3-4-1-22-09

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number 3-4-1-22-09 Määruse kuupäev 7. detsember 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks ja Indrek Koolmeister Kohtuasi Raivo Paala taotlus tunnistada, et kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ettenähtud uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebuse esitamise kord ei taga tõhusat õiguskaitset; tuvastada, et uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine on toonud kaasa Raivo Paala põhiõiguste riive; määrata Raivo Paalale õiglane hüvitis põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju eest Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Raivo Paala taotlus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 25. septembril 2009. a esitas Raivo Paala Riigikohtule taotluse, milles ta palub: tuvastada individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, et kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ettenähtud menetluskord uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks ei taga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) artikli 13 ja põhiseaduse §-de 13-15 nõuetele vastavat tõhusat õiguskaitset; tuvastada, et uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine tõi kriminaalasja nr 08930000325 menetlemisel kaasa R. Paala põhiõiguste riive; määrata R. Paalale põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju eest õiglane hüvitis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 2. Taotluse põhjenduste kohaselt on R. Paala kahtlustatav kriminaalasjas nr 08930000325, milles toimub kohtueelne menetlus. 7. jaanuaril 2009, mil R. Paala oli hospitaliseeritud Valga Haiglasse, viibis haigla siseosakonnas pidevalt 4-5 erarõivastes politseiametnikku, kes nõudsid arstilt enda kätte R. Paala haiguslugu. Analüüsides toimunut tagantjärele, jõudis R. Paala järeldusele, et uurimisasutus jälgis teda. Sellega põhjustati R. Paalale stressi ja tervisehäireid, sest tekkis põhjendatud kahtlus, et politseiametnikud soovivad sekkuda R. Paala raviprotseduuridesse. Vaatamata sellele, et R. Paala oli uurijat oma haigusest teavitanud, asus uurija R. Paalat väga lühikeste etteteatamistähtaegadega välja kutsuma. Selleks et esitada uurijale seaduses ettenähtud vormil tõend, pidi R. Paala haigena sõitma oma raviarsti juurde Tallinnasse ja seejärel tagasi, kokku enam kui 500 km, mis põhjustas R. Paalale raske terviserikke. 3. 12. veebruaril 2009 koostas uurija ekspertiisimääruse, milles esitas eksperdile kuus küsimust R. Paala tervisliku seisundi kohta. R. Paala hinnangul ei olnud sellise ekspertiisi tegemine vajalik. 4. R. Paala leiab, et kehtiv õigus ei anna talle tõhusat võimalust vaidlustada uurimisasutuse 7. jaanuari 2009. a toiminguid ja uurija 12. veebruari ekspertiisimäärust. Kriminaalmenetluse

seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord, mille kohaselt tuleb enne uurimisasutuse või prokuratuuri toimingu või määruse vaidlustamiseks kohtusse pöördumist see toiming või määrus vaidlustada prokuratuuris, ei vasta konventsiooni art 13 ja PS §-de 13-15 nõuetele. Lisaks vähendab sellise kaebevõimaluse tõhusust see, et KrMS § 228 lg 5 kohaselt ei peata prokuratuurile kaebuse esitamine vaidlustatud toimingu või määruse täitmist. Alles eeluurimiskohtunik võib KrMS § 231 lg 4 kohaselt otsustada vaidlustatud määruse või toimingu täitmise peatamise. Seega ei võimaldanud kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud menetluskord R. Paalale tõhusat õiguskaitset, sest ajaks, mil R. Paala kaebus oleks jõudnud eeluurimiskohtunikuni, olid 7. jaanuari 2009. a toimingud Valga Haiglas lõppenud ja 12. veebruari 2009. a ekspertiisimäärus täidetud. Samuti ei võimalda kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud menetluskord määrata kahjustatud isikule õiglast hüvitist. Kuna tegemist on ebatõhusa õiguskaitsevahendiga, ei pöördunud R. Paala uurimisasutuse 7. jaanuari 2009. a toimingu ja uurija 12. veebruari 2009. a määruse vaidlustamiseks prokuratuuri poole. R. Paala hinnangul ei saa senise praktika puudumise valguses hinnata tõhusaks kaitseabinõuks võimalust pöörduda uurimisasutuse tegevuse vaidlustamiseks otse eeluurimiskohtuniku poole, jättes kaebuse prokuratuurile esitamata. Siiski juhul, kui Riigikohus annaks taotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtunikele juhise, mille kohaselt võivad maakohtud lahendada kaebusi uurimisasutuse toimingute ja määruste peale ilma eelneva kaebemenetluseta prokuratuuris, oleks R. Paalal ja teistel analoogilises olukorras olevatel isikutel võimalik sellist õiguskaitsevahendit kasutada. 5. R. Paala leiab, et kuna eelkirjeldatud põhiõiguste rikkumised on sügavalt mõjutanud tema ja tema perekonna elukvaliteeti, tuleb talle määrata õiglane hüvitis Riigikohtu äranägemisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. R. Paala on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles ta taotleb väidetavalt tema põhiõiguste rikkumise kaasa toonud õigustloova akti - kriminaalmenetluse seadustiku, täpsemalt selle 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse - põhiseadusvastasuse tuvastamist, samuti hüvitist moraalse kahju eest, mis R. Paalal tekkis kriminaalmenetluse seadustiku väidetavast põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise tõttu. 7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Erandjuhul saab isik siiski - tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning konventsiooni kohaldamispraktikast - pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (Vt ka Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p-d 26-27; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III 2005, 11, 104, p 4; 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p-d 8-9

ja 20. mai 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-11-09 - RT III 2009, 27, 200, p-d 5-7). Kooskõlas eelmärgituga leiab kolleegium, et juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas isik on individuaalkaebuse esitamise ajaks olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata. 8. Seega on Riigikohus pädev R. Paala taotlust läbi vaatama üksnes juhul, kui taotluse esitaja käsutuses ei ole ega ole ka olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset kriminaal- menetluse seadustiku 8. peatüki 5. jao väidetavast põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise eest. 9. R. Paala arvates on kehtiv uurimiskaebemenetluse kord toonud kaasa tema põhiõiguste rikkumise, kuna see ei võimaldanud tal vaidlustada uurimisasutuse 7. jaanuari 2009. a toiminguid ja 12. veebruari 2009. a ekspertiisimäärust sedavõrd tõhusalt ja kiiresti, nagu nõuaksid PS §-d 13-15 ja konventsiooni art 13. Uurimiskaebemenetluse ebatõhusus väljendub taotluse esitaja hinnangul eeskätt piirangus, mis seab uurimisasutuse tegevuse kohtus vaidlustamise eeltingimuseks kaebemenetluse läbimise prokuratuuris. 10. PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt on isikul õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Sellest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata. PS § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. PS § 152 lg-s 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3). Senises kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04 - RT III 2004, 9, 96; 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07 - RT III 2008, 16, 105 ja Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07 - RT III 2008, 24, 160). Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille

seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07 - RT III 2008, 28, 183, p 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames - sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel - ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. 11. Ühtlasi märgib kolleegium, et PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtu ees. PS §-de 15 ja 152 sätte ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-7-08 - RT III 2009, 30, 218, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. 12. Järelikult saab ka uurimisasutuse tegevust vaidlustada sooviv isik, kes leiab, et mõne kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud kohtusse pöördumise tingimuse järgimine tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise, taotleda oma põhiõiguste kohtulikku kaitset uurimiskaebemenetluse raames maakohtu eeluurimiskohtunikult. Näiteks leides, et kaebemenetluse eelnev läbimine prokuratuuris rikuks tema põhiõigusi, on isikul võimalik esitada kaebus uurimisasutuse tegevuse peale otse maakohtu eeluurimiskohtunikule. Seejuures saab isik taotleda, et kohus tunnistaks KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud piirangu, mis seab kaebuse lubatavuse eeltingimuseks kohtueelse menetluse läbimise ringkonna- ja Riigiprokuratuuris, asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ning jätaks selle kohaldamata. Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 on maakohtu eeluurimiskohtunik, otsustades, kas uurimisasutuse tegevuse peale otse kohtule esitatud kaebus on lubatav, pädev andma hinnangu ka kaebuse esitaja väitele, et KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud kohtueelse menetluse läbimise eeldus on põhiseadusega vastuolus. Selle väitega nõustumisel jätab kohus kaebuse menetlusse võtmisel KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud piirangu kui põhiseadusvastase asjassepuutuvas osas kohaldamata, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, ja vaatab isiku kaebuse uurimisasutuse tegevuse peale sisuliselt läbi hoolimata sellest, et kaebuse esitaja ei ole enne läbinud kaebemenetlust ringkonna- ja Riigiprokuratuuris. 13. Kolleegiumi hinnangul on R. Paalale eelmises punktis kirjeldatud kujul olnud tagatud piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jao võimalikust põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise eest. R. Paala individuaalkaebuse lubatavuse seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas ta seda võimalust kasutas või mitte (vt ka käesoleva määruse punkti 7). 14. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Paala taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Seetõttu tuleb taotlus jätta PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale

tagastada. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Indrek Koolmeister