3-1-1-2-10

3-1-1-2-10 · Riigikohus

2010-03-01

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-10 Otsuse kuupäev 1. märts 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi S. U. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-16681 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. U. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 27. jaanuar 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. mai 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsused osaliselt, s.o S. U.-lt I. R.-i kasuks 11 000 krooni väljamõistmises. 2. Jätta I. R.-i hagi S. U. vastu rahuldamata. 3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu 12. mai 2009. a otsusega tunnistati S. U. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega üheks aastaks ja kolmeks kuuks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks loeti kümme kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati S. U. karistust Viru Maakohtu 8. aprilli 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja talle mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust. Lisaks eelnevale tunnistati S. U. süüdi enne 8. aprilli 2008. a toime pandud KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest ja teda karistati ühe aasta pikkuse vangistusega. Seda karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes S. U. karistuseks kaheksa kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat vangistust. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati ja S. U.elt mõisteti kannatanu kasuks välja 11 000 krooni. 1.1 S. U. tunnistati süüdi selles, et ta varem kelmuse eest karistatud isikuna sai 18. märtsil 2008 enda valdusesse kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni IPhone 16 GB, mille maksumus oli vastavalt S. U.e ja I. R.-i vahelisele kokkuleppele 11 000 krooni. Kavatsemata lepingut täita, võttis S. U. endale kohustuse tasuda mobiiltelefoni eest 27. aprilliks 2008, mida ta aga ei teinud. 1.2 Samuti tunnistati S. U. süüdi selles, et ta 2008. a aprillis pöördus Hinnavaatlus.ee foorumis avalikkuse poole trummikomplekti müügipakkumisega. Pakkumisele reageeris kannatanu K. P., kes kandis 26. aprillil 2008 süüdistatava ettepanekul S. A. pangakontole ettemaksu 2500 krooni. Trummikomplekti süüdistatav kannatanule kokkulepitud tähtajaks ei saatnud ja ettemaksu ei tagastanud. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni S. U. kaitsjad Monika Meerents-Luberg ja Andrus Viilver.

2.1

Kaitsjad leidsid, et süüdistatava tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud kelmusena. Tähelepanuväärne on, et initsiatiiv tehingute tegemiseks tuli kannatanutelt. S. U. ei varjanud kannatanute eest oma isikut ega elukohta ja pakkus neile võimalust sõlmida kokkulepe kirjalikult. Süüdistataval ei olnud kavatsust kannatanutega sõlmitud kokkulepped täitmata jätta. Kannatanu I. R.-ile ei tasunud süüdistatav mobiiltelefoni eest kokkulepitud tähtpäevaks seetõttu, et ta ei saanud selleks ajaks kätte loodetud töötasu. Kannatanu K. P.-le ei saatnud ta trummikomplekti seetõttu, et seda ei olnud enam võimalik tellida. Pärast seda, kui selgus kokkulepete täitmise võimatus, teavitas S. U. sellest kannatanuid ja pakkus välja omapoolseid lahendusi. Kannatanu K. P. poolt tehtud ettemaksu koos viivisega tagastas süüdistatav esimesel võimalusel. Kohus ei ole karistust kergendava asjaoluna põhjendamatult arvestanud kannatanule ettemaksu tagastamist ja S. U. puhtsüdamlikku kahetsust. 2.2 Lisaks märkisid apellandid, et maakohus on tsiviilhagi rahuldanud ebaõigetele sätetele viidates. Süüdistatava ja kannatanu I. R.-i vahel oli sõlmitud müügileping ja seetõttu ei saa süüdistatavalt kahjuhüvitist välja mõista lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivate sätete järgi. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja A. Viilver Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused tsiviilasjas nr 2- 08-68474/6, juhtides ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et I. R.-i mobiiltelefoni müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga rahuldatud. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohus nõustus apellantidega selles, et S. U. ei varjanud kannatanutega tehinguid tehes oma isikut, esitas kannatanutele õiged kontaktandmed ja pakkus võimalust sõlmida kokkulepped kirjalikult. Samas ei ole sellel käsitletavas kriminaalasjas tähtsust, kuna süüdistatavale heidetakse ette seda, et ta lõi kannatanutele ebaõige ettekujutuse kokkulepete täitmise tahtest ja võimalusest. Seejuures ei ole oluline, kellelt tuli initsiatiiv tehingu tegemiseks. Tõendatud on, et S. U. ei kavatsenud algusest peale kannatanu I. R.-ile mobiiltelefoni eest tasuda ja kannatanu K. P.-le trummikomplekti saata. Saadud mobiiltelefoni müüs süüdistatav edasi ja kasutas nii mobiiltelefoni müügist saadud raha kui ka kannatanu K. P.-lt ettemaksuna saadud raha elamiskulude katteks, mis kinnitab, et süüdistataval ei olnud tehingute tegemise ajal nende täitmise tahet. Ühtlasi saab eelnevast järeldada, et tehingute tegemise ajal oli süüdistatava varaline seisund selline, et tal ei olnud võimalik võetud kohustusi täita. Süüdistatava poolt loodud väärkujutlus kokkulepete täitmise tahtest ja võimalusest motiveeris kannatanuid tegema varakäsutust. Kelmuse koosseisu täitis süüdistatav sellega, et eksimusse viidud kannatanud tegid varakäsutuse, mille tulemusena sai süüdistatav varalist kasu. Seega ei oma S. U.-e hilisem käitumine käesoleva kriminaalasja seisukohast tähtsust. Ringkonnakohus rõhutas, et maakohus on KarS § 57 lg 1 p 2 alusel arvestanud S. U.-e karistust kergendava asjaoluna seda, et süüdistatav tagastas kannatanu K. P.-le ettemaksu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga karistust kergendava asjaoluna käsitada apellantide poolt viidatud puhtsüdamlikku kahetsust, kuna S. U. ei ole ennast süüdi tunnistanud ega tehtut kahetsenud. 3.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 237 lg 4 kohaselt võivad kohtuistungist osavõtjad lühimenetluses tugineda kohtulikul arutamisel üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Seega pole kohtumenetluse poolel lühimenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamisel apellatsiooni korras võimalik esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida pole eelnevalt uuritud esimese astme kohtus ja millele esimese astme kohus sellest tulenevalt otsust tehes ei ole tuginenud. Kriminaalasjas tehtud tsiviilhagi rahuldamise otsustust asutakse täitma kohtuotsuse jõustumisel ja asjaolu, et kannatanu nõue on rahuldatud ka tsiviilkohtumenetluse korras, ei sea kahtluse alla kriminaalasja arutanud maakohtu otsuse õigsust kannatanu tsiviilhagi lahendamises. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. U.-e kaitsja vandeadvokaat V. Krinal, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsioonis esitatud põhiväited on lühidalt järgmised. 4.1 Kassaator leiab, et S. U.-e teod ei ole kvalifitseeritavad kelmusena. S. U. ei varjanud kannatanutega suheldes enda isikut, esitas õiged kontaktandmed ja pakkus kirjaliku kokkuleppe sõlmimise võimalust. Kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et initsiatiiv tehingute tegemiseks tuli kannatanutelt. S. U. ei täitnud kokkuleppeid mitte selle tõttu, et tal puudus algusest peale täitmistahe, vaid selle tõttu, et kokkulepete

täitmise tähtpäevade saabumisel ei olnud tal objektiivsete asjaolude tõttu võimalik neid täita, millest ta kannatanuid ka kohe teavitas. 4.2 Kohtud ei ole arvestanud karistust kergendavate asjaoludena süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et süüdistatav on kannatanu K. P.-le maksnud 2500 krooni asemel tagasi 3000 krooni. 4.3 S. U.-e kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused tsiviilasjas nr 2-08-68474/6, mis tõendavad seda, et kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga rahuldatud. Kaitsja sai määrustest teada alles pärast apellatsioonkaebuse koostamist, mistõttu tal ei olnud varem võimalik neid ringkonnakohtule esitada. Seega on tekkinud olukord, kus kannatanu I. R. on esitanud S. U.-e vastu sama nõude kahes erinevas menetluses ja mõlemas menetluses on kannatanu nõue rahuldatud. Ühtlasi leiab kassaator, et I. R.-i ja S. U.-e vahel oli sõlmitud müügileping, millest tulenevalt on kohtud käsitletavas kriminaalasjas tsiviilhagi ebaõigesti rahuldanud lepinguvälise kahju sätete järgi. 5. Kassatsioonivastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud on kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud seisukohale, et süüdistatav lõi kannatanutele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mille tulemusena tegid kannatanud varakäsutuse. Sellest tulenevalt on süüdistatav õigesti süüdi mõistetud KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Seda, et süüdistatav on kannatanu K. P.-le ettemaksu tagastanud, on kohtud arvestanud karistust kergendava asjaoluna. Lisaks eelnevale viitab prokurör Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 ja märgib, et ringkonnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses ei ole võimalik kohtumenetluses täiendavaid tõendeid esitada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et S. U. on ebaõigesti süüdi tunnistatud KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kohtud on tuvastanud, et S. U. esitas kannatanutele oma õiged isikuandmed ja pakkus võimalust sõlmida kokkulepe kirjalikult selleks, et äratada kannatanutes usaldust. Selle tulemusena uskusid kannatanud, et S. U. täidab oma kohustused vastavalt kokkulepetele ja tegid varakäsutuse. Kannatanu I. R. andis S. U.-ele üle mobiiltelefoni, uskudes, et S. U. tasub selle eest kokkulepitud tähtpäevaks ja kannatanu K. P. kandis S. U.-e poolt nimetatud pangakontole ettemaksu, arvates, et S. U. toimetab kokkulepitud ajaks temani trummikomplekti. Kannatanute poolt eksimuses tehtud varakäsutuse tulemusena sai süüdistatav varalist kasu. Kohtud on õigesti jõudnud seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei seisnenud petmine mitte valede isikuandmete esitamises, vaid kannatanutele kokkulepete täitmise tahte ja võimaluse väljendamises olukorras, kus süüdistataval ei olnud kavatsust ega võimalust võetud kohustusi täita. Kannatanutepoolne eksimus seisnes aga selles, et kannatanud uskusid kokkulepete sõlmimise ajal, et S. U.-el on soov ja võimalus kokkulepetest kinni pidada. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium sellega, et oluline ei ole, kellelt tuli tehingute tegemise initsiatiiv. Märkida tuleb, et ühes episoodis on S. U. õigesti süüdi tunnistatud KarS § 209 lg 1 p 4 järgi, s.o avalikkuse poole pöördudes toimepandud kelmuse eest. Sellisele teole ongi iseloomulik, et ebaõigeid andmeid ja seega petmise kavatsust sisaldava pöördumise avalikkuse poole (kasutades ajakirjandust või veebisaiti) teeb kõigepealt süüdistatav. Seejärel on aga just hilisemad kannatanud need, kes ebaõigeid andmeid sisaldavale pöördumisele reageerides ise süüdistatavaga ühendust võtavad ja pettuse mõjul ka tehinguks omapoolset initsiatiivi avaldavad. Eelnevat arvestades nendib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes sisalduva tõendite analüüsi pinnalt saab KarS § 209 lõikes 1 sätestatud kelmuse objektiivse koosseisu tunnused - petmine, eksimus, varakäsutus ja varaline kasu - lugeda S. U.-e käitumises õigesti tuvastatuks. Ühtlasi on kohtud asunud põhjendatult seisukohale, et S. U. täitis kelmuse koosseisu otsese tahtlusega. Seejuures on S. U. pannud kelmuse toime korduvalt, kusjuures ühes episoodis on ta ebaõigeid andmeid esitanud avalikkuse poole pöördudes, mistõttu on ta õigesti süüdi tunnistatud KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. 7. Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kohtud oleksid S. U.-ele karistust mõistes pidanud arvestama karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et S. U. ei ole ennast süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistanud, mistõttu ei saa tema puhul rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kuriteoga tekitatud kahju vabatahtlikku

hüvitamist kannatanu K. P.-le on kohtud arvestanud karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. 8. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et S. U.-e kaitsja A. Viilver esitas 12. oktoobril 2009 Tallinna Ringkonnakohtu istungil taotluse võtta täiendavate tõenditena vastu Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused tsiviilasjas nr 2-08-68474/6 (II kd tl 160-161, 166). Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a määruses on märgitud, et 17. oktoobril 2008 esitas I. R. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille kohaselt ostis S. U. temalt 18. märtsil 2008 sõlmitud müügilepingu alusel mobiiltelefoni ja jättis selle eest tasumata. Selle määrusega tegi Pärnu Maakohus TsMS § 484 alusel S. U.-le ettepaneku tasuda I. R.-ile 15 päeva jooksul alates makseettepaneku kättesaamisest võlg koos menetluskuludega kogusummas 22 246 krooni. Määrusest nähtub, et põhinõude suurus on 11 000 krooni, sellele lisandub viivis 7220 krooni, kliendi poolt makstud tasu nõude menetlemise eest 3776 krooni ja riigilõiv 250 krooni (II kd, tl 164-165). Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2009. a määrusega kohustatakse S. U-.t tasuma I. R.-ile põhinõude summas 11 000 krooni, kõrvalnõuded summas 10 996 krooni ja hüvitama riigilõivu 250 krooni (II kd tl 162-163). Nimetatud määrus on käesolevaks ajaks jõustunud. Eelnevast nähtub, et kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga rahuldatud. 9. Kuigi ringkonnakohus võttis kriminaalasja arutamisel Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused tsiviilasjas nr 2-08-68474/6 vastu, ei tuginenud ta neile tsiviilhagi küsimuse lahendamisel, märkides, et kooskõlas KrMS § 237 lg-ga 4 pole kohtumenetluse poolel lühimenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamisel võimalik esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida pole eelnevalt kohtus uuritud ja millele esimese astme kohus ei ole saanud tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. veebruari 2008. a otsuses nr 3-1-1-91-07 tõepoolest märkinud, et lühimenetluses peaks apellatsioonikohtus olema välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine, mis ei puuduta menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Kuid käesolevas kriminaalasjas ongi maakohus rikkunud menetlusnorme sellega, et on rahuldanud tsiviilhagi olukorras, kus samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on olemas jõustunud kohtulahend. Sellise jõustunud kohtulahendi olemasolu on TsMS § 428 lg 1 p-st 2 lähtuvalt menetluse lõpetamise alus tsiviilkohtumenetluses ja seda asjaolu oleks tulnud arvestada ka kriminaalkohtul. Kriminaalkolleegium märgib siinjuures, et kuna Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused on mõeldud menetluslike asjaolude tuvastamiseks, on need käsitatavad tõenditena KrMS § 63 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus, jättes eespool nimetatud määrused arvestamata menetluslikult olulise asjaolu tuvastamisel, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 10. Eelneva pinnalt tuleb käesolevas asjas lugeda tõendatuks, et kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga tsiviilkohtumenetluses rahuldatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on menetluse lõpetanud Eesti kohtu jõustunud lahend. Kriminaalmenetluse seadustiku § 310 lg 1 kohaselt on aga kohtul süüdimõistva otsuse korral võimalik tsiviilhagi täielikult või osaliselt rahuldada, jätta see rahuldamata või läbi vaatamata. Seega ei ole kohtul kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi menetlemise lõpetamiseks, mistõttu kannatanu I. R.-i tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. 11. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 12. mai 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsused tsiviilhagi rahuldamise osas ja teeb ise uue otsuse, millega jätab TsMS § 428 lg 1 p-le 2 ja KrMS § 310 lg-le 1 tuginedes tsiviilhagi rahuldamata. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar