3-1-1-97-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-97-09

Otsuse kuupäev

23. november 2009

Kohtukoosseis

Eestistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi I.V. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 22 lg 3 järgi ning § 215 lg

2 p 3 ja § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009. a otsus asjas 1-07-338

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.V. kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennoki kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009. a otsused I.V.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 22 lg 3 ning KarS § 215 lg 2 p 3 ja § 22 lg 3 järgi.

2. Saata kriminaalasi I.V-le esitatud süüdistuse osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

3. Rahuldada kaitsja kassatsioon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. detsembri 2008. a otsusega tunnistati I.V. süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 22 lg 3 järgi ning KarS § 215 lg

2 p 3 ja § 22 lg 3 järgi. Teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega kolmeks aastaks.

Sama otsusega mõisteti süüdi veel seitse isikut, kuid nendest H.L., R.H. ja S.T. suhtes ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

A.B., F.A., R.C. ja A.J. kaitsjate kassatsioone ei võtnud Riigikohus menetlusse.

2. I.V. tunnistati süüdi selles, et ta aitas kaasa A.B., F.A., R.C. ja A.J. poolt Seli karjäärist diiselkütuse röövimisele ja kütuse

äratoomiseks omavoliliselt kasutatud karjäärile kuuluva laaduri kasutamisele.

3. I.V. kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles I.V. suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist

ja I.V. õigeksmõistmist.

Kaitsja märkis, et I.V. ei saanud õiguslikus mõttes tahtlikult kaasa aidata varavastase kuriteo, s.o röövimise toimepanemisele,

kuivõrd kaassüüdistatavad mõisteti süüdi röövmõrvas, s.o isikuvastases süüteos. Tema käitumises võivad esineda KarS § 202

sätestatud kuriteo tunnused. I.V. ei saanud röövimise toimepanemisele kaasa aidata ka sisulistel põhjustel. Ta ei teadnud, et

kütuse hõivamiseks kasutatakse kellegi suhtes vägivalda. Samad isikud olid talle varem korduvalt toonud karjäärist kütust, mis

oli nende sõnutsi üle jäänud. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et I.V. teadis või vähemalt aimas, et seekord

kasutatakse kütuse hõivamiseks valvuri suhtes vägivalda. Kaitsja hinnangul puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et I.V.

oleks aidanud kaasa võõra vallasasja, s.o laaduri omavolilisele kasutamisele.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus I.V. süüditunnistamises ja karistamises muutmata

ja apellatsioon rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohtu otsuse põhistuste kohaselt on I.V. tegudele antud juriidiline hinnang kooskõlas varasemalt ka

kohtupraktikas selgitatud nõudega, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja

täideviimisteo vahel. Kohtukolleegium märkis aga, et see põhjuslik seos ei pea olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu

objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning

toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks,

vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust.

4.2 Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et I.V. olnuks teadlik, et karjääri valvurile A.K-le tekitatakse

kütuse hõivamisel kehavigastusi, kuid kvalifitseerimaks kuritegu KarS § 200 järgi piisab ka psüühilisest vägivallast. I.V. teadis,

et karjääris on valvur, kes vabatahtlikult kütust ära ei anna. Seetõttu oli ringkonnakohtu arvates õige kvalifitseerida I.V.

käitumine röövimisele kaasaaitamisena. Ehkki I.V. ise laadurit ei kasutanud ja kütuse järel ei käinud, vastutab ta ka laaduri

omavolilisele kasutamisele kaasaaitajana, sest vastavalt eelnevale kokkuleppele pidi ta vastu võtma varastatud kütuse ja kütus

pidi tema juurde toodama karjääris oleva laaduriga. Laaduriga käidi I.V. juures mitu korda.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. I.V. kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja I.V-le mõistetud

karistuse kergendamist.

Kassaatori arvates on I.V. ebaõigesti süüdi tunnistatud röövimisele ja asja omavolilisele kasutamisele kaasaaitamises. Ta ei

olnud teadlik, et karjäärist kütuse hõivamisel tarvitatakse kannatanu suhtes vägivalda või kasutatakse omavoliliselt karjäärile

kuuluvat laadurit. I.V. süüdistuse põhimomendiks on teole eelnenud lubadus osta kaassüüdistatavatelt karjäärist hõivatud

diiselkütus. Kaitsja hinnangul on juriidiliselt ebaõige juba see, et I.V. käitumine on kvalifitseeritud röövimisele, s.o

varavastasele kuriteole kaasaaitamisena, samas kui kaassüüdistatavate käitumine on kvalifitseeritud röövmõrva, s.o

isikuvastase süüteona. I.V-le süüksarvatu kvalifikatsioon on ebaõige ka seetõttu, et ta ei teadnud, mil viisil hankisid

kaassüüdistatavad Seli karjäärist kütust, mida talle müüdi. Kuna varasemalt oli samad isikud talle korduvalt karjäärist

varastatud kütust müünud ja nad ei olnud seejuures raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud, siis puudus I.V-l mõistlik

alus arvata, et sel korral on kütus saadud röövimise või röövmõrva abil. I.V-l puudus ettekujutus täideviijate teost. Seetõttu

puudus tal röövimise või tapmise toimepanemisele kaasaaitamiseks nõutav tahtlus. Keegi kaassüüdistatavatest ei öelnud I.V-le,

et kütuse saamiseks tarvitati valvuri kallal vägivalda. Kassaatori hinnangul on I.V. tegevus karistatav üksnes KarS § 202 alusel.

6. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Nii maa- kui ringkonnakohtu arvates tuli I.V-le süüksarvatud käitumist käsitada röövimisele ning sõiduki omavolilisele

kasutamisele kaasaaitamisena. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, märkides, et kaasaaitamine on kuriteost osavõtu vorm,

kus isik (kaasaaitaja) osutab tahtlikult kaasabi teise isiku (täideviija) tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitamine võib aset

leida nii füüsilise, ainelise kui ka vaimse kaasabina. Seega olemuslikult kujutab kaasaaitamine endast teise inimese teo

toetamist.

7.1 Kaasa saab aidata vaid teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kooskõlas kriminaalkolleegiumi praktikaga hinnatakse

süüteole kaasaaitamisena tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04, p 21.1). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo

keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitatav

täideviijana.

7.2 Ajalises plaanis võib kaasaaitamistegu aset leida nii teo ettevalmistamise staadiumis (näiteks teootsuse tugevdamine või

juhiste andmine teo toimepanekuks), selle täideviimisel (näiteks vahendi andmine vahetult koosseisu realiseerimise ajal) kui ka

peale koosseisu realiseerimist (näiteks eelnevalt lubatud varjamine).

7.3 Kaasabi võib anda nii füüsilise teoga (näiteks takistades vägivallakuriteo puhul kannatanu lahkumist); aineliselt (näiteks

toimepandava kuriteo jaoks vajalike rahaliste vahendite või eseme andmine); kui ka vaimselt (näiteks toimepanijale teo

toimepanemiseks nõu andes, tema teootsust kinnitades või ka eelnevalt lubades kuriteoga saadud vara hoida või realiseerida).

Kaasaaitamistegu võib olla nii tegevuse kui ka tegevusetuse vormis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2002. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-02, p 10). Kaasaaitamine on võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei vaja eelnevat

fikseeritud kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo toimepanemise käigus.

7.4 Subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. See tähendab, et kaasaitajal peab olema vähemalt

kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Seega ei saa kaasaaitamiseks kvalifitseerida käitumisakte, mille toimepanija

kas hooletusest, kergemeelselt või üldse mittesüüliselt käitudes annab objektiivses mõttes kaasabi kuriteo toimepanemiseks

(näiteks kui laovalvur unustab lukustada lao ukse või teades, et uks on lukustamata, loodab, et tema äraolekul keegi seda ei

avasta). Kuid üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda ikka veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid

realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis

olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist

iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse

võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Nii näiteks

ei saa kaasaaitamisest rääkida olukorras, kus isik annab tapjale relva, teadmata, et seda kavatsetakse kasutada tapmise

toimepanemiseks; samuti olukorras, kus isik aitab hoida redelit, mida mööda varas siseneb majja, pidades varast ekslikult

majja õigustatult sisenevaks isikuks. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab

minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja

möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi

õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik,

et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette.

Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta 2. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17).

8. Maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhjenduste kohaselt on I.V. käitumine kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 22 lg 3 järgi,

sest ta lubas eelnevalt osta kaassüüdistatavatelt A.B-lt, F.A-lt, R.C-lt ja A.J-lt diiselkütust, mille kohta teadis, et see pärineb

Seli karjäärist. Maakohtu hinnangul seisnes I.V. kaasaaitamistegu kütuse röövimisele selles, et ta teadis, et kütuse hõivamise

ajal on kütuse asupaigaks olnud Seli karjääris valvur. Ta ei astunud samme valvuri suhtes vägivalla ärahoidmiseks. Tavalise

elukogemusega inimesena oli tal alust eeldada ja möönda, et valvur ei anna kütust vabatahtlikult ära ja tema vastupanu

mahasurumiseks kasutatakse vägivalda.

8.1 I.V. käitumine on maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhjenduste kohaselt kvalifitseeritav KarS § 215 lg 2 p 3 ja § 22 lg 3

järgi, sest lubades osta kaassüüdistatavatelt A.B-lt, F.A-lt, R.C-lt ja A.J-lt diiselkütust, aitas ta kaasa kütuse transportimiseks

kasutatud S.K-le kuuluva, kuid AS-le K renditud laaduri omavolilisele kasutamisele. Maakohus märgib, et I.V.

kaasaaitamistegu laaduri omavolilisele kasutamisele kaasaaitamises seisnes selles, et ta lubas eelnevalt osta

kaassüüdistatavatelt kuritegelikul teel saadud kütuse. Ta teadis, kuskohast ja millal kütus tuuakse ning et sel ajal karjääris töid

ei tehta. I.V. nägi, et eelnevalt karjäärist röövitud kütus toodi talle karjääri laaduriga.

8.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole aga I.V. käitumine kummaski süüdistuses eelnevalt p-s 7.1 märgitut silmas pidades

käsitatav kuriteole kaasaitamisena ja seda järgmistel põhjustel. I.V., lubades osta kaassüüdistatavatelt diiselkütust, ei näinud

mingil viisil ette, et kütuse saamiseks kasutatakse karjääri valvuri suhtes vägivalda. Karistusõigusdogmaatikas küll

aktsepteeritakse kuriteole intellektuaalse kaasaaitamisena ka kuriteo eelnevalt lubatud varjamist või lubadust osta või

realiseerida kuriteoga saadut, kuid sellisel juhul on siiski oluline tuvastada kaasaaitamise subjektiivsed tunnused. Kuna I.V.

teadvus ei hõlmanud valvuri suhtes vägivalla kasutamist, siis ei käitunud ta kütuse ostmist lubades (kui objektiivses mõttes

kaasaaitamisteoga) valvuri suhtes toimepandud vägivallategude suhtes tahtlikult. Tahtluse puudumine põhiteo suhtes aga

välistab kaasaaitamise. Mis puutub Seli karjääri laaduri omavolilisse kasutamisse, siis puudus I.V-l tahtlus ka sellele kuriteole

kaasaaitamiseks. Kohtuotsustest ei nähtu tõendeid selle kohta, nagu teadnuks I.V. kütuse ostmist lubades, et karjäärist hõivatud

kütus tuuakse talle laaduriga. Olulisemgi on aga asjaolu, et pole tõendatud, nagu teadnuks I.V., et laadurit kasutatakse

omavoliliselt - et süüdistatavatel puudub õigus töövälisel ajal laadurit kasutada.

9. I.V-le etteheidetav tegu seisneb selles, et ta lubas kaassüüdistatavatelt A.B-lt, F.A-lt, R.C-lt ja A.J-lt osta diiselkütust, mille

kohta ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et see on saadud süüteo toimepanemise tulemusena. KarS § 202 sätestab, et

süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine või turustamine on kuriteona karistatav. Seetõttu

nõustub kolleegium kaitsja poolt kassatsioonis märgitud seisukohaga, et I.V. käitumises võivad esineda KarS § 202 lg-s 1

kirjeldatud kuriteo koosseisutunnused. Kuna sellekohaste asjaolude tuvastamine võib nõuda kriminaalasjas täiendavate

tõendite kogumist, tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks.

10. Eelnevale tuginedes ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 16. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2009. a otsused I.V. süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 22 lg 3 ning KarS § 215 lg 2 p 3 ja § 22 lg 3 järgi. Kolleegium saadab kriminaalasja I.V-le esitatud

süüdistuse osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg