3-1-1-99-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-99-09

Otsuse kuupäev

23. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi V.V. süüdistuses KarS § 136 lg 1, § 117, § 121 ja § 199 lg 2 p 5

järgi ning J.V. süüdistuses KarS § 136 lg 1, § 117, § 200 lg 1 ja § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-06-4683

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja J.V. kaitsja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

Istungil osalenud isikud

21. oktoober 2009, suuline menetlus

V.V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja J.V. kaitsja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a kohtuotsus sisuliselt muutmata. Lugeda V.V. ja J.V. süüdi tunnistatuks

ja karistatuks KarS § 13 lg 1 ja § 117 järgi.

2. Kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.V. ja J.V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 113 järgi selles, et nad peksid 9. oktoobril 2005. a Kohtla-Järvel A.A.-d,

sundisid ta vägivallaga ähvardades sõiduautosse ja viisid Ontika paekaldale. Süüdistatavad sundisid A.A.-d taganema

pankranniku äärele ja lükkasid ta alla. Kannatanu suri saadud vigastustesse kohapeal.

J.V. süüdistati veel ka KarS § 200 lg 1 järgi ning KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi, kuid neid kuritegusid ei ole kassatsiooni

korras vaidlustatud.

2. Viru Maakohtu 14. septembri 2006. a otsusega tunnistati V.V. süüdi KarS § 117 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat

vangistust. J.V. tunnistati süüdi KarS § 117, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle

liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, süüdistatavad ja kannatanu G.A.

3.1 Prokurör vaidlustas V.V. ja J.V. kuriteo ümberkvalifitseerimise KarS §-lt 113 §-le 117.

3.2 V.V. taotles enda õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse kergendamist.

3.3 J.V. taotles enda õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 117 järgi.

3.4 Kannatanu G.A. ei nõustunud tapmise ümberkvalifitseerimisega ja mõistetud karistustega.

4. Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus V.V. ja J.V. süüdimõistmises ja karistamises

KarS § 117 järgi ja nad tunnistati süüdi KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus karistas V.V. ja J.V. KarS § 113 järgi vangistusega

kaheteistkümneks aastaks. J.V-le mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kolmteist aastat vangistust.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V.V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja J.V. kaitsja

vandeadvokaat Vladimir Sadekov.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07 tühistati Viru Maakohtu 14.

septembri 2006. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsus ning kriminaalasi saadeti Viru Maakohtule uueks

arutamiseks. Kriminaalkolleegium põhjendas kohtuotsuste tühistamist järgmiselt.

6.1 Kohtud on ebaõigesti sisustanud tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu A.A. surma põhjustamise osas. Tähelepanuta on

jäänud võimalus, et V.V. ja J.V. õiguslik kohustus tegutsega võis tuleneda ingerentsist, s.t nende endi eelnevast õigusvastasest

käitumisest kannatanu suhtes, millega viimane viidi ohtlikku olukorda.

6.2 Maa- ja ringkonnakohus on rikkunud V.V. ja J.V. kaitseõigust ning mõistnud nad süüdi süüdistuse järgi, milles pole järgitud

tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuse nõudeid. Põhjusliku seose tuvastamisel on kannatanu käitumist hinnatud

ebaõigesti.

6.3 Ringkonnakohtu järeldus, et V.V. ja J.V. põhjustasid A.A. surma kaudse tahtlusega, ei ole kooskõlas § 16 lg-s 4 sätestatuga.

7. Asja uuel arutamisel Viru Maakohtus esitas prokurör V.V-le ja J.V-le uue süüdistuse KarS § 121, § 136 lg 1 ning § 13 lg 1 ja

§ 113 järgi. V.V-le esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 5 järgi A.A.-lt mobiiltelefoni varguses.

8. Viru Maakohtu 17. novembri 2008. a kohtuotsusega mõisteti V.V. ja J.V. süüdi ja neile mõisteti karistuseks KarS § 136 lg 1

järgi vastavalt 2 aastat ja 8 kuud ning 2 aastat ja 4 kuud vangistust, KarS § 121 järgi vastavalt 4 kuud ning 2 kuud vangistust.

Kohus kvalifitseeris V.V. ja J.V. süüdistuse KarS § 13 lg 1 ja § 113 järgi ümber KarS § 117 järgi ja mõistis neile karistuseks

vastavalt 2 aastat ja 6 kuud ning 2 aastat vangistust. J.V. mõisteti süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2

aastat vangistust. V.V. mõisteti süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5 järgi õigeks. KarS § 64 alusel suurendati nende raskeimat

üksikkaristust ja V.V-le mõisteti liitkaristuseks 4 aastat ja 9 kuud ja J.V-le 4 aastat vangistust. Mõistetud karistused jäeti KarS §

74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata ja neile määrati katseaeg 3 aastaks.

V.V. ja J.V. mõisteti KarS § 121 järgi süüdi selles, et nad 9. oktoobril 2005 kella 9.00 ja 12.40 vahel Kohtla-Järvel hotell X

juures kasutasid A.A. suhtes füüsilist vägivalda - J.V. lükkas maaslamavat kannatanut jalaga õla piirkonda, V.V. lõi teda aga

rusikaga näkku.

V.V. ja J.V. mõisteti süüdi KarS § 136 lg 1 järgi selles, et nad eeltoodud ajal ja kohas tõstsid läbipekstud ja uimase A.A. V.V.

valduses olnud sõiduautosse ja takistades jõuga kannatanu autost põgenemist, sõitsid koos temaga Ontika paekaldale.

KarS § 13 lg 1 ja § 113 järgi süüksarvatud tahtliku tapmise tegevusetuse vormis kvalifitseeris maakohus ümber KarS § 117

järgi. Süüdistatavad mõisteti KarS § 117 järgi süüdi selles, et nad 9. oktoobril 2005 kella 9.00 kuni 12.40 pärast seda, kui A.A.

oli tahtevastaselt toimetatud pankranniku kaldale, rikkusid Ontikal hoolsuskohustust järgmiselt. Eirates kannatanu

põhiseaduslikku õigust isikupuutumatusele ja kohustust hoiduda teisele isikule ebaseadusliku füüsilise kahju tekitamisest,

lähenesid nad siiski A.A-le, seisid temast 3 kuni 7 meetri kaugusel, takistades sellega kannatanu eemaldumist olukorrast, mis

oli ilmselgelt ja arusaadavalt talle ohtlik. Süüdistatavad soodustasid oma tegevusetusega A.A. pankrannikult alla kukkumist.

V.V. ja J.V. kohustus kannatanu surma ära hoida tulenes ingerentsist, sest nende endi eelnevate õigusvastaste tegude tagajärjel

(kannatanu peksmine Kohtla-Järvel ja tema vägivaldne toimetamine Ontikale) sattus kannatanu ohtlikku olukorda ja kukkus

järsakust alla. Süüdistatavatel oli võimalus hoida ära kannatanu surm, kui nad oleksid kannatanu eest ära tulnud ja eemaldunud

tema asukohast vastupidises suunas. Kohus leidis, et süüdistatavad põhjustasid kannatanu surma ettevaatamatusest

tegevusetuse vormis.

9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatava J.V. kaitsja advokaat V. Sadekov, süüdistatava V.V. kaitsja

vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja prokurör Mariza Lillepea.

9.1 Mõlemad kaitsjad leidsid, et kriminaalasja Riigikohtust maakohtusse uueks arutamiseks tagastamine kaitsjate

kassatsioonide alusel on toonud kaasa reformatio in peius keelu põhimõtte rikkumise. Maakohtus uue süüdistuse esitamine

KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi on V.V. ja J.V. olukorda lubamatult raskendanud.

9.2 J.V. kaitsja leidis seonduvalt süüdistusega KarS § 117 järgi, et puudub põhjuslik seos kannatanu surma ja J.V-le

süüksarvatud tegude vahel.

9.3 V.V. kaitsja arvates puuduvad süüdistuses KarS § 117 järgi tõendid selle kohta, millal, kuidas ja kelle tegevuse tõttu sattus

kannatanu ohtlikku olukorda. Tõendamata on süüdlaste nõutavad teod saabunud tagajärje ärahoidmiseks. Ettevaatamatus kui

süüteo subjektiivne tunnus on samuti tõendamata.

9.4 Prokurör leidis jätkuvalt, et V.V. ja J.V. tuleb süüdi tunnistada KarS § 13 lg 1 ja § 113 järgi. Prokurör palus V.V-le mõista

liitkaristuseks 12 aastat vangistust ja J.V-le 13 aastat vangistust.

10. Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a otsusega jäeti Viru Maakohtu 17. novembri 2008. a otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohus oli maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega nõus. Täpsustavalt märgiti seda, et kuna maakohus kvalifitseeris

süüdistatavate kuriteo Ontikal surma põhjustamisena ettevaatamatusest tegevusetuse vormis, tulnuks kuriteo kvalifikatsioonis

lisaks KarS §-le 117 teha viide ka KarS § 13 lg-le 1.

Ringkonnakohus ei tuvastanud reformation in peius keelu põhimõtte väidetavat rikkumist. Kohus märkis, et KrMS § 341

sätestab kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. KrMS § 341 lg 3 kohaselt esimese astme kohus võib

asja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda vaid siis, kui kriminaalasja apellatsiooni korras tühistamise aluseks oli

prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles taotleti süüdistatava olukorra raskendamist. Prokurör vaidlustas Viru Maakohtu

14. septembri 2006. a otsuse, millega V.V. ja J.V. mõisteti süüdi KarS § 117 järgi, paludes nende süüdimõistmist KarS § 113

järgi ja karistuse karmistamist. Sellest tulenevalt oli süüdistatavate süüdi tunnistamine maakohtus uue süüdistuse järgi

kooskõlas KrMS § 341 lg 3 sätetega. Ringkonnakohus leidis, et kogutud tõendid ei kinnita süüdistavate soovi kannatanut

tappa.

Kaitsjate apellatsioonidesse puutuvalt leidis ringkonnakohus, et maakohus on põhjalikult hinnanud kannatanu enda tegevust

enne järsakust alla kukkumist. Analüüsitud on seda, kuidas just süüdistatavad panid kannatanu ohtlikku olukorda. Maakohus

on põhjalikult käsitlenud tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemise küsimust. Tuvastatud on süüdistatavate poolt ühiselt

toimepandud hoolsuskohustuse rikkumine. Süüdistatavate tegu Ontikal on vaadeldud õigesti tegevusetusena. Maakohus on

hinnanud nõutava teo vastavust objektiivsele tegelikkusele ja selle kõlblikkust tagajärje ärahoidmiseks. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga selles, et kui süüdistatavad poleks Ontikal kannatanule lähenenud, vaid lahkunud, siis poleks viimane alla

kukkunud ja surma saanud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V.V. kaitsja L. Olovjanišnikov ja J.V. kaitsja V. Sadekov.

11.1. Mõlemad kassaatorid leiavad, et kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus rikuti reformatio in peius keelu põhimõtet.

Süüdistatavate karistamisega KarS § 136 lg 1 ja § 121 järgi on kohtud läinud vastuollu KrMS § 341 sätetega. Pärast

kriminaalasja tagastamist maakohtule oli prokurör õigustatud esitama uue süüdistuse vaid KarS § 113 järgi. Täiendavate

paragrahvide lisamine on toonud kaasa süüdistatavate olukorra lubamatu raskendamise.

11.2 Ringkonnakohus on otsuse põhistavas osas leidnud, et A.A. surma ettevaatamatu põhjustamine tegevusetusega oleks

tulnud kvalifitseerida KarS § 13 lg 1 ja § 117 järgi, kuid kohtuotsuse resolutiivosas on jäetud nimetatud täiendus tegemata.

11.3 V.V. kaitsja arvates on kohtud eiranud KrMS § 364 lg 1 p-s 1 sätestatut ja jätnud kõrvaldamata Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-13-07 punktis 10 nimetatud puudused. Kohtutel on jäänud tuvastamata, millise nõutava

teo jättis V.V. tegemata ja milline oli tema tegutsemiskohustuse õiguslik alus. Ei ole kirjeldatud konkreetset nõutavat tegu,

mille korral oleks tagajärg jäänud kindlalt saabumata. Maakohtu väide, et V-d pidanuks autosse istuma ja ära sõitma, ei vasta

küsimusele, kas see oleks olnud piisav, et hoida ära kannatanu allakukkumist. Tõendamata on süüdimõistetute süü kannatanu

ohtlikku olukorda asetamises. KarS §-s 117 ettenähtud kuriteo subjektiivse koosseisu tunnus, ettevaatamatus nii hooletuse kui

ka kergemeelsuse vormis, on tuvastamata.

11.4 J.V. kaitsja leiab, et kohtute järeldus J.V. garandiseisundi ja sellega kaasnevate kohustuste kohta ei ole õige. J.V. ei saa

vaadelda garandina, sest ta ei asetanud kannatanut ohtlikku olukorda. Tema tegevuse ja kannatanu surma vahel puudub

põhjuslik seos. Pole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et J.V. tundis ära ohu, mis kaasnes tema teoga, nägi ette võimalikku

saabuvat tagajärge ning kujutas üldjoontes ette ka põhjuslikku seost nende vahel. Kaitsja palub J.V. süüdistustes KarS § 117

järgi, § 136 lg 1 järgi ja § 121 järgi õigeks mõista ning tühistada kohtuotsused ka osas, millega J.V-lt mõisteti välja V.V-ga

solidaarselt 31575 krooni tsiviilhagi.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid kassaatorid kirjalikult esitatud seisukohti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kriminaalmenetluses kehtib reformatio in peius keelu põhimõte, mille kohaselt süüdistatava isiku olukorda ei või

raskendada tema kaebuse lahendamisel. Nimetatud printsiip väljendub KrMS § 341 lg-s 4 ja tähendab seda, et kui kohtuotsus

tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, on asja uuesti arutav maakohus küll pädev raskendama süüdistatavale

süüksarvatud teo kvalfikatsiooni, kuid ta ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese

astme kohtu tühistatud otsusega. Asja uuel arutamisel maakohtus on võimalik süüdistatava olukorda raskendada, kui seda on

apellatsioonis taotlenud kannatanu või prokurör. Mõistagi tuleb neid põhimõtteid järgida ka siis, kui kriminaalasja saadab

maakohtusse uueks arutamiseks Riigikohus. Kriminaalkolleegium leiab, et V.V. ja J.V. kriminaalasja uuel arutamisel maa- ja

ringkonnakohtus ei ole reformatio in peius keelu põhimõtet rikutud ja põhjendab seda järeldust järgmiselt.

14. Viru Maakohtu 14. septembri 2006. a otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras prokurör ja kannatanu, kes palusid V.V. ja

J.V. süüdi tunnistada raskemas kuriteos ja karmistada neile mõistetud karistust. Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a

otsusega prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldati, süüdistatavad mõisteti süüdi KarS § 113 järgi ja neile mõisteti

karistuseks vastavalt 12 ja 13 aastat vangistust. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni süüdimõistetute kaitsjad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium 4. juuni 2007. a otsusega nr 3-1-1-13-07 kaitsjate kassatsioonid rahuldati, maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistati ning kriminaalasi saadeti Viru Maakohtule uueks arutamiseks koos osundusega uue

süüdistuse esitamise vajaduse kohta. Kriminaalkolleegium leidis, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistuse tekstis olema

piisava selgusega esitatud etteheidetava teo faktiline kirjeldus. Kohaldatav säte ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik.

Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud sedagi, et vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud saavad olla

isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-91-07-RT III 2008, 9, 62, p. 6.2; 3-1-1-60-08 - RT III 2008, 48, 331).

Kriminaalkolleegium leiab, et vaadeldava kriminaalasja uuel arutamisel ei ole neid põhimõtteid eiratud.

15. V.V. ja J.V. uues süüdistuses ei käsitatud enam KarS § 113 järgi seni kirjeldatud tegevust ühe teona. KarS § 113 järgi

kvalifitseeriti vaid tegevus Ontikal. Sellele eelnenud kannatanu peksmine Kohtla-Järvel kvalifitseeriti vägivallategudena KarS

§ 121 järgi, kannatanu autosse sundimine ja põgenemise takistamine kvalifitseeriti KarS § 136 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul ei sisalda uus süüdistus üllatuslikke ja süüdistava olukorda halvendavaid asjaolusid, mis annaks põhjust kaaluda

kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist. KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi etteheidetavate tegude faktiline kirjeldus oli

süüdistatavatele teada kui üks osa eelmise süüdistuse teokirjeldusest KarS § 113 järgi. Ontikal toimepandud tegude

süüksarvamine tegevusetusdelikti tunnuste alusel ei ole samuti toonud kaasa süüdistatavate olukorra raskendamist. Asja uuel

arutamisel Viru Maakohtus mõisteti V.V-le liitkaristuseks 4 aastat ja 9 kuud vangistust ning J.V-le 4 aastat vangistust.

Mõlemad süüdistatavad vabastati karistuse kandmisest tingimisi. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus ei ole sellega

rikkunud KrMS § 341 lg-s 4 sätestatud raskema karistuse mõistmise keeldu, sest kannatanu ja prokurör on apellatsioonis

taotlenud süüdistatavatele maakohtu poolt esimese otsusega mõistetud 3-aastaste reaalsete vangistuste karmistamist KrMS

§ 341 lg 3 tähenduses (V.V-le 12 aastat ja J.V-le 13 aastat vangistust).

16. Kohtud on tuvastanud, millisel hetkel ja millisel õiguslikul alusel tekkis V.V-l ja J.V-l kohustus tegutseda, hoidmaks ära

kannatanu võimalikku allakukkumist Ontikalt. Tegevusetusdelikti puhul nõutav tegu tagajärje ärahoidmiseks on samuti kohtute

poolt kindlaks tehtud. Kuriteo subjektiivse koosseisu tunnusena on kohtud tuvastanud õigesti ettevaatamatuse kergemeelsuse

vormis. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsused on neis küsimustes piisavalt põhjendatud. Kassatsioonides ei sisaldu uusi

õiguslikke argumente, mida maa- ja ringkonnakohus ei oleks käsitlenud. Kriminaalkolleegium jätab seetõttu kassatsioonid

rahuldamata.

17. Ringkonnakohus on otsuse põhistavas osas märkinud, et kvalifitseerides süüdistatava teo surma põhjustamisena

ettevaatamatusest tegevusetuse vormis, tuleb kuritegu kvalifitseerida KarS § 13 lg 1 ja § 117 järgi. Kriminaalkolleegium

nõustub selle järeldusega ja märgib järgmist.

18. Surma põhjustamine ettevaatamatusest on mitteehtne tegevusetusdelikt, sest seda saab toime panna nii tegevusega kui ka

tegevusetusega. Ehtsa tegevusetusdelikti korral on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust

(näiteks abita jätmine KarS § 124 järgi) ning täiendavaid karistatavuse aluseid pole vaja teo kvalifikatsioonis välja tuua.

Selleks aga, et õigustada tegevusetusdelikti karistatavust mitteehtsa delikti korral, on vaja toetuda ka üldosa sättele, mis

kehtestab karistatavuse õiguslikud alused sel juhul. Karistusseadustiku § 13 näeb ette isiku vastutuse tegevusetuse eest juhul,

kui isik oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Arutatavas asjas on kohtud tuvastanud, et

süüdistatavad jätsid tegemata teo, milleks nad olid õiguslikult kohustatud. Nõutava teo tegemata jätmisega põhjustasid nad

ettevaatamatusest A.A. surma, millele järgneb kriminaalvastutus KarS § 13 lg 1 ja § 117 järgi.

Ringkonnakohtu otsuse põhiosas tehtud osundus maakohtu otsuse ebatäpsusele V.V. ja J.V. kuriteo kvalifikatsioonis on jäänud

kohtuotsuse resolutiivosas tõepoolest kajastamata. Kriminaalkolleegium leiab, et see minetus ei ole käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, millega oleks kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus.

Raskendamata V.V. ja J.V. olukorda loeb kriminaalkolleegium nad süüdi mõistetuks ja karistatuks KarS § 13 lg 1 ja § 117 järgi.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 loeb kriminaalkolleegium V.V. ja J.V. süüdi mõistetuks ja karistatuks

KarS § 13 lg 1 ja § 117 järgi, raskendamata sellega süüdismõistetute olukorda. Kassatsioonid jäävad rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi