3-2-1-123-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-123-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Maie Beljajeva hagi Püssi linna vastu, kohustamaks linna

eraldama lammutatud korteriga samaväärne korter

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-

1457

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maie Beljajeva kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

129 080 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Maie Beljajeva (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaido Kooga

Kostja Püssi linn (Püssi Linnavalitsuse kaudu) (registrikood

75008440)

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1457 osas, millega

jäeti rahuldamata Maie Beljajeva hagi Püssi linna vastu lepinguvälise kahju hüvitamiseks ning

jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Osas, millega jäeti rahuldamata Maie Beljajeva hagi Püssi linna vastu lepingurikkumisega

tekitatud kahju hüvitamiseks, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada Maie Beljajevale kassatsioonkaebuselt 7. juulil 2009. a tasutud kautsjon 1291 (üks

tuhat kakssada üheksakümmend üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maie Beljajeva esitas 14. märtsil 2006. a Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas (Püssi linna

hagi M. Beljajeva ja A. Beljajevi vastu kommunaalteenuste võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks)

vastuhagi Püssi linna vastu 15 818 krooni 48 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Viru Maakohus

rahuldas 31. mai 2006. a otsusega hagi osaliselt ja vastuhagi täielikult. Kuivõrd Viru Ringkonnakohus

tühistas 10. septembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamise osas ja saatis selles

osas asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule, käsitas maakohus asja uuel läbivaatamisel

M. Beljajevat hagejana ja Püssi linna kostjana. Hageja täpsustas 10. märtsil 2008. a hagiavaldust,

paludes kohustada kostjat andma hagejale seni kasutatud korteri vastu samaväärne korter.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt erastasid hageja ja tema abikaasa 30. märtsil 1995. a

eluruumi, mis asub Püssi linnas Viru 10-115. Kostja osutas hagejale kommunaalteenuseid. Kuna

kostja ei kütnud elamut nõuetekohaselt, muutus korter elamiskõlbmatuks ja lammutati. Sellega tekkis

hagejale kahju 15 818 krooni 48 senti (korteri erastamise hind ja notaritasu). Kuivõrd pärast hagi

esitamist kinnisvara hinnad järsult tõusid, leidis hageja, et kostjal tuleb hagejale tekitatud kahju

hüvitada selliselt, et hagejale tuleb anda lammutatud korteri asemele samaväärne korter. Hageja

arvates vastutab kostja hageja ees lepingu rikkumise tõttu (ebapiisav kütmine, mille tulemusena

muutus korter elamiskõlbmatuks). Samuti tekitas kostja hagejale kahju lepinguväliselt, sest Püssi

Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsusega tunnistati elamu kasutuskõlbmatuks ja 2006. aastal maja

lammutati. Nii hävitas kostja oma ebaseadusliku tegevusega hageja omandi.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole võimalik hageja nõuet täita, sest pole

teada, milline oli hageja korteri seisund enne seda, kui hageja korteri hülgas. Korteri seisundit ei saa

tuvastada ka tagantjärele, sest elamu tunnistati korteriomanike tegevusetuse tõttu kasutuskõlbmatuks

ja lammutati kaasomanike otsuse alusel. Hageja ei saa omandada samaväärset korterit vallasasjana,

sest alates 1. märtsist 2006. a ei ole korterid vallasasjana tsiviilkäibes. Kostja ei ole hagejale tekkinud

kahjus süüdi. Erastamislepingu järgi tuli hagejal astuda korteriühistu liikmeks. Seda kohustust ei ole

hageja täitnud ning elamus ei ole korteriühistut moodustatud. Hageja ei teinud midagi selleks, et oma

korterit nõuetekohaselt hooldada, vaid jättis eluruumi 2002. aasta detsembris maha. Enamik

korteriomanikke kolis välja ja kostja lõpetas maja hooldamise alates 2003. aasta lõpust, misjärel

muutus maja kiiresti elamiskõlbmatuks ja rüüstati.

3. Viru Maakohus jättis 1. juuli 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et hageja erastas 30. märtsil 1995. a sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu

kohaselt Püssi linnas Viru 10-115 asuva neljatoalise korteri üldpinnaga 92,2 m2. Eluruumi hindamise

akti järgi on eluruumi arvestuslik üldpind 69,3 m2 ja erastamise hind 15 634 krooni 8 senti. Lepingu

sõlmimisel maksis hageja notaritasu 184 krooni 40 senti. Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a

otsusega ning Püssi Linnavolikogu 23. mai 2005. a otsuse alusel tehtud elamu ekspertiisi akti

arvestades tunnistati vaidlusaluse elamu kasutusluba kehtetuks ja hoone kasutuskõlbmatuks. 9. juunil

2005. a teatas Püssi Linnavalitsus hagejale, et kommunaalteenuste võla tasumisel hiljemalt 29. juunil

2005. a on hagejal võimalik saada kompensatsiooni ja asenduskorter. Hageja võlgnevust ei tasunud.

20. veebruaril 2006. a pakutud kompromissis lubas kostja võõrandada hagejale korteri Kooli 16-12

tingimusel, kui hageja tunnistab kostja 27 000 krooni suurust nõuet ja võõrandab kostjale enda

korteri. Pooled kompromissi ei saavutanud. Kuna kohtumenetluses on hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud võlgnevus 25 958 krooni 65 senti, soovib hageja saada seda, mida kostja on talle juba

varem kompromissina pakkunud.

Püssi linn ja hageja abikaasa sõlmisid 15. oktoobril 1996. a elamu hoolduslepingu, mille p 3.4 alusel

kohustus kostja tegema vajalikke töid, mis tagavad elamu säilimise ja korrashoiu. Hooldusleping

kehtis korteriühistu moodustamiseni või korteri omandiõiguse üleminekuni. Kostja ei täitnud oma

kohustusi nõuetekohaselt ega taganud kütteperioodil kostja korteris temperatuuri vähemalt

+18°C. Asjas on tõendatud, et hageja kolis korterist välja 2002. aasta novembris, sest talvel ei

ületanud õhutemperatuur korteris +16°C. Samal põhjusel lahkusid majast ka teised elanikud.

Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 15 lg 1 teises lauses sätestatakse, et elamutes, kus ei ole

korteriühistut moodustatud ega haldamist korteriomanikele üle antud, korraldab elamu haldamist kuni

2002. aasta 31. detsembrini eluruumide erastamise kohustatud subjekt või isik, kellele on haldamine

õigusaktidega sätestatud korras üle antud ja kellele on erastatud eluruumide omanikud kohustatud

maksma majandamiskulusid korteriomandiseaduse järgi. Vaidlusaluses elamus ei ole korteriühistut

moodustatud, seega ei olnud kostjal alates 1. jaanuarist 2003. a elamu haldamise kohustust. Hagejal

ei olnud piisavat alust korterit maha jätta. Nõutava temperatuuri tagamata jätmisel saanuks hageja

kasutada lisaküttekehi, nõuda kostjalt kui elamu hooldajalt kohustuse täitmist või kütte maksumuse

hüvitamist.

Hageja ei ole esitanud avaldust erastamistoimingute tegemiseks ja korteri korteriomandina

kinnistusraamatusse kandmiseks. Tema korter on vallasasi. Samas nõuab hageja talle samaväärse

korteri eraldamist. Alternatiivset nõuet hageja esitanud ei ole. Hageja ei nõustunud, et kostja hüvitaks

talle erastatud eluruumi eraldamisel hinnavahe (turuväärtuse). Sisuliselt soovib hageja kohustada

kostjat, et ta võõrandaks hagejale korteri ja võimaldaks selle omandiõiguse ülemineku. Seaduse

kohaselt ei ole võimalik omandiõiguse tekkimine asjale, mis ei ole tsiviilkäibes vabas ringluses

(asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 viies lause), ning hagi tuleb jätta

rahuldamata. Maakohus ei andnud hinnangut sellele, kes, kas ja kui suures ulatuses hagejale kahju

tekitas ning kas kostja on kahju tekitamises süüdi.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muutis ja täiendas maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi ei ole võimalik rahuldada juba üksnes seetõttu, et

hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki, sest korterid vallasasjana ei ole

AÕSRS § 13 lg-te 6 ja 8 järgi alates 1. märtsist 2006 enam tsiviilkäibes. Hageja nõuab, et kostjat

kohustataks hüvitama tekitatud kahju selliselt, et hagejale antakse lammutatud korteri vastu

samaväärne korter. Hageja ei nõustunud kahju hüvitamisega selliselt, et kostja hüvitaks talle

lammutatud korteri väärtuse. Kuigi juba eeltoodu oli aluseks hagi rahuldamata jätmisele, tulnuks

maakohtul siiski anda hinnang ka sellele, kas kostjal tekkis hageja korteri lammutamise tõttu

kohustus hüvitada hagejale kahju.

Tõendatud on, et kostja rikkus poolte sõlmitud hoolduslepingu p 3.4. Õige ei ole maakohtu seisukoht,

et kostja kohustus elamut hooldada on lõppenud. See kohustus jätkus ka pärast EES § 15 lg 1 teises

lauses sätestatud tähtaega, sest pooled on hoolduslepingu p-s 12 kokku leppinud, et leping kehtib

kuni hageja korteriühistu liikmeks astumiseni või korteri omandiõiguse üleminekuni teisele isikule.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-s 1 sätestatakse, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja

koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule

seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Kostja lepingurikkumine (hageja korteri ebapiisav

kütmine) on kaudses seoses sellega, et hageja korter muutus kasutuskõlbmatuks (põhjuslik seos

VÕS § 127 lg 4 järgi). Asjaoludest nähtuvalt ei tulenenud kostja kohustus kindlustada hageja korter

soojusenergiaga mitte hoolduslepingust, vaid poolte suulisest kokkuleppest. Kostja ei vastuta aga

tekkinud kahju eest tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, sest hagejale teenuse osutamise eesmärgiks ei olnud

tema vara säilimise tagamine, vaid eluruumi soojaga varustamine. Kostja vastutus on välistatud ka

VÕS § 127 lg 3 kohaselt, kuna kostja ei pidanud lepingurikkumise võimaliku tagajärjena lepingu

sõlmimisel ette nägema seda, et hageja jätab eluruumi maha ja selle tulemusena tekib hädavajadus

korter (ja maja tervikuna) lammutada. Tulenevalt VÕS § 139 lg-test 1 ja 2, ei vastutaks kostja

lepingujärgselt ka juhul, kui eeltoodud kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esineks. Hageja jättis

ise kahju tekkimise ohu tõrjumata, kuna lahkus korterist, loobudes seejuures ka täielikult kütte

kasutamise teenusest. Kui kostja ei taganud korteris nõutavat õhutemperatuuri, saanuks hageja

kasutada temperatuuri tõstmiseks lisaküttekehi. Korteri säilimine olnuks tagatud ka juhul, kui hageja

nõustunuks talvel korterist lahkumisel sellega, et kostja kütab korterit ehitise säilimiseks vajalikus

ulatuses (+16°C olnuks selleks ilmselt piisav). Hageja saanuks kahju vältida ka näiteks korteri

võõrandamisega, kokkuleppe saavutamisega teiste korteriomanikega alternatiivküttele üleminekuks,

korteri soojustusastme tõstmisega korteri alla jääva tühimiku kinniehitamise abil jms. Kuna hageja ei

võtnud ise midagi ette enda omandi säilitamiseks, ei ole kostjal viidatud sätete alusel kahju

hüvitamise kohustust.

Kostja ei vastuta hageja ees ka deliktiõiguse alusel. Elamu lammutamise tingis selle

elamiskõlbmatuks muutumine ning lammutamise aluseks on Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a

otsus kui kehtiv haldusakt. Tõendatud pole, et see halduse üksikakt oleks õigusvastane. Seega puudub

elamu lammutamisel kostja õigusvastane tegu, kui üks kostja vastutuse tekkimise eeldus VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kostja ei tunnistanud end elamu rikkumises ja hävitamises süüdi, kui võttis

endale kohustuse võimaldada hagejale korter. See, et kostja pakkus hagejale elamu lammutamise

otsuse järel asenduskorterit või hüvitist, tulenes kostja avalik-õiguslike ülesannete täitmisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei nõustunud kahju hüvitamisega selliselt, et kostja

hüvitaks talle lammutatud korteri väärtuse. Ringkonnakohtule 21. aprillil 2009. a esitatud avalduse

kohaselt nõudis hageja alternatiivselt ka korteri eest hüvitist (129 080 krooni). Selliselt ei ole hageja

hagi muutnud, sest nõuab esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset.

Ringkonnakohus leidis valesti, et Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus ei ole õigusvastane.

Viidatud otsus on õigusvastane, sest enne elamu lammutamist ei toimunud

sundvõõrandamismenetlust. Ringkonnakohus jättis kohaldamata põhiseaduse § 32. Püssi

Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus ei saanud olla hageja vara hävitamise õiguslikuks aluseks.

Ringkonnakohtul tulnuks kohaldada ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg-t 1, mille alusel tuleb

kostjal hüvitada hagejale hävinud vara väärtus.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue kostja vastu lepinguvälise kahju hüvitamiseks. Selles osas tuleb asi saata

TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue kostja vastu lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata.

9. TsMS § 688 lg-st 1 tulenevalt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust

üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas,

milles kohus tuvastas, et kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale lepingurikkumisega tekitatud

kahju. Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus lahendas

hageja lepinguvälise kahju hüvitamise nõude.

10. Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette, et kohus jättis analüüsimata tema

alternatiivse nõude lammutatud korteri asemel selle rahalise väärtuse saamiseks. Vastuseks hageja

väitele märgib kolleegium järgmist.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt lahendas maakohus hageja nõuet kohustada kostjat eraldama talle

lammutatud korteriga samaväärne korter. Maakohus märkis ühtlasi, et hageja ei ole esitanud

alternatiivset nõuet. Apellatsioonkaebuses pidas hageja maakohtu otsust ebaõigeks, leides, et asjas ei

ole takistusi talle korteri võimaldamiseks (II kd, lk 57). Vastuses apellatsioonkaebusele märkis kostja

hagejale korteri eraldamise kohta, et tal ei ole praegusel ajal pakkuda lammutatud korteriga

samaväärset vallasasjast korterit, mistõttu hageja nõuet ei ole võimalik selle rahuldamise korral täita

(II kd, lk 65-66). Seejärel esitas hageja ringkonnakohtule 22. aprillil 2009. a avalduse, milles märkis

neli võimalikku alternatiivset viisi, mis asendaks hageja nõuet samaväärse korteri saamiseks, mh

osutas hageja võimalusele, et ta on nõus saama korteri asemel 129 080 krooni suuruse rahalise

kompensatsiooni (II kd, lk 79). Avalduse kohaselt esitas hageja alternatiivsed nõuded seetõttu, et

kostjal ei ole lammutatud korteriga samaväärset vallasasjast korterit. Nimetatud avalduse juurde

jäämist rõhutas hageja esindaja ka ringkonnakohtu istungil (II kd, lk 85). Seega märkis

ringkonnakohus otsuses ekslikult, et hageja ei ole nõustunud kahju hüvitamisega selliselt, et kostja

hüvitaks talle lammutatud korteri väärtuse.

Nii hageja apellatsioonkaebuse esitamise ajal (s.o enne 1. jaanuari 2009. a) kui ka praegu kehtiva

TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni.

Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said

apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Avaldusest nähtuvalt on hageja

asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise (vallasasjast korteri puudumine) tõttu teise

esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta

hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve

nõudmist. Eeltoodust tulenevalt tuli ringkonnakohtul hageja avaldusega arvestada, sest asjaolu, et

kostjal ei ole hagejale sobivat vallasasjast korterit, sai hagejale teatavaks kostja vastusest

apellatsioonkaebusele, s.o pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

11. Hageja alternatiivse nõude kohta hüvitada talle lammutatud korteri rahaline väärtus, märgib

kolleegium järgmist.

RVastS § 1 lg 1 järgi sätestatakse avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete

täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord riigivastutuse seaduses. Sama seaduse § 7 lg 1

kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord,

milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Viidatud seaduse § 17 lg-s 1

sätestatakse, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse

halduskohtule. Vaidlusaluses asjas on kohtud tuvastanud, et hageja korteri lammutamise aluseks on

kehtiv haldusakt (Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus). Apellatsioonimenetluses esitatud

avalduse kohaselt on hagejal kostja vastu rahaline nõue halduse üksikakti rakendamisel (elamu

lammutamine) tekkinud kahju hüvitamiseks. Samas ei ole asja menetlemisel esitatud väidet, et

vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Hageja

ei väida ka kassatsioonkaebuses, et asi tuleks lahendada halduskohtus. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt

ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka

Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatuse põhjusel, et üldkohus ei

ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust kolleegiumi hinnangul see, et

menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev seda asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse

tühistamist muul alusel.

12. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustel tugines ringkonnakohus hageja lepinguvälise kahju

hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel mh sellele, et lammutamise aluseks on kehtiv haldusakt

(Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus), mille õigusvastasuse kohta ei ole tõendeid esitatud.

Kolleegiumi arvates on järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, ekslik.

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul,

kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti

vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma

õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. Riigikohtu

halduskolleegium on 20. novembril 2008. a haldusasjas nr 3-3-1-47-08 tehtud otsuse p-des 22 ja 24

selgitanud, et RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise

vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle

kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine

(vt ka 18. novembril 2004. a haldusasjas nr 3-3-1-33-04 tehtud otsuse p-d 14-15, 19. märtsil 2002. a

haldusasjas nr 3-3-1-11-02 tehtud otsuse p 16).

Kolleegium märgib, et RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju

õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses

ettenähtud korda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas kahju võib praeguses asjas olla tekkinud

seetõttu, kui õiguspärase haldusakti alusel toimunud elamu lammutamisel rikuti asendustäitmise ja

sunniraha seadust, või seetõttu, et jättes hageja ilma maa kaasomandisse erastamise võimalusest, ei

kohaldatud analoogia alusel kinnisasja sundvõõrandamise seadust.

Kolleegium juhib samuti tähelepanu RVastS § 16 lg-le 1, mille järgi võib isik nõuda ka õiguspärase,

kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud

varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seega võib praeguses asjas olla kahju tekkinud ka juhul,

kui õiguspärase haldusaktiga või selle alusel tehtud õiguspärase toiminguga on jämedalt riivatud

hageja PS §-s 32 sätestatud põhiõigust. Arvestades eeltoodut, tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel otsustada poolte väiteid, vastuväiteid ja esitatud tõendeid hinnates hageja

lepinguvälise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üle.

13. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Aleksei Beljajev. TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et

kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel,

millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb hagejal kautsjoni

tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve