3-2-1-108-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-108-09

Otsuse kuupäev

Tartu,4. november 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Timothy hagi OSAÜHINGU TURBOTECNIC ja

OÜ Turbotecnic Group vastu 2 507 200 krooni suuruse

põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-42512

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU TURBOTECNIC ja OÜ Turbotecnic Group

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 507 200 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Timothy (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Kostjad OSAÜHING TURBOTECNIC (registrikood xxxxxxxx,

likvideerimisel) ja OÜ Turbotecnic Group (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-42512 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada OSAÜHINGULE TURBOTECNIC ja OÜ-le Turbotecnic Group

kassatsioonkaebuselt 18. mail 2009. a tasutud kautsjon 50 144 (viiskümmend tuhat ükssada

nelikümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Timothy (hageja) esitas 29. detsembril 2006. a Tartu Maakohtule hagi

OSAÜHINGU TURBOTECNIC (kostja I) vastu, milles palus kostjalt I välja mõista alusetult saadud

2 507 200 krooni. Samuti palus hageja kostjalt I välja mõista viivise (kohtuotsuse täitmise päeva

seisuga) ning 58 443 krooni 30 sendi suuruse hüvitise kantud kulude eest, mida viivise summa ei

kata. Maakohus kaasas 8. mai 2007. a määrusega hageja taotlusel menetlusse OÜ Turbotecnic Group

(kostja II), sest kostja I on viinud kohtuvaidlusega seotud äritegevuse üle kostjasse II. Hageja

täpsustas hagiavaldust, paludes eeltoodud nõuetest tulenevad summad välja mõista kostjatelt

solidaarselt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 3. detsembril 2004. a leping, mille järgi ostab hageja kostjalt I

Saaremaal Paduri maaüksusele rajatava tuulepargi jaoks nn võtmed kätte lahendusena kaheksa

1996. aastal toodetud Neg Micon 750 kW tuulegeneraatorit (edaspidi tuulikud) koos 50 meetriste

tornidega. Tuulikute paigaldamisega planeeriti alustada 2005. aasta mais, et need sama aasta suveks

üles seada. Lepingu järgi tuli 10% tuulikute maksumusest tasuda lepingu allkirjastamisel, 80% üks

nädal enne tuulikute tarnimist ja 10% pärast seda, kui pärast tuulikute kontrollimist mõlemad pooled

aktsepteerivad nende töökorda. Hageja tasus ettemaksuna 2 958 496 krooni (10% ostuhinnast, s.o

160 000 eurot koos käibemaksuga).

Hageja sõlmis lepingu, tuginedes kostja I kui tuuleenergeetika eksperdi esitatud andmetele ja tema

väidetele, et tuulikud tuleb osta kohe, sest hiljem võib selle võimaluse kaotada. 2005. a suvel selgus,

et kostja I on hagejat petnud. Tuulikuid ei saanud sellisel kujul elektrivõrku ühendada ja hagejal

tuleks teha selleks lisakulutusi. Kostja I saadetud tehnilisest dokumentatsioonist nähtuvalt oli

tuulikute tegelikuks keskmiseks tootluseks ca 21%, mitte lubatud ca 30!35%. Samuti selgus, et

tuulikud ei ole toodetud 1996. aastal, nagu lepingus kokku lepiti, vaid olid kasutusse võetud vähemalt

1995. aasta detsembris, seega toodetud veel varem. Kostja I esitatud tuulikute vundamendi ja torni

pikenduste joonistest selgus, et ostetavate tornide tegelik kõrgus on 45 m, mitte 50 m. Kostja I esitas

seega hagejale teadlikult valeandmeid.

Eeltoodule tuginedes esitas hageja 17. oktoobril 2005. a kostjale I lepingu tühistamise avalduse

(edaspidi tühistamisavaldus) ja nõudis, et ettemaks tagastataks hiljemalt 24. oktoobril 2005. a.

Kostja I pidas oma 24. oktoobri 2005. a kirjas taganemisavaldust põhjendamatuks. Samuti andis

kostja I hagejale kahenädalase tähtaja ostuhinnast 80% tasumiseks, seda olukorras, kus tal ei olnud

võimalik enam lepingut täita, sest Windpark Braderup GmbH & Co KG, kellega kostja I sõlmis

lepingu tuulikute soetamiseks, taganes sellest lepingust. 3. novembril 2005. a andis kostja I hagejale

täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. 27. novembril 2005. a sai ka hageja teada, et Windpark Braderup

GmbH & Co KG on lõpetanud kostjaga I lepingu ning tuulikud on ostnud hoopis P.O.Marine Consult

ApS. Selgus, et tuulikud demonteeritakse alles 2006. aasta märtsiks, seega ligi pool aastat hiljem

hetkest, mil kostja I nõudis lepingutasu. Hageja nõudis 28. novembril 2005. a veelkord ettemaksu

tagastamist. 8. detsembril 2005. a esitas kostja I hagejale lepingust taganemise teate, tuginedes

sellele, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud, sest ei tasunud 80% ostuhinnast. Samas kirjas esitas

kostja I hagejale ka kahju hüvitamise nõude. Kostja I ei ole kahju tekkimist tõendanud. Hageja ei

vastuta ka siis, kui kahju oleks tekkinud, sest kostja I põhjustas ise selle, et vaidlusalune leping tuli

tühistada.

Hageja leiab, et kostjaga I sõlmitud leping tuleb pettuse tõttu tühistada ning tühistatud tehingu järgi

saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Olukorras, kus oli teada, et kostja I ei

saanud lepingut täita, oli hagejal õigus lepingu täitmisest keelduda. Kostjal I ei ole õigust jätta endale

hagejalt saadud ettemaksu (2 507 200 krooni, s.o ettemaks ilma käibemaksuta). Kostjal I tuleb tasuda

ettemaksu summalt ka viivist.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt oli tuulepargi rajamine hageja projekt ja

kui hageja jättis vajalikud uuringud ning äriplaani tegemata ega kogunud taustinformatsiooni, siis

kostja I selle eest ei vastuta. Kostja I ei ole hagejat petnud. Väide, et tuulikuid ei saanud võrku

ühendada, on väär ja tõendamata. Lepingu järgi pidi hageja tegema kõik eeltööd, mis on vajalikud

tuulikute paigaldamiseks, sh tagama ühenduse võrguga ning hankima tuulepargi loomiseks vajalikud

load. Hagejal ei ole tuulepargi rajamist võimaldavat ehitusluba ning kehtestatud ei ole ka

detailplaneeringut. Kostja I ei ole andnud hinnangut Paduri maaüksusele rajatava tuulepargi

tootlikkusele, vaid müüdavate tuulikute tüübi töömahule hea tuule tingimustes. Tootlikkus sõltub

tuulikute asukohast jm asjaoludest. Hageja sai lepingut sõlmides üheselt aru, et tuulikute torni (mitte

vundamendist väljaulatuva torniosa) kõrgus on 50 m. Ka olid hagejal tuulikute tehnilised joonised,

millest nähtuvalt vastas tuulikute torni kõrgus kokkulepitule. Tuulikute tootmisse ja kasutusse

võtmise vahel on minimaalne ajavahe (31 päeva), seega oli tegemist vähese tähtsusega

lepingurikkumisega. Kuivõrd kostja I ei ole hagejat petnud, on hageja esitatud tühistamisavaldus

tühine.

Kostja I oli valmis hagejaga sõlmitud lepingut täitma. Kostjal I oli leping tuulikute endise omanikuga

Windpark Braderup GmbH & Co KG. Kui tema lepingupartner müüs tuulikud hoopis P.O.Marine

Consult ApS-le, siis sõlmis kostja I 15. veebruaril 2006. a nimetatud äriühinguga tuulikute ostmise

lepingu ja oli valmis võõrandama need hagejale. Kuivõrd hageja ei suutnud lepingut täita ka

täiendava tähtaja jooksul, taganes kostja I lepingust. Kostja I kandis hageja lepingurikkumise tõttu

kahju 240 000 eurot (kaheksa tuuliku müügikasum). Kostja I soovib tasaarvestada oma nõude hageja

vastu hageja nõudega kostja I vastu.

3. Tartu Maakohus jättis 12. novembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et hageja ei sõlminud vaidlusalust lepingut tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 94 järgi pettuse mõjul.

Tunnistaja Mati Väärtnõu (hilisem hageja juhatuse liige) ütlustega on tõendatud, et 2004. aasta

sügisel tulid tema kui võimaliku investori juurde Egon Sepp ja Raivo Kaseorg (hilisemad hageja

juhatuse liikmed) sooviga rajada tuulepark. Kuivõrd kostja I tegeles kasutatud tuulikute vahendamise

ja paigaldamisega ning hagejal oli võimsus tuulepargi rajamiseks, allkirjastas tunnistaja tuulikute

ostulepingu ning omandas hageja osad.

Hageja küsis kostjalt I esimest korda selgitusi omandatava võimsuse kohta 19. novembril 2004.

Tunnistaja neid ütlusi kinnitab Kaido Schmidti (kostja I juhatuse liige) e-kiri E. Sepale ja

M. Väärtnõule, millele on lisatud Eesti Energia AS-i 18. novembril 2004. a väljastatud tehnilised

tingimused elektrienergia tootjale. Sellest tõendist nähtub, et rajatava tuulepargi lubatav võimsus on

5 * 850 kW. Leping oli sõlmitud aga tuulikute ostuks, mille võimsus on 750 kW. Seega on alusetu

hageja väide, et ta ei teadnud sellest, et ostetud tuulikuid ei saa tuulepargi planeeritud asukohas

sellisel kujul elektrivõrku lülitada ilma lisakulutusi tegemata, ja et kehtivat võrgueeskirja arvestades

ei ole tuulikuid võimsusega 750 kW võimalik võrku ühendada, sest tehnilised tingimused olid

väljastatud teiste elektrituulikute kohta. Hageja on tunnistanud, et kostja I saadetud informatsioon

puudutas Sõrve tuulepargi tootlikkust. Hageja sai või pidi aru saama, et tootlikkus ei pruugi olla

kohalikest oludest sõltuvana sama hea ka Paduri maaüksusel. Tunnistaja väitis, et kõiki tuuliku

tehnilisi andmeid ei saadud, ka ei olnud tunnistaja tutvunud tuuliku tehniliste andmetega tuulikute

tootlikkuse kohta. Hagejale ei olnud oluline masti kõrgus ja selle muutmine. Eeltoodust järeldub, et

hageja teadmised torni kõrguse ja tuuliku tüübi kohta on nn tagantjärele tarkus, mis on omandatud

pärast lepingu sõlmimist. Ainuüksi see, et tuulikud ei ole toodetud 1996. aastal, ei ole lepingu

tühistamise aluseks. See ei ole ka asjaoluks, mis on teisele lepingupoolele ilmselt tähtis TsÜS § 95

mõttes.

Kui hageja ei teinud vajalikke uuringuid, ei kogunud informatsiooni ega koostanud äriplaani enne

lepingu sõlmimist, siis kostjad ei saa selle eest vastutada. Lepingust nähtub, et tegemist ei olnud nn

võtmed kätte lahendusega. Hageja kohustus tellima aluspinnase uuringu, korraldama ja kindlustama

elektrivõrguühenduse. Seega väidab tunnistaja alusetult, et kostja I ei teadnud, et vundamendi

projekti jaoks oli vaja teha geoloogilisi uuringuid, ning et kostja I vastutas elektrivõrgu ühenduste

organiseerimise eest. Tunnistaja sõnul sõltus tuulepargi rajamise võimalikkus detailplaneeringust,

mida ei olnud veel kehtestatud, samuti ei olnud ehitusprojekti tornide paigaldamiseks. Tunnistaja

selgitas, et kuivõrd paljud asjaolud muutusid, ei olnud võimalik märkida lepingusse selle võimalikku

tähtaega. Toimikumaterjalidest nähtuvalt arutasid lepingupooled tuulikute gabariite ja tarneküsimusi.

Seetõttu on arusaamatu hageja väide, et tal ei olnud tarnest ülevaadet.

Kuivõrd vaidlusalust lepingut ei sõlmitud pettuse mõjul, on hageja esitatud lepingu tühistamise

avaldus tühine. Järelikult on leping kehtiv. Lepingu tühistamise avaldust ei saa lugeda taganemise

avalduseks (nagu hageja alternatiivselt soovib), sest taganemiseks nõutavat olulist lepingurikkumist

ei ole asjas tõendatud. Hageja enda äriplaani puudulikkus ja ebaedu krediidiasutustes viisid selleni, et

hageja ei olnud võimeline lepingut täitma ja teist lepingujärgset osamakset tasuma. Kostja I andis

hagejale lisaks täiendava tähtaja enne lepingust taganemist. Hageja kohustuse täitmata jätmise ja

kostja I esitatud lepingust taganemise teate vahel on põhjuslik seos ja poolte vastastikused nõuded on

tasaarvestatavas ulatuses lõppenud. Hagi rahuldamata jätmise tõttu ei ole vajadust teha

protsessuaalset tasaarvestust.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. aprilli 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja alusetult saadud 2 507 200 krooni, viivise

745 767 krooni 38 senti ja seadusjärgse viivise alates 17. septembrist 2008. a kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjatelt välja 58 443 krooni

30 sendi suurune hüvitis kulude eest, mida viivise summa ei kata.

Ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusalune leping sõlmiti pettuse tõttu. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus

isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel,

eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Sama sätte lg 2 kohaselt on ebaõigete asjaolude

avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu

põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust

avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Kostja I on tuuleenergeetika asjatundja

ning oma eriteadmiste ja kogemuste tõttu tundis ta lepingu sõlmimisel ära asjaolud, millest tulnuks

hea usu põhimõtte järgi hagejale teatada. Kostja I seda ei teinud ja kallutas hagejat nõndaviisi

lepingut sõlmima.

Pettus seisnes esmalt selles, et kostja I viis hageja eksimusse valeandmete avaldamisega tuulikute

sobivuse (võrku ühendamise võimalikkuse) kohta. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud kostja I

enne lepingu sõlmimist hagejale andmeid müüdavate tuulikute (sh transformaatorite) tehniliste

andmete kohta, hagejale oli teada vaid tuulikute tüüp. Lepingus ei ole kirjas, millised

transformaatorid tuulikutega kaasas on. Hageja teadmised võrgueeskirjast ei ole siinkohal otsustava

tähtsusega, sest tal ei olnud andmeid ostetavate tuulikute transformaatorite kohta. Kostja I edastas

hagejale küll 19. novembril 2004. a enne lepingu sõlmimist tehnilised tingimused, kuid samas ei

teavitanud ta hagejat sellest, et tuulikute transformaatorid ei sobi tuulikute vooluvõrku lülitamiseks

tuulepargi planeeritud asukohas ja hagejal tuleb seega teha lisakulutusi. Kostja I pidi teadma tuulikute

transformaatorite tehnilisi andmeid ja tal tuli hagejat neist hea usu põhimõtte järgi teavitada. Samuti

pidi kostja I teadma, et eeltoodud informatsioon on hagejale tähtis. Selliste asjaolude teatamata

jätmine on vaadeldav eesmärgina kallutada hagejat tehingut tegema.

Kostja I viis hageja eksimusse tuulikute telje kõrguse osas. Lepingu p 1 järgi ostis hageja tuulikud,

millel on 50 meetri kõrgune silindriline torn. Hageja väitel sai ta 2005. aasta augustis teada, et tuuliku

torni kõrgus on 45 m ja telje kõrguse saamiseks 50 meetrini tuleb teha lisakulutusi 5 meetri kõrguse

vundamendi rajamiseks. Kostja I väitel on lepingus kirjas, et tarnitakse 50 meetri kõrguse silindrilise

torniga tuulikud, st et torni kõrgus (ehk tuuliku telg) ongi kokku 50 m. Hageja on oma väidet, et torni

kõrgus on 45 m, tõendanud K. Schmidti kirjaga E. Sepale ning P.O.Marine Consult ApS kirja lisaga.

Lepingu sõlmimisel ei olnud kostja I selgitanud, et lepingus märgitud 50 meetrit on tegelikult telje

kõrgus, mis on saavutatav vundamendi rajamisega. Selliselt käitus kostja I hea usu põhimõtte

vastaselt. Kostja I pidi aru saama, et kui hageja ei raja vundamenti ja tuuliku telje kõrguseks jääb

torni kõrgus, siis on tuuliku tootlikkus madalam. Eeltoodud asjaolud olid hagejale tähtsad. Selliste

asjaolude teatamata jätmine on vaadeldav eesmärgina kallutada hagejat tehingut tegema.

Kostja I viis hageja eksimusse ka tuulikute vanuse osas. Lepingu p-s 1 on märgitud tuulikute tootmise

aastaks 1996, kuid tegelikult on nende tootmise aasta teadmata. Asjaolu, et tuulikud võeti kasutusse

1995. a detsembris, ei tõenda seda, millal need toodeti. Tuulikute tootmise aasta on asjaolu, mille

vastu oli hagejal oluline huvi, sest sellest olenes tuulikute eeldatav võimalik kasutamise aeg.

Tõendatud ei ole, et kostja I avaldas hagejale enne lepingu sõlmimist valeandmeid tuulikute

tootlikkuse kohta eesmärgiga kallutada teda tehingut tegema. Kirjalikke tõendeid selle kohta, et

kostja I oleks andnud hinnangu Paduri maaüksusele rajatava tuulepargi tootlikkusele, ei ole. Andmete

esitamine Sõrve tuulepargi kohta ei ole käsitatav ebaõigete asjaolude avaldamisena.

Tõendatud ei ole, et kostja I seadis hageja võimaluse tuuleparki rajada sõltuvusse kostja I käest

tuulikute ostmisest. Samuti ei ole tõendatud, et kostja I käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui

avaldas lepingu sõlmimisel hagejale kunstlikku ajalist survet.

Hageja väitel sai ta pettusest teada 2005. aasta juunis ning esitas lepingu tühistamise avalduse

17. oktoobril 2005. a, s.o seaduses (TsÜS § 99 lg 1 p 2) sätestatud tähtaja jooksul. Tõendatud pole, et

hageja oleks pettuse aluseks olevatest asjaoludest teada saanud enne enda viidatud tähtaega. Hageja

tühistamisavaldus vastab formaalsetele tingimustele ja on materiaalselt õigustatud, seega on leping

TsÜS § 90 lg 1 järgi kehtetu algusest peale. Tulenevalt TsÜS § 90 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1028 lg-st 1 tuleb kostjatel hagejale tagastada kehtetu lepingu järgi tasutud

2 507 200 krooni. Hageja ei ole kostjatelt lepingujärgset vastusooritust saanud. VÕS § 113 lg 1 järgi

tuleb kostjatelt välja mõista viivis alates selle sissenõutavaks muutumisest 25. oktoobril 2005 kuni

16. septembrini 2008 ja seadusjärgne viivis alates 17. septembrist 2008 kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Hageja nõue kostjatelt hüvitise saamiseks kulude eest, mida viivise summa ei kata, tuleb

jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, kui suured on kantud kulud, mida viivis ei kata.

Hageja on esitanud VÕS § 183 lg 1 alusel kostjate vastu solidaarnõude. Kostjad ei ole esitanud

vastuväiteid selle kohta, et nad on solidaarvõlgnikud.

Kuna hageja on 17. oktoobril 2005 kehtivalt lepingu tühistanud, siis ei olnud kostjal I enam

8. detsembril 2005 võimalik lepingust taganeda. Seetõttu ei pea andma hinnangut poolte väidetele ja

vastuväidetele ning tõenditele, mis on esitatud kostja I taganemisavalduse ja tema kahjunõude kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale ühise kassatsioonkaebuse, milles paluvad

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad

juhul, kui Riigikohus ei saa asjas ise otsust teha, saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus sai asja lahendades arvestada vaid hageja tühistamisavalduses märgitud aluseid.

Tühistamisavalduses tugines hageja sellele, et tuulikute tootlikkus ja tornide kõrgus ei vastanud

kokkulepitule. Ringkonnakohus lähtus otsuse tegemisel ebaõigesti hagiavalduses märgitud

täiendavatest lepingu tühistamise alustest.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 94 lg-t 1, kui jättis analüüsimata pettuse materiaalsed

eeldused (eesmärk kallutada tehingut sõlmima, tahtlus ja põhjuslik seos). Ringkonnakohus ei

selgitanud, millistest tõenditest järelduvalt käitus kostja I tahtlikult ja kuidas oli kostja I käitumine

põhjuslikus seoses lepingu sõlmimisega. Ringkonnakohus ei analüüsinud kostja I seisukohta, et

kostja I väited ei saanud olla aluseks lepingu sõlmimisele, sest otsuse tuulikud soetada ja leping

sõlmida tegi hageja juba enne kostja I poole pöördumist. Ringkonnakohus tugines TsÜS § 94 lg-le 1

ka põhjendamatult, sest apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei tuginenud hageja enam pettusele, vaid

leidis, et kostja I rikkus VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat kohustust, mis andis hagejale õiguse

VÕS § 116 järgi lepingust taganeda. Ringkonnakohus märkis, et kostja I käitus hea usu põhimõtte

vastaselt. Ka see asjaolu ei anna alust kohaldada TsÜS § 94 lg-t 1.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja väidetest tulenevalt algas pettus juba Osaühing

Timothy müügist, mis oli eelduseks tuulikute müügile. Kuivõrd äriühingu müüki vahendas

K. Schmidt isiklikult, on hageja esitanud nõude valede isikute vastu.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata.

Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks ta asub tõendeid hinnates maakohtust erinevale seisukohale.

Samuti ei selgu otsusest, milliseid tõendeid ringkonnakohus arvestas ja millised jättis tähelepanuta.

Nii ei ole ringkonnakohus selgitanud, millest tulenes kostja I kohustus anda hagejale üle ka

transformaatorid ja edastada nende kohta informatsiooni, lepingust sellist kohustust kostjale I ei

tulenenud. Samuti oli elektrivõrguühenduse korraldamine ja kindlustamine hageja lepingujärgne

kohustus. Tõendite kohaselt teadis hageja 2005. aasta augustis, et tuulikute juurde tuleb osta

transformaatorid. Pooled on tõlgendanud erinevalt lepingutingimust, et tarnitakse 50-meetrise torniga

tuulikuid. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja I vastuväited, et torn ongi tuuliku teljeks, seega

ei saa torni ja tuuliku telje kõrgused erineda. Ringkonnakohus lähtus ekslikult hageja väitest, et torn

tähendab vundamendist väljaulatuvat torni. Torni kõrgusele ei saanud enam liita vundamendi kõrgust.

Ringkonnakohus eksis asjaolude tõlgendamisel, kui leidis, et tuulikute tootmise aasta on hagejale

oluline. Tegelikult on tuuliku kulumise aspektist oluline just faktiline kasutusse võtmise aeg.

Ringkonnakohus ei analüüsinud ka kostja I vastuväidet, et tuulikute tootmisse ja kasutusse võtmise

vahel on minimaalne ajavahe (31 päeva). Seega oli tegemist vähese tähtsusega lepingurikkumisega.

Samuti ei vastanud ringkonnakohus kostja I vastuväitele, et hageja otsis alusetut tühistamisavaldust

esitades võimalust lepingust vabanemiseks. Hagejal olid raskused lepinguliste kohustuste täitmisega

(finantseerimisallikate äralangemine, detailplaneeringu puudumine) ja ta soovib kostja I vastu hagi

esitades minimeerida ebaõnnestunud projektist tekkinud kahju. See, et hageja tegi projekti

käivitamiseks ebapiisavaid ettevalmistusi, ei ole kostja I risk. Ka on hageja väited vastuolulised.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka sellega, et ei hinnanud, kas kostja II menetlusse

kaasamine oli õiguspärane. Kostja II on nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses väitnud, et ta

kaasati õigusliku aluseta. Kostja I ei ole ettevõtet kostjale II üle andnud. Pole alust, mis võimaldaks

pidada kostjat II kostja I õigusjärglaseks.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja ringkonnakohtu otsust

lõppjärelduses õigeks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus sai asja lahendamisel

arvestada vaid hageja 17. oktoobri 2005. a tühistamisavalduses märgitud asjaolusid, milles petmine

seisnes.

TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei

ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet.

Hageja tugines tühistamisavalduses sellele, et kostja I on teda petnud, sest tuulikute tootlikkus ja

tornide kõrgus ei vastanud kokkulepitule. Hagiavalduses märkis hageja lisaks, et pettus seisnes ka

selles, et tuulikud ei olnud toodetud lepingus kokkulepitud aastal ning neid ei saanud ühendada

elektrivõrku olulisi lisakulutusi tegemata. Kolleegium on seisukohal, et tehingu tühistamisel pettuse

tõttu saab pettuse aluseid hiljem täiendada (nt pärast tühistamisavaldust esitatud hagiavalduses). Küll

tuleb silmas pidada, et TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi on võimalik tehingut tühistada vaid kuue kuu jooksul

arvates nendest täiendavatest pettuse alustest teadasaamisest, millele tuginetakse.

10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega TsÜS § 94 põhjendamatu kohaldamise kohta.

Hageja tugines ka sellele, et poolte tehing on tehtud pettuse mõjul ja seega tühine. Kohtud lahendasid

seega õigesti hageja nõude, kohaldades TsÜS § 94, ning eeltoodut ei välistanud asjaolu, et hageja

esitas menetluses nõude, milles palus lugeda tema tühistamisavaldus lepingust taganemise avalduseks

siis, kui kohus leiab, et tegemist ei ole pettusega.

Samas on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud kõiki

nimetatud sätte kohaldamise eeldusi. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine

või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik

tehingut tegema. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on ebaõigete andmete esitamisega võrdsustatud

nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada,

samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis

hiljem osutuvad ebaõigeks. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühistamiseks peavad lisaks

formaalsetele tingimustele (esmajoones avalduse tegemine teisele poolele) olema täidetud ka

materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 21). Samuti selgitas kolleegium 18. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-135-97 tollal kehtinud TsÜS § 72 lg-t 1 kohaldades, et pettuseks on teisele isikule tahtlikult

tegelike asjaolude mitteteatamine, nendest ebaõige ettekujutuse loomine või teise isiku tahtlik

eksimuses hoidmine eesmärgiga kallutada teist isikut lepingut sõlmima. Kolleegium on rõhutanud, et

pettus eeldab alati tahtlust teist isikut eksitada ning tahtlus võib seisneda ka isiku teadmises, et ta

avaldab valet või vaikib tõest eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema (vt Riigikohtu 25. mai

2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-01 ja 14. jaanuari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-99).

TsÜS § 94 lg 3 annab õiguse tehingu tühistada siis, kui leping sõlmiti nende asjaolude mõjul.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja I väidetava tahtliku tegutsemise ja

vaidlusaluse lepingu sõlmimise vahel on põhjuslik seos (et tehing tehti pettuse mõjul). Kostja I on

esitanud vastuväite, et tema käitumine ei viinud hagejat lepingu sõlmimisele, sest initsiatiiv

tuulepargi rajamiseks ja kostjalt I tuulikute ostmiseks tuli hagejalt ja sellekohane otsus oli vastu

võetud juba enne kostja I poole pöördumist. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte

väidete ja vastuväidete alusel võtta seisukoht, kas esineb ka TsÜS § 94 lg-s 3 sätestatud tehingu

tühistamise eeldus.

Ringkonnakohus tuvastas, et kostja I käitumise (tuulikute tornide kõrgusega seotud asjaoludest ning

tuulikute vooluvõrguga ühenduse tagamiseks lisakulutuste tegemise vajadusest teavitamata jätmine)

eesmärgiks oli kallutada hagejat tehingut tegema. Kolleegiumi hinnangul on kohus sellega sisuliselt

tuvastanud kostja I tahtluse hoida hagejat eksimuses, et kallutada teda tehingut tegema. Samas ei ole

ringkonnakohus kolleegiumi arvates tuvastanud kostja I tahtlust petta hagejat tuulikute tootmise aasta

osas eesmärgiga kallutada hagejat tehingut tegema.

11. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel

menetlusõiguse norme, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata. Kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal TsMS § 654 lg 5 järgi võtta otsuses seisukoht poolte

poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 438 lg 1 esimeses

lauses on sätestatud, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada.

12. Vaidlusaluse lepingu järgi on lepingu esemeks 8 käivitusvalmis Neg Micon 750 kW

tuuleenergiapaigaldist, mis hõlmab: 1) 8 kasutatud (toodetud aastal 1996) Neg Micon 750 kW

tuulegeneraatorit 50 meetri kõrguse silindrilise torniga; 2) tsiviiltööde järelevalvet; 3) generaatori

lõpliku paigalduse ja sissetöötamise ülevaatajat. Lisaks märgitakse, et hinnas sisalduvad 8 kasutatud

tuulegeneraatorit (gondel, labad, torn, regulaator ning gondlit ja regulaatorit ühendavad juhtmed),

tehnilised andmed, kasutusjuhend (ingliskeelne), vundamendi ja torni aluse joonised ja

instruktsioonid ning võrguühenduse andmed. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustavad kostjad

ringkonnakohtu otsuse selle põhjendamatuse tõttu osas, milles ringkonnakohus tuvastas pettuse

alusena selle, et tuulikuid ei saanud ühendada vooluvõrku ning tuulikute tornide kõrgus ja

tootmisaasta ei vastanud kokkulepitule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud lepingus kirjas, millised transformaatorid

tuulikutega kaasas on, ning kostja I pettis hagejat, kuna ei teavitanud hagejat sellest, et tuulikute

transformaatorid ei sobi tuulikute vooluvõrku lülitamiseks tuulepargi planeeritud asukohas ja hagejal

tuleb seega teha lisakulutusi. Kolleegiumi arvates saab selline järeldus põhineda vaid tuvastatud

asjaolul, et transformaatorid kuulusid lepingu esemesse (lepingu järgi tuli koos tuulikutega üle anda

transformaatorid). Hageja väitel sõlmiti leping nn võtmed kätte lahendusena, st kostjal I tuli

muretseda kõik lisaseadmed (sh transformaatorid), mis võimaldavad ühendust elektrivõrguga. Hageja

märkis ka, et tuulikud müüakse alati koos transformaatoritega. Kostjate vastuväitel sellist lepingut ei

sõlmitud ning leping transformaatoreid ei hõlmanud. Maakohus tuvastas, et pooled ei leppinud kokku

nn võtmed kätte lahenduses ning elektrivõrguühenduse korraldamine ja kindlustamine oli hageja enda

kohustuseks. Ringkonnakohus, leides sisuliselt, et võrguühenduse pidi tagama kostja I

(transformaatorite kohta tehniliste andmete esitamine), jättis põhjendamata, miks ta asub maakohtust

erinevale seisukohale. Kolleegium märgib, et kuivõrd pooled vaidlevad lepingu eseme üle, tulnuks

ringkonnakohtul lepingut tõlgendades selgitada, kas lepingu esemesse kuulusid transformaatorid või

mitte, ning seejärel otsustada, kas transformaatorite tehniliste andmete esitamata jätmisega on kostja I

hagejat petnud.

Ringkonnakohus luges hageja petmiseks ka selle, et kostja I ei teavitanud hagejat, et lepingus

kokkulepitud telje kõrgus on saavutatav 5 m kõrguse vundamendi rajamisega. Hageja väitel leppisid

pooled kokku torni kõrguses, mis ulatub vundamendist välja ning torni kõrgust ei saa samastada

tuuliku telje kõrgusega. Kostja vastuväitel on torni kõrgus sama, mis telje kõrgus, ning see kõrgus ei

muutu asjaolu tõttu, et torni ümber paigaldatakse vundament (seetõttu ei ole torni 5 m ulatuses näha).

Kolleegium järeldab eeltoodust, et pooled vaidlevad selle üle, mida mõista lepingus kokkulepitud

torni kõrguse all (kas torni kõrgust arvestatakse maapinnast või torni ümber rajatava vundamendi

tipust). Ringkonnakohtul tuleb seega asja uuel läbivaatamisel lepingut tõlgendades hinnata, mida

pooled lepingus torni kõrguse all silmas pidasid, ning seejärel otsustada, kas kostja I on hagejat selles

osas petnud.

Ringkonnakohus leidis samuti, et kostja I pettis hagejat sellega, et müüs talle 1995. aasta detsembris

kasutusse võetud tuulikud, kuigi lepingu esemeks olid 1996. aastal toodetud tuulikud.

Ringkonnakohus märkis, et tuulikute tootmise aasta on asjaoluks, mille vastu on hagejal kui

tehingupoolel oluline huvi, sest sellest oleneb, kui kaua on eeldatavasti võimalik tuulikuid kasutada.

TsÜS § 95-s on sätestatud, et selle kindlakstegemiseks, kas TsÜS §-s 94 nimetatud juhtudel tuleb

asjaolu teisele poolele teatavaks teha, tuleb mh arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis.

Kolleegiumi hinnangul aitab otsustamisel, kas tuulikute tootmise aasta oli hageja jaoks ilmselt

tähtsaks asjaoluks, kaasa see, kui on tuvastatud, millal tuulikud tegelikult toodeti. Kohtu järeldus, et

asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, võib mh sõltuda ka sellest, kas tuulikud toodeti nt viis aastat

või kaks kuud enne lepingus kokkulepitud tootmisaastat. Samas võib tuulikute tootmise aeg omada

tähtsust ka moraalse kulumise aspektist. See, et tuulikud võeti kasutusele 1995. a detsembris, ei

välista, et hageja jaoks oli ilmselt tähtis tuulikute tootmine 1996. aastal.

13. Kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et hageja nõue on esitatud vale isiku vastu, sest hageja on

viidanud pettusele juba Osaühingu Timothy müügil, mida vahendas K. Schmidt, tuleb jätta

tähelepanuta. Sellist vastuväidet ei ole kostjad varasemas menetluses esitanud. Menetlusosaliste

kohustused avalduste, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamisel on sätestatud TsMS §-des 329

ja 330. TsMS § 331 lg 1 kohaselt menetleb kohus pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist või

TsMS §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes

juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või

menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kolleegium osutab lisaks, et

ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses

hindamata tõendeid üksnes TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud juhtudel.

14. Kassatsioonkaebuses heidavad kostjad ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus ei analüüsinud,

kas kostja II kaasati menetlusse õigesti. Kolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei

ole sätestatud kostjatele võimalust vaidlustada kostja II kaasamist. Maakohus on teinud 8. mail

2007. a hageja taotluse alusel TsMS § 208 lg 2 järgi määruse kostja II kaasamise kohta (I kd, lk 135-

136) ning selle määruse peale ei ole võimalik kaebust esitada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt pidi ringkonnakohus hindama ka kostjate väidet, et ei ole õiguslikku

alust, mis võimaldaks pidada kostjat II kostja I õigusjärglaseks, kuna tegemist pole ettevõtte

üleminekuga ei seaduse ega tehingu alusel (ettevõtte üleminek ei ole tõendatud). Kolleegium märgib

selle kohta, et isegi kui menetlusosaline eirab TsMS § 329 lg-t 1, ei muuda see olematuks

ringkonnakohtu kohustust märkida TsMS § 654 lg 4 alusel otsuse põhjendavas osas mh tuvastatud

asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele kohtu järeldused on rajatud. Ringkonnakohtu

märgitu, et hageja on esitanud VÕS § 183 lg 1 alusel kostjate vastu solidaarnõude ning kostjad ei ole

esitanud vastuväiteid selle kohta, et nad on solidaarvõlgnikud, TsMS § 654 lg 4 nõuetele ei vasta.

Kostja II poolt vastuväidete ja nende kinnitamiseks tõendite tähtajaks esitamata jätmine võib kaasa

tuua selle, et kostja II on minetanud selles osas tõendite esitamise võimaluse.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjatele TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada

kassatsioonkautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostjate eest Kaido Schmidt. TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et

kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel,

millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb kostjatel kautsjoni

tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik