3-2-1-160-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-160-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. jaanuar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Alexander Sinotovi hagi Intertakso OÜ vastu töötasu ja

lõpparve saamiseks ning kohustamaks kostjat väljastama

tööraamatut

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-4700

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Intertakso OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

36 399 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Alexander Sinotov (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Intertakso OÜ (registrikood 11332337), esindaja

vandeadvokaat Piret Blankin

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2009. a otsuse tsiviilasjas nr 2-08-4700

resolutsioon muutmata. Muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alexander Sinotov (edaspidi hageja) esitas 8. veebruaril 2008 Harju Maakohtule hagiavalduse

Intertakso OÜ (edaspidi kostja) vastu töötasu ja lõpparve saamiseks ning tööraamatu väljastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 18. oktoobril 2007 töövaidluskomisjoni avaldusega, milles

palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 7544 krooni ja hüvitis kasutamata puhkuse eest

599 krooni ning kohustada kostjat tagastama hagejale tööraamat ja mõista kostjalt välja hüvitis

tööraamatu väljastamisega viivitamise eest. Töövaidluskomisjon lõpetas menetluse individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 15 lg 1 p 4 alusel. Kuna poolte vahel ei ole töölepingulist

suhet, ei ole töövaidluskomisjonil pädevust lahendada hageja avaldust.

Hageja töötas alates 11. augustist 2007 töölepingu alusel kostja juures taksojuhina töötasuga

3600 krooni kuus. Tööle asumisel nõudis kostja hagejalt tööraamatut ning isikut tõendavate

dokumentide ärakirju. 12. oktoobril 2007 teatas kostja hagejale, et lõpetab töölepingu. Töölepingu

lõpetamise põhjustest hagejat ei teavitatud. Kostja ei maksnud hagejale töötamise ajal, s.o

11. augustist 2007 kuni 12. oktoobrini 2007 palka. Samuti ei maksnud kostja töölepingu lõpetamisel

hagejale lõpparvet ega tagastanud tööraamatut. Hageja palus mõista kostjalt välja lõpparve

7799 krooni, sh saamata palga 7200 krooni ja hüvitise kasutamata puhkuse eest 599 krooni, ning

hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 3600 krooni ja kohustada kostjat viie tööpäeva jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist väljastama hagejale tööraamatu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja ei töötanud kostja juures töölepingu alusel. Pooled vormistasid

hageja soovil 11. augusti 2007. a läbirääkimistel töölepingu, et varjata töövõtulepingut. Tööleping

vormistati üksnes selleks, et hageja saaks Tallinna Transpordiametilt loa osutada taksoteenuse.

Lepingute sõlmimise päeval ei olnud hagejal kostjale luba ette näidata. Hageja veenis kostjat, et ta

saab loa, ja palus anda tööd taksojuhina. Hageja kinnitas, et ta on füüsilisest isikust ettevõtja ja võib

töötada töövõtulepingu alusel. Töösuhte puudumist kinnitavad hageja esitatud lepingud, millest

nähtub, et töölepingu vormistamise päeval allkirjastatud lepingu lisaga on pooled tühistanud

töölepingu p 5, mis on töölepingu kohustuslik tingimus töölepingu seaduse (TLS) § 26 p 6 järgi.

Lepingu lisas leppisid pooled kokku, et hageja ei saa palka tehtud töö eest ning tal ei ole õigust

tasulisele puhkusele. Kokkuleppe kohaselt rentis hageja kostjalt sõiduautot ja kohustus maksma selle

eest renti 250 krooni päevas. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis tööraamatu kostjale töösuhte

loomise eesmärgil.

3. Harju Maakohus jättis 22. mai 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et pooled olid TLS §-le 1 vastavas töösuhtes. Pooled

allkirjastasid 11. augustil 2007 taksojuhi lepingu, mille sisu vastab TLS § 26 lg-s 1 loetletud

töölepingu tingimustele. Samal päeval allkirjastasid pooled ka töölepingu lisatingimused, mille

kohaselt ei maksta hagejale palka töö ega puhkuse eest. Hageja rendib kostjalt autot ja maksab selle

eest renti 250 krooni. Samas lisas on pooled kokku leppinud, et kui hageja renti ei maksa, on kostjal

õigus lõpetada leping ja hagejal on kohustus auto tagastada. Töölepingu lisaga on pooled seega

välistanud mitmete töölepingule (töösuhtele) omaste tingimuste laienemise õigussuhtele (TLS § 26

lg 1 p 6 ja p 8). Töölepinguna vormistatud leping koos selle lisadega on käsundusleping

(VÕS 35. ptk). Lisaks sõlmisid pooled 11. augustil 2007 määramata tähtajaks sõiduauto

kasutusvalduse lepingu, mis on käsitatav rendilepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 tähenduses.

Sellele viitab ka poolte 11. augustil 2007 sõlmitud taksojuhi leping.

Pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu või teiste tehingute varjamiseks. Varjatud tehingule tuleb

kooskõlas TLS §-ga 9 kohaldada selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas

pidasid. Seega kohalduvad asjas võlaõigusseaduse sätted.

Asjakohased ei ole hageja väited, et ta ei mõistnud lepinguid ja lisasid allkirjastades nende sisu

ebapiisava eesti keele oskuse tõttu. Dokumentide allkirjastamisega väljendas hageja enda tahet.

Tsiviilkäibe kindluse tagamise vajadusest lähtuvalt tuleb eeldada tahteavalduse vastavust selle tegija

tegelikule tahtele vähemalt seni kuni tehingut ei ole tühistatud eksimuse, pettuse vms tõttu. Lisaks ei

oleks hagejal eesti keele oskuseta võimalik taksoveoteenuse osutamisega Tallinnas eeldatavalt

tegeleda.

Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui

väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Praegusel juhul on tõendatud, et pooled soovisid sõlmida muu kui töölepingu. Kohtule teadaolevalt

tegutsevad taksojuhid tavapäraselt füüsilisest isikust ettevõtjatena ning töölepinguid sõlmitakse

erandjuhtudel.

Hageja esitatud kviitung 1250 krooni tasumise kohta kostja kassasse ei tõenda, et kostja võttis

hagejalt päevakassa vastu. Kviitungil puuduvad arusaadavad märked 1250 krooni tasumise aluse

kohta. Töösuhte olemasolu ei tõenda ka kostja kiri, millel on käsikirjaline märge selle kohta, et hageja

tööraamat on kostja juures. Ainuüksi sellest, et hageja tööraamat võis asuda kostja valduses, ei saa

järeldada töösuhte olemasolu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja leidis, et maakohus kohaldas valesti TLS § 8 ja 9. Pooled ei vaielnud töölepingu olemuse üle.

Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja töötas kostja juures. Hageja ei teinud midagi selleks, et

varjata töölepinguga teist tehingut. Maakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et hageja varjas

töölepinguga sõiduauto rendilepingut ja sõiduauto kasutamine ei võinud olla töösuhte koostisosaks.

Maakohus jättis alusetult tähelepanuta TLS §-s 17 sätestatu, mille kohaselt sätete vastuolu korral

kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam. Maakohus ei ole märkinud, millistel tõenditel

rajanevad tema järeldused.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. septembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus hagiavalduses toodud asjaolude ja kohtule

esitatud tõendite alusel ebaõigesti, et pooled ei olnud töösuhtes. Hageja on nii töövaidluskomisjonile

esitatud avalduses kui ka hagiavalduses kinnitanud, et ta soovis sõlmida kostjaga töölepingut. Hageja

väitel pöördus ta kostja poole ajalehekuulutuse alusel, milles kostja otsis tööle taksojuhti. Pooled on

ühel meelel selles, et Tallinnas saab taksojuhina töötada üksnes litsentsi alusel, mis väljastatakse

isikule, kes töötab töölepingu alusel või osutab teenust füüsilisest isikust ettevõtjana. Pooled ei vaidle

ka selle üle, et hageja ei ole vormistanud ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks. Seega sai hageja

töötada kostja juures taksojuhina üksnes töölepingu alusel. Vastasel korral ei oleks talle litsentsi

antud.

Pooled sõlmisid 11. augustil 2007 töölepingu, mis vastab TLS § 26 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Selle lepingu alusel väljastati hagejale ka litsents taksojuhina töötamiseks. Kostja vastuväide, mille

kohaselt sõlmiti töölepinguid taksojuhtidega harva, ei muuda töölepingu sõlmimist hagejaga

olematuks. Kostja on sõlminud ka teiste isikutega töölepinguid taksojuhina töötamiseks. Praegusel

juhul on ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu, sest vastasel juhul ei oleks hageja saanud taksojuhina

töötada. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Töölepingu sõlmimist tõendab ka kostja 18. oktoobri

2007. a kiri, milles kostja tugineb just töölepingust tulenevale töösuhtele. Hageja väiteid tõendab ka

kostja kiri, milles kinnitatakse, et hageja tööraamat asub kostja juures. Maakohus on põhjendamatult

leidnud, et need tõendid ei tõenda töösuhte olemasolu. Kostja ei ole neid tõendeid ümber lükanud,

vaid on esitanud üksnes paljasõnalisi vastuväiteid.

Asjaolu, et 11. augustil 2007 sõlmiti hagejaga ka töölepingu lisatingimused, ei muuda töölepingut

olematuks. Maakohus pidi hindama, kas hagejaga sõlmitud lisatingimused olid kooskõlas sel ajal

kehtinud töölepingu seadusega. Nimetatud lisatingimustes leppisid pooled kokku, et hageja ei saa

palka töö ega puhkuse eest, rendib kostja autot ja maksab renti. TLS § 15 kohaselt on töötaja jaoks

seaduses ettenähtust halvemad töölepingu tingimused kehtetud. Kokkulepe, mille kohaselt hageja ei

saa tehtud töö eest palka ega puhkusetasu, on töötaja jaoks halvem seaduses ettenähtust ning seetõttu

tühine.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma hinnangu hageja rahalistele nõuetele. Kuivõrd

maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, on osaliselt teinud seda valesti

ega andnud hinnangut osale tõenditele, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus.

Kostja arvates tuvastas ringkonnakohus valesti, et pooled olid töölepingulises suhtes. Pooled sõlmisid

samal ajal mitmes dokumendis sisalduva töövõtulepingu. Tööleping sõlmiti üksnes eesmärgil, et

hageja saaks selle esitada taksoteenuse osutamiseks vajaliku litsentsi taotlemiseks. Tegelikult

soovisid pooled töövõtulepingulist suhet. Selleks sõlmiti koos töölepinguga samal päeval auto

kasutusvalduse leping ja lisatingimused, mille kohaselt ei saa hageja palka ega puhkusetasu ning

maksab kostjale auto kasutamise eest renti. Töösuhtes ei saa töötaja olla kohustatud tasuma

tööandjale tasu töövahendi kasutamise eest. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kasutusvalduse

lepingu p 4 alusel tegutses hageja taksoveo teenuse osutamisel suures osas iseseisvalt, sh teenis ise

autoga tulu ega allunud kostja juhtimisele ja kontrollile. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus

lisatingimustes sätestatuga, mille kohaselt vastutab hageja auto kasutamise ajal auto korrasoleku eest,

järgib kindlustuspoliisi ja tasub ise põhiomavastutusmakse.

Ringkonnakohus andis ebaõige hinnangu poolte tahtele lepingu sõlmimisel ja jättis arvestamata

TLS §-s 9 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 89 sätestatu. Asjaolu, et poolte ühine tahe oli

sõlmida töövõtuleping ja tööleping sõlmiti töövõtulepingu varjamiseks, kinnitavad lisatingimused ja

kasutusvalduse leping, samuti poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist. Hagejale ei makstud palka

ega lõpparvet, talle ei esitatud nõudeid töö tegemise tingimuste ja korra kohta. Pooled ei ole neid

tehinguid tühistanud, mistõttu tuleb eeldada, et need vastavad poolte ühisele tahtele. Kui hageja

leidis, et ta sõlmis lepingud enda tahte vastaselt, oleks ta pidanud taotlema nende tühistamist mõnel

tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS §-

s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, sest ei hinnanud mõlema poole tegelikku ühist tahet.

Rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p-s 2 ja lg-s 4 sätestatut, rajas

ringkonnakohus otsuse ajaleheväljavõttele, milles oli avaldatud kostja töökuulutus. Hageja esitas

selle tõendi esimest korda apellatsioonimenetluses ega põhjendanud, miks ta ei esitanud seda

maakohtu menetluses.

Ringkonnakohus oleks pidanud asjaolude väljaselgitamiseks määrama kohtuistungi. Lahendades asja

kirjalikus menetluses, rikkus ringkonnakohus TsMS § 647 lg-t 2.

Ringkonnakohus on rikkunud ka TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kostja kirjad tõendavad töösuhte olemasolu

ning miks tuleb neid tõendeid hinnata maakohtust teisiti. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud,

miks ta leiab, et asjaolu, et kostja on sõlminud ka teiste isikutega töölepinguid taksojuhina

töötamiseks, näitab, et ka hagejaga sõlmiti tööleping. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma

seisukohta, et koos töölepinguga sõlmitud lisatingimused ei muuda töölepingut olematuks.

Ringkonnakohus jättis andmata õigusliku hinnangu kasutusvalduse lepingule ja lisatingimustele ning

käsitles ebapiisavalt poolte kokkulepet palga ja puhkusetasu maksmata jätmise kohta.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu maakohtu järeldusega, et töölepinguna

vormistatud leping ja selle lisad on käsunduslepinguks ning kasutusvalduse leping on rendileping.

8. Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku

põhjendust.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on järginud TsMS §-s 436 ja § 654 lg-s 5 sätestatud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et TLS § 8 kohaselt

loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei

tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi

nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole

lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne

muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Sõltumata poolte väidetest loeb

kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune

leping ei ole tööleping (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 ja 3-2-1-9-

05, Riigikohtu 31. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 ja Riigikohtu 13. märtsi 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

11. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3-5 arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ega uuri uuesti

madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Apellatsioonikohtu tuvastatud

faktiliste asjaoludega ei ole Riigikohus seotud üksnes juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud

kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus tuvastas asjas esitatud tõendite (11. augusti 2007. a tööleping (tlk 9), kostja kirjad

(tlk-d 7 ja 8)) alusel, et pooled sõlmisid TLS § 26 lg-le 1 vastava töölepingu. Kostja ei ole tõendanud,

et pooled sõlmisid muu lepingu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel

rikkunud TsMS §-des 232 ja 653 sätestatut.

Pooled ei vaidle selle üle, et Tallinnas on õigus taksojuhina tegutseda üksnes isikul, kes töötab

töölepingu alusel või osutab teenust füüsilisest isikust ettevõtjana ning kellele on väljastatud litsents.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja ei olnud töölepingu sõlmimise ajal füüsilisest isikust

ettevõtja. Eeltoodu alusel järeldas ringkonnakohus, et hageja ei oleks saanud taksojuhina tegutseda,

kui ta ei oleks töölepingu alusel kostja juures taksojuhina töötanud. Sellest tulenevalt on põhjendatud

ringkonnakohtu seisukoht, et asjas on ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on õigesti juhindunud TLS §-s 8 sätestatud tõendamise

reeglist ja ei rikkunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise juhiseid.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et poolte kokkulepitud lisatingimused ei

muuda olematuks töölepingut. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et töölepingu tingimused, mis

on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on TLS § 15

kohaselt kehtetud. Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute

tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Kokkulepe, mille kohaselt hageja ei saa

töö- ega puhkusetasu, on hageja jaoks halvem seaduses sätestatust ning poolte 11. augustil 2007

kokkulepitud lisatingimused on tühised.

Ainuüksi asjaolu, et pooled sõlmisid 11. augustil 2007 auto kasutamiseks lepingu, ei muuda samuti

töölepingut olematuks. Kostja ei ole tuginenud sellele, et selle lepingu sõlmimisel lõpetasid pooled

töölepingu. Kolleegium märgib, et töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma

aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-07).

13. TLS §-s 9 sätestatu kohaselt, kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks,

kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Praegusel

juhul ei ole kostja kooskõlas TsMS §-ga 235 põhistanud oma väidet, et tööleping sõlmiti

töövõtulepingu varjamiseks.

14. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et asjaolu, et töölepinguid sõlmiti taksojuhtidega harva, ei

muuda olematuks seda, et hagejaga sõlmiti tööleping. Samas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu

arvamusega, et hagejaga töölepingu sõlmimist kinnitab see, et kosja on sõlminud ka teiste isikutega

töölepinguid taksojuhina töötamiseks. See põhjendus tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta.

Asjaolu, et kostja on sõlminud teiste isikutega taksojuhina töötamiseks töölepinguid, ei tõenda

töölepingu sõlmimist hagejaga.

15. Hageja esitas menetluses esimest korda väite, et ta pöördus kostja poole ajalehes ilmunud

töökuulutuse tõttu, ning ajalehekuulutuse koopia apellatsioonkaebuses ja selle lisana. Hageja ei

põhjendanud, miks ta ei esitanud seda väidet ega tõendit esimese astme kohtus, kuigi TsMS § 633 lg-

st 5 ja § 652 lg 4 esimesest lausest tulenevalt oli tal kohustus seda teha. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kuna kostja ei nõustunud tõendi vastuvõtmisega, pidi kohus selle

jätma tähelepanuta. See menetlusnormi rikkumine ei võinud kaasa tuua aga ebaõiget kohtulahendit.

Ekslik on kostja väide, et ringkonnakohus rajas otsuse tõendile, mille hageja esitas esimest korda

apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus viitas ajalehekuulutusele üksnes hageja väidete kirjeldamisel.

Töösuhte olemasolu tuvastas ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2, § 652 lg-s 5 ning

§-s 653 sätestatuga esimese astme kohtus kogutud ja uuritud tõendite alusel.

16. Samuti ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et ringkonnakohus oleks pidanud vaatama asja

läbi kohtuistungil. Asja materjalidest nähtuvalt ei nõudnud kumbki pool asja läbivaatamist

kohtuistungil. Samuti ei ole kohus kirjalikus menetluses leidnud, et asi tuleb lahendada kohtuistungil.

Seega oli ringkonnakohtul TsMS § 647 lg 1 järgi õigus lahendada asi kirjalikus menetluses.

17. Menetluskulud määratakse kindlaks asja läbivaatamisel maakohtus sõltuvalt selle tulemusest.

Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149

lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull