3-1-1-82-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-82-09

Otsuse kuupäev

29. jaanuar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea

Kivi, Indrek Koolmeister ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Väärteoasi Š.H. karistamises LS § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. märtsi 2009. a otsus asjas nr 4-08-8669

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Š.H. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirgi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. detsember 2009

Istungil osalenud isikud

Š.H. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kohtuvälise menetleja

esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. märtsi 2009. a otsus Š.H. karistamises LS § 7422 lg 2 järgi ja

lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Š.H. kasuks välja 32 660 (kolmkümmend kaks tuhat kuussada

kuuskümmend) krooni ja 40 senti valitud kaitsjale makstud tasu ja kuluhüvitiste katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Š.H-le koostati 26. juulil 2008 väärteoprotokoll LS § 7422 lg 2 järgi selles, et ta juhtis Jõhvi-Tartu-Valga

maanteel X. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125+/-3 km/h, millega ületas lubatud

sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. Sellega rikkus Š.H. LE § 124 p 2.

1.1 Kohtuvälise menetleja otsusega karistati Š.H. LS § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 1500

krooni.

1.2 Kohtuvälise menetleja otsuses loeti väärteo toimepanek tõendatuks kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolli ja kiirust mõõtnud politseiametniku Reio Vahu (Vaht) ettekandega.

2. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise

tõttu.

2.1 Kaitsja hinnangul on menetlusaluse isiku õigusi rikutud, sest rahuldamata jäeti tema taotlus täiendavate

tõendite kogumiseks, tunnistajatena ei kuulatud üle tema autos ja selle järel sõitnud autos olnud inimesi.

Kohtuvälise menetleja otsuses viidatakse politseiametnik R. Vahu ettekandele kui tõendile. KrMS § 63 lg 1

sätestatud ammendavas tõendite loetelus sellist tõendi liiki nagu ettekanne ei sisaldu. R Vahu ütlusi saanuks

käsitada tunnistaja ütlustena, kuid samas on see KrMS § 66 lg 2 kohaselt välistatud, sest Reio Vaht menetles

väärteoasja.

2.2 Kaitsja arvates ei ole kiirusemõõteseadme mõõtetulemus usaldusväärne. Kiirusemõõteseade Stalker Dual

DC 046199 (edaspidi: Stalker Dual) on kasutusele võetud tüübikinnituse SA 3-4/3.45.98 alusel, mis nägi

kiiruse mõõtmisel mõõteveana ette kehtivatest nõuetest suurema vea. Kui mõõtetulemus ei ole

usaldusväärne, on sellise mõõtevahendi näit lubamatu tõend.

3. Tartu Maakohtu 30. märtsi 2009. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja menetlusaluse

isiku kaitsja kaebus rahuldamata.

3.1 Maakohus nõustus kaebajaga, et politseiametnik R. Vahu ettekanne ei ole tõend, millega saaks tõendada

tõendamiseseme asjaolusid. Ettekandes sisalduv teave oleks tõendina kasutatav, kui see vormistatakse

tunnistaja ütlustena. Samas märkis maakohus, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või väärteoasja kohtuvälises

menetluses menetlenud R. Vaht anda tunnistajana ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kuid ta võib ütlusi

anda läbi viidud menetlustoimingute kohta.

3.2 Kaitsja seisukohaga, et kohtuväline menetleja kogus tõendeid ühekülgselt, jättes välja selgitamata

menetlusalust isikut õigustavad asjaolud, maakohus ei nõustunud, märkides, et Š.H-le arvati süüks lubatud

sõidukiiruse ületamine ja järelikult tuligi tõendada tema juhitud sõiduki kiirus. Seda ei ole aga võimalik

tunnistajate ütlustega tõendada ning seetõttu ei nähtu Š.H-ga samas autos viibinud kaasreisijate ja temaga

samal ajal samal teelõigul liikunud teise sõiduki juhi ülekuulamata jätmises väärteomenetluse ühekülgsust

ega puudulikkust.

4. Maakohus märkis, et kiirust mõõtnud politseiametnik R. Vaht on vastavalt Eesti Akrediteerimiskeskuse

tunnistusele nr 276 erialaselt pädev mõõtja. Kasutatud mõõteseade vastas kehtivatele mõõtmisnõuetele. Eesti

Akrediteerimiskeskus on Lõuna Politseiprefektuuri pädeva mõõtjana akrediteerinud 16. detsembril 2007.

Akrediteerimiskeskuse väljastatud erialase pädevuse tunnistuse lisast nähtuvalt on sõiduki kiiruse otsesel

mõõtmisel kiirusemõõteseadmega mõõtevõimeks kiirusel 101-135 km/h antud +/- 4 km/h.

4.1 Erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse väljastamisel on Eesti Akrediteerimiskeskus mõõtmise

meetodina arvestanud politseipeadirektori 18. novembri 2005. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud sõiduki kiiruse

mõõtmise metoodikat. Selle metoodika p 6.2.1 kohaselt on lubatud kasutada kiirusemõõteseadet veapiiriga

mitte halvem kui +/- 1 km/h kiirusel 10-100 km tunnis ja +/- 1% kiirusel üle 100 km/h statsionaarses

režiimis, 95,6% tõenäosuse juures. Metoodika p 6.5.2 näeb ette, et mõõtetulemuseks loetakse

kiirusmõõteseadme lugem koos sellele arvutatud laiendmääramatusega usaldatavustasemel 95,6%.

Metoodika p 7 kohaselt esineb mõõtmisel mõõtemääramatus, mis on põhjustatud erinevate tingimuste ja

parameetrite mittevastavusest ettekirjutatule. Mõõtemääramatust arvutades võetakse arvesse mõõtevahendist,

meetodist

ja

keskkonnast

põhjustatud

määramatust.

Vastavate

arvutuste

tulemusena

leitakse

laiendmääramatus erinevate kiiruste puhul, mis on ära toodud Metoodika p-s 9 ja milleks

kiirusemõõteseadme lugemi 101-135 km/h puhul on +/- 4 km/h.

4.2 Š.H. juhitud sõiduki kiirust mõõdeti mõõtevahendiga Stalker Dual, millele Eesti Standardiameti poolt 15.

juulil 1998 välja antud mõõtevahendi tüübikinnitus SA 3-4/3.45.98 kinnitab, et kiirusemõõturi lubatud viga

taatlusel on +/- 1 km/h kuni +/-2 km/h ja mõõtetulemuse laiendmääramatus on üle 100 km/h liikuva objekti

kiiruse hindamisel +/- 7 km/h.

4.3 Maakohus asus seisukohale, et kuigi Š.H. sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutatud mõõteseadme

tüübikinnitus kehtis alates selle väljastamisest viis aastat - s.o 2003. a juulikuuni, võis seadet ka 2008. a

liiklusjärelevalves kasutada, sest see vastas sel ajal esitatud täpsusnõuetele, oli taadeldud ja tehniliselt korras.

4.4 Kohus märkis, et kiirusemõõteseadme Stalker Dual tüübikinnitustunnistusele kantud andmed

laiendmääramatuse kohta +/-7km/h kiirusel üle 100 km/h, väljendavad sooritaja mõõtevõimet, mis on

mõõtevahendi kasutamisega seonduv teave ja ei iseloomusta mõõteriista enda tehnilisi andmeid ega sellest

tulenevat mõõtetäpsuse võimet. Praegu suudab erialaselt pädev mõõtja saavutada täpsemaid tulemusi

väiksema laiendmääramatusega, kui see oli ajal, mil väljastati vaidlusaluse kiirusemõõteseadme Stalker

Duali tüübikinnitustunnistus.

4.5 Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määruse nr 85 § 3 p 5 kohaselt tuleb

mõõtemääramatus esitada laiendmääramatusena 95% tõenäosustasemel. Ühestki kehtivast õigusaktist ei

tulene nõuet, et pädev mõõtja peab saavutama mõõtetulemuse usaldusväärsuse 99% tasemel. Seega ei ole

õige maakohtu istungil esitatud kaitsja väide, et kohtuväline menetleja on eksinud mõõtemetoodika vastu.

5. Maakohus pidas alusetuks kaebaja kahtlust, kas kohtuväline menetleja mõõtis just Š.H. juhitud sõiduki

kiirust, leides, et kohtus tunnistajana üle kuulatud R. Vahu ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolliga on üheselt tõendatud, et mõõdeti just tema juhitud sõiduki kiirust.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Š.H. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, taotledes maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

6.1 Kaitsja leiab, et rikutud on menetlusaluse isiku kaitseõigust, sest üksi ja varjatult kiirust mõõtnud

politseiametnik ei püüdnudki koguda menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid. Väidetavat rikkumist ega

selle fikseerimist ei salvestatud. Kaitsja rõhutab, et kujunenud menetluspraktikas on praktiliselt välistatud

menetlusaluse isiku võimalus kaitsta end sisuliste argumentidega, sest kohtuvälised menetlejad ei kogu

menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid ega pööra menetlusaluse isiku esitatud tõenditele mitte mingisugust

tähelepanu. See on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena.

6.2 Kassaatori hinnangul ei ole kahtlusteta tuvastatud, et mõõdeti just menetlusaluse isiku auto kiirust. Alust

kahtlusteks annavad muu seas nii kiiruse mõõtmist toimetanud ametniku ütlused menetlustoimingu

läbiviimise kohta kui ka asjaolu, et 500-600 m kauguselt polnud kaitsja hinnangul kasutatud seadmele

valitud töörežiimi ja seadme parameetrite tõttu võimalik väita, et eksimatult mõõdeti just konkreetselt

menetlusaluse isiku sõiduki kiirust.

6.3 Lisaks märgib kaitsja, et kasutatud kiirusemõõtur ei vasta kehtivatele nõuetele ja seega ei ole selle näit

usaldusväärne ning sellest tulenevad tõendid on väärteomenetluses lubamatud. Lõuna Politseiprefektuur ei

ole pädev mõõtja, sest Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on prefektuurile väljastatud erialase pädevuse

tunnistus tõenäosustasemel 95%, kuid väärteo fikseerimise ajal kehtinud kiiruse mõõtmise metoodika

kohaselt pidi selle toimingu täpsus olema tõenäosustasemel 99%. Metoodikat muudeti pädevustunnistusega

kooskõlas olevaks alles pärast käesolevas asjas toimunud maakohtu istungit. Ka see asjaolu seab kahtluse

alla mõõtetulemuse usaldusväärsuse. Väärteotoimikusse on lisatud metoodika lisa, kust ilmneb hoopis

kolmas tõenäosustaseme väärtus - 95,6%, millest on otsuse motiivides lähtunud ka maakohus. Sellist

tõenäosustaseme väärtust ei ole aga Politseiameti kinnitusel kunagi kehtinud. Enne 12. veebruari 2009 oli

tõenäosustaseme väärtuseks 99% ja 12. veebruaril 2009 asendati see väärtusega 95%.

6.4 Maakohtu otsuses märgitakse, et kiirusemõõturi tüübikinnitustunnistusele kantud laiendmääramatus ei

iseloomusta mitte seadet, vaid mõõtjat. Kaitsja vaidleb sellele kohtu seisukohale vastu, leides, et see

seisukoht on nii põhjendamatu kui ka sisuliselt vale. Kaitsja selgitab, et tüübikinnitustunnistus sisaldab

konkreetse mõõtevahendi tüübi garanteeritud metroloogilisi omadusi.

7. Kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonivastuses taotletakse maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata jätmist. Kassatsioonivastuses leitakse, et menetlusaluse isiku kaitseõigust ei ole rikutud, sest

kohtuvälises menetluses oli politseiametniku ettekande tõendina kasutamine õigustatud ja kohtumenetluses

võis menetlustoimingu teinud politseiametnik anda menetlustoimingu tegemise kohta tunnistajana ütlusi.

Politseiametniku ütluste puhul tuleb eeldada nende tavapärasest suuremat usaldusväärsust. Väited

politseiametniku ettekande ja tema poolt tunnistajana antud ütluste erisuse kohta on ainetud.

Vastustaja leiab, et menetlusaluse isiku juhitud auto kiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusemõõtur vastas

mõõteseadusest tulenevatele nõuetele ning Lõuna Politseiprefektuur oli pädev mõõtja.

8. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel

põhimõttelist laadi eriarvamused, anti väärteoasi 20. oktoobri 2009. a määrusega läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

9. Riigikohtu istungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kriminaalkolleegium vaeb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad maakohtus tõenditele antud

hinnangut (I), käsitleb seejärel kiirusemõõteseadme nõuetele vastavust, mõõtemetoodikat ja mõõtja erialast

pädevust (II) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise ja kaitsjatasu osas (III).

I

11. Kassaator leiab, et käesoleval juhul on maakohus väärteoasja arutanud ühekülgselt ja rikkunud sellega

Š.H. kaitseõigust. Š.H-le süüks arvatud tegu on tuvastatud üksnes kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli

ja kiirust mõõtnud politseiametniku ütluste alusel. Kohtuvälise menetleja esindaja ei püüdnudki koguda

menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid, samuti pole kohtuvälise menetleja esindaja võtnud mingeid

meetmeid, võimaldamaks hinnata kiiruse mõõtmise tulemuste usaldusväärsust.

12. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib kohtuväline menetleja olla tõendite koguja, kontrollija,

uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise

menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust.

Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende

kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud

asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid

kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine

tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.

aprilli 2005. a otsust väärteoasjas 3-1-1-29-05, p 7; 1. märtsi 2006. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-142-05,

p 12; 9. septembri 2008. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-47-08, p 10 ja 2. jaanuari 2009. a otsust väärteoasjas 3-

1-1-73-08, p 9.1). Eelnevast nähtuvalt võis kiirust mõõtnud ja väärteoprotokolli koostanud politseiametnik R.

Vahtu senise kohtupraktika kohaselt tunnistajana üle kuulata asjaolude osas, mis ei puuduta fikseeritud

rikkumise faktilist külge ega tõendi kogumise viisi seaduslikkust.

13. R. Vaht toimetas 26. juulil 2008. a kiirust mõõtes liiklusjärelevalvet üksinda. Kiiruse mõõtmisel langevad

menetlustoimingu ja tõendamiseseme asjaolud suures osas kokku. Seetõttu pidanuks maakohus eriti

tähelepanelikult jälgima, milliseid asjaolusid ja millistele tõenditele tuginedes ta tuvastatuks loeb. Kohus on

kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga lugenud tõendatuks menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse.

Kiirust mõõtnud politseiametnik R. Vaht kuulati maakohtus üle menetlustoimingu tegemise asjaolude kohta.

Tema ütlustele tuginevalt tuvastas maakohus, et kiirust ületanud sõiduk oli 5. seeria BMW ja kuigi kiiruse

mõõtmisel ei olnud selle registreerimismärk nähtav, puudus kiirust mõõtnud politseiametniku ütluste põhjal

eksimisvõimalus selles, et tegu oli nimelt Š.H. juhitud autoga. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt

pärinevad kõik Š.H. süüstavad tõendid ühest ja samast allikast: R. Vaht mõõtis kiirust ja koostas

mõõtevahendi kasutamise protokolli; tema ütlustest johtuvalt on tuvastatud ka see, et mõõdeti just Š.H.

juhitud auto kiirust. Seega on kohus väärteo faktilised asjaolud lugenud tõendatuks kohtuvälise menetleja

ütlustega.

14. Kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses märgitakse, et politseiametniku puhul eeldatakse tavapärasest

suuremat usaldusväärsust. Kolleegiumi hinnangul väljendub selles seisukohas põhimõtteline väärarusaam,

nagu tuleks kohtuvälise menetlejana tegutseva politseiametniku ütlustele anda alati suurem kaal kui muudele

tõenditele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud

jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule

hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. märtsil 2007. a asjas nr 3-1-1-127-06 tehtud otsuse punktis 6 väljendatakse seisukohta, et KrMS § 61 lg 1

ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede

tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis

kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende

usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse p 7.1 asjas nr 3-1-1-4-07). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega

võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav

kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul ei nähtu maakohtu otsusest hinnangut Š.H. potentsiaalselt

õigustavatele tõenditele, sest maakohus ei ole nimetatud tõendeid uurinudki.

15. Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Menetlusalune

isik on väärteoprotokolli koostamisel taotlenud tunnistajate ülekuulamist, millest kohtuväline menetleja aga

keeldus. Maakohus märgib otsuse põhjendavas osas, et LS § 7422 objektiivse koosseisu puhul kuulub

tõendamiseseme asjaolude hulka mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine ning et

mootorsõiduki kiirust ei ole võimalik tunnistajate ütlustega tõendada. Kolleegium ei nõustu, et sellistele

põhjendustele tuginedes võis maakohus jätta kaasreisijatest tunnistajad üle kuulamata. VTMS § 19 lg 1 p 4

kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei

võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal

võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad

hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks

võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes,

juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt

saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle

kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

16. Käesolevas väärteoasjas on Š.H. kogu menetluse vältel kinnitanud, et ta ei ületanud lubatud sõidukiirust.

Ta liikus kolmest autost koosnevas kolonnis keskmise autona ja kasutas püsikiiruse hoidjat. Samuti on Š.H.

selgitanud, et tema juhitud autost möödus ühel hetkel kiirelt teine sõiduk. Neid väiteid ei ole maakohus

analüüsinud ega hinnanud. Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste

vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7

mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2008. a otsus väärteoasjas 3-1-1-55-08, p 9).

17. Täiendavalt väärib märkimist, et Š.H-le omistatava teo toimepanemise ajal kehtinud liiklusjärelevalve

määrustiku (kinnitatud politseipeadirektori 30. juuni 1992. a käskkirjaga nr 265) p 2 kohaselt on

liiklusjärelevalve toimkond vähemalt kaheliikmeline. Käesoleval ajal kehtestab samasisulise nõude Politsei-

ja Piirivalveameti peadirektori 1. jaanuari 2010. a käskkirjaga nr 38 kehtestatud patrulltegevuse korra p 14,

mille järgi on alarmsõidukiga liikuv patrulltoimkond vähemalt kaheliikmeline. Kolleegiumi arvates on

vähemalt kahekesi liiklusjärelevalve teostamine vajalik muu hulgas selleks, et vaidlusi tekitavates

olukordades usaldusväärselt tõendada järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid, nt mõõtmistulemuste saamist,

väärteosündmuse toimumist vms. Kui aga erandlikel asjaoludel siiski toimetatakse liiklusjärelevalvet üksi,

siis peaks kohtuvälise menetleja ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule

objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse

kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.

18. Arutatavas väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt liikus Š.H. juhitud auto kiiruse mõõtmise ajal koos

teise sõidukiga. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt mõõtis R. Vaht mitme koos liikuva sõiduki

kiirust mõõtmisrežiimil, mis fikseerib tugevaima signaali (mõõtmine paigal seistes). Samas nähtub

politseipeadirektori 18. novembri 2005. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika p-st 5,

et peab vältima sõidukite kiiruse mõõtmist, mis on ligikaudu ühel kaugusel kiirusmõõteseadmest (v.a

mõõterežiimil FAST, st kiireima sõiduki jälgimise režiimil). Seega ei ole välistatud, et R. Vaht fikseeris

kiirust mõõtes hoopis mõnest teisest sõidukist peegelduva signaali, käsitledes seda ekslikult Š.H. juhitud

sõidukist lähtuvana.

19. Eelnevast nähtuvalt on Š.H-le süüks arvatud rikkumine maakohtus tuvastatud R. Vahu ütluste kui

lubamatu tõendi alusel; menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid ei ole uuritud; kasutatud mõõterežiim jätab

kõrvaldamata kahtluse, et mõõdeti just Š.H. juhitud sõiduki kiirust. Seega esinevad väärteoasjas

kõrvaldamata kahtlused ja kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetlemisel

kogutud piisavalt tõendeid, et Š.H. ületas 26. juulil 2008 lubatud sõidukiirust. Kõrvaldamata kahtlused tuleb

kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuna

puudused, mis kahtluse tekitavad, ei oleks ka väärteoasja maakohtus uuesti arutades kõrvaldatavad, tuleb

väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

II

20. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka põhjusel, et Š.H. juhitud auto kiiruse

mõõtmiseks kasutati kiirusemõõturit Stalker Dual, mis ei vasta kehtivatele nõuetele.

20.1 Kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavus peab MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 nähtuvalt olema tõendatud. MõõteS §

5 lg 1 kohaselt on jälgitavuse tõendatuse üheks kriteeriumiks nõuetekohase mõõtevahendi kasutamine.

Kiirusemõõteseadmele esitatavad nõuded kehtestatakse majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.

detsembri 2006. a määruse nr 104 ?Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite

nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite

taatluskehtivusajad? § 3 lg-s 2, mille kohaselt peab turule lastav ja/või kasutusele võetav mõõtevahend olema

läbinud MõõteS § 7 lg-s 2 ja § 10 lg 1 p-des 1-4 sätestatud metroloogilise kontrolli. Konkreetse

mõõtevahendi metroloogilise kontrolli menetlused on esitatud määruse lisas 1. Lisa 1 p 8.2 kohaselt on

kiirusemõõtevahendile kohustuslik siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse

läbimine. Seega peab kiirusemõõteseadmel olema tüübikinnitus ja seade tuleb taadelda. MõõteS § 2 lg 1 p 33

kohaselt on tüübikinnitus pädev otsustus selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega

kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja

jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi.

20.2 Kiirusemõõtur Stalker Dual võimaldab sellele väljastatud tüübikinnituse kohaselt reaalses kasutuses

saavutada kiirustel üle 100 km/h mõõtetulemuse määramatuse +/- 7 km/h. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a eelviidatud määrusega nr 104 lisa 1 p 8.2 kohaselt peab

kiirusemõõteseadme parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmisel vastama mõõtja erialast pädevust

tõendavale tunnistusele. Lõuna Politseiprefektuurile väljastatud Eesti Akrediteerimiskeskuse erialase

pädevuse tunnistuse nr 132 lisa kohaselt on mõõtemääramatuse väärtuseks kiirustel 101-135 km/h antud +/-

4 km/h. Samasugune laiendmääramatuse väärtus nähtub ka politseipeadirektori käskkirjaga nr 189 kinnitatud

kiiruse mõõtmise metoodika p-st 9.

20.3 Kriminaalkolleegium osundab ka MõõteS § 9 lg 7 p-le 2, mille kohaselt ei pikendata siseriikliku

tüübikinnitustunnistuse

kehtivust,

kui

õigusaktiga

on

kehtestatud

mõõtevahendi

kehtivas

tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud metroloogilistest ja kasutusnõuetest rangemad nõuded. Majandus-

ja kommunikatsiooniministri eelviidatud määruse nr 104 lisa 1 p 8.2 kohaselt peab kiirusemõõteseadme

kasutamisel olema tagatud selle parim mõõtevõime vastavalt erialase pädevust tõendavale tunnistusele.

Erialase pädevuse tunnistuse kohaselt on laiendmääramatuseks kiirustel 101-135 km/h +/- 4 km/h. Seega on

kolleegiumi hinnangul õigusaktiga kehtestatud mõõtevahendile rangemad nõuded kui nähtuvad

tüübikinnitustunnistusest.

20.4 Tuleb nõustuda kassatsioonivastuses märgituga, et mõõteseaduse tähenduses eristatakse mõõtevahendile

esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse

määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut,

vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas

nii

seadmest,

keskkonnast

kui

kasutajast

tulenevaid

komponente

teatud

tõenäosustasemel.

Tüübikinnitustunnistuses sisalduv hinnang tähendab MõõteS § 2 lg 1 p-s 33 toodud määratluse kontekstis

otsustust selle kohta, et antud tüüpi seadme reaalsel kasutamisel võib määramatus kiiruste korral üle 100

km/h olla kuni +/- 7 km/h. Kuna arutataval juhul on tüübikinnitustunnistuses ette nähtud määramatus

suurem, kui seda lubab sõiduki kiiruse mõõtmiseks Lõuna Politseiprefektuurile väljastatud erialane pädevus,

siis leiab kriminaalkolleegium jätkuvalt, et sellise seadme kasutamisel saadud tõend ei ole usaldusväärne

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta 16. juuni 2008. a otsuses

väärteoasjas 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja 4. novembri 2008. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-58-08, p 9).

21. Kassaatori hinnangul ei ole Lõuna Politseiprefektuur pädev mõõtja, sest Eesti Akrediteerimiskeskuse

poolt on prefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistus tõenäosustasemel 95%, kuid väärteo

fikseerimise ajal kehtinud kiiruse mõõtmise metoodika kohaselt pidi selle toimingu täpsus olema

tõenäosustasemel 99%. Metoodikat muudeti pädevustunnistusega kooskõlas olevaks alles pärast käesolevas

asjas toimunud maakohtu istungit. Kassatsioonivastuses märgitakse, et politseipeadirektori 18. novembri

2005. a käskkirjas nr 189 on küll esitatud mõõtetulemuse laiendmääramatus tõenäosustasemel 99%, kuid et

legaalmetroloogias loetakse rahvusvaheliselt piisavalt usaldusväärseks mõõtmised tõenäosustasemel 95%,

siis on politsei mõõtmisalastes õigusaktides lähtunud just viimatimärgitud tõenäosustasemest. Seda on

erialase pädevuse tunnistust väljastades aktsepteerinud ka Eesti Akrediteerimiskeskus. MõõteS § 5 lg 1

kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab

kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast

mõõtemetoodikat. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt hinnatakse ja tõendatakse mõõtja erialast pädevust

akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel.

21.1 Kriminaalkolleegium märgib, et politseipeadirektoril on õigus anda käskkirju teenistusalastes

küsimustes, s.o asutuse sisemist töökorraldust, asutuse sisekorda ja teenistujate asutusesisest käitumist

puudutavates küsimustes. Asutusest väljapoole jäävatele isikutele õiguslikke tagajärgi kaasa toovate normide

andmise õigus tal aga puudub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas

3-1-1-121-05, p 8). Asjaolu, et politseipeadirektori käskkirja kohaselt nõuti mõõtmistulemuse usaldatavust

tasemel 99%, ei oma õiguslikku tähendust. MõõteS § 5 lg 1 p 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavuse üheks

kriteeriumiks see, et mõõtmist toimetab pädev mõõtja, ja sama paragrahvi lg 5 kohaselt hindab mõõtja

erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. Eesti Akrediteerimiskeskus on väljastanud Lõuna

Politseiprefektuurile pädevustunnistuse usaldatavustasemel 95%. Küsimus mõõtja pädevusest tõusetunuks

üksnes olukorras, kus politseipeadirektor kehtestanuks madalama usaldatavusstandardi, kui nägi ette kehtiv

akrediteering.

Samas pole siiski välistatud, et kohus arvestab kiirusemõõturi näidu usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas

seda, kas isik järgis mõõturi kasutamisel asjakohast metoodikat (vt ka kriminaalkolleegiumi analoogset

seisukohta 2. mai 2006. a otsuses väärteoasjas 3-1-1-16-06, p 12). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et

vaatamata eelviidatud käskkirjale oli Lõuna Politseiprefektuur pädev mõõtja.

III

22. Kaitsja on koos kassatsiooniga ning täiendavalt Riigikohtu istungil 2. detsembril 2009 esitanud taotlused

kaitsjatasu ja kaitseteenuse osutamiseks kantud kulude hüvitamiseks ühtekokku 32 660 krooni ja 40 sendi

suuruses summas. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

22.1 Õigusabi eest makstud tasuna taotleb kaitsja 25 214 krooni tasumist, milles sisaldub ka käibemaks.

VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse

menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse

alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna Lõuna Politseiprefektuuri rahastatakse riigieelarvest, siis

tuleb kaitsjale makstud tasu ja kuluhüvitised välja mõista riigieelarvest. Kaitsjale makstud tasu suuruse

mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust

kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas 3-1-1-104-09, p 15). Kolleegiumi hinnangul on arutatav väärteoasi

materiaalõiguslikult keskmise keerukusega. Asja arutamine on aga igas järgnevas menetlusetapis võrreldes

eelmisega paisunud ning puudutab lõppkokkuvõttes väga tehnilise õigusliku regulatsiooni hindamist, mille

mõistmist ei saa tavakodanikult ilma kvalifitseeritud nõustamiseta eeldada. Eelnevast tulenevalt on

kolleegiumi arvates Š.H. kaitsjale makstud tasu mõistliku suurusega.

22.2 Menetlusaluse isiku kantud õigusabikuludes sisaldub muuhulgas tasu kaitsja poolt kohtuistungitele

sõiduks kulutatud aja eest. Selle eest taotleb kaitsja ühtekokku 3 580 krooni väljamõistmist. Ühtlasi taotleb

kaitsja sõidukuluna 3 866 krooni ja 40 sendi väljamõistmist. Š.H. kaitsja esitas Harju Maakohtule taotluse

väärteoasja menetlusalluvuse muutmiseks, kuid taotlus jäeti menetlusökonoomiale viidates rahuldamata.

Sellest tingituna pidi kaitsja, kelle tegevuskoht asub Tallinnas õigusteenuse osutamisel sõitma kahel korral

maakohtu istungile Tartusse. Lisaks pidi kaitsja Tartus osalema kahel Riigikohtu istungil. Seetõttu tuleb

kriminaalkolleegiumi hinnangul menetlusalusele isikule hüvitada ka nimetatud summad.

23. Eelnevale tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 30. märtsi 2009. a otsuse ja lõpetab väärteoasjas väärteomenetluse

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kolleegium rahuldab kaitsja kassatsiooni ja taotlused kaitsjatasu ning

kaitseteenuse osutamiseks kantud kulude hüvitamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Priit Pikamäe