3-3-1-79-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-79-09

Otsuse kuupäev

27. jaanuar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Olga Skvortsova kaebus Harku Vallavolikogu 22. mai 2008. a

otsuste nr 57 ja nr 58 tühistamise ning vallavolikogu

detailplaneeringute algatamiseks kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

08-1296

Menetluse alus Riigikohtus

Olga Skvortsova kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Olga Skvortsova kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai

2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1296 muutmata.

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavolikogu keeldus 22. mai 2008. a otsusega nr 57 detailplaneeringu koostamise

algatamisest Suurupi külas Merekindluse IV maaüksusel. Otsuse põhjenduste kohaselt on Olga

Skvortsova esitanud detailplaneeringu algatamise taotluse kinnistu jagamiseks metsamaa,

transpordimaa ja elamumaa kruntideks ning ehitusõiguse määramiseks elamute rajamiseks. Kinnistu

pindala on 21,28 ha ja sihtotstarve maatulundusmaa, millest 20,35 ha moodustab metsamaa. Kinnistu

on hoonestamata ja kaetud metsaga. Kinnistu asub täies ulatuses hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas.

Elamute rajamine võib oluliselt mõjutada rohevõrgustiku piirkondliku tähtsusega tuumala toimimist,

mis võib kaasa tuua elupaikade hävimise ja seada ohtu rohevõrgustiku funktsioneerimise.

Koostamisel oleva üldplaneeringu kohaselt paikneb kinnistu rohekoridoris.

2. Harku Vallavolikogu keeldus 22. mai 2008. a otsusega nr 58 detailplaneeringu koostamise

algatamisest Suurupi külas Merekindluse V kinnistu osas. Otsuse põhjenduste kohaselt on Olga

Skvortsova esitanud detailplaneeringu algatamise taotluse kinnistu jagamiseks metsamaa,

transpordimaa ja elamumaa kruntideks ning ehitusõiguse määramiseks elamute rajamiseks. Kinnistu

pindala on 4,24 ha, millest 4,09 ha moodustab metsamaa. Kinnistu on hoonestamata ja kaetud

metsaga. Valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt asub kinnistu piirkonnas, kus hoonestuse rajamist

pole ette nähtud. Detailplaneeringu algatamisega tehti ettepanek üldplaneeringu muutmiseks, kuid

taotlusest ei selgu üldplaneeringu muutmise põhjendatud vajadus ning ka vald ei näe sellist vajadust.

Metsade säilitamine on oluline küsimus täisväärtusliku elukeskkonna kujundamisel.

3. Olga Skvortsova esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse Harku Vallavolikogu 22. mai 2008. a

korralduste nr 57 ja 58 õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõudes. 7. juuli 2008. a kaebuse

täienduses muutis kaebaja oma taotlust ja kaebuse taotlustena käsitles vaidlustatud otsuste

tühistamise nõuet ning vallavolikogu detailplaneeringu algatamiseks kohustamise nõuet. Tallinna

Halduskohtu 8. juuli 2008. a määrusega haldusasjas nr 3-08-2008 tõlgendas kohus kaebaja muudetud

taotlust ettekirjutuse tegemise nõudena lahendada asi uuesti.

Kaebuse väidete kohaselt ei ole vaidlustatud otsused põhjendatud. Nende vastuvõtmisel ei ole

arvestatud kaebuse esitaja huvidega ning planeeringu algatamine ei oleks vastuolus kehtiva õigusega

ega ka avaliku huviga. Vastustaja on otsuste vastuvõtmisel rikkunud proportsionaalsuse ja

kaalutlemise põhimõtteid ning õiguspärase ootuse printsiipi. Kaebuses leitakse, et vastustaja ei ole

kaalunud positiivseid sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke mõjusid, mis tuleneksid

detailplaneeringutest; puuduvad õiguslikud alused detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks;

kohaldada ei saa Harku valla 1996. a kehtinud üldplaneeringut ning valla uus üldplaneering puudub;

kinnistutel paiknevad metsad ei ole hoiu- ja kaitsemetsaks tunnistatud metsaseaduse alusel ja korras;

taotletava planeeringu kohaselt jääks 90% metsast alles ja seega pole asjakohased põhjendused seoses

kinnistute paiknemisega rohekoridoris, pealegi kinnistu Merekindlus V sinna ei kuulu; vastustaja on

oma 22. märtsi 2006. a vastuskirjas selgitanud, et aktsepteeritav on hoonestamata maa puhul

eluasemekoha rajamine hajaasustuse tingimustel suurusega vähemalt kaks hektarit.

4. Harku Vallavolikogu leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleks jätta rahuldamata ning kaebajalt

tuleks välja mõista menetluskulud. Vastustaja väitel vaidlustatud aktid on motiveeritud ning

kontrollitavad. Otsused tuginevad kehtivale valla üldplaneeringule, Harju maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringule "Asustuste ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused". Viimase kohaselt on

tegemist rohevõrgustiku aladega. Kaebusega hõlmatud kinnistud ei ole mõeldud

kinnisvaraarenduseks, mis tuleneb ka 1996. aasta üldplaneeringust. Sellel alal hoonestuse rajamist,

veel vähem ulatuslikku kinnisvaraarendust pole ette nähtud. Kaebaja taotlusest ei nähtu põhjendatud

vajadus kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Harku valla ehitusmääruse (30. november 2006, määrus

nr 23) § 5 lg 10 p 3 ja p 5 kohaselt võib vallavolikogu keelduda detailplaneeringu algatamisest, kui

algatamise ettepanek on vastuolus üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga ning muudel juhtudel,

lähtudes avalikust huvist. Vastustaja leiab, et 1996. a kehtestatud Harku valla üldplaneering on kehtiv,

seda pole kunagi kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust on korduvalt kinnitatud ka kohtupraktikas.

Ekslik on kaebaja väide õiguspärase ootuse rikkumisest. Kaebaja poolt osundatud 23. märtsi 2006. a

kirjast nähtub võimalus kinnistu omanikule isiklikuks tarbeks eluasemekoha rajamiseks, mitte aga

kinnisvaraarenduseks detailplaneeringu algatamise taotluse tähenduses.

Vastuse kohaselt puudub vaidlus, et asjassepuutuvate kinnistute puhul on tegemist hoonestamata

maatulundusmaaga, mis on senini peamiselt metsaga kaetud ning ette nähtud põllumajandussaaduste

tootmiseks ja metsakasvatuseks. Maatulundusmaa omanik ei saa eeldada, et võib seda maad

kehtestatud sihtotstarbe vastaselt kasutada või nõuda sihtotstarbe muutmist. Sellise maa omandamine

toimus kaebaja riisikol. Väärad on kaebaja väited, et vaidlustatud otsused saavad rikkuda omaniku PS

§-s 32 sätestatud õigust oma vara parimal viisil kasutamiseks. Kaebaja saab maad kasutada vastavalt

selle sihtotstarbele.

5. Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt:

1) kaebajal oli kinnistuid omandades teada maa sihtotstarve ning tal ei saanud olla õiguslikku ootust,

et nende otstarvet muudetakse; kohtule ei ole esitatud andmeid, mis võimaldaksid kindlaks teha, et

vallavalitsus oleks tegutsenud vastuoluliselt ning lubanud kinnisvaraarendust taotletavatel

tingimustel;

2) vallavolikogu viitab õigustatult, et ta ei ole kohustatud muutma kinnisasja maakasutust ja

ehitusõigust ning lähtub kehtivast üldplaneeringust; oluline on tagada kogu valla säästva ja

tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtete järgimine;

3) volikogu oli kohustatud arvestama maakonna üldplaneeringu teemaplaneeringus sätestatuga;

maakonnaplaneeringus olevaid rohevõrgustiku piire ei saa muuta detailplaneeringuga, vaid

maakonnaplaneeringut saab muuta põhjendatud vajadusel üldplaneeringuga; selline põhjendatud

vajadus ei ole tõendatud ega sisaldunud ka kaebaja taotluses; kaebaja ei soovi rajada eluasemekohta,

vaid soovib kinnistuid kasutada kinnisvaraarenduslikus ettevõtluses;

4) kohus ei nõustu väitega, et kaevatavad haldusaktid ei sisalda motivatsiooni; kaebaja on aru saanud

mõlema haldusakti põhjendustest, aktides on viidatud ka asjassepuutuvatele muudele dokumentidele;

kaevatavad haldusaktid on kontrollitavad;

5) puuduvad kaalutlusvead, mis tooksid kaasa haldusaktide tühistamise, otsused on kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega.

6. Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2008. a otsuse peale esitas O. Skvortsova 24. oktoobril 2008

esindajate Mikk Lõhmuse ja Vadim Filimonovi kaudu ning 29. oktoobril 2008 esindaja Veljo Viioli

vahendusel apellatsioonkaebused, milles taotles eelnimetatud otsuse tühistamist ning uue otsuse

tegemist, millega tühistada Harku Vallavolikogu 22. mai 2008. a otsused nr 57 ja 58 ning kohustada

Harku Vallavolikogu algatama Olga Skvortsova taotletud detailplaneeringuid. Tallinna

Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2008. a määrusega ning 27. jaanuari 2009. a määrusega võeti

apellatsioonkaebused menetlusse. Apellatsioonkaebuste põhjendused on sisuliselt ühtelangevad.

Apellatsioonkaebuste kohaselt on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud

materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele. Apellatsioonkaebuste väidete

kohaselt:

1) kohtu poolt tuvastatu ei vasta asjas kogutud tõenditele, sealhulgas on ekslik väide, et Merekindlus

IV kinnistu jääb täies ulatuses hoiu- ja kaitsemetsade piirkonda; Merekindlus V kinnistu jääb

tervikuna väljapoole 1996. a üldplaneeringu nn hoiu- ja kaitsemetsa;

2) asjaolu, et kehtiva üldplaneeringu kohaselt jäävad apellandi kinnistud n-ö rohelisele alale, ei

tähenda veel, et arendustegevus oleks seal välistatud; 1996. a üldplaneeringu alusel teatud

territooriumide hoiu- ja kaitsemetsadena tähistamine ei tähenda, et seal kehtiksid samad piirangud

nagu hoiu- ja kaitsemetsades hiljem jõustunud metsaseaduse tähenduses;

3) teemaplaneeringust tulenevalt saab detailplaneeringuga määrata, millisel eesmärgil apellant

kasutab kümmet protsenti oma kinnistust; teemaplaneeringu kohaselt looduslike alade osatähtsus

tugialas ei tohi langeda alla 90%;

4) kohtuotsus on vastuolus PS §-dega 31 ja 32; isikul, kelle omandiõigust ja ettevõtlusvabadust

detailplaneering või selle puudumine kitsendab, on igal juhul õigus nõuda detailplaneeringu

koostamise algatamist; isegi juhul, kui kohalikul omavalitsusel oleks õigus otsustada

detailplaneeringu algatamine kaalutlusõiguse alusel, siis seda õigust ei ole tal juhul, kui

detailplaneeringu koostamise algatamist taotleb isik, kelle seadusega kaitstud õigusi taotletav

detailplaneering puudutab;

5) kohtuotsus on vastuolus KOKS §-ga 33; kui üldplaneering kitsendab apellandi õigusi, siis on tal

õigus nõuda üldplaneeringu muutmist mitte PlanS § 9 lg 7, vaid KOKS § 33 lg 1 alusel;

6) kohus on rikkunud HMS § 15 nõudeid; haldusmenetluse algatamisest on võimalik keelduda vaid

menetluslikel kaalutlustel ning üksnes siis, kui avalduse puudused ei ole kõrvaldatavad või pole

tähtajaks kõrvaldatud;

7) kohus on rikkunud HMS § 4 lg 2 nõudeid ning proportsionaalsuse põhimõtet; kohalik omavalitsus

ei tohi keelduda detailplaneeringu koostamise algatamisest, kui detailplaneeringu koostamise

ettepanekus sisalduv alternatiiv pole mingil põhjusel aktsepteeritav.

7. Harku Vallavolikogu pidas apellatsioonkaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu. Vastustaja leidis,

et vaidlus puudub selles, et Merekindlus IV kinnistu paikneb hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas, samuti

rohevõrgustiku tuumala ning selle kinnistu pindalast moodustab metsamaa 96%. Apellandi väited, et

nimetatud kinnistu jääb vähemalt 39% ulatuses väljapoole üldplaneeringu funktsionaalse

tsoneerimise skeemil roheliseks märgitud ala, on eksitavad ja asjassepuutumatud. Kohus ei ole teinud

järeldusi, mis ei vastaks kogutud tõenditele. Vallavolikogu 22. mai 2008 .a otsus nr 57 on

põhjendatud ja arusaadav. Vallavolikogu võib keelduda detailplaneeringu algatamisest, kui algatamise

ettepanek on vastuolus valla üldplaneeringuga ning samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikest

huvidest. Merekindlus IV ja Merekindlus V kinnistud asuvad alal, kus kehtiva üldplaneeringuga ei

ole ette nähtud hoonestuse rajamist, veelgi vähem kinnisvaraarendust.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus halduskohtu otsuse seisukohtadega ega

pidanud vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis kohus järgmist:

1) kaebaja viide KOKS § 33 lg-le 1, mis annab igaühele õiguse taotleda kohaliku omavalitsusorgani

volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud aktidesse muudatuste tegemist või nende

tühistamist, kui nendega on seadusevastaselt kitsendatud tema õigusi, ei ole käesolevas asjas

asjakohane, sest kaebaja taotles planeerimisseaduse alusel detailplaneeringu alustamist; kohaliku

omavalitsuse õigus keelduda planeeringu algatamisest tuleneb muu hulgas ka haldusmenetluse

eesmärgipärasuse nõudest; haldusmenetluse läbiviimine oleks ebaotstarbekas, kui on ette teada, et see

ei saa viia soovitud tulemusele;

2) vaidlustatud otsuse andmisel on vastustaja diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi

asjaolusid ja huve ning kaalumine on olnud mõistlik; otsustes on ära näidatud asjassepuutuvad

faktilised ja õiguslikud asjaolud ning arusaadavalt põhjendatud, et need kogumis tingisid otsuse jätta

taotletud detailplaneering algatamata;

3) kaebajale kuuluvad kõnealused kinnistud asuvad valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt piirkonnas,

kus hoonestuse rajamist pole ette nähtud; vallavalitsus on selgitanud, et üldplaneeringuga oleks

kooskõlas kaebajale kuuluvale kinnistule isiklikuks tarbeks eluaseme koha rajamine, kuid mitte

kinnisvaraarendus; üldplaneeringuga on ala kasutamise üldine eesmärk kindlaks määratud ning isiku

risk oli kinnisasja omandamisel, et kinnistuid ei saa kasutada muul otstarbel kui üldplaneeringus

ettenähtud juhtfunktsioonil;

4) detailplaneeringu algatamise avalduse esitamise eelsed võimalikud kooskõlastused ei tekitanud ega

saanud tekitada kaitstavat usaldust ega anda lootust teatud kindlaks lõpptulemuseks isegi juhul, kui

need oleks antud detailplaneeringu menetluse käigus;

5) olukorras, kus kinnisasja omanik on esitanud taotluse detailplaneeringu algatamiseks taotluses

näidatud hoonete püstitamiseks, ei ole volikogu kohustatud detailplaneeringut algatama muu

otstarbega või oluliselt teistsugust lahendust ette nägema; haldusorgan ei pea läbi viima

planeerimismenetlust, mis taotluse esitaja soove eiravad;

6) kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingud

tegemata õigusevastaselt; käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei ole tegemist olukorraga, kus

isegi vaidlustatud aktide õigusvastasuse korral kohalikul omavalitsusel puuduks kaalutlusruum ning

tuleks igal juhul algatada detailplaneering; seetõttu oleks halduskohtul ka haldusaktide tühistamise

korral võimalik üksnes kohustada haldusorganit kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama, mitte aga

planeeringut algatama.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsuse peale esitas Olga Skvortsova kassatsioonkaebuse.

Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale

kohtule või alternatiivina Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2008. a otsuse ning Tallinna

Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada

kassaatori kaebus Harku Vallavolikogu 22. mai 2008. a otsuste nr 57 ja 58 tühistamise ning

kohustamise nõudes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohtuotsus on vastuolus KOKS § 33 lg-ga 1, mille kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult

või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktides muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui

nendega on seadusevastaselt kitsendatud tema õigusi; see säte ei anna kohalikule omavalitsusele

võimalust kaaluda, kas taotlus sisuliselt läbi vaadata või mitte;

2) vaidlustatud otsused ei ole põhjendatud ega motiveeritud; nende vastuvõtmisel ei ole arvestatud

kaebaja huvidega, planeeringu algatamine ei ole vastuolus õigusnormidega ega avaliku huviga;

otsuste vastuvõtmisel on rikutud proportsionaalsuse ja kaalumise põhimõtteid;

3) millegagi ei ole tuvastatud, et rohevõrgustik detailplaneeringu tingimustel ei funktsioneeriks;

planeeringu algatamine ei kujuta mingit ohtu looduskeskkonnale, detailplaneeringu algatamise

järgselt on võimalik läbi viia keskkonnamõjude hindamine;

4) kassaatorile on arusaamatu, miks tema taotlus rahuldamata jäeti ning mida sealjuures kaaluti,

sellega on rikutud HKMS § 25 lg 2, TsMS § 442 lg 8 nõudeid, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni;

5) haldusakti aluseks olevate faktiliste asjaolude puudumine või ebaõige kajastamine on oluline

menetlusviga, mis tingib otsuste tühistamise HMS § 58 alusel;

6) planeeringu algatamisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et planeeringuala asub vananenud

ja sisuliselt mittearvestatava üldplaneeringu kohaselt mingis piirkonnas;

7) ekslik on järeldus, et vallaametnike poolt taotletavate detailplaneeringute eelnev heakskiit ei loo

kaitstavat usaldust ja õiguspärast ootust.

11. Harku Vallavolikogu vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu.

Vastustaja loeb kassaatori väited kohtu poolt materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse

normide rikkumise kohta paljasõnalisteks. Kassaator jätab tähelepanuta, et Riigikohus ei tuvasta

faktilisi asjaolusid. Väited, et kohtu poolt tuvastatud asjaolud ei vasta faktilistele asjaoludele, on ka

sisuliselt ekslikud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Detailplaneeringu algatamise taotlusest nähtuvalt oli kaebaja eesmärgiks kinnistute maa-ala

kruntideks jaotamine koos maakasutuse sihtotstarbe muutmisega selleks, et kinnistud hoonestada.

Vaidlus puudub selles, et kinnistute soetamise ja planeeringutaotluse esitamise ajal oli tegemist

maatulundusmaaga. Maatulundusmaa on põllumajanduslikuks tootmiseks või metsakasvatamiseks

kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Kaebaja taotluse kohaselt

kavandas ta kinnisvaraarendust, milleks oli õigusaktidest tulenevalt vajalik sihtotstarbe muutmine.

Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määrusega nr 155 vastu võetud Katastriüksuse sihtotsarvete

liigid ja nende määramise korra § 2 kohaselt kohalik omavalitsus määrab või muudab sihtotstarbe

kinnisasja omaniku taotluse alusel, kusjuures kohalik omavalitsus peab määrama selle otstarbe, mis

vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele.

Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik

omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Vaidlus puudub ka selles,

et planeerimisseaduse § 3 lg 2 p 3 kohaselt oli detailplaneeringu koostamine kohustuslik.

13. Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise

ettepaneku. Sellise ettepaneku menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus, kuid samas ei kaasne

ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu menetlemise algatamine kohaliku omavalitsuse

poolt. Osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka

keelduda.

Planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ei ole ammendavalt sätestatud. Üld- ja

detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid

ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja

ehitustegevusele. Nimetatud tegevuses on kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalutlusruum.

Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad muu hulgas

maakonna ja valla üldplaneeringutes, kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne

õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist, kuid nagu on rõhutanud kolleegium

oma 6. novembri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-02, on isik õigustatud nõudma oma

subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. Harku

Vallavolikogu 30. novembri 2006. a määrusega nr 23 kinnitatud Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 10

kohaselt võib detailplaneeringu algatamisest keelduda ka siis, kui algatamise ettepanek on vastuolus

valla või selle osa üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga või kaasneb oluline keskkonnamõju,

samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikust huvist. Kolleegium märgib, et üldplaneeringus fikseeritud

keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks

asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka

detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel.

14. Kassaator on leidnud, et tema taotlus rajaneb omandi põhiõigusel ja ettevõtlusvabadusel ning

detailplaneeringu algatamisest keeldumine on vastuolus PS §-des 31 ja 32 sätestatuga. Kolleegium

möönab, et detailplaneeringu algatamisest keeldumine võib riivata eelnimetatud õigusi ja vabadusi.

Kolleegium nõustub aga kohtute seisukohaga, et selline riive tugineb õiguslikule alusele ning kohtute

tuvastatud asjaoludel ei riku see ka ühetaolise kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Kolleegium märgib, et planeeringuala maakasutuse üldpõhimõtted, mis tulenevad maakonna

üldplaneeringust ning valla kehtivast 1996. a üldplaneeringust, ei näe nimetatud kinnistute maa-alal

ette kinnisvaraarendust, vaid seavad tingimusi, mis tagavad metsaala säilimist ja rohelise võrgustiku

toimimist. Planeeringutes kehtestatud eelnimetatud tingimused väljendavad vaieldamatult avalikku

huvi. Käesolevas asjas on kohalik omavalitsus ja kohtud seisukohal, et taotletava detailplaneeringu

elluviimine eeldaks üldplaneeringute muutmist. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral

sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kolleegium on 19. aprilli 2007. a otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-12-07 rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on vaid erandlikult

võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral.

Selles asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu

erandlikku muutmist.

Kolleegium rõhutab, et menetlusosalistele ning kohtule teada olev asjaolu, et taotluse lahendamise

ajal oli ning jätkuvalt kuni käesoleva ajani on menetluses valla uus üldplaneering, mis võib muuta

kehtestatud piiranguid, ei oma taotluste lahendamisel tehtud otsuste õiguspärasuse hindamisel

tähendust.

15. Kassaator tugineb oma seisukohtades ka õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetele.

Kohtud on tuvastanud, et detailplaneeringu algatamise taotlusele eelnenud vallaametnike tegevus ei

loonud õiguspärast ootust, et esitatud taotluse alusel detailplaneering ka algatatakse.

Kassatsioonkaebuse lahendamisel ei hinda kolleegium faktilisi asjaolusid. Kolleegium rõhutab, et

õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei

muudeta.

16. Ekslik on kassaatori väide, et detailplaneeringu algatamise kohustus tuleneb KOKS § 33 lg-st 1,

mis annab igaühele õiguse taotleda kohaliku omavalitsuse volikogult või valitsuselt nende poolt

vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on

seadusevastaselt kitsendatud isiku õigusi. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et valla üldplaneering

kitsendaks isiku õigusi seadusevastaselt. Samas tuleb silmas pidada, et isiku konkreetne taotlus on

suunatud detailplaneeringu algatamisele ja selle lahendamine toimub vastavalt planeerimisseaduse

sätetele. Seetõttu ei ole KOKS § 33 lg 1 selles vaidluses kohaldamisele kuuluv säte.

17. Kolleegium nõustub kohtutega, et vaidlustatud aktid on põhjendatud ning adressaat pidi aru

saama, millistel põhjustel detailplaneeringu algatamisest keelduti. Kassatsioonkaebuse väited ei anna

eelnevast tulenevalt alust ümber hinnata ka kohtute seisukohta kaalutlusõiguse rikkumise puudumise

kohta. Kolleegium nõustub kohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Samuti

puuduvad kohtumenetlusõiguse rikkumised, mis kassatsioonkaebuse väidetel tingiksid kohtulahendi

tühistamise.

18. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. O. Skvortsova on esitanud taotluse kantud

menetluskulude väljamõistmiseks. Kuivõrd O. Skvortsova kaebus jääb rahuldamata, puudub alus

selle taotluse rahuldamiseks.

Menetluskulude väljamõistmiseks on esitanud taotluse ka Harku Vallavolikogu, kes taotleb osutatud

õigusabiga seonduvate menetluskulude 15 546,50 krooni väljamõistmist kassaatorilt. Kolleegium

leiab, et nimetatud taotlus ei kuulu rahuldamisele. Planeeringute menetlemine kujutab endast

kohalike omavalitsusüksuste üht põhitegevust. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud

advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kolleegium tugineb siinjuures oma

varasemale kohtupraktikale (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-24-

07; 6. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-52-07; 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08;

17. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-16-09)ega pea vajalikuks seda muuta. Eelnevast tulenevalt ja

juhindudes HKMS § 92 lg-st 10, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kautsjon tuleb arvata

riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld