3-2-1-118-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-118-09

Määruse kuupäev

Tartu, 25. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

U. P avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-

07-50659

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja U. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Puudutatud isik M. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marina Valg

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2009. a määrus ja Tartu Maakohtu 27. märtsi

2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-50659 M. M trahvi määramise osas.

2. Jätta ülejäänud osas Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2009. a määrus ja Tartu Maakohtu

27. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-50659 muutmata.

3. Rahuldada määruskaebus.

4. Tagastada osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga M. M määruskaebuselt 10. juulil 2009

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U. P (avaldaja) esitas 5. detsembril 2007 avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks, kuna poolte

ühise alaealise lapse teine vanem M. M rikub poolte vahel sõlmitud ja Tartu Maakohtu 24. oktoobri

2007. a määrusega kinnitatud kompromissilepingut lapsega suhtlemise korra kohta.

Avaldaja väitel täitis tema kompromissilepingu kõiki tingimusi nõuetekohaselt, kuid M. M eiras

kokkulepitut ega võimaldanud avaldajal lapsega kohtuda. M. M muutis ka ilma avaldajale ette

teatamata oma e-posti aadressi, mistõttu ei olnud avaldajal võimalik lapsega kohtumise ajast M. M

ette teavitada.

2. M. M tunnistas, et ei võimaldanud avaldajal lapsega kohtuda kompromissilepingus kokkulepitu

kohaselt. Ta tegi mõned korrad avaldajale ettepaneku kohtuda lapsega erinevalt kohtumääruses

märgitud korrast, kuid avaldaja nõudis kompromissilepingu tingimuste täpset täitmist. M. M pidas

vajalikuks piirata avaldajal lapsega suhtlemise kestust.

3. Palupera Vallavalitsus eestkosteasutusena leidis, et on vaja saavutada vanemate kokkulepe lapse

kasvatus- ja hooldusõiguse kohta nii, et säiliks lapsele soodne keskkond.

4. Lapsele määratud esindaja leidis, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks. Puudub

otsene vajadus muuta kompromissilepinguga kokkulepitud lapsega suhtlemise korda, kuna see on

asjakohane ja piisav. Kompromissilepingu täitmata jätmine on senini tulenenud poolte (eeskätt M. M)

ebakohasest käitumisest, mitte aga kehtestatud suhtluskorra ebapiisavusest.

5. Tartu Maakohus tunnistas 27. märtsi 2009. a määrusega lepitusmenetluse lapsega suhtlemise

korraldamisel ebaõnnestunuks ja jättis muutmata Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2007. a määrusega

kinnitatud lapsega suhtlemise korra ning vanemate õigused lapse suhtes. Samuti kohaldas maakohus

M. M suhtes sunnivahendina rahatrahvi 3000 krooni (50 trahviühikut). Menetluskulud jättis

maakohus menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määruse kohaselt sätestatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg-s 6, et kui

kohtus ei saavutata lapsega suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises

kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus määruse, millega tunnistab

lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises

ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust ja milliseid muudatusi on vaja teha vanema

õigustes lapse suhtes.

Maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise kord teenib lapse huve. Põhjendatud ei ole M. M

ja psühholoogi hinnang lapsega kohtumise aja (üks kord kuus kuni 8-tunnise kestusega) muutmise

vajalikkuse kohta. Avaldajal lapsega suhtlemise kestuse lühendamine kahjustab olulisel määral lapse

õigust lahus elava vanemaga suhelda ning selle vanema õigust lapsega kohtuda ja osaleda tema

kasvatamisel. Seni kehtivas suhtluskorras on piisava täpsusega fikseeritud lapsega kohtumise kestus,

aeg ja koht ning see vastab poolte võimalustele, vajadustele ning lapse arengutasemele.

Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskord toimib kuni lapse 7-aastaseks saamiseni. Ei ole alust ega

põhjust muuta vanema õigusi lapse suhtes.

Avaldaja kinnitusel ei võimaldanud M. M tal lapsega kohtuda juba alates 2006. a septembrikuust ning

takistas lapsega kohtumist isegi pärast lapsega suhtlemise korra määruse tegemist. Lapsega

suhtlemine taastus osaliselt alles pärast praeguses menetluses toimunud psühholoogi

nõustamistoimingut 2008. a detsembris. M. M on kohtule kinnitanud sellekohaste faktiväidete õigsust

ning tunnistanud lapsega suhtlemist korraldava määruse tingimuste täitmise eiramist. Vaatamata

kohtu korduvatele ettepanekutele taastada asja menetluse vältel lapsega suhtlemise kord

kohtumääruses sätestatud tingimustel ja vaatamata hoiatustele võimalike negatiivsete tagajärgede

kohta nii menetlussanktsioonide kohaldamise (sh sunnivahendite kohaldamine (kohtutoimiku I kd,

lk 49, 106)) kui ka lapse huvide kahjustumise näol, ignoreeris M. M järjekindlalt kohtu ettepanekuid.

Arvestades M. M käitumist ning asjaolu, et kohus on hoiatanud isikut sunnivahendi kohaldamise

võimalikkuse eest, pidas kohus põhjendatuks ja vajalikuks kohaldada M. M suhtes täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 183 lg 2 kohaselt 50 trahviühiku ehk 3000 krooni suurust rahatrahvi.

6. Nii avaldaja kui ka M. M esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. M. M vaidlustas

maakohtu määruse talle rahatrahvi määramise osas.

7. Avaldaja ja M. M vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2009. a määrusega määruskaebused rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis,

et ebaõige on M. M väide, et rahatrahvi kohaldamine sunnivahendina on vastuolus

menetlusnormidega. Kuna kohtus ei saavutatud kokkulepet suhtlemise korraldamise ega perenõustaja

poole pöördumise kohta, tunnistas maakohus TsMS § 563 lg 6 järgi lepitusmenetluse ebaõnnestunuks

ja määras, et sunnivahendina tuleb kohaldada M. M suhtes 50 trahviühiku suurust rahatrahvi.

TsMS § 563 lg 6 p 1 kohaselt saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha eelkõige TsMS § 46

alusel vanemale trahvihoiatuse ja määrata trahvi. TsMS § 46 lg 2 kohaselt võib isikule trahvi määrata

üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus, välja arvatud juhul, kui eelnev hoiatamine ei ole

võimalik või mõistlik. Praegusel juhul on maakohus õigesti määranud M. M trahvi, kuna eelnev

hoiatamine, arvestades konkreetset olukorda, ei olnud mõistlik. Nähtuvalt asja materjalidest on

maakohus 2. juulil 2008 toimunud istungil (kohtutoimiku I kd, lk 47-49) selgitanud

menetlusosalistele TsMS §-s 563 sätestatut, sh ka sunnivahendite kohaldamise võimalust. Maakohus

on õigesti tuvastanud, et M. M rikkus määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise korda ning seetõttu on

kohtu poolt sunnivahendina rahatrahvi kohaldamine seaduslik ja määruskaebuse esitaja vastupidine

väide on alusetu. Avaldaja väitel takistas M. M teda lapsega kohtumast pärast lapsega suhtlemise

korra kinnitamist kohtumäärusega ning lapsega suhtlemine taastus osaliselt alles pärast praeguses

menetluses toimunud psühholoogi nõustamistoimingut detsembris 2008. M. M on ise kinnitanud, et

ta ei ole Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2007. a määrust täitnud (kohtutoimiku I kd, lk 47-49). M. M

väitel oli määrusega kinnitatud suhtlemiskorra täitmata jätmine tingitud avaldaja enda käitumisest,

kuna avaldaja ise rikkus kinnitatud suhtlemise korda, ning samuti lastepsühholoogi seisukohast, et

kohtumised lapsega peaksid toimuma erapooletul pinnal. M. M väited ei õigusta maakohtu kinnitatud

lapsega suhtlemise korra rikkumist. Arvestades pooltevahelisi konfliktseid suhteid, oleks M. M

pidanud püüdma täita maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise korda ning kui see osutus

võimatuks, oleks ta pidanud pöörduma kohtusse lepitusmenetluse algatamiseks. M. M ei ole sellisel

viisil käitunud, vaid on jätkuvalt rikkunud suhtlemiskorda. Seetõttu on maakohus tema suhtes

õigustatult kohaldanud sunnivahendina rahatrahvi.

Vastuseks avaldaja määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et seadusest ei tulene kohtule õigust

kohustada vanemat minema psüühilise ravi asutusse konsultatsioonile või võtta osa

teraapiatreeningutest ning seetõttu ei ole avaldaja selline väide asjakohane. Seaduslikku alust ei ole

ka avaldaja nõudel kompenseerida 32 päeva, mil tema kohtumised lapsega jäid ära.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. M. M esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja

ringkonnakohtu määrused talle sunnivahendina rahatrahvi määramise osas.

Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole lepitusmenetlus samastatav täitemenetlusega, kus kohustatud

isik peab tingimusteta täitma jõustunud kohtulahendit ning kohustuste rikkumine toob kaasa

sanktsiooni. Kohus peaks enne sunnivahendite kohaldamist hindama olukorda objektiivselt ning

arvestama kõigi menetlusosaliste huvidega. U. P teatas vahetult pärast kompromissilepingu

sõlmimist, et see ei sobi talle ning ta taganeb lepingust. Põhjendamatu on nõuda vastaspoolelt sama

kompromissilepingu tingimuste kõrvalekaldumatut täitmist olukorras, kus spetsialist on soovitanud

lapse huvidest lähtuvalt muuta lapsega kokkusaamiste korda.

Kohtud on vääralt tõlgendanud TsMS § 563 lg-t 6 ja TMS § 183. Viidates TsMS § 563 lg 6 p-le 1

ja lg-le 7, leidis määruskaebuse esitaja, et alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist on võimalik

algatada täitemenetlus. TMS § 183 lg-s 1 sätestatakse, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise,

kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või

toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku

trahvida. Maakohus määras puudutatud isikule trahvi, ilma et asjas oleks toimunud täitemenetlust.

Tsiviilkohtumenetluses on kohtul võimalik määrata rahatrahv vaid neil juhtudel, mis on seaduses

täpselt määratud (TsMS § 42 lg 3; § 45 lg 4; § 266; § 292 lg 2; § 305 lg 1, § 601). TsMS § 563 lg 6 p-

s 1 ei ole antud kohtule õigust määrata menetlusosalisele rahatrahvi ainuüksi põhjusel, et vanemad ei

saavuta kokkulepet lapsega suhtlemise korra kohta.

TsMS § 436 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kohtulahend ei tohiks olla vastuoluline. Maakohus asus

seisukohale, et kohtuistungil menetlusõiguse normide selgitamine on käsitatav eelneva hoiatamisena

sanktsioonide kohaldamise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus on oma lahendis asunud

seisukohale, et M. M ei olnud vaja teha eelnevat trahvihoiatust, kuna see ei olnud mõistlik.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistest kaalutlustest lähtudes ning milliste tõendite alusel on

ringkonnakohus sellise järelduse teinud. Olukorras, kus last üksi kasvatavale vanemale määratakse

rahatrahv, mis ületab oluliselt teise vanema tasutava elatise summat, peaks kohus põhjalikult

motiveerima sanktsiooni kohaldamise vajadust ning selgitama, miks pole vaatamata ebaselgele

õiguslikule olukorrale mõistlik kohustatud isikut enne hoiatada.

10. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

määruse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tuleb

TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu M. M

rahatrahvi määramise osas. Ülejäänud osas tuleb jätta kohtute määrused muutmata.

12. Kolleegium leiab, et maakohtul ei olnud alust M. M trahvida, mistõttu tuleb maakohtu ja

ringkonnakohtu määrused trahvi määramise osas tühistada.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kohtul

on TsMS-s sätestatud juhul õigus määrata rahatrahv, võib selle määrata kuni 50 000 krooni ulatuses,

kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Selle normi kohaselt on seega trahvi määramise eelduseks

TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337.

TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna (vt Riigikohtu

17. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-09, p 11). Kolleegium nõustub seetõttu M. M

väitega, et tsiviilkohtumenetluses on kohtul võimalik määrata rahatrahv vaid neil juhtudel, mis on

seaduses täpselt määratud (nt TsMS § 42 lg 3; § 45 lg 4; § 266; § 292 lg 2; § 305 lg 1, § 601).

TsMS § 563 lg 6 p-s 1 ei ole antud kohtule õigust määrata menetlusosalisele rahatrahvi põhjusel, et

vanemad ei saavuta kokkulepet lapsega suhtlemise korra kohta.

13. TsMS § 563 lg 1 esimese lause kohaselt, kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega

suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist, võib kohus vanema avalduse alusel

kutsuda vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. TsMS § 563 lg-

st 7 tulenevalt võib lapsega suhtlemist kindlaks määrava kohtumääruse täitmise tagamiseks ja

rikkumise kõrvaldamiseks täitemenetluse läbi viia üksnes TsMS § 563 lg 6 p-s 1 nimetatud määruse

alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 563 lg 6 p-de 1-3 kohaselt, kui kohtus ei

saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui

kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse

ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb

muuta suhtlemist puudutavat määrust; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse

suhtes. Seega ei ole tulenevalt eelnimetatud sätetest enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, milles

määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord, täitedokumendiks, st et see määrus ei ole sundtäidetav

(vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 35). Sundtäidetavad on näiteks

TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse

rakendamise määrus.

Kolleegium leiab, et TsMS § 563 lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab,

et TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses võib kohus vanemat hoiatada, et kui vanem seda

määrust ei täida, võib teine vanem kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse

kui täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 1) alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapsega

suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku

võlgnikku trahvida.

TMS § 179 lg-s 1 sätestatakse, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb

kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku

omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. TMS § 183 lg-s 1

sätestatakse, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks,

või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur

sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 35).

Eelnimetatud juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt

TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks trahvimise menetluses on kontrollida faktilist

olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt

kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud (vt ka

Riigikohtu 17. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-09, p 12).

14. M. M määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud M. M eest osaühing Advokaadibüroo

Valge & Uiga. M. M on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule

teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada osaühingule Advokaadibüroo

Valge & Uiga.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu