnakohus leidis, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 368 lg-

le 4 tuginedes tühistada, sest hagi rahuldamatajätmisel tuleb hagi tagamine tühistada kohtuotsuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus leidis, et Lohusalu Konverentsikeskuse

kinnistul asuvad veevärgi- ja kanalisatsioonitorud ja -seadmed on ÜVK-ks ÜVVKS § 2 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus kohaldas valesti ÜVVKS § 7 lg-t 1. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leiab,

et vee-ettevõtja on üksnes ÜVVKS § 7 lg-tes 2 või 21 nimetatud isik. Samuti läheb ringkonnakohtu

ÜVVKS § 7 lg-le 1 antud tõlgendus vastuollu ÜVVKS §-dega 5 ja 6. Sisuliselt on ringkonnakohus

seadnud suure osa ÜVVKS-s sätestatud ÜVK omaniku kohustustest sõltuvusse ÜVK omanike endi

tahtest, mis läheb selgelt vastuollu ÜVK teenuse kui üldhuviteenuse olemusega. Üldhuviteenuse

korral eksisteerib avalik huvi tagada teenus, eriti olukorras, kus ei ole võimalik seda teenust mujalt

saada. Kui ÜVK omanik ei ole esitanud taotlust enda nimetamiseks vee-ettevõtjaks kooskõlas

ÜVVKS § 7 lg-ga 21, ei saa rääkida mitte vee-ettevõtja puudumisest, vaid vee-ettevõtjaks tuleb

sellisel juhul lugeda ÜVK omanik ning tema tegevuspiirkond piirdub olemasoleva ÜVK ulatusega.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui asendas algse kostja AS Esmar

M. Tooliga. Hagi on esitatud ÜVK omaniku vastu. Ringkonnakohus leidis, et alates kinnisasjale

hoonestusõiguse seadmisest ei olnud AS Esmar enam kinnistul asuva ÜVK omanik ega otsene

valdaja ning seda ei ole ka 14. mail 2008 kinnisasja omanikuks saanud M. Tool. Seega tuvastas

ringkonnakohus, et M. Tool ei saa olla algse kostja AS Esmar õigusjärglaseks kinnisasjal asuva

ÜVK osas, kuid asendas algse kostja isikuga, kes ei ole algse kostja õigusjärglane kohustustes.

17. M. Tool palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

On õige, et Lohusalu Konverentsikeskuse kinnisasja omanik ei ole ÜVVKS tähenduses vee-ettevõtja.

Kostja ei nõustu ringkonnakohtu ÜVVKS § 2 lg-le 1 antud tõlgendusega, mille järgi tuleb käsitada

sättes nimetatud teenindatavate elanikena kõiki füüsilisi isikuid, kes elavad korteriomanditeks jagatud

kinnisasjal asuvas elamus. Teenindatavateks elanikeks saavad olla vaid isikud, kellega on sõlmitud

või kellega on võimalik sõlmida ÜVK teenuste osutamise leping. ÜVK omanikul, keda ei ole

nimetatud vee-ettevõtjaks, ei ole kohustust anda enda süsteemist vett ning juhtida kanalisatsiooni

reovett kohaliku omavalitsuse kehtestatud hindadega. Kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinna

eraõiguslikule isikule siduvuse eelduseks on asjaolu, et kohalik omavalitsus on määranud

eraõigusliku isiku vee-ettevõtjaks ja saavutanud temaga hinnakokkuleppe. Eraõiguslikul isikul, kes ei

ole määratud vee-ettevõtjaks, on õigus keelduda liitumislepingu sõlmimisest, kui pooled ei saavuta

kokkulepet teenuse hinnas. ÜVVKS-st tulenevalt saab eraomandis oleva ÜVK puhul vee-ettevõtjaks

olla vaid eraõiguslik juriidiline isik, kuid kostja on füüsiline isik. Kostja on nõus hageja veega

varustama ja tema reovett ära juhtima minimaalse hinnaga 79 krooni 30 senti 1m3 eest.

Kostja asendati hageja taotlusel. M. Tool tõi menetluses välja asjaolud, mille järgi saaks

õigusjärglasena menetlusse astuda hoonestusõiguse omanik Esmar Kinnisvara OÜ, mitte kinnisasja

omanik. Isegi kui ringkonnakohus oleks jätnud kostja asendamata, ei oleks see toonud kaasa

teistsuguse lahendi tegemist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles tühistati maakohtu

määrus hagi tagamise kohta. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Lisaks tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tervikuna tühistada maakohtu otsus.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

19. Kolleegium käsitleb esmalt nõude õiguslikku alust ja tuvastatud asjaolusid (I). Seejärel analüüsib

kolleegium võimalusi kohustada ÜVK omanikku või valdajat osutama ÜVK teenust kindlatel

tingimustel (II). Edasi käsitleb kolleegium, keda lugeda praeguses asjas ÜVK omanikuks ja õigeks

kostjaks (III). Lõpetuseks lahendab kolleegium muud asjaga seotud menetluslikud küsimused (IV).

I

20. Hageja palus hagis kohustada kostjat tagama hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine

Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega. Seega on tegemist kohustava haginõudega, milles hageja

soovib, et kostja osutaks talle kindla hinnaga konkreetset teenust.

Hageja on tuginenud oma nõude alusena ÜVVKS § 8 lg-le 2, mis annab kliendile ÜVK-ga kaetud

alal õiguse saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett, ning ÜVVKS § 14 lg-

le 2, mille järgi on selle teenuse eest hinna määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses.

21. ÜVK süsteemiga liitumise aluseks peab ÜVVKS § 5 lg 2 järgi olema leping ÜVK omaniku või

valdajaga. Ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni peab ÜVVKS § 8 lg 3

järgi toimuma vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Muud alust

ÜVVKS ÜVK kasutamiseks ette ei näe.

Nii saab ÜVK omanik või valdaja olla kohustatud osutama hagejale soovitud teenust üksnes

viimasega sõlmitud lepingu alusel. Seega soovib hageja sisuliselt, et kohus kohustaks kostjat temaga

sõlmima teenuse osutamise lepingu. TsÜS § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg-

st 1 lähtudes loetaks kostja kohustamisel kohtuotsusega lepingut sõlmima tema tahteavaldus

asendatuks ja leping seega sõlmituks. Seega tuleb kindlaks teha, kas ja millisel alusel on

ÜVK omanik või valdaja kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK kasutamiseks lepingu ja kas

ÜVK omaniku tahteavalduse lepingu sõlmimiseks saab kohtuotsusega asendada.

Kolleegium juhib tähelepanu siiski ka sellele, et kui korteriomanikud tarbivad ÜVK teenuseid

lepinguta, võib olla tegu käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08,

p 15).

22. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

endisel Lohusalu Konverentsikeskuse territooriumil asuvad kaks korteriomanditeks jagatud

kinnisasja kahe elamuga, mida haldab korteriühistuna hageja;

hageja hallatavate elamute veega varustamine ja sealt reovee ärajuhtimine toimub maatükkidega

piirneval kinnisasjal (kinnistu registriosa nr 3868702) asuvate ning varem (enne maa ja korterite

erastamist) rajatud ja elamute torustikega ühendatud rajatiste (torustik, pumbajaam jms) kaudu;

kinnisasi, millel rajatised asuvad, kuulus AS-le Esmar, alates 14. maist 2008 kuulub aga M. Toolile;

kinnisasi, millel rajatised asuvad, on alates 1. oktoobrist 2007 koormatud hoonestusõigusega Esmar

Kinnisvara OÜ kasuks (registriosa nr 12479302);

nii OÜ BREM Kinnisvarahooldus, AS Esmar kui M. Tool on kostjana väljendanud nõusolekut jätkata

hageja hallatavate majade elanike veega varustamist ja reovee ärajuhtimist üksnes juhul, kui hageja

tasub selle eest vähemalt 79 krooni 30 senti 1 m3 eest;

hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine on kohtuvaidluse ajal toimunud Keila Vallavalitsuse

kehtestatud hindadega maakohtu hagi tagamise määruse alusel, kehtivat lepingut selleks sõlmitud ei

ole;

AS-i Esmar ega kostjana menetluses osalenud teisi isikuid ei ole Keila Vallavolikogu tunnistanud

vee-ettevõtjaks.

II

23. ÜVK on ÜVVKS § 2 lg 1 järgi ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega

varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt

50 elanikku.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et rajatised, mille vahendusel hageja hallatavatele majadele

edastatakse vett ja juhitakse ära reovett, vastavad ÜVVKS § 2 lg 1 järgsetele ÜVK tunnustele.

Rajatise ÜVK-ks lugemisel ei ole tähtis, kes ja kuidas on sõlminud lepingu ÜVK teenuse

osutamiseks, vaid teenindatavate elanike arv. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja hallatavates

majades elab 56 elanikku. Riigikohus on sellega seotud ning TsMS § 688 lg-te 3-5 alusel ise

asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei uuri.

24. Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava

korteriühistu vahendusel (vt ka KOS § 8 lg 1 teine lause, korteriühistuseaduse § 2 lg 1). Sama

järeldub põhimõtteliselt ka ÜVVKS § 8 lg-st 5. Just korteriühistut on näinud ühisteenuste,

sh ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks õigustatud subjektina ka Riigikohus

(vt Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 19; 30. novembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 12).

Seega on hageja õige isik, kes võib sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja

reovee ärajuhtimiseks.

25. ÜVK omanik või valdaja peab ÜVVKS § 5 lg 1 järgi lubama ühendada kinnistu veevärki

ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga. Liitumine ÜVK-ga toimub

ÜVVKS § 5 lg 2 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja

ÜVK omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. ÜVVKS § 5 lg 4 järgi annab piiratud

loetelu alustest, millal liitumise taotlust ei pea rahuldama. Samad põhimõtted tulenevad ka Keila

Vallavolikogu 27. septembri 2006. a määrusega nr 21 kinnitatud "Keila vallas ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooniga liitumise eeskirjast" (liitumiseeskiri) ja sama kuupäeva määrusega nr 20 kinnitatud

"Keila vallas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast" (kasutuseeskiri). ÜVK omanikul

või valdajal on ÜVVKS § 6 lg 1 järgi õigus võtta ÜVK-ga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku

omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel. Liitumiseeskirja p-des 8-11 on detailselt

reguleeritud liitumistasu arvutamise alused ja metoodika ning maksmise kord.

Eelnevast järeldub, et ÜVK omanikule või valdajale kehtib üldiselt soovijate ÜVK-ga liitmise sund

kindlaksmääratud tingimustel.

26. Kliendil on ÜVK-ga kaetud alal ÜVVKS § 8 lg 2 järgi õigus saada ühisveevärgist vett ning

juhtida ühiskanalisatsiooni reovett. Samas on kliendiks ÜVVKS tähenduses ÜVVKS § 8 lg 1 järgi

üksnes selline kinnistu omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud

ÜVK-ga torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgist vee

võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. Ka ÜVVKS § 8 lg 3 (samuti kasutuseeskirja p 5.4) järgi toimub

ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise

lepingu alusel. Sama kinnitab ÜVVKS § 13.

Seega tagab seadus õiguse saada ÜVK vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on

sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga. ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimise

kohustust (erinevalt liitumislepingu sõlmimise kohustusest) seadus ega kasutuseeskiri

ÜVK omanikule aga ette ei näe.

27. Nii seadus kui ka kasutuseeskiri eristavad ÜVK teenust osutavat vee-ettevõtjat ÜVK omanikust

või valdajast. Vee-ettevõtja ÜVVKS tähenduses on ÜVVKS § 7 lg 1 järgi eraõiguslik juriidiline isik,

kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega, mis peab vastama kehtestatud

nõuetele, või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist. ÜVVKS § 7 lg-test 2

ja 21 järeldub, et vee-ettevõtjaks loetakse üksnes sellist isikut, kelle on vee-ettevõtjaks määranud

kohaliku omavalitsuse volikogu. Kui ÜVK on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab

ÜVK omanik ÜVVKS § 7 lg 21 järgi vee-ettevõtja määramiseks ettepaneku, mille kinnitab kohaliku

omavalitsuse volikogu (sama järeldub kasutuseeskirja p 5.1 esimesest lausest). Vee-ettevõtja

tegevuspiirkonna kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu ÜVVKS § 7 lg 3 (ka kasutuseeskirja

p 5.1 teise lause) järgi oma otsusega.

Eelnevast järeldub, et ÜVVKS järgi peab ÜVK teenuse osutaja olema eraõiguslik juriidiline isik,

kelle kohaliku omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks mingis piirkonnas. Muu kui kohaliku

omavalitsuse omandis oleva ÜVK puhul saab eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks tunnistada

aga üksnes juhul, kui ta seda ise soovib.

28. Vee-ettevõtja osutatava veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind moodustub

ÜVVKS § 14 lg 1 järgi abonenttasust, tasust võetud vee eest ja tasust reovee ärajuhtimise eest.

Teenuse hinna reguleerimise korra kehtestab ÜVVKS § 14 lg 2 esimese lause järgi kohaliku

omavalitsuse volikogu. Hinna kehtestab ÜVVKS § 14 lg 2 teise lause järgi nimetatud korrast

juhindudes kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsus (kasutuseeskirja p 9.3 teise

lause järgi Keila vallavalitsus) määrusega ning avalikustab selle vähemalt 90 päeva enne hinna

kehtima hakkamist. Teenuse hind kujundatakse ÜVVKS § 14 lg 3 (ja kasutuseeskirja p 9.4) järgi

selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud mh tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete

täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Teenuse hind ei või

ÜVVKS § 14 lg 4 järgi olla erinevaid kliente või nende gruppe diskrimineeriv.

Seega kehtestab ÜVK teenuse hinna kohalik omavalitsus, lähtudes konkreetse vee-ettevõtja kuludest,

ÜVK investeeringuvajadustest ja mõistlikust kasumist. See kehtib aga üksnes vee-ettevõtjaks

määratud eraõigusliku juriidilise isiku kohta.

29. Eelneva põhjal on ringkonnakohus õigesti leidnud, et vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole

ÜVK omanikul (valdajal) kohustust hagejale viimase soovitud tingimustel ÜVK teenust osutada.

Lähtudes ÜVVKS-st (vt otsuse p 27), peaks ÜVK omanik ise pöörduma kohaliku omavalitsuse poole

palvega, et talle kehtestataks avalik koormis, eelkõige kehtestataks talle ÜVK teenuse osutamiseks

(piiratud) hind, mille vastu tal huvi olla ei pruugi.

Kolleegiumi arvates ei saa pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus ÜVK-ga liitunud hagejale

ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle.

30. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 esimese lause järgi võib igaüks enda omandit vabalt vallata, kasutada

ja käsutada. Sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt

vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seda kinnitavad ka

ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse põhimõte. Võlaõigusseaduses konkretiseerivad

lepinguvabaduse põhimõtet mh § 8 lg 1 ja § 9 lg 1. Seega ei tulene isikule seadusest üldist õigust

nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel.

Siiski ei ole lepinguvabaduse põhimõte absoluutne. Nimelt sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et

omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide

vastaselt. Tunnustades absoluutset lepinguvabadust nii sõlmimise kui ka tingimuste osas, võiksid

paljud teenused jääda inimestele kättesaamatuks. Seda eelkõige põhjusel, et paratamatult on paljudes

valdkondades konkurents piiratud, mis võimaldab ettevõtjatel dikteerida ühepoolselt nii seda, kellele

nad teenuseid üldse osutavad, kui ka seda, millise hinna (ja muud tingimused) selleks ette näevad, mh

tarbijaid erinevalt kohelda (sh diskrimineerida). Samas on igaühel PS § 13 lg 1 järgi õigus riigi ja

seaduse kaitsele. Riigi ülesanne on tagada esmajoones konkurentsiõiguslike reeglitega, et vajalikud

kaubad ja teenused oleksid enamikule inimestele jõukohaste hindadega kättesaadavad. Seetõttu on

seadusandja kehtestanud mitmetes seadustes teenuse osutajatele kohustuse sõlmida lepinguid kõigi

soovijatega ja näinud ette teenuse osutajatele piirangud nii hinna kui ka muude tingimuste osas.

Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega

varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate

lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas.

31. Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud

juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest

keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on

isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline

lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel

tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). See võib

olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu

sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku

käitumisena. Kahju hüvitamise kohustuse olemasolul võib rahalise hüvitise asemel tulla VÕS § 136

lg 5 järgi kõne alla kahju hüvitamine muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega,

nt naturaalrestitutsiooniga, st lepingut sõlmima kohustamisega ja lepingu sõlmimise tahteavalduse

asendamisega. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib

kannatanu mh nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist. Lepingu sõlmimise tahteavalduse võib

kohtulahendiga asendada mõistagi vaid juhul, kui lepingutingimused on piisavalt selged.

32. Kolleegiumi arvates on olmevee saamine ja reovee ärajuhtimine teenus, mille kättesaadavus peab

olema üldiselt tagatud.

Nii peavad nt veeseaduse § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning

veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist. ÜVK teenuse kättesaadavuse

vajalikkust kinnitavad ka riigile kohustusi panevad Euroopa Liidu Nõukogu 3. novembri 1998. a

direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta ja Nõukogu 21. mai 1991. a direktiiv 91/271/EMÜ

asulareovee puhastamise kohta. Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine on kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne.

Seega on ÜVK teenuse kättesaadavuse tagamine avalik ülesanne, mille täitmise peab tagama kohalik

omavalitsus.

33. Riigikohus on ka varem leidnud, et ÜVK omaniku või valdaja näol võib olla tegemist

nn loomuliku monopoliga, kelle suhtes kehtib lepingu sõlmimise sund (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-08, p 13). Kolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal ja leiab, et ka vaidlusaluses asjas on

ÜVK omanik kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK teenuse osutamise lepingu ning seda mõistlikult

vastuvõetavatel tingimustel. Tuvastades need tingimused, saab kohus ÜVK omaniku tahteavalduse

lepingu sõlmimiseks asendada. Erinevust ei ole, kas ÜVK omanik on füüsiline või juriidiline isik.

Olukorras, kus hageja hallatavate majade elanikel ei ole mõistlikku alternatiivi ÜVK teenuse

saamiseks, ÜVK omanik või temaga seotud isikud olid juba ÜVK aluse maa omandamisel teadlikud

hageja poolt ÜVK kasutamisest ning ÜVK omanik ei soovi end allutada ÜVVKS järgsele vee-

ettevõtjaks määramise ja seeläbi hinna kehtestamise regulatsioonile, saab ÜVK omaniku keeldumise

ÜVK teenuse osutamisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel lugeda vastuolus olevaks hea usu

põhimõttega, VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi tahtlikuks heade kommete vastaseks ja seega keelatud

käitumiseks ning VÕS § 1043 järgi hagejale kahju tekitamiseks. Hagejal on võimalik kahju

hüvitamisena nõuda temalt lepingu sõlmimist VÕS § 136 lg-le 5 tuginedes või keelata sama

tulemusega kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel. Seejuures saab kolleegiumi arvates analoogia

alusel juhinduda ka konkurentsiseaduses olulist vahendit omavale ettevõtjale kohalduvast

regulatsioonist (§ 15, § 18 lg 1 p 1).

34. Kuna senised kostjad ei ole iseenesest keeldunud lepingu sõlmimisest, vaid on keeldunud sellest

hageja soovitud tingimustel, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, millistel tingimustel

(st esmajoones millise hinnaga) on ÜVK omanik kohustatud lepingu sõlmima.

Kolleegiumi arvates saab siinkohal lähtuda samadest põhimõtetest, mis on ÜVK teenuse hinna

määramiseks ette nähtud ÜVVKS § 14 lg-s 3 (ja kasutuseeskirja p-s 9.4), samuti VÕS § 28 lg-st 2.

Seejuures saab vähemalt lähtealusena lähtuda ka Keila vallas vee-ettevõtjale kehtestatud hinnakirjast.

Samas võib hind olla ka sellest erinev, kui nt ÜVK eripära (suur amortiseeritus, ÜVK süsteemi

ebaproportsionaalsed ülapidamiskulud jms) seda õigustab. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et

ÜVK omanik (või tema õiguseellane) pidi juba maa omandamisel arvestama kohustusega, et tal tuleb

jätkuvalt tagada ÜVK teenuse osutamine hagejale.

Kohus saab vastavalt asjaoludele asendada ÜVK omaniku tahteavalduse nii tähtajatu kui ka

tähtajalise või tingimusliku lepingu sõlmimiseks. ÜVK omanik saab sellise lepingu üles öelda üksnes

erakorraliselt mõjuval põhjusel. Lepingu sõlmituks lugemine ei piira ÜVK omaniku õigust taotleda

Keila vallalt enda tunnistamist vee-ettevõtjaks ja osutada hagejale teenust valla kehtestatud hinnaga.

See võib olla aluseks ka kohtulahendiga sõlmituks loetud lepingu muutmiseks või lõpetamiseks.

III

35. Vaidlusalune ÜVK asub kinnisasjal, mille omanik oli varem AS Esmar, alates 14. maist 2008 aga

M. Tool. Alates 1. oktoobrist 2007 on kinnisasi koormatud hoonestusõigusega Esmar Kinnisvara OÜ

kasuks.

36. ÜVK on ÜVVKS § 2 lg 3 teise lause järgi asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 1 mõttes tehnorajatis

(tehnovõrk). Kinnisasjaga püsivalt ühendatud rajatised (kui ehitised ehitusseaduse § 2 lg 1 järgi) on

TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad ja kuuluvad seega kinnisomandi koosseisus

kinnisasja omanikule. Tulenevalt TsÜS § 54 lg 2 teisest lausest saab kinnisasjal asuv tehnovõrk

(tehnorajatis) kuuluda muule isikule kui kinnisasja omanikule üksnes juhul, kui sellele laieneb muule

isikule kuuluv piiratud asjaõigus või seadusest tulenev talumiskohustus (vt ka Riigikohtu 23. mai

2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 9; 18. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-04, p 20;

13. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-08, p 14).

M. Tool on väitnud nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule, et ÜVK kuulub hoonestajale Esmar

Kinnisvara OÜ-le. Lähtudes hoonestusõiguse seadmise lepingu p-st 3.2, leidis sama ka

ringkonnakohus, tuvastades, et hoonestusõiguse alusel kuulub vaidlusalune ÜVK Esmar

Kinnisvara OÜ-le. Tulenevalt TsÜS § 54 lg-st 2 ning AÕS § 241 lg-test 1 ja 2, on võimalik, et

hoonestusõigus ulatub asjaõigusena ka ÜVK-le. Hoonestusõiguse oluline osa on AÕS § 241 lg 5 järgi

ka ehitis, mis oli hoonestusõiguse seadmisel olemas ja millele hoonestusõigus laieneb.

37. Hageja esitas hagi esmalt OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu, kes oli vaidlusalust ÜVK-d

rentinud maaomanikult AS-lt Esmar. Põhimõtteliselt võivad ÜVVKS järgsed kohustused tuleneda ka

ÜVK valdajale, mh tasu eest kasutajale (vt nt ÜVVKS § 5 lg 1). Seega oli hagi esitatud algselt

iseenesest õige kostja vastu.

10. oktoobril 2006 asendas maakohus hageja taotlusel kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus kostjaga

AS Esmar, kuna vaidlusaluse ÜVK kasutamise aluseks olnud leping lõpetati. Seejuures tugines

maakohus TsMS § 208 lg-le 1, mis võimaldab asendada kostja juhul, kui hagi esitati juba algselt

ebaõige isiku vastu. AS Esmar kui kinnisasja omanik ja sellest tulenevalt ka vaidlusaluse

ÜVK omanik (vt otsuse p 36) oli õige kostja.

38. 26. mail 2009 asendas ringkonnakohus kohtuistungil hageja taotlusel kostja AS Esmar

TsMS § 211 alusel M. Tooliga kui kinnisasja uue omanikuga. Samas leidis ringkonnakohus otsuses,

et M. Tool ei ole õige kostja ja hagi tulnuks esitada hoonestaja Esmar Kinnisvara OÜ vastu.

Kuna ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusaluse ÜVK omanik on Esmar Kinnisvara OÜ, leidis ta

õigesti, et M. Tool ei ole õige kostja ning just Esmar Kinnisvara OÜ saab lugeda AS Esmar

menetlusõigusjärglaseks TsMS § 211 lg 1 mõttes. M. Tool ei ole tuvastatud asjaolude järgi

ÜVK omanik.

Samas käitus ringkonnakohus põhjendamatult ja vastuoluliselt. Hoonestusõiguse seadmise leping oli

ringkonnakohtule esitatud juba enne istungit, kus kostja asendati, samuti AS Esmar seisukoht, et

ÜVK omanikuna saaks menetluses osaleda Esmar Kinnisvara OÜ. Seega asendas ringkonnakohus

kostja ebaõigesti, heites seda hiljem otsuses ette hagejale. Kui ringkonnakohus avastas kostja ebaõige

asendamise pärast asja arutamise lõppemist, pidanuks ta TsMS § 437 p 1 (koostoimes TsMS § 639 lg-

ga 1) alusel menetluse uuendama.

39. Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus kostja asendamisega TsMS § 211 lg-t 1. Seadus

(TsMS § 210 lg-d 1 ja 2) ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise korral

poolt asendama (vt TsMS §-de 210 ja 211 rakendamise kohta ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p-d 15-17 ja 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p-

d 14-17). Ka kostja asendamiseta kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 1 esimese lause järgi

isiku kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks, v.a kui ta

vaidlusaluse eseme omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega ei olnud

iseenesest hädavajalik kostjat üldse asendada. Siiski võimaldab TsMS § 211 kinnisasja või

kinnisasjaõiguse võõrandamisel asendada poole mh vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle.

Hoonestusõiguse seadmisega kinnisasjale ja selle laienemisega vaidlusalusele ÜVK-le võõrandati

ÜVK hoonestajale, kellega võib menetluses kostja asendada.

Asja uuel lahendamisel peab maakohus vajadusel poole taotlusel TsMS § 208 lg 1 alusel asendama

kostja Esmar Kinnisvara OÜ-ga. M. Tooli, kes ei ole ÜVK omanik ega ÜVK varasema omaniku

õigusjärglane, vastu hagi rahuldada ei saa.

IV

40. Kolleegium märgib, et kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust (vähemalt selle

resolutsiooni) tervikuna, seega ka osas, milles ringkonnakohus rahuldas hageja määruskaebuse ja

tühistas maakohtu 24. novembri 2008. a määruse, millega tühistati hagi tagamine.

Põhjendusi ringkonnakohtu otsuse selles osas vaidlustamiseks kaebusest ei ilmne. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et lahendades hagi tagamise tühistamise eraldi määruses pärast hagi

rahuldamata jätmist, toimis maakohus ekslikult. Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab ta hagi

tagamise TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi kohtuotsusega tühistama. Just otsuse resolutsiooniga

kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442

lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi

rahuldamata jätvat kohtuotsust. Kolleegiumi arvates võib kohus lahendada hagi tagamise tühistamise

siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava

kohtuotsuse jõustumisega. Maakohus seda aga ei teinud.

41. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja tervikuna tuleb tühistada maakohtu otsus.

Kohtud on hagi rahuldamata jätmisel lähtunud liiga kitsalt üksnes ÜVVKS regulatsioonist ning

ringkonnakohus asendas lisaks põhjendamatult kostja. Asja uuel lahendamisel tuleb esmalt selgeks

teha õige kostja. Seejärel tuleb hinnata, kas ja millistel tingimustel on kostja kohustatud hagejale

ÜVK teenust osutama.

42. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud on valesti määranud ka hagihinna. Kuna õige hinna

määramiseks on vajalik kuulata ära poolte seisukohad ja hinnata tõendeid ning Riigikohus saadab

asja uueks lahendamiseks maakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks ise õiget hagi hinda määrata ja

jätab selle maakohtu teha, kes peab tõenäoliselt küsima hagejalt juurde ka riigilõivu.

Hageja soovib, et talle osutataks ÜVK teenust kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnaga. Kostja on

olnud valmis osutama ÜVK teenust hinnaga 79 krooni 30 senti 1 m3 eest. Hageja taotleb kostjalt

sisuliselt varalist hüvet enda soovitud hinna ja kostja pakutud hinna vahe ulatuses, st tegemist ei ole

mittevaralise hagiga. Hagi hinna kindlakstegemiseks tuleb esmalt kindlaks teha hageja soovitud hind.

Seejärel tuleb see lahutada kostja pakutud hinnast ning korrutada hinnavahe hageja keskmise

veetarbimisega kuus ja seejärel korrutada saadud summa 12-ga (analoogselt TsMS § 128 lg 1 esimese

lausega).

43. Asja lahendamisega ei kaota õiguslikku alust ÜVK teenuse tarbimine kohtumenetluse ajal hagi

tagamise määruse alusel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 27).

44. Menetluskulud poolte vahel jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel,

lähtudes selle tulemustest. Kuna asjas on korduvalt kostja muutunud, juhib kolleegium tähelepanu ka

TsMS §-le 166 menetluskulude jaotamise kohta eseme võõrandamise puhul.

45. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve