3-1-1-98-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-09

Otsuse kuupäev

26. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A.K. süüdistuses KarS § 209 lg 2

p-de 1, 2 ja 3, § 275 ning § 424 ja A.F. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-07-9634

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak ja A.F. kaitsja

vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2009

Istungil osalenud isikud

A.K.

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Anne

Vissak,

A.F.

kaitsja

vandeadvokaat Rene Varul ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Andrei Voronin

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a kohtuotsused osaliselt,

s.o:

1.1 A.K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 424 järgi, samuti talle KarS § 64 lg 1 ja

§ 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises;

1.2 A.K-lt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises;

1.3 A.F-lt, A.K-lt ja A.V-lt solidaarselt 475 500 krooni väljamõistmises AS S kasuks;

1.4 A.F-lt mobiiltelefoni Nokia 1100 ja SIM-kaardi konfiskeerimises KarS § 83 lg-te 1 ja 5 alusel.

2. Mõista A.K. KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 424 järgi õigeks.

3. KarS § 65 lg 1 alusel suurendada A.K-le Tartu Maakohtu 12. detsembri 2008. a otsusega KarS § 275 järgi mõistetud

6 (kuue) kuulist vangistust Tartu Maakohtu 22. veebruari 2006. a otsusega mõistetud 1 (ühe) aastase vangistuse võrra

ja mõista talle liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Arvata nimetatud karistusaja hulka A.K. poolt

Tartu Maakohtu 22. veebruari 2006. a otsuse järgi ärakantud 1 (ühe) aastane vangistus ning mõista talle kandmisele

kuuluvaks karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

4. Mõista A.K-lt menetluskuludena välja 14 783 (neliteist tuhat seitsesada kaheksakümmend kolm) krooni ja 50

(viiskümmend) senti. Ülejäänud osas jätta A.K. süüdistusega seotud kriminaalmenetluse kulud riigi kanda.

5. AS S tsiviilhagi A.K. vastu jätta läbi vaatamata.

6. Saata kriminaalasi AS S tsiviilhagi lahendamises A.F. ja A.V. osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

7. Täiendada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2008. a kohtuotsuse resolutiivosa lausega: "Mõista A.F. ja A.K. õigeks

kelmuse katses puutuvalt sõiduautosse Mercedes-Benz".

8. Tagastada A.F-le mobiiltelefon Nokia 1100 ja SIM-kaart.

9. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

10. A.K. kaitsja kassatsioon rahuldada. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 1320 (üks

tuhat kolmsada kakskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 220 (kakssada kakskümmend) krooni A.K-le

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ning jätta see menetluskulu riigi kanda.

11. A.F. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.F. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi järgmise teo toimepanemises.

1.1 A.F., tegutsedes grupis A.V-ga, A.K-ga, S.K-ga ja A.P-ga pettis AS-lt S välja sõiduauto Toyota Land Cruiser väärtusega

594 375 krooni. 2004. a kevadel soovis S.K. liisida sõidukit Venemaal asuvale kliendile. Selleks võttis ta A.F. kaudu ühendust

A.V-ga, kes leidis variisiku, s.o OÜ M, kelle ainuosanik ja juhataja A.P. täitis A.V. korraldusi ja sai selle eest raha. A.V. andis

2004. a aprillis A.F-le OÜ M majandusaasta aruande ja muid osaühingu tegevusega seonduvaid dokumente, mille kohaselt OÜ

M majandustegevuse tulemus oli hea, kuigi tegelikult OÜ-l M majandustegevus puudus. A.F. koostas nende andmete põhjal

taotluse liisingulepingu sõlmimiseks, mis esitati 4. mail 2004 AS-le S. Leping sõlmiti OÜ M nimel, kelle esindajana tegutses

A.P.. Sõiduki soetamise eesmärgiks oli selle andmine A.P. kui OÜ M juhatuse liikme kasutusse. Vahetult pärast sõiduki saamist

andsid A.P. ja A.V. auto, kõik autoga seotud dokumendid ja selle võtmed A.F-le ja A.K-le. Liisingumaksete laekumata jätmisel

võttis liisinguandja esindaja ühendust A.P-ga, kes teatas, et ta ei kavatsenud algusest peale liisingumakseid tasuda.

1.2 Samuti püüdis A.F., tegutsedes grupis A.K., K.V. ja L.B-ga, välja petta AS-lt S sõiduauto Mercedes-Benz väärtusega 748

120 krooni. Tegu jäi lõpuleviimata süüdistatavatest sõltumata põhjustel. 2004. a sügisel hakkas A.K. kooskõlastatult A.F-ga

otsima variisikut sõiduauto liisingu taotlemiseks. Selleks isikuks valiti L.B., kes oli sel ajal töötu. A.F. organiseeris kõik

liisingutaotluse esitamiseks vajalikud dokumendid, sh fiktiivse töötõendi, mille väljastas K.V.. 21. jaanuaril 2005 sõlmis L.B.

kapitalirendilepingu AS-ga S. Lepingutasu 4000 krooni tasus A.F. sularahas. Kuna eeldatav tehingu rahastaja keeldus pärast

lepingu sõlmimist raha maksmisest, jäi sõiduauto ostu-müügileping sõlmimata ja kuritegu lõpuleviimata.

2. A.K. anti punktides 1.1-1.2 kirjeldatud asjaoludel kohtu alla süüdistatuna kelmuses ja kelmuse katses KarS § 209 lg 2 p-de

1, 2 ja 3 järgi.

2.1. Ühtlasi anti A.K. kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et olles 7. augustil 2003 karistatud alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimise eest, juhtis ta 2004. aastal Tartus kolmel korral sõiduautot, olles alkoholijoobes. Samuti isikuna, kes

on Tartu Maakohtu 1. detsembri 2004. a otsusega karistatud KarS § 424 järgi, juhtis ta sõiduautot 16. augustil 2006 Tartu

linnas L tänaval, 8. augustil 2007 ajal Tartumaal K vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt X km-l ja 21. mail 2007 Tartu linnas K

tänaval, olles alkoholijoobes.

2.2 Ühtlasi anti A.K. kohtu alla süüdistatuna KarS § 275 järgi selles, et olles 25. oktoobril 2002 alkoholijoobes, solvas ta Tartu

Politseiprefektuuri ruumides ametikohustusi täitvaid politseiametnikke, sõimates neid ebatsensuursete sõnadega. Samuti 21.

mail 2003, olles alkoholijoobes, solvas ta ametikohustusi täitvaid politseiametnikke, sõimates neid ebatsensuursete sõnadega,

Tartus X maja juures sõiduautos ja seejärel sama maja ees tänaval ning toimetamisel alarmsõidukis Tartu Politseiprefektuuri

konstaablijaoskonda.

3. S.K., A.V. ja A.P. anti punktis 1.1 kirjeldatud asjaoludel kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning L.B.

anti punktis 1.2 kirjeldatud asjaoludel kohtu alla süüdistatuna kelmuse katses § 209 lg 2 p-de 2, 3 - KarS § 25 lg 2 järgi.

4. Tartu Maakohtu 12. detsembri 2008 otsusega tunnistati A.F., A.K., A.V. ja A.P. süüdi. S.K. ja L.B. mõisteti õigeks neile

esitatud süüdistuses vastavalt KarS § 209 lg 2 p-de 2, 3 ning § 209 lg 2 p-de 2, 3 - KarS § 25 lg 2 järgi.

4.1 A.F. tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 68 lg 1

alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistusaeg ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 aastat 5 kuud 2 päeva

vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 ning § 75 lg 1 alusel määrati nimetatud karistusest koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust

ja ülejäänud osas jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga.

4.2 A.K. tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks. Samuti tunnistati A.K.

süüdi KarS § 275 ja § 424 järgi ning teda karistati vastavalt 6 kuu ja 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu

22. veebruari 2006 otsusega mõistetud 1aastase vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Karistusaja

hulka loeti Tartu Maakohtu 22. veebruari 2006 otsuse järgi ärakantud 1aastane vangistus. Kandmisele kuuluvaks karistuseks

loeti 3 aastat vangistust.

4.3 A.V. tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 2 kuuks. KarS § 65 lg 1

ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus, lugedes nimetatud karistuse kaetuks Tartu Maakohtu 29. märtsi 2006 otsusega

mõistetud 1 aasta ja 5 kuu pikkuse vangistusega.

4.4 A.P. tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel

arvestati eelvangistusaeg 8 kuud 3 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud 27 päeva

vangistust. KarS § 74 ja 75 alusel jäeti nimetatud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata 18 kuu pikkuse katseajaga. KarS

§ 49 alusel võeti A.P-lt lisakaristusena ära õigus tegutseda 3 aasta jooksul äri- ja mittetulundusühingute juhatuse liikmena.

5. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus ei ole täies ulatuses tõendatud. Kriminaalasjas on tuvastatud A.F., A.K., A.V. ja A.P.

süü neile etteheidetavas teos sõiduauto Toyota Land Cruiser väljapetmisel AS-lt S. Liisinguleping sõlmiti OÜ M kaudu, mis

tegutses A.V. kontrolli all. Äriühingu juhataja A.P. tegelikult firmat ei juhtinud, vaid täitis A.V. korraldusi ja sai selle eest raha.

A.V. sai omakorda tegutsemiseks juhiseid A.F-lt. Liisingulepingu sõlmimiseks vajaliku taotluse koostamine oli A.F. ülesanne.

A.K. ja tunnistaja S. F.-i ütlustest järeldub, et auto liisimiseks oli otsene tahtlus ka A.K-l, kellele läks üle ka liisitud sõiduki

valdus. Dokumentide kohaselt oli OÜ M majandustegevuse tulemus hea, kuigi tegelikult osaühingul majandustegevus puudus.

Ükski auto liisimisega seotud neljast süüdistatavast ei teinud midagi selleks, et tasuda kasutusrendilepingu makseid. Neil ei

olnud kavatsustki maksta liisingumakseid pärast esimest sissemakset, mis võimaldas auto saamise enda valdusse. Sõiduk liisiti

variisiku nimel, millega loodi kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutus.

5.1 Maakohtu otsuse kohaselt ei ole S.K. osalus teo toimepanemisel ja süüdistatavate kavatsus toimetada sõiduk Venemaale

tõendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõiduki Venemaale liisimiseks otsis võimalusi S.K..

Kaassüüdistatavate ütlused selles osas on vastuolulised. Ka puuduvad tõendid kinnitamaks süüdistuse väidet, et pärast

vajalikke dokumentide koostamist sõitsid A.K. ja S.K. liisitud autoga Venemaale.

5.2 Maakohus leidis, et tõendatud ei ole A.F. ja A.K. poolt sõiduautoga Mercedes-Benz seotud kelmuse toimepanemine.

Maakohus asus seisukohale, et kõnealune tegu ei jõudnud kuriteokatse staadiumisse, kuna varalise kasu ehk sõiduki saamiseks,

oleks tulnud tasuda esimene liisingulepingu osamakse, mida aga ei tehtud.

5.3 Maakohus rahuldas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi ja mõistis VÕS § 137 lg 1 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel A.F-lt, A.K-lt ja

A.V-lt solidaarselt välja 475 500 krooni AS S kasuks. KarS § 83 lg-te 1 ja 5 alusel konfiskeeriti A.F-le kuuluv mobiiltelefon

Nokia 1100 ja SIM-kaart.

6. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak kohtuotsuse

osalist tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, A.K-le KarS § 424 ja § 275 järgi

mõistetud karistuste kergendamist ning AS S tsiviilhagi rahuldamata jätmist. A.F. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul taotles

apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A.F. süüditunnistamises ja tema õigeksmõistmist, samuti tsiviilhagi rahuldamata

jätmist. A.V. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A.V. õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p-

de 2 ja 3 järgi ning AS S tsiviilhagi rahuldamata jätta.

7. Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A.F. kaitsja R. Varul ja A.K. kaitsja vandeadvokaat A. Vissak.

9. A.F. kaitsja kassatsioonis taotletakse kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja kannatanu tsiviilhagi

rahuldamata jätmist. Kaitsja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1 Ringkonnakohus on asja arutamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna A.F-lt mõisteti kohtukuluna välja 285

krooni kriminaalasja dokumentide koopiate tegemise eest. Esiteks puudus vastav otsustus 26. mail kuulutatud kohtuotsuse

resolutiivosast ja menetluskulu väljamõistmine nähtub esmakordselt alles tervikotsuse resolutiivosast. Teiseks on see otsustus

ka sisult ebaõige, kuna A.F. on selle summa ära maksnud juba enne otsuse tegemist.

9.2 Õigeksmõistev otsus sõiduautot Mercedes-Benz puudutava kelmuse katse osas on maakohtu otsuse resolutsioonis

kajastamata ja seda viga ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. See tingis omakorda mobiiltelefoni konfiskeerimise, mis

kriminaalasja asjaolude kohaselt seondus vaid selle teoga.

9.3 Kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, väljudes esitatud süüdistuse piiridest. S.K. õigeksmõistmisega on

muutunud tegelikkusele mittevastavaks kogu süüdistuses esitatud teokirjeldus. Nimelt täitis A.F. süüdistuse kohaselt S.K.

korraldusi, aidates tal toimetada sõiduautot Venemaale. Süüdistuses ei heideta A.F-le ette seda, et süüdistatavad ei kavatsenud

tulevikus liisingumakseid tasuda. Seega kirjeldatakse süüdistuses olukorda, kus varaline kahju ilmneb alles lepingu täitmisel.

Maa- ja ringkonnakohus on aga leidnud, et kelmus seisnes selles, et süüdistatavad ei kavatsenudki sõiduki eest tasuda. Kohtud

on seega lähtunud lepingukelmuse skeemist, mille kohaselt puudus süüdistatavatel lepingu sõlmimisel kavatsus seda täita.

9.4 Samuti leiab kaitsja, et tõendamata on kelmuse koosseis A.F. tegevuses. Kohtud ei ole kirjeldanud, milles seisnes

käesoleval juhul kaastäideviijate rollijaotus ja teoplaan. Süüdistuse kohaselt on A.F. organiseerinud fiktiivsete dokumentide

koostamist, kuid kohtuotsustes ei ole täpsustatud, milliste dokumentide koostamist süüdistatavale ette heidetakse. Samuti leiab

kaitsja, et kohtud ei ole tuvastanud, et AS-le S esitatud ja osaühingu majanduslikku seisu kirjeldavad dokumendid oleksid

moonutatud või sisaldaksid ebaõigeid andmeid. Kassaator on seisukohal, et keegi ei ole liisinguandjale kinnitanud midagi OÜ

M tegevuse või tegevusetuse kohta. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei saanud ka varalist kasu, kuna auto omanikuks sai

müügilepingu järgi liisinguandja AS S, kes andis sõiduki OÜ M ja A.P. kasutusse. Kohus järeldas, et süüdistatavate tegude

tõttu läks sõiduk õigustatud isikute valdusest välja ja sellest hetkest oli kelmuse koosseis täidetud. Süüdistuse kohaselt oli aga

süüteokoosseis täidetud varalise kasuga, mida oleks saadud Venemaal kliendi käest.

9.5 Kaitsja leiab, et kannatanu tsiviilhagi ei ole põhjendatud. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt võib hageja nõuda tekitatud kahju

hüvitamist kas lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Selle nõude osas on juba olemas otsus tsiviilasjas, millega vastav summa

on välja mõistetud OÜ-lt M ja A.P-lt. Seega on sama nõude osas kaks kohtuotsust. Lisaks märgib kaitsja, et AS S hagi ei

saanud rahuldada, kuna sellist juriidilist isikut ei eksisteerinud kohtuotsuse tegemise ajal. Kohtud ei ole tuvastanud, et

kannatanu õigused seoses konkreetse liisingulepinguga oleks kellelegi õigusjärgluse alusel üle läinud.

10. A.K. kaitsja vandeadvokaat A. Vissaku kassatsioonis taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 209 lg 2

p-de 1, 2 ja 3 järgi, AS S tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning A.K. õigeksmõistmist kolmes KarS § 424 järgi kvalifitseeritud

kuriteos. Täiendavalt palub kassaator vähendada süüdistatavale mõistetud karistust. Kaitsja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

10.1 A.K. tegevuses puudub kelmuse koosseis KarS § 209 tähenduses. Sõiduk läks õigustatud isikute valdusest välja nende

tahte vastaselt, kuna see varastati Vene Föderatsiooni territooriumil. Ringkonnakohtu otsusest jääb ebaselgeks, milles seisnes

A.K. roll kannatanule ebaõige ettekujutuse loomises varalise kasu saamiseks. AS-le S esitati nõutavad dokumendid ja maksti

ära sissemaks. Tuvastamata on, et A.K. tegutses ühiselt ja kooskõlastatult teiste kaastäideviijatega, valitsedes seejuures tegu.

Kohtuotsustes ei ole kirjeldatud, kuidas ta hoidis toimuvat oma kontrolli all.

10.2 KarS § 5 lg 2 alusel tuleb A.K. mõista õigeks kolmes KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis on pandud toime

2004. a. Tegemist oli mootorsõiduki korduva joobeseisundis juhtimisega, mille puhul tuvastati süüdistatava joove

indikaatorvahendiga. Alates 1. juulist 2009 on KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis karistatav vaid juhul,

kui isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud määrasid. Seejuures ei ole enam

karistusõiguslikku tähendust isiku varasemal karistatusel mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest.

10.3 Tsiviilhagi osas märgib kassaator, et kuna vastav summa on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas AS-le S juba välja

mõistetud, siis tsiviilhagi teistkordseks rahuldamiseks puudub alus.

11. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kelmuse osas kassatsioonid rahuldamisele ei kuulu, kuna vaidlustatud on tõendite

hindamist. Prokurör nõustub põhimõtteliselt A.K. kaitsja kassatsiooniga osas, mis puudutab A.K-le KarS § 424 järgi esitatud

süüdistusi, kuid leiab, et süüdistatava õigeksmõistmine kõnealustes kuritegudes ei saa endaga kaasa tuua tema karistuse

kergendamist. Tsiviilhagisse puutuvalt märgitakse kassatsioonivastuses, et hagi rahuldamine mõne solidaarvõlgniku suhtes

tsiviilmenetluses ei välista teiste solidaarvõlgnike vastu samas eseme osas hagi esitamist teisel õiguslikul alusel

kriminaalmenetluses. Tulenevalt solidaarvõla mõistest ei ole tegemist kahju topelt väljamõistmisega. AS S ei käitunud

pahatahtlikult, kuna ei olnud tsiviilkohtumenetluse ajal teadlik teiste solidaarvõlgnike olemasolust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium käsitleb esmalt isikute süüditunnistamist KarS § 209 järgi (I), seejärel lahendab tsiviilhagiga seonduvat (II),

analüüsib A.K. süüdistust KarS § 424 järgi (III), võtab seisukoha A.F. kaitsja kassatsiooni muude väidete osas (IV) ja lahendab

kassatsioonide rahuldamise küsimuse (V).

I

13. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena

kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on

objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse

esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt

maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu

otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses

ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus.

13.1 Süüdistuse kohaselt tekitati kannatanul, s.o AS-l S ebaõige ettekujutus OÜ M tegevusest, kuna sõiduki liisingutaotluse

esitajat OÜ-d M ei juhtinud tegelikult A.P., vaid A.V.. Liisingulepingu sõlmimist organiseerisid A.V. ja A.F.. Ühtlasi nähtub

süüdistusest, et OÜ M majandustegevuse tulemus oli hea, kuigi tegelikult osaühingul majandustegevus puudus. Maa- ja

ringkonnakohus nõustusid süüdistuse järeldustega.

13.2 Kolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohtu otsustest et nähtu, et AS-le S oleks esitatud valeandmeid osaühingu

majandusliku olukorra ehk maksevõimelisuse kohta. Kohtuotsustest ei nähtu, mida on kohtud silmas pidanud OÜ-l M

majandustegevuse puudumise all. Seega ei ole kohtud tuvastanud, et liisingulepingu sõlmimiseks esitatud OÜ M

majandustegevust puudutavad dokumendid oleksid olnud väärad. Samas tuleb arvestada, et kuna liisingulepingu kohaselt

kohustub liisinguvõtja maksma liisingueseme kasutamise eest tasu, siis on ka tema maksmisvalmidus selliseks tegelikuks

asjaoluks, milles petmine võib abstraktselt vastata kelmuse objektiivsele küljele. Käesolevas asjas on kindlaks tehtud, et OÜ M

nimel tegutsenud isikul, s.o A.P-l puudus lepingut sõlmides tahe seda täita. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et

OÜ M kohustusi oleksid soovinud täita kolmandad isikud, s.o A.F. või A.V., vaatamata asjaolule, et lepingu sõlmimise

korraldasid nemad. Kolleegium märgib, et pettuse võib moodustada ka olukord, kus liisingut taotlevat äriühingut juhivad

tegelikkuses teised isikud kui selle juhtorganite liikmed, kuna sel juhul puudub liisinguandjal reaalne võimalus kontrollida

juriidilise isiku maksmisvalmidust. Viimane aga mõjutab oluliselt liisinguandja jaoks lepingu sõlmimisega kaasnevaid äririske.

Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistatavad A.P., A.F. ja

A.V. lõid AS-le S väärettekujutuse asjaoludest, mis tingisid viimase poolt liisingulepingu sõlmimise OÜ-ga M.

13.3 Samas leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti tunnistanud kelmuse kaastäideviimises süüdi A.K.. Süüdistuse kohaselt

said süüdistatavad AS-le S tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust luues varalist kasu sel teel, et omandasid valduse

sõidukile Toyota Land Cruiser väärtusega 594 375 krooni. Nii maa- kui ringkonnakohus on süüdistusega selles osas

nõustunud, lugedes tuvastatuks, et liisingulepingu sõlmimise järgselt läks sõiduki valdus üle A.P-le. Kolleegium märgib, et

sõiduki valduse üleminekuga ühele kaastäideviijatest oli kelmus lõpule viidud kõigi kaastäideviijate jaoks, sest kohtud on

tuvastanud, et süüdistatavad tegutsesid omavahelise ülesannete jaotusega, mille kohaselt oli sõiduki vastuvõtmine usaldatud

A.P-le kui OÜ M juhatajale. Varalise kasu saamisega ühe süüdistatava poolt oli grupiliselt toimepandud kelmus seega lõpule

viidud. Eeltoodust järeldub, et süüdistuse kohaselt A.K-le omistatud käitumisaktid, s.o sõiduki ja selle dokumentide

ülevõtmine A.P-lt ning sõiduki edasine kasutamine, ei ole enam käsitatavad kelmuse täideviimisena. Kaastäideviimisena ei ole

käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga. Seetõttu on ebaõige maa- ja ringkonnakohtu

otsuses väljendatud seisukoht, et oluline teopanus võib seisneda ka sõiduki lepingujärgselt kasutajalt ülevõtmises ja selle

kasutamises. Eeltoodust tulenevalt kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades A.K. süüdi

kelmuse kaastäideviimises, kuna on tuvastamata, et süüdistatava käitumine oleks olnud põhjuslikus seoses varalise kasu

saamisega. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab kolleegium maa- ja

ringkonnakohtu otsused osas, milles A.K. mõisteti süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja mõistab ta õigeks.

II

14. Maa- ja ringkonnakohus rahuldasid kriminaalasjas esitatud AS S tsiviilhagi A.F., A.V. ja A.K. vastu lepinguvälise kahju

hüvitamises. KrMS § 310 lg 2 alusel tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi rahuldamises A.K. suhtes

ja jätab selles osas tsiviilhagi läbi vaatamata süüdistatava õigeksmõistmise tõttu.

15. A.F. kaitsja vaidlustas tsiviilhagi rahuldamist põhjusel, et selle nõude osas on juba olemas kohtuotsus tsiviilasjas, millega

vastav summa on välja mõistetud OÜ-lt M ja A.P-lt.

15.1 Kriminaalasja materjali hulgas on tõepoolest jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas, millega rahuldati AS S liisingulepingust

tulenev nõue OÜ M ja A.P. vastu (1-IV kd, lk 175). Kohtuotsusega mõisteti välja 548 494 krooni 25 senti, s.o sõiduki

soetusmaksumuse tasumata osa, intress, kindlustusmaksete võlgnevus, tasumata lepingujärgsed maksed ja viivis.

Kriminaalasjas esitas AS S (kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi kohaselt on selle õigusjärglane AS D) tsiviilhagi ka teiste

süüdistatavate vastu, taotledes lepinguvälise kahju hüvitamist. Tsiviilhagi kohaselt on lepinguvälise kahjuna vaadeldav AS S

poolt sõiduki eest tegelikult tasutud summa, s.o sõiduki hind, millest on maha arvatud käibemaks ja liisingulepingu järgi

tasutud esimene sissemaks, kokku summas 475 500 krooni. Seega langeb tsiviilasjas rahuldatud nõue osaliselt kokku

kriminaalmenetluses esitatud kahju hüvitamise nõudega.

15.2 Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamisel tuleb arvestada seda, kas hageja on

teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Näiteks kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju

hüvitamise nõudega võimalus nõuda ka kolmandalt isikult lepingu täitmist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada,

mistõttu kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku

vastu on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-27-06 -

RT III 2006, 17, 162, p 13).

15.3 Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud põhimõtted on rakendatavad ka käesolevas asjas, arvestades järgmist. AS S

nõudis tsiviilkohtumenetluses OÜ-lt M, samuti A.P-lt kui lepingu käendajalt, liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist.

Tsiviilasjas tehtud tagaseljaotsusega nõue rahuldati. Seetõttu oleksid kohtud lepinguvälise kahju suuruse kindlaks määramisel

ja selle väljamõistmisel teistelt süüdistatavatelt pidanud tuvastama, et hageja kohtuotsusega tunnustatud lepinguline nõue on

mingil põhjusel väärtusetu. Nõude väärtusetus võib tuleneda näiteks OÜ M ja A.P. maksevõimetusest. Nimetatud küsimuse

lahendamata jätmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 tähenduses. Kohtute viide

solidaarkohustusele VÕS § 65 ja § 137 lg 1 tähenduses ei ole asjakohane, kuna solidaarkohustus tekib juhul, kui mitu isikut

peavad täitma sama sisuga kohustuse, näiteks hüvitama kahju. Seejuures võib kahju tõepoolest tekkida erinevatel õiguslikel

alustel (lepinguline ja lepinguväline kahju). Tsiviilkohtumenetluses OÜ M ja A.P. vastu esitatud hagi esemeks olid

liisingulepingu ülesütlemisega kaasnevad nõuded teise lepingupoole vastu, seejuures kahju hüvitamist ei taotletud.

Kriminaalasjas nõudis tsiviilhageja aga lepinguvälise kahju hüvitamist. Tegemist on erinevate õiguskaitsevahenditega, mistõttu

ei ole tegemist ka sama kohustusega VÕS § 65 lg 2 tähenduses.

15.4 Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 p-st 7 laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire KrMS § 352 lg

6 alusel A.V-le, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi rahuldamises A.F. ja A.V. suhtes ning saadab kriminaalasja

selles osas maakohtule uueks arutamiseks.

III

16. A.K-le on esitatud süüdistus ka KarS § 424 järgi mootorsõiduki korduvas juhtimises joobeseisundis. Kassatsioonis

taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist kolmes teos, milles isiku joove tuvastati indikaatorvahendiga konkreetset joobeastet

kindlaks tegemata. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga. Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 31 p-st 1 ja 2 tulenevalt

võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud

kindel kogus alkoholi. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-76-09 - RT III 2009, 41,

310, p-d 9-10). A.K-le etteheidetavate 2004. a toimepandud tegude osas ei olnud tal alkoholi kogust väljahingatavas õhus või

veres tuvastatud, joove tehti kindlaks indikaatorvahendiga konkreetse näiduta.

17. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks laiendada kriminaalasja arutamise piire ka A.K-le KarS § 424 järgi

esitatud süüdistuse muudele episoodidele. Nimelt nähtub kriminaalasjast (2-III kd, lk 1; 2-IV kd, lk-d 1 ja 103-104), et

kassatsioonis vaidlustamata tegude puhul, s.o sõiduki juhtimine 16. augustil 2006 Tartu linnas L tänaval, 8. augustil 2007

Tartumaal K vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt X km-l ja 21. mail 2007 Tartu linnas K tänaval, tuvastati süüdistatava joove

samuti indikaatorvahendiga. Vaatamata asjaolule, et menetlejad kasutasid joobe tuvastamiseks indikaatorvahendit, mis

võimaldas näidu kuvamist numbrilisel kujul, leiab kolleegium, et A.K. tuleb ka nendes kuritegudes õigeks mõista.

17.1 Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt ei saa indikaatorvahendi näidu alusel tõendada seda, kui suur oli

alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab

selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui

palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2

kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab

alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks

nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu

alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-

15-06 - RT III 2006, 17, 158, p 8).

17.2 Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KarS § 5 lg-st 2 laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka kassatsioonis

nimetamata tegudele ja mõistab A.K. KarS § 424 järgi õigeks.

IV

18. Kolleegium leiab, et A.F. kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada ka osas, milles taotletakse maakohtu resolutsiooni kooskõlla

viimist sama otsuse põhjendava osaga põhjusel, et A.F. poolt kelmuse katse toimepanemine ei leidnud tuvastamist. Maakohtu

kohtuotsuse põhjendavast osast nähtuvalt mõisteti A.F. ja A.K. õigeks kelmuse katses puutuvalt sõiduautosse Mercedes-Benz.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata, tõdedes, et süüdistatavad on selles osas õigeks mõistetud, kuid

ei kõrvaldanud ebatäpsust. Kolleegium leiab samas, et kõnealune minetus ei pea endaga kaasa tooma kriminaalasja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks, kuna maakohtu otsuse resolutiivosa on täpsustatav kassatsioonimenetluses. Juhindudes KrMS

§ 361 p-st 2 täiendab kolleegium maakohtu otsuse resolutiivosa vastavalt. A.F. õigeksmõistmise tõttu tuleb tühistada maa- ja

ringkonnakohtu otsused ka osas, milles A.F-lt konfiskeeriti mobiiltelefon Nokia ja SIM-kaart, kuna kriminaalasja materjalist

nähtuvalt seondus mobiiltelefoni kasutamine vaid selle teoga.

19. Samuti märgib kolleegium, et ringkonnakohtul puudus võimalus täiendada kohtuotsuse resolutiivosa, sh

kriminaalmenetluse kulusid puudutavas osas pärast kohtuotsuse kuulutamist. Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla

vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt

ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast,

mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-2-3-09 - RT III 2009, 42, 314, p 6.1).

V

20. Eeltoodud põhjustel ja lähtudes KrMS § 361 p-st 2 ja 7 ning § 362 p-st 1 ja 2 rahuldab kolleegium A.K. kaitsja kassatsiooni

täielikult ja A.F. kaitsja kassatsiooni osaliselt. A.K. kaitsja on esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise

eest. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 1100 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 220 krooni, s.o kokku 1320

krooni. Kolleegium leiab, et esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrusega nr 2 "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord" kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada. Käesoleval juhul tühistab Riigikohus süüdistatava kassatsiooni alusel maa-

ja ringkonnakohtu otsused osaliselt. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes

lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud

menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-09 - RT III 2009, 52, 383, p 11).

21. Seoses A.K. õigeksmõistmisega KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 424 järgi peab kolleegium vajalikuks tühistada maa-

ja ringkonnakohtu otsuse temalt väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude osa. Vastavas osas saab Riigikohtu

kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 7 alusel teha uue otsuse, mis ei raskenda süüdistatava olukorda. Süüdistatava osalisel

õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega,

milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-08 - RT III 2009, 9, 58, p 15.1).

21.1 Maakohtu otsusega mõisteti A.K-lt menetluskuluna 37 976 krooni 20 senti, sealhulgas sundraha 6525 krooni, kaitsjatasu

27 612 krooni, tunnistajatele makstud hüvitis 3487 krooni 20 senti, toimikust koopiate tegemise kulu 169 krooni 30 senti ja

postikulu 182 krooni 70 senti. Sundraha tuleb A.K-lt välja mõista. Süüdistusega KarS § 275 järgi on seotud tunnistajale A.M.-

le hüvitatud kulu, s.o 707 krooni. Kaitsjatasu, toimikust koopiate tegemise kulu ja postikulu tuleb jätta riigi kanda

proportsionaalselt süüdistuse osaga, milles A.K. õigeks mõisteti, millest tulenevalt leiab kolleegium, et A.K. peab hüvitama

nimetatud menetluskulud ühe neljandiku ulatuses. Seega tuleb menetluskuluna A.K-lt välja mõista 14 223 krooni.

21.2 Ringkonnakohtu otsusega mõisteti A.K-lt määratud kaitsja tasu 2242 krooni. Kolleegium leiab, et punktis 21.1 toodud

põhjendustel peab A.K. hüvitama ühe neljandiku sellest kulust, s.o 560 krooni ja 50 senti.

21.3 Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 181 ja § 361 p-st 7 tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused

A.K-lt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. Kolleegium mõistab A.K-lt menetluskuluna välja 14 783 krooni ja 50

senti. Ülejäänud osas jätab kolleegium A.K. süüdistusega seotud kriminaalmenetluse kulud riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe