3-3-1-72-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-72-09

Määruse kuupäev

29. jaanuar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Stanislav Grinevitši kaebus Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2009. a

korralduse nr 289 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2009. a otsus ja Tallinna

Halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549

Menetluse alus Riigikohtus

Stanislav Grinevitši kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Stanislav Grinevitši kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2009. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 24. juuli

2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549 muutmata.

Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas 2. aprillil 2009 rahvusvahelise

organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni

(edaspidi ÜRO konventsioon) ning Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni

(edaspidi EN konventsioon) alusel Eesti Vabariigile kirjaliku taotluse Eesti Vabariigi kodaniku

Stanislav Grinevitši väljaandmiseks Ameerika Ühendriikidele.

S. Grinevitšit süüdistatakse Ameerika Ühendriikides osalemises rahvusvahelises kaardipettusega

tegelevas rühmituses alates 2004. a. Rühmituse liikmed varastasid ohvrite mitmetes finantsasutustes

asuvatelt pangaarvetelt deebetkaartide andmeid, sealhulgas pangast, mille peakontor asub New

Yorgis. S. Grinevitš hankis panga eraisikutest klientide pangaarvete andmeid, kodeeris need andmed

pangaautomaadi kaardi toorikule ja võttis selleks õigust omamata nende isikute pangaarvetelt raha,

kasutades selleks pangaautomaate, sealhulgas Eestis asuvaid pangaautomaate. Ta saatis suurema osa

rahast kolmanda isiku kaudu väljaspool Eestit asuvale kaasvandenõulasele, kes oli teda pangaarvete

andmetega varustanud, eesmärgiga hankida uusi pangaarvete andmeid ja jätkata pangaautomaatide

kaudu raha varastamist.

S. Grinevitšit süüdistatakse järgmistes kuritegudes:

1) kuritegelik kokkulepe panna toime juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (Ameerika

Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1029(b)(2));

2) kuritegelik kokkulepe panna toime pangapettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk

§ 1349);

3) kuritegelik kokkulepe rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1956(h)).

2. Harju Maakohus tunnistas 21. mai 2009. a määrusega asjas nr 1-09-4658 S. Grinevitši Ameerika

Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

3. Vabariigi Valitsus otsustas 9. juuli 2009. a korralduse nr 289 (edaspidi korraldus nr 289) p-ga 1

anda S. Grinevitš Ameerika Ühendriikidele välja õigusega süüdistada teda Ameerika Ühendriikides

kuritegelikus kokkuleppes panna toime:

1) juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1029(b)(2));

2) pangapettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1349) ning

3) kuritegelikus kokkuleppes rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18. ptk § 1956(h)).

S. Grinevitšit ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega

karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges

kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks (korralduse nr 289 p 2).

4. S. Grinevitš esitas 17. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

korraldus nr 289. Kaebaja väitis, et korralduses on rakendatud ebaõigeid materiaalõiguslikke norme

ja kõiki asjakohaseid norme ei ole kohaldatud. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel oli

8. novembril 1923 sõlmitud väljaandmisleping (1923. a leping), mida Vabariigi Valitsus pidi

kohaldama.

Harju Maakohtu 21. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-4658 on puudustega, ebamäärane,

üldsõnaline ja oluliselt põhjendamata. Kohtumääruses puudub kaebajale süüks arvatavate kuritegude

kvalifikatsioon ja õigusliku lubatavuse kontroll, mis on tekitanud kaalutlusvigu edasistes

menetlusetappides. Maakohtu 21. mai 2009. a määruses puudub kuritegude loetelu, mille suhtes

kohus luges väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

Süüdistusaktis tuvastatud asjaolude alusel puudub õiguslik alus kaebaja väljaandmiseks ÜRO

konventsiooni art 3 lg 1, art-te 5 ja 6 ning art 16 lg-te 1, 2, 4 ja 6 alusel. Kaebajat kahtlustatakse

seotusega "CC-3" ja "CC-4"-ga, keda ei ole tuvastatud ega vahi alla võetud. Tuvastamata on nende

isikusamasused, asukoht ja tegevuse ulatus ehk tuvastamata on nende olemasolu.

Kaebajat ei saa 1923. a lepingu art 11 kohaselt Ameerika Ühendriikidele välja anda, kuna ei ole

edastatud tunnistajate nimekirja ja ärakirja sellest, mis põhjusel selline vangistuskäsk on välja antud.

Jääb arusaamatuks, mis põhjusel soovib Eesti riik loobuda põhiseaduse §-st 13 tulenevast kohustusest

enda kodanikku kaitsta, rikkudes seeläbi põhiseaduse § 24 ja § 26. 1923. a lepingu art 8 kohaselt ei

ole kumbki lepinguosalistest kohustatud oma kodanikke välja andma. Käsitletud ei ole kohtumääruse

puudusi seoses sellega, milliste kuritegude suhtes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks; ei selgu,

kuidas kavatseb Eesti Vabariik kaitsta kaebajat pärast Ameerika Ühendriikidele väljaandmist seoses

asjaoluga, et õigusliku lubatavuse määruses ei ole nimekirja karistamiseks lubatavatest kuritegudest;

korralduses nr 289 pole arvestatud, et Ameerika Ühendriikides süüdimõistmise korral karistatakse

kaebajat kuni 57,5 aasta pikkuse vangistusega ning Eesti Vabariigis ootaks kaebajat süüdimõistmise

korral kuni 12 aasta pikkune vangistus. Kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele on

ebaproportsionaalne, kuna teda võib oodata ligi neli korda pikem vabadusekaotus kui Eesti

Vabariigis. Läbiotsimise käigus arestiti kaebaja elukohast ja pangalaekast tekkinud kahjude katteks ca

1,5 miljonit kr sularaha ja teisi väärtuslikke esemeid. Tekitatud kahju suurus on süüdistusakti kohaselt

umbes 92 000 USD. On ilmne, et USA pangaasutuste tsiviilnõue kaebaja vastu rahuldatakse täies

ulatuses.

5. Tallinna Halduskohus jättis 24. juuli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549 S. Grinevitši

kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et esmalt tuleb tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. mai 2009. a määruse asjas nr 3-1-1-39-09 p-dest 16, 17 ja 19 käsitleda kaebaja väiteid õigusliku

lubatavuse kohta ja seejärel kontrollida, kas korralduses nr 289 on kaalumisviga.

Kaebaja väljaandmise otsustamise õiguslikuks aluseks olevad ÜRO ja EN konventsioonid on

kohaldatavad ka ilma kahepoolse väljaandmislepinguta ja Eesti Vabariigi ning Ameerika

Ühendriikide vaheliste väljaandmislepingute nimetamine vaidlustatud korralduses ei olnud vajalik.

Kaebaja arutlused ÜRO konventsiooni art 18 kohaldatavuse üle ei ole asjakohased, kuna praegusel

juhul on asjakohane art 16. ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 sätestab, et ÜRO

konventsiooni art 16 lg 5 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab ÜRO konventsiooni isiku

väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Kohus ei analüüsi neid

väiteid, mis on seotud kahepoolsete väljaandmislepingute nõuete väidetava täitmata jätmisega.

Korralduses nr 289 on määratletud kuriteod, milles kaebaja välja antakse. Seega ei viinud maakohtu

määruse võimalikud puudused Vabariigi Valitsust vale otsuseni.

Asjaolust, et süüdistusaktis ei ole teiste kuritegelikku gruppi kuulunud isikute isikusamasusi

avaldatud, ei saa järeldada, et nende olemasolu ei ole tuvastatud. Süüdistusaktis on kaasvandenõulasi

nimetatud CC-1, CC-2, CC-3 ja CC-4. Väljaandmistaotlusele lisatud kirjalike põhjenduste punktist 8

nähtub, et 2008. a veebruaris ja märtsis vahistati kaks S. Grinevitši kaasvandenõulast kaardipettusega

tegelevas rühmituses osalemise pärast. Nimetatud isikud on teinud Ameerika Ühendriikide

ametivõimudega koostööd ja andnud kaardipettuste toimepanemise kohta teavet. Uurimise huvides ei

ole seetõttu süüdistusaktis avaldatud vahistatud isikute tegelikke nimesid. Seetõttu ei välista

süüdistusaktis teiste isikute nimede avaldamata jätmine kaebaja väljaandmist ÜRO konventsiooni

art 16 alusel. Kaebaja poolt kuriteo toimepanemine tuvastatakse lõplikult alles Ameerika

Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses. Halduskohus ei saa süüdistusaktis kirjeldatud

kuritegude tõendatusele hinnangut anda.

Kaebuses esitatud väited ei kummuta väljaandmise õiguslikku lubatavust. Seda ei ole vaja kontrollida

elementide osas, mida kaebuses ei ole selgesõnaliselt kahtluse alla seatud.

Vaidlustatu korralduses ei ole kaalutlusvigu.

6. S. Grinevitš palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus ja teha asjas

uus otsus, millega kaebus rahuldatakse ning tühistatakse korraldus nr 289.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. augusti 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549

S. Grinevitši apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu 24. juuli 2009. a otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et apellandi väljaandmine on õiguslikult lubatav alljärgnevatel põhjustel.

Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vaheline väljaandmisleping, mis

allkirjastati 8. veebruaril 2006 ei ole kohaldatav, kuna Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium

esitas Eesti Vabariigile taotluse apellandi väljaandmiseks 2. aprillil 2009. ÜRO konventsiooni art-

st 16 tulenevalt ei saa Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel 1923. a lepingu täiendavat kohaldamist

väljaandmisele pidada iseenesest konventsiooni mõttega kokkusobimatuks. Konventsioon ei eelda

kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist, kui käsitavad väljaandmiseks tehtava koostöö

õigusliku alusena konventsiooni. Konventsioon ei piira kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist

või olemasolevate lepingute kohaldamist.

ÜRO konventsiooni art 16 lg-st 7 tuleneb konventsiooni osalisriigile õiguslik alus keelduda

väljaandmisest, kui tema siseriiklik õigus või sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonist rangem.

ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 ei piira kuriteos süüdistatava isiku väljaandmist olukorras, kus on

täidetud vähemalt üks sättes ettenähtud tingimus. Olukorras, kus Eesti seadus näeb ette vajalikud

piirangud, võimaldab ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile tuginedes välja anda

sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus. Järelikult on ÜRO

konventsiooni seisukohalt väljaandmise otsustamiseks viidatud õiguslikest alustest lähtumine piisav.

Kuivõrd EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 on samasisulised, tuleb ka

EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sellega samal viisil. EN konventsiooni art 24 lg-ga 5 ei ole

vastuolus isiku väljaandmise otsustamine üksnes seaduse ja konventsiooni alusel kahepoolset

väljaandmislepingut täiendavalt kohaldamata.

Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole isiku väljaandmise vältimatuks eelduseks seatud

kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu. Kui taotletava riigiga on Eestil kahepoolne

väljaandmisleping sõlmitud, siis ei või Vabariigi Valitsus seda väljaandmise otsustamisel ignoreerida.

Põhiseaduse § 123 lg 2 ning üld- ja erinorme reguleerivate üldiste kollisioonireeglite kohaselt tuleb

arvestada väljaandmislepingus sätestatuga. Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud

väljaandmisleping on konventsioonide ja kriminaalmenetluse seadustiku suhtes erinorm, mida tuleb

täiendavalt kohaldada. Seega ei oleks apellanti Ameerika Ühendriikidele saanud välja anda, kui see

oleks olnud 1923. a lepingu kohaselt keelatud.

Kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu annab konventsioonide osalisriigile õiguse kohaldada

konventsioonide sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole väljaandmislepinguga vastuolus, mitte aga

loobuda konventsioonide kohaldamisest ka ülejäänud osas.

Esitatud andmed on piisavad ka 1923. a lepingu art 11 lg 5 kohaselt. Selles sättes nimetatud

"vangistuskäsu aluseks oleva tunnistuse" ja "muude oluliseks peetavate tõenduste" all tuleb mõista

KrMS § 442 lg 2 p-s 1 nõutavaid andmeid väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise

aja ja koha ning muude tehiolude kohta, mis võimaldavad täitval riigil veenduda, et esitatud süüdistus

ei ole ilmselgelt alusetu või fabritseeritud ning kriminaalmenetluse läbiviimiseks on isiku

väljaandmine põhjendatud. See ei eelda tingimata asjas ütlusi andnud tunnistajate või teiste

süüdistatavate nimelist loetlemist, vaid põhjendatud juhtudel võivad teiste puudutatud isikute andmed

olla ka varjatud, kui selleks on oluline ja mõistlik põhjus. 1923. a leping ei näe ette täiendavaid

piiranguid isiku väljaandmisele võrreldes KrMS §-ga 442.

Vaidlustatud korralduse nr 289 õigusvastasust ei tingi ainuüksi asjaolu, et Vabariigi Valitsus ei

kohaldanud apellandi väljaandmise otsustamisel 1923. a lepingut, sest selle kohaldamata jätmine ei

mõjutanud asja otsustamist.

Apellandi etteheited maakohtu määrusele on ainetud ja kohus kontrollib üksnes sisulisi vastuväiteid

väljaandmise õiguslikule lubatavusele. Olukorras, kus väljaandmise õigusliku lubatavuse

kontrollimisel tehtud maakohtu määrus ei ole edasikaevatav (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-39-

09), peab väljaandmise õiguslik lubatavus olema halduskohtumenetluses kontrollitav igakülgselt, sest

vastasel korral puuduks menetlusalusel isikul nimetatud ulatuses väljaandmismenetluses üldse

kaebeõigus, mis oleks aga vastuolus põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohtutee

garantiiga. Halduskohtu pädevust väljaandmisotsuse põhjendatuse ja esitatud tõendite igakülgsel

hindamisel ei piira ka asjaolu, et väljaandmine on lahutamatult seotud kriminaalmenetlusega.

Apellandi organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine on isiku väljaandmise otsustamiseks

süüdistusaktis piisavalt tõendatud. Süüdistusakti punkti 14 alapunktist "c" ja punkti 18 alapunktist "c"

nähtub S. Grinevitši suhtlemine kaasvandenõulasega CC-3 varastatud pangaarvete andmete teemal.

Süüdistusakti punkti 14 alapunktides "f"-"j" ja punkti 18 alapunktides "f"-"j" on kirjeldatud

S. Grinevitši tihe kuritegelik side kaasvandenõulasega CC-4. Nii süüdistusaktist kui ka FJB eriagendi

Christopher K. Stangli tunnistusest nähtub, et "rahvusvahelise kaardipettusega tegelev rühmitus"

tegutses eelkõige sel viisil, et rühmituse juhid varastasid mitmetest finantsasutustest tuhandete

deebetkaartide andmeid ning edastasid need teistele rühmituse liikmetele, kes kodeerisid varastatud

andmed deebetkaardi toorikutele, mille abil varastasid raha eraisikutest ohvrite pangaarvetelt, kandes

suurema osa rahast seejärel üle rühmituse juhtidele, kes omakorda varustasid liikmeid uute varastatud

andmetega. Sarnasena on süüdistusaktis iseloomustatud ka S. Grinevitši sidet kaasvandenõulasega

CC-4. Süüdistusakti kohaselt suhtles S. Grinevitš kaasvandenõulasega CC-3 interaktiivse

suhtlusprogrammi ICQ kaudu nimelt varastatud pangaarvete andmete teemal, mitte mingil kindlaks

tegemata teemal.

Vaidlustatud korralduses ei esine kaalumisvigu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. S. Grinevitš palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus ja

ringkonnakohtu 18. augusti 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks halduskohtule.

Kassaator nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kohaldada tuleb nii ÜRO ja EN konventsioone kui

ka 1923. a lepingut.

Vabariigi Valitsus esitas oma seisukohad ringkonnakohtule hilinemisega. Ringkonnakohus arvestas

otsuse koostamisel nimetatud seisukohaga. Ühtlasi jättis ringkonnakohus hilinemisega esitatud

seisukoha kassaatorile edastamata. Seega on kohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 4, § 331 lg-t 1, § 659, § 642 lg-t 6.

Kohus ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt ning igakülgselt osas, mis puudutab organiseeritud

kuritegeliku ühenduse tuvastamise fakti. Lisaks on jäetud olulises osas põhjendamata kuritegeliku

organiseeritud ühenduse tuvastamise fakt esitatud tõendite ehk süüdistusakti pinnalt. Kuritegelik side,

mis vastaks kuritegeliku organiseeritud ühenduse tingimusele kassaatori ja CC-3 vahel, on

tuvastamata. Kui ei ole tuvastatud kuritegeliku ühendusse kuulumine, siis ei saa kassaatorit ÜRO

konventsiooni alusel välja anda. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-

t 8, hinnates süüdistusakti tõendina ning tuvastades sellest lähtuvalt kuritegeliku organisatsiooni fakti.

Kuna kohus ei põhjendanud otsust, siis rikuti TsMS § 669 lg 1 p-i 5.

ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt ei saa süüdistatavat isikut

välja anda, kui on täidetud vähemalt üks väljaandmist keelav tingimus. Kui väljaandmist piirab kas

välisleping või seadus, siis on Vabariigi Valitsus kohustatud seda põhiseaduse §-st 13 tulenevalt

kohaldama. Kohus kohaldas ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 vääralt.

Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata 1923. a lepingu art 11 lg 5. Kuna kohus ei ole

tuvastanud organiseeritud kuritegeliku ühenduse fakti, mis on üheks eelduseks nii 1923. a lepingu kui

ka ÜRO konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks, on nimetatud õigusnormide kohaldamine

lubamatu. Ringkonnakohus on seega ebaõigesti kohaldanud ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 1 ja lg-t 7,

art-t 2a ning EN konventsiooni art 24 lg-t 5.

9. Vabariigi Valitsus palub oma vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldus- ja

ringkonnakohtu otsused muutmata.

Vabariigi Valitsus väidab, et korraldus nr 289 on antud kooskõlas KrMS § 452 lg-ga 1, ÜRO

konventsiooni art 3 lg-ga 2, art-tega 5 ja 6 ning art 16 lg-tega 1, 2, 4 ja 6 ning EN konventsiooni art-

ga 8, art 24 lg 1 p-ga a ja lg-ga 4. Ühtlasi on täidetud 1923. a lepingu nõuded ning puuduvad

kassaatori väljaandmist välistavad asjaolud. 1923. a lepingu kohaldamine ei muudaks asja otsustust.

Kassaatori väljaandmise otsustamine toimus ÜRO ja EN konventsioonide alusel.

Vabariigi Valitsuse vastus ringkonnakohtule esitati 30. juulil 2009. Vabariigi Valitsuse 12. augusti

2009. a täiendav vastus sisaldas ainult kokkuvõtlikku ülevaadet varasematest seisukohtadest. Kohus

ei ole menetlusnormi oluliselt rikkunud, kuna 12. augusti 2009. a vastus ei sisaldanud täiendavaid

argumente.

Kassaatori väljaandmine on süüdistusakti p 14 ja p 18 kohaselt piisavalt põhjendatud. Seega on

ringkonnakohus tõendeid hinnanud objektiivselt ja igakülgselt ning otsus on põhjendatud.

ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 annab osalisriigile õigusliku aluse keelduda väljaandmisest, kui seda

nõuab siseriiklik õigus või väljaandmisleping. Nimetatud säte ei piira väljaandmist, kui üks tingimus

on täidetud. Praegusel juhul on ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 tingimused täidetud.

Rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö kohaselt, kui kaks riiki viivad läbi kriminaalmenetluse

ühe isiku suhtes samade kuritegude toimepanemise kahtlustuses, siis lepitakse kokku, milline riik

lõpetab oma menetluse, vältimaks ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Ameerika Ühendriigid ja Eesti

Vabariik pidasid selleteemalisi läbirääkimisi. Ühtlasi asuvad kannatanud, tunnistajad ja

kahtlustatavad Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluses puudub

võimalus kriminaalmenetlus üle anda teistele riikidele. Tegemist on käimasoleva

kriminaalmenetlusega, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata.

Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus tagatakse tema õigus osaleda tõendite uurimises ja

kaitseõigus.

Kuriteod, milles kassaatorit süüdistatakse, on rasked, riigipiire ületavad ning paljude kannatanutega.

Ühtlasi on kahjusummad suured.

Kui kassaatori materiaalsed võimalused ei luba tal palgata kaitsjat, siis on ka Ameerika Ühendriikides

võimalus riigi abile. Kassaator ei ole põhjendanud, miks Ameerika Ühendriikides toimuvas

kriminaalmenetluses ei tagata Eesti menetlusega võrreldav õigusabi, puudub õiglane kohtupidamine

ja ei respekteerita inimõigusi ja väärikust.

10. Riigikohtu halduskolleegium andis 9. novembri 2009. a määrusega asja halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 68 lg 1 alusel lahendamiseks haldus- ja kriminaalkolleegiumi vahelisele

erikogule.

ERIKOGU SEISUKOHT

11. Erikogu analüüsib esmalt, kas halduskohus on pädev isiku välisriigile väljaandmisel kontrollima

õiguslikku lubatavust (I). Seejärel peatub erikogu kassaatori väitel, et ringkonnakohus on

menetlusnormi rikkunud (II) ning materiaalõigust valesti kohaldanud (III). Viimaks lahendab erikogu

menetluslikud küsimused (IV).

I

12. Välisriigile isiku väljaandmise menetlus jaguneb eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja

Riigiprokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks Harju Maakohtus

ja täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks (KrMS § 443, § 446).

Maakohus tunnistas S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks,

misjärel Vabariigi Valitsus otsustas anda ta Ameerika Ühendriikidele välja. Haldus- ja

ringkonnakohus tõlgendasid Riigikohtu 15. mai 2009. a määrust asjas nr 3-1-1-39-09 (p-d 16, 17

ja 19) ja asusid seisukohale, et põhimõtteliselt ka nemad on pädevad kontrollima väljaandmise

õiguslikku lubatavust.

Erikogu nõustub selle seisukohaga ja märgib, et alljärgneval neljal juhtumil (käesoleva otsuse p-d 14,

15, 17 ja 18) on ka halduskohus pädev kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust.

13. Eesti kodaniku väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus, väljaandmisotsuse eelnõu valmistab ette

ja esitab Vabariigi Valitsusele Justiitsministeerium (KrMS § 452 lg 1). KrMS § 452 lg 3 kohaselt peab

Vabariigi Valitsuse väljaandmise otsus olema põhjendatud.

Kuna Vabariigi Valitsus teeb isiku väljaandmise lõpliku otsustuse, peab just see korraldus, tulenevalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54, põhinema kehtival õigusel. Vabariigi Valitsus peab

väljaandmise korraldust andes olema veendunud, et isiku välisriigile väljaandmine on ka õiguslikult

lubatav. Seetõttu hõlmab KrMS § 452 lg-s 3 sätestatud Vabariigi Valitsuse tehtava väljaandmise

otsuse põhjendamise kohustus ka seda, kas on õiguslikult lubatud isikut välisriigile välja anda, s.t, kas

rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö on lubatud, väljaandmine on lubatav, välisriigile

isiku väljaandmise üldtingimused on täidetud, puuduvad välisriigile isiku väljaandmist välistavad või

seda piiravad asjaolud, väljaandmise taotlus on nõuetekohane, väljaandmislepingu ja konventsioonide

kohaselt saab isiku välja anda. Alles seejärel otsustab Vabariigi Valitsus kaalutlusõiguse alusel (HMS

§ 4), kas isik anda välisriigile välja või mitte.

14. Eeltoodu tõttu on erikogu seisukohal, et Vabariigi Valitsusel lasub kohustus põhjendada isiku

väljaandmisel õiguslikku lubatavust ka siis, kui maakohtu määrus sisaldab põhjendusi ja need ei ole

ilmselgelt õigusvastased. Kui Vabariigi Valitsus enda korralduses väljaandmise õiguslikku lubatavust

ei kontrolli, siis on ta rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust, mille tagajärjeks võib olla

haldusakti tühistamine. Õigusliku lubatavuse kontrolli teostamata jätmine ei ole kaalutlusviga, vaid

faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmata jätmine. Seetõttu tuleb halduskohtul hinnata

kaebaja kõiki neid väiteid, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust. Kui halduskohus

leiab, et isiku välisriigile väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav, siis tuleb Vabariigi Valitsuse

korraldus tühistada.

15. Kui Vabariigi Valitsuse korraldus põhineb maakohtu ilmselgelt õigusvastasel määrusel, siis

tühistab halduskohus Vabariigi Valitsuse korralduse, millega isik antakse välisriigile välja.

16. Väljaandmismenetlus algab, kui välisriik esitab taotluse isiku väljaandmiseks, ja lõpeb isiku

reaalse üleandmisega väljaandmist taotlenud riigile. Seetõttu on Vabariigi Valitsuse korralduse

täitmine, millega isik antakse üle Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alt teise riigi jurisdiktsiooni alla

kriminaalmenetluse jätkamiseks, haldustoiming.

Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega ning see

võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Isiku väljaandmine kui

haldustoiming on õigusvastane, kui isiku välisriigile väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav.

17. Õiguslik alus isikut välisriigile välja anda puudub, kui pärast maakohtu poolt väljaandmise

õiguslikult lubatavaks tunnistamise määrust ja enne Vabariigi Valitsuse korraldust on nii õiguslik

olukord kui ka maakohtule teada olnud faktilised asjaolud kardinaalselt muutunud, misjärel

väljaandmine poleks enam õiguslikult lubatav (näiteks konventsioon või väljaandmisleping on

kehtivuse kaotanud, tegu on dekriminaliseeritud, taotletavas riigis nähakse uue karistusena ette

surmanuhtlus). Kui eelkirjeldatud juhul Vabariigi Valitsus otsustab isiku välisriigile välja anda, siis

tuleb halduskohtul Vabariigi Valitsuse korraldus tühistada väljaandmise õigusliku aluse äralangemise

tõttu. Ka sellisel juhul lähtub halduskohus nendest uutest asjaoludest ja õiguslikust regulatsioonist,

mis maakohtule ei olnud määruse tegemise ajal teada. Vastasel korral ei ole isiku efektiivne õiguste

kaitse tagatud.

18. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt ehk vastavalt selle andmise

ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. mai 2002. a otsus

asjas nr 3-3-1-29-02, p 12; 18. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-33-02, p 11; 5. novembri 2008. a

otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Seetõttu võib olukorras, kus pärast Vabariigi Valitsuse väljaandmise

korraldust on nii õiguslik olukord kui ka maakohtule teada olnud faktilised asjaolud kardinaalselt

muutunud, mistõttu väljaandmine pole enam õiguslikult lubatav, nõuda isik halduskohtult jätkuva

toimingu lõpetamist või toimingu sooritamisest hoidumist (RVastS § 2 lg 1 p 2 ja p 3, § 4 ja § 5, HMS

§ 109 koostoimes HKMS § 6 lg 2 p-ga 2). See tähendab, et kui kaebaja esitab halduskohtus väite, et

tema väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav, siis on ta sisuliselt vaidlustanud lisaks Vabariigi

Valitsuse korraldusele ka tulevast väljaandmise haldustoimingut. Sellisel juhul kontrollib

halduskohus, kas väljaandmine on uuenenud oludel lubatav.

II

19. Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, võttes Vabariigi

Valitsuse 13. augusti 2009. a hilinenud vastuse vastu ja jättes selle kassaatorile edastamata. Lisaks on

kassaator seisukohal, et menetlusnormi olulise rikkumisega on tegemist siis, kui ringkonnakohus

hindas süüdistusakti tõendina ja selle alusel tuvastas organiseeritud kuritegeliku ühenduse.

20. Ringkonnakohus määras täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamise tähtpäevaks 5. augusti

2009. Vabariigi Valitsuse vastus apellatsioonkaebusele saabus ringkonnakohtusse 30. juulil 2009.

Selle on S. Grinevitši esindaja kätte saanud ja ta on ka koostanud täiendava vastuse (tl 139).

Ringkonnakohus lükkas 10. augusti 2009. a määrusega otsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasi

18. augustiks 2009. Pärast ringkonnakohtu eelmainitud määrust edastas Vabariigi Valitsus vastuse

13. augustil 2009, milles korratakse samu väiteid ja taotlusi (ÜRO ja EN konventsioonide

tõlgendamine ning õigusliku lubatavuse kontroll), mis esitati ka 30. juuli 2009. a vastuses.

Erikogu märgib, et Vabariigi Valitsus ei ole 13. augusti 2009. a vastuses esitanud uusi taotlusi,

tõendeid ega asjaolusid. Tegemist oli vastuväidetega S. Grinevitši esindaja täiendavale vastusele.

Samuti ei ole ka kassaator märkinud, millise Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2009. a vastuses esitatud

väite kohta ta vastuväidet esitada ei saanud. Seetõttu on alusetu kassaatori väide, et ta ei ole Vabariigi

Valitsuse väidetele sisulisi vastuväiteid esitada saanud. Kassaator on apellatsioonimenetluses saanud

oma menetluslikke õigusi kasutada.

Ringkonnakohus võib hilisemat avaldust menetleda, kui see ei põhjusta menetluse lahendamise

viibimist (TsMS § 331 lg 1). Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2009. a vastus ei ole viivitanud menetluse

lahendamist, kuna Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2009. a vastus ei mõjutanud otsuse avalikult

teatavaks tegemise aega.

21. HKMS § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu.

Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kohus hindab seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte

kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1). Erikogu ei tuvasta, kas organiseeritud

kuritegelikku ühendusse kuulumine on tõendatud või mitte, vaid piirdub sellega, kas ringkonnakohus

on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud.

ÜRO konventsiooni art 2 p "a" kohaselt on kuritegelik ühendus teatud ajavahemikus toimiv

struktuuriga grupp, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et toime

panna konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, saamaks otse või kaudselt rahalist

või muud materiaalset kasu. Kuritegelikul ühendusel ei pea olema formaalset struktuuri,

liikmeskonda ega liikmetevahelist tööjaotust, kuid kuritegelikuks ühenduseks ei ole grupp, mis on

juhusliku iseloomuga ja loodud kuriteo vahetuks toimepanemiseks (ÜRO konventsioon art 2 p "c").

Erikogu märgib, et S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise otsustamisel ei tuvasta kohus

seda, kas isiku teos on organiseeritud kuritegeliku ühendusse kuulumise objektiivse ja subjektiivse

koosseisu tunnused. Kohus lähtub süüdistusaktis sisalduvast teabest, mis peab viitama sellele, et

väidetav organiseeritud kuritegelik ühendus ja S. Grinevitši kuulumine sellesse on ÜRO

konventsiooni art 2 p "a" koostoimes p-ga "c" piisavalt põhjendatud, et isikut saaks ÜRO

konventsiooni alusel välja anda. Kui nimetatud asjaolu on süüdistusaktist piisavalt ja kohtu jaoks

veenvalt põhjendatud, siis sellest piisab, et lugeda ÜRO konventsiooni art 16 lg 1 koostoimes art 2 p-

ga "a" ja p-ga "c" täidetuks.

22. Ringkonnakohus leidis, et süüdistusaktis on S. Grinevitši organiseeritud kuritegelikku ühendusse

kuulumine isiku väljaandmise otsustamiseks piisavalt põhjendatud, kuna süüdistusaktist nähtub

usutavalt, et S. Grinevitš suhtles nii kaasvandenõulasega CC-3 kui ka kaasvandenõulasega CC-4.

Kassaator on seisukohal, et puudub kolmest või rohkemast isikust koosnev ühendus.

Praegusel juhul on nii ringkonnakohtu lahendis kui ka süüdistusaktis näidatud, et S. Grinevitš suhtles

vähemalt kahe kaasvandenõulasega (CC-3, CC-4) ja esines nende kooskõlastatud tegevus panna

toime süüdistusaktis mainitud kuritegusid. Süüdistusakti kohaselt toimus tegevus alates 2004. a kuni

16. augustini 2008. a. Seetõttu nähtub ka süüdistusaktist, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 1

koostoimes art 2 p-ga "a" ja p-ga "c" on täidetud.

Seega leiab erikogu, et ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud.

23. Eeltoodust tulenevalt on erikogu seisukohal, et ringkonnakohus ei ole rikkunud oluliselt

menetlusnormi, mis tooks kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

III

24. Isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse kontroll hõlmab ka seda, kas konventsioonid ning

kahepoolsed välislepingud (praegusel juhul ÜRO ja EN konventsioonid ning 1923. a leping) lubavad

isiku väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistada või mitte.

25. Osalisriik, kes annab isiku välja lepingu alusel, teatab konventsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis-

, kinnitamis- või ühinemiskirja ÜRO peasekretärile hoiule andes, kas ta käsitab konventsiooni isiku

väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena (ÜRO konventsioon art 16

lg 5 p "a"). Konventsiooni artikli 16 lg 5 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab konventsiooni

isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena (ÜRO konventsiooni

ratifitseerimise seadus § 3).

Kuna Eesti deklareeris, et ta käsitab ÜRO konventsiooni isiku väljaandmiseks tehtava teiste

osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena, siis on ÜRO konventsiooni võimalik rakendada

Eesti territooriumil kõrvuti siseriikliku õiguse ja sõlmitud väljaandmislepinguga, mis samuti

reguleerivad isiku välisriigile väljaandmist.

26. Kassaator väidab, et kuna ei ole tuvastatud organiseeritud kuritegeliku ühenduse fakti, siis ei saa

teda 1923. a lepingu, ÜRO konventsiooni art 2 p "a", art 16 lg 1, art 16 lg 7 ja EN konventsiooni

art 24 lg 5 kohaselt välja anda. Seega on kassaator seisukohal, et ÜRO ja EN konventsioonid ei ole

praegusel juhul kohaldatavad.

ÜRO konventsiooni art-t 16 kohaldatakse ÜRO konventsioonis nimetatud kuriteo suhtes juhul, kui

ÜRO konventsiooni art 3 lg 1 p-s "a" või "b" nimetatud kuriteo on toime pannud organiseeritud

kuritegelik ühendus ja isik, kelle väljaandmist taotletakse, asub taotluse saanud osalisriigi

territooriumil, ning kui väljaandmise taotlemist põhjustava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud

karistus nii taotluse esitanud osalisriigi kui ka taotluse saanud osalisriigi seaduses (ÜRO

konventsioon art 16 lg 1). Kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse seda

konventsiooni artiklis 2 määratletud raske kuriteo, kui see on rahvusvaheline ja selle toimepanija on

organiseeritud kuritegelik ühendus, ärahoidmise ja uurimise ning nende toimepanijate karistamise

suhtes (ÜRO konventsioon art 3 lg 1 p "b"). Raske kuritegu on kuritegu, mille eest on karistuseks ette

nähtud vähemalt neli aastat vangistust või muu range karistus (ÜRO konventsioon art 2 p "b").

Isiku välisriigile väljaandmisel ÜRO konventsiooni art 16 lg 1 alusel ei ole oluline see, kas

süüdistusaktis on tõendatud S. Grinevitši, CC-3 ja CC-4 vaheline side, vaid see, milles S. Grinevitši

süüdistatakse. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikide

seadustiku 18. ptk järgi kuritegelikus kokkuleppes panna toime juurdepääsuseadmetega seonduv

pettus (§ 1029(b)(2)), mille eest on ette nähtud vangistus kuni 7,5 a; kuritegelikus kokkuleppes panna

toime pangapettus (§ 1349), mille eest on ette nähtud vangistus kuni 30 a; kuritegelikus kokkuleppes

rahapesuks (§ 1956(h)), mille eest on ette nähtud vangistus kuni 20 a. Karistusseadustiku (KarS)

§ 333 lg 2 p 2 kohaselt on pangakaardi võltsimine karistatav ühe- kuni kuueaastase vangistusega;

KarS § 334 lg 2 p 2 kohaselt on võltsitud pangakaardi kasutamine karistatav kahe kuni kümneaastase

vangistusega. KarS § 199 lg 2 p 6 kohaselt on võõra vara vargus suures ulatuses karistatav rahalise

karistuse või kuni viieaastase vangistusega. KarS § 255 lg 1 kohaselt on kuritegelikku ühendusse

kuulumine karistatav kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega. KarS § 394 lg 2 p 1 kohaselt on

rahapesu grupi poolt karistatav kahe- kuni kümneaastase vangistusega.

Erikogu on seisukohal, et kuna kõikide kuritegude eest, milles S. Grinevitšit süüdistatakse, nähakse

nii Ameerika Ühendriikides kui ka Eestis karistusena ette rohkem kui nelja-aastane vangistus, siis on

tegemist raske kuriteoga ÜRO konventsiooni art 2 p "b" kohaselt. Ühtlasi kattuvad nii Ameerika

Ühendriikide seadustiku 18.-ptk-s sätestatud kuriteokoosseisud karistusseadustiku

kuriteokoosseisudega. S. Grinevitš asub Eesti territooriumil. Samuti asus erikogu käesoleva otsuse p-

s 22 seisukohale, et ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud. Seega on Vabariigi

Valitsus S. Grinevitši Ameerika Ühendriikide väljaandmisel ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 1

kohaldanud õigesti.

27. Ringkonnakohus asus otsuse p-s 14 seisukohale, et olukorras, kus Eesti seadus näeb ette vajalikud

piirangud, võimaldab ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile tuginedes välja anda

sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus.

Kassaator väidab, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 kohaselt ei saa isikut välisriigile välja anda, kui

välislepingu või seaduse kohaselt ei ole isiku väljaandmine lubatud.

28. Väljaandmisele kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi seadust või tema sõlmitud

väljaandmislepingut, milles on nimetatud väljaandmist eeldav karistuse alammäär ja alus, mis

võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda (ÜRO konventsioon art 16 lg 7).

Erikogu märgib, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 kohaselt kohaldatakse väljaandmisel osalisriigi

õigust või väljaandmislepingut, milles on reguleeritud väljaandmise tingimused ja sellest keeldumise

alused. Nimetatud säte ei ole väljaandmisest keeldumise iseseisvaks aluseks, vaid annab osalisriigile

õigusliku aluse keelduda temale ÜRO konventsioonist tuleneva kohustuse täitmisest, kui siseriiklik

õigus või välisleping keelavad isikut välisriigile välja anda. Tegemist on alternatiivsete õiguslike

alustega. Seega isiku välisriigile väljaandmisest keeldumise konkreetne alus saab tulla siseriiklikust

õigusest või väljaandmislepingust. Eeltoodut kinnitab ka see, et ÜRO konventsioon ei sätesta eraldi

aluseid, millal ÜRO konventsiooni alusel keeldutakse isikut välja andmast. Seetõttu tuleb ka ÜRO

konventsiooni alusel S. Grinevitši väljaandmisel analüüsida seda, kas 1923. a leping või Eesti

siseriiklik õigus annab aluse väljaandmisest keeldumiseks. Kui siseriiklik õigus või 1923. a leping

keelab isikut välja anda, siis saab osalisriik ÜRO konventsiooni art 16 lg-le 7 tuginedes isiku

väljaandmisest keelduda.

Ringkonnakohus asus otsuse p-s 17 seisukohale, et tulenevalt põhiseaduse § 123 lg-st 2 ja üld- ning

erinormi vahekorrast, tuleb S. Grinevitši väljaandmisel arvestada ka 1923. a lepingut. Seetõttu on

ringkonnakohus asunud õigele seisukohale, et S. Grinevitši väljaandmisel Ameerika Ühendriikidele

tuli analüüsida, kas 1923. a leping sätestab väljaandmisel täiendavad piirangud.

29. Väljaandmise korral kehtivad taotluse saanud konventsiooniosalise seadusega või

väljaandmislepinguga ette nähtud nõuded, nagu nõue põhjendada, mille alusel taotluse saanud

lepinguosaline väljaandmisest keeldub (EN konventsioon art 24 lg 5).

Erikogu nõustub ringkonnakohtuga, et EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7

reguleerimisalad kattuvad, mistõttu tuleb EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sarnaselt ÜRO

konventsiooni art 16 lg-ga 7 (vt käesoleva otsuse p 28).

30. Erikogu asus eelnevalt seisukohale, et Vabariigi Valitsus pidi S. Grinevitši Ameerika

Ühendriikidele väljaandmisel vaidlustatud korralduses kontrollima väljaandmise õiguslikku

lubatavust, mis hõlmas ÜRO ja EN konventsioonide ning kriminaalmenetluse seadustiku kõrval

ka 1923. a lepingu kohaldamist. Vaidlustatud korralduses ei ole Vabariigi Valitsus kohaldanud 1923. a

lepingut.

Ringkonnakohus märkis, et kuna Vabariigi Valitsus vaidlustatud korralduses ei hinnanud

väljaandmise lubatavust 1923. a lepingu kohaselt, siis on tegemist menetlusveaga, mis ei mõjutanud

asja otsustamist, kuna 1923. a lepingu sätted ei keela S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikidele välja

anda. Seega on ringkonnakohus ise asunud Vabariigi Valitsuse asemel vaidlustatud korraldust

õigusliku aluse osas põhjendama.

Eeltoodud asjaoludel on Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduses sisalduv viide kohaldatavale

õigusele ebakorrektne. Õigusliku aluse kasutamata jätmine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei

pruugi tuua vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, s.o 1923. a lepingu

art 11 lg 5 ei keela S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikidele välja anda (vt analoogia korras Riigikohtu

halduskolleegiumi 20. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-33-07, p 16; 5. novembri 2008. a otsus

asjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Vastasel korral peaks haldusorgan vaidlustatud korralduse uuesti andma.

Erikogu nõustub ringkonnakohtuga, et 1923. a lepingu art 11 lg 5 nõuab vangistamiskäsu aluseks

oleva tunnistuse esitamist ning selle sisustamisel tuleb arvestada KrMS §-s 442 sätestatut. Kuna

ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud (vt käesoleva otsuse p 22) ning

menetlusosalised ei vaidle selle üle, et Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi taotlus

S. Grinevitši väljaandmiseks koos lisadega vastab KrMS §-s 442 sätestatule, siis on taotletava riigi

esitatud andmed piisavad nii 1923. a lepingu art 11 lg 5 kui ka KrMS § 442 lg 2 järgi. Seetõttu ei

mõjutanud 1923. a lepingu art 11 lg 5 kohaldamata jätmine asja lõpliku otsustust.

IV

31. Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Muutmata jääb Tallinna

Ringkonnakohtu 18. augusti 2009. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 24. juuli 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-09-1549.

32. Vabariigi Valitsus kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad

kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 93 lg 1). Kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).

Märt Rask, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Jüri Põld