3-3-1-49-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-49-09 Otsuse kuupäev 14. oktoober 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi OÜ Esimene Mai kaebus keskkonnaministri 13. novembri 2007. a käskkirja nr 1259 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2536 Menetluse alus Riigikohtus Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2536. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2008. a otsus, millega jäeti OÜ Esimene Mai kaebus keskkonnaministri 13. novembri 2007. a käskkirja nr 1259 tühistamise nõudes rahuldamata, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ-le Esimene Mai kuuluvad Tartu linnas Raatuse 72 ja 74 asuvad kinnistud. Tartu Linnavalitsuse 10. märtsi 2005. a korraldusega nr 359 kehtestatud detailplaneeringu kohaselt kuuluvad maaüksused Raatuse 68, 72, 74 ja 76 liitmisele üheks kinnistuks ning neile saab rajada ühe kõigil maaüksustel paikneva hoone. 2. mail 2005 esitas Keskkonnaministeerium taotluse Raatuse 68 ja 76 maaüksuste riigi maareservina riigi omandisse jätmiseks. 28. novembril 2005 esitas OÜ Esimene Mai Tartu Linnavalitsusele taotluse Raatuse 68 ja 76 maaüksuste erastamiseks. Tartu Maavalitsus asus 13. jaanuari 2006. a Tartu Linnavalitsusele saadetud kirjas nr 3.2-1/61 seisukohale, et ei saa anda luba maa erastamiseks, kuna taotletaval maal on algatatud maa riigi omandisse jätmise menetlus. 6. veebruari 2006. a kirjas nr 3.2-1/61 vastas Tartu Maavalitsus OÜ Esimene Mai vastuväidetele, et taotletavat maad ei saa erastada mitte põhjusel, et maavanem keeldub loa andmisest, vaid põhjusel, et see maa ei kuulu seaduse järgi erastamisele. Tartu Maavalitsuse kirjad allkirjastas maavanema kohusetäitja (tekstis edaspidi maavanem). OÜ Esimene Mai esitas 4. aprillil 2007 avalduse erastamismenetluse jätkamiseks põhjendusega, et Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007. a määrusega nr 50 vastu võetud "Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra" (edaspidi Kord) alusel on Tartu maavanema erastamisest

keeldumise põhjus ära langenud. 13. novembril 2007 võttis keskkonnaminister vastu käskkirja nr 1259, millega jättis Raatuse 68 ja 76 maaüksused riigi maareservina riigi omandisse. 2. OÜ Esimene Mai esitas halduskohtule kaebuse, milles palus keskkonnaministri käskkirja tühistamist. Maareformi seaduse (MRS) § 22 lg 12 sätestab, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Korra § 1 lg 2 p 4 kohaselt on kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa riba-, siilu-, kiiluvõi muukujuline iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt seetõttu, et enne maareformi seaduse muutmise seaduse (jõustus 27. novembril 2005) jõustumist kehtestatud detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa paikneb nii eraomandis oleval kinnisasjal kui ka sellega piirneval MRS § 31 lg-s 2 nimetatud maal. Viidatud sätetest tuleneb kaebaja õigus Raatuse 68 ja 76 maaüksuste erastamiseks, kuivõrd kehtiv detailplaneering ei võimalda Raatuse 68, 72, 74 ja 76 maaüksusi iseseisvalt kasutada. Vaidlustatud käskkirjaga on keskkonnaminister kaebaja sellest õigusest ilma jätnud. Kaebaja leidis, et Korra § 5 lg 1 kohaselt tuleb kaebaja õigust maa erastamiseks eelistada riigi õigusele maa riigi omandisse jätmiseks. Viidatud sättest tuleneb, et olukorras, kus riik ei ole maaüksuste iseseisva kasutamise võimalust välistava detailplaneeringu menetluses vastuväiteid esitanud, ei pea erastamise korraldaja kontrollima maa riigi omandisse jätmise taotluse olemasolu, mistõttu selline taotlus ei saa olla takistuseks maa erastamisele. Keskkonnaministri käskkirja jõussejätmisel tekiks olukord, kus Raatuse 68, 72, 74 ja 76 kinnistutel on erinevad omanikud, kuid detailplaneeringu kohaselt rajatakse neile üks kõiki kinnistuid hõlmav hoone. Sellises olukorras ei oleks ükski nimetatud kinnistutest iseseisvalt kasutatav. Vaidlustatud käskkiri on põhjendamata. Puuduvad kaebaja erastamisõigusest ilmajätmise põhjendused. 3. Tallinna Halduskohus jättis 18. aprilli 2008. a otsusega OÜ Esimene Mai kaebuse rahuldamata. Maareformi seadusest tulenevalt on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmine eelistatud maa erastamise ees. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kord ei saa laiendada maa erastamise võimalust võrreldes seaduses sätestatuga. Kohtu hinnangul ei tulene Korra § 1 lg 2 p-st 4, et erastamine oleks võimalik sama maa riigi omandisse jätmise soovist sõltumata. Viidatud säte lähtub eeldusest, et kui riik oli asjaoludest planeerimismenetluse kaudu teadlik, ent maa riigi omandisse jätmise taotlust esitanud ei ole, siis ta maad riigi omandisse jätta ei soovi. Viidatud sätet ei saa mõista selliselt, et sarnases olukorras maavanem maa riigi omandisse jätmise taotluse olemasolu kontrollima ei pea. Maa riigi omandisse jätmise taotluse olemasolu tuleks kontrollida ka Korra § 3 lg-te 2-4 alusel, mille kohaselt tuleb erastamise korraldajal anda hinnang selle kohta, kas puuduvad erastamist välistavad asjaolud. MRS § 22 lg 21 kohaselt on maa erastamise eelduseks maavanema luba. 13. jaanuari 2006. a kirjas keeldus maavanem loa andmisest. Kirja adressaadiks on küll Tartu Linnavalitsus, kuid ärakiri sellest

saadeti ka OÜ-le Esimene Mai. Maavanema keeldumist OÜ Esimene Mai ei vaidlustanud. Seega ei ole kaebajal tekkinud vaidlusaluste maaüksuste erastamise õigust, mistõttu keskkonnaminister ei pidanud maa riigi omandisse jätmisel erastamistaotlusega arvestama. Lisaks eeltoodule leidis kohus, et Raatuse 68 ja 76 maaüksused ei vasta ilmselgelt MRS § 22 lg-s 12 ja Korra § 1 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Maatüki iseseisva kasutusvõimaluse puudumine peab nimetatud sätete kohaselt tulenema selle eripärasest kujust. Kummagi riigi omandisse jäetud maaüksuse kuju ei takista nende iseseisvat kasutamist. Lisaks näevad viidatud sätted ette, et kasutusvõimaluseta maatükk peab olema tekkinud maareformi käigus või selle järgselt. Vaidlusaluste maaüksuste kohta pole teada, et need oleksid tekkinud maareformi tulemusena. Kohus leidis ka, et detailplaneeringu alusel rajatavast ehitisest saaks rääkida üksnes juhul, kui välja on antud ehitusluba. Käesoleval juhul ehitusluba välja antud ei ole. Planeerimisseaduse kohaselt määratakse detailplaneeringus krundi ehitusõigusega kindlaks erinevad maksimummäärad. Kohtu hinnangul ei tohiks olla takistust ehitusloa saamiseks maksimaalsest lubatust väiksemas mahus ehitise rajamiseks. 4. OÜ Esimene Mai esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on OÜ-l Esimene Mai õigus vaidlusaluste maaüksuste erastamiseks, mida Korra § 5 lg-st 1 tulenevalt tuleb eelistada riigi õigusele maa riigi omandisse jätmiseks. Kohaliku omavalitsuse ja maavalitsuse tegevus maa erastamisel on ühtne menetlus. Tartu Linnavalitsus ei ole kaebaja erastamisavaldust siiani lahendanud. Maavanem asus 13. jaanuari 2006. a kirjas väljendatud seisukohale enne Korra vastusvõtmist. Pärast Korra kehtimahakkamist pöördus OÜ Esimene Mai Tartu Linnavalitsuse ja maavanema poole menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maatüki kuju ainus kriteerium, mis võiks tingida selle iseseisva kasutamise võimatuse. Korra kohaselt saab see tuleneda ka detailplaneeringust. Lisaks on Raatuse 76 maaüksus kiilukujuline ning selle pindala on üksnes 329 m2. Väär on seisukoht, et MRS § 22 lg-s 12 on silmas peetud üksnes kaardistamise ja mõõtmisvigade käigus tekkinud maaüksusi. Korra sõnastus "detailplaneeringu alusel rajatav" viitab otseselt sellele, et ehitise rajamise osas on oluline just detailplaneering. Ehitusõigust ei saa realiseerida vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu kohaselt on Raatuse 68-76 kinnistutele lubatud ehitada vaid üks hoone, samuti näeb planeering ette hoone minimaalse korruselisuse (kolm). Seega ei ole lubatav mitme väikese hoone rajamine erinevatele maatükkidele. 5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. veebruari 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse, tühistas keskkonnaministri käskkirja nr 1259 ja mõistis Keskkonnaministeeriumilt apellandi kasuks välja menetluskulud 25 000 krooni. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maavanema erastamismenetluses esitatud kirju (13. jaanuarist 2006 ja 6. veebruarist 2006) ei saa käesoleval juhul käsitada haldusaktidena, mis oleksid maa erastamise menetluse lõpetanud. Kirjades ei ole märgitud kaebuse esitamise korda. Halduskohus ei juhtinud kaebaja tähelepanu maavanema kirjade vaidlustamise vajadusele. Kirjadest ei nähtu, et maavanem ei saaks samas menetluses anda erastamiseks luba pärast seda, kui maa riigi omandisse jätmise taotlus jäetakse rahuldamata. Maavanema loa andmisest keeldumine on küll maa erastamist

välistav takistus, kuid maavanem saab keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ümber hinnata. Seega olid maavanema kirjad menetlustoiminguteks, mida küll sai, kuid ei pidanud kohtus eraldi vaidlustama. Ringkonnakohus leidis, et Korra § 1 lg 2 p 4 kohaldamisel ei oma tähtsust maatüki kuju. Kinnisasja ei saa kasutada, kui sellele planeeritakse püstitada ehitis, mis asub samaaegselt eraomandis oleval kinnisasjal. Väär on halduskohtu seisukoht, et detailplaneeringu alusel rajatava ehitisena saab mõista üksnes kehtiva ehitusloa olemasolul rajatavat ehitist. Korra § 1 lg 2 p 4 kohaldamisel on oluline detailplaneeringu kehtestamise aeg, mitte ehitusloa andmise aeg. Puudub mõistlik põhjendus, miks tuleks ehitusluba omavaid kinnisasja omanikke kohelda erinevalt neist, kellele ehitusluba pole väljastatud. Kehtiv detailplaneering võimaldab vaidlusalustele maaüksustele vaid sellise hoone püstitamist, mis ulatub ka kaebaja kinnisasjadele. Riik planeerimismenetluses ettepanekuid ega vastuväiteid ei esitanud, mistõttu vaidlusalused maaüksused vastasid Korra § 5 lg 1 teises lauses erandina käsitletud tingimustele. MRS § 22 lg-s 12 sätestatud erastamisõiguse ja maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise vahel ei ole prioriteetsust sätestatud, kuna maad, mida ei ole võimalik iseseisvalt kasutada, üldjuhul riigi omandisse ei jäeta. Sellise maatüki kasutamine on võimalik üksnes koos kõrvalasuva maatükiga. Huvi maa riigi omandisse jätmiseks võiks olla kaalukam kui huvi selle erastamiseks, juhul kui riigile kuuluks samuti vahetult piirnev kinnisasi. Õige on halduskohtu tõlgendus, et maavanemal lasub igal juhul kohustus selgitada välja maa riigi omandisse jätmise taotluste olemasolu. See aga ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmise huvi oleks igal juhul kaalukam naaberkinnistu omaniku huvist maa erastamiseks. Eeltoodust järeldas ringkonnakohus, et maa riigi omandisse jätmine ei olnud kooskõlas MRS §-ga 2. Lisaks märkis ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkiri oli õigusvastane ka selle põhjendamata jätmise ning kaebaja kui sama maa erastamisest huvitatud isiku ärakuulamata jätmise tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Keskkonnaministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaator leiab, et MRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele vaid see maa, mida ei jäeta riigi omandisse. Seega on maa riigi omandisse jätmine selle erastamise ees prioriteetne. Maareformi läbiviimisel eelistatakse avalikku huvi erahuvile, erandiks on üksnes MRS § 20 lg 1 teises lauses kirjeldatud juhtum. Korra § 1 lg 1 kohaselt toimub erastamine tingimusel, et maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele. Riigi maareservi olemasolu on vajalik Keskkonnaministeeriumile pandud ülesannete täitmiseks. MRS § 22 lg 12 on kehtestatud eesmärgiga maareformi käigus tekkinud nn erastamispraagi ehk looduses tekkinud maaribade likvideerimiseks. Raatuse 68 ja 76 maaüksused ei ole looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus, tegemist on juba nõukogude ajal olemas olnud kruntidega. Raatuse 68 ja 76 maaüksus suuruseks on vastavalt 1114 m2 ja 329 m2, mõlemal on sirged

ja selged piirid. Seega on mõlemad maaüksused ilmselgelt iseseisvalt kasutatavad. Detailplaneeringu alusel rajatava ehitise all on silmas peetud juba ehitamisel olevat ehitist. Raatuse tänava kruntide detailplaneeringut pole siiani asutud ellu viima. OÜ Esimene Mai ei saanud olla maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosaliseks, kuna tal puudub vastava menetlusega puutumus. Kassaator leiab samuti, et Tartu Maavalitsuse 13. jaanuari ja 6. veebruari 2006. a kirjades sisaldusid vormivabad otsused, mida OÜ Esimene Mai vaidlustanud ei ole. Kohtupraktikas on näiteks maa munitsipaalomandisse andmise menetlus loetud lõppenuks maavanema toiminguga - taotluse tagastamisega kirjaga. 7. OÜ Esimene Mai esitas vastuse, milles vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub ringkonnakohtu otsuse jõusse jätta ning mõista OÜ Esimene Mai kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 10 325 krooni. OÜ Esimene Mai leiab, et MRS § 11 lg 12 ei sätesta nõudeid erastatava maaüksuse kujule või suurusele. Vaidlustatud maa riigi omandisse jätmise otsus ei arvesta kehtiva detailplaneeringuga, mis näeb ette Raatuse 68 ja 76 maaüksuste liitmise Raatuse 72 ja 74 kinnistutega. Planeeringust nähtuvalt on Tartu Linnavalitsus leidnud, et vaidlusalused maaüksused ei ole iseseisvalt kasutatavad. Planeeringust tuleneb, et Tartu linn on lubanud Raatuse 66-76 maaüksustele rajada ühe suuremõõtmelise hoone, mistõttu mitme väikese ehitise rajamine erinevatele maaüksustele ei ole lubatud. Riik oli detailplaneeringu menetlusse kaasatud, kuid vastuväiteid ei esitanud, mistõttu saab järeldada, et ka riik nõustus sellega, et vaidlusaluseid maatükke iseseisvalt kasutada ei saa. Planeerimiskohustusega ala maakasutusvõimalused on määratud just detailplaneeringuga, mis on kohustuslikud kõigile ühiskonnaliikmetele, sh riigile. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 9. Kassaator on vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a otsuse, millega rahuldati OÜ Esimene Mai apellatsioonkaebus ning tühistati keskkonnaministri 13. novembri 2007. a käskkiri nr 1259, millega jäeti maatükid Raatuse 68 ja 76 maareservina (MaaRS § 31 lg 1 p 8) riigi omandisse. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukoha järgi ei riku maa riigi omandisse jätmise otsus OÜ Esimene Mai õigusi, sest Tartu Maavalitsus on 13. jaanuari 2006. a kirja nr 3.2.-1/61 (tl 75) ning 6. veebruari 2006. a kirja nr 3.2-1/61 (tl 77) kohaselt keeldunud maa erastamiseks loa andmisest. Seda keeldumist OÜ Esimene Mai vaidlustanud ei ole ning seetõttu on erastamismenetlus eelnimetatud maaüksuste osas lõppenud. 10. Kolleegium võtab esmalt seisukoha Tartu Maavalitsuse 13. jaanuari ja 6. veebruari 2006. a kirjade õigusliku tähenduse osas. Lahendada tuleb küsimus, kas tegemist on menetlustoimingute või haldusaktidega, mille vaidlustamata jätmine lõpetas erastamismenetluse. Kui tegemist on erastamismenetlust lõpetavate haldusaktidega, siis ei saa keskkonnaministri käskkiri nr 1259 OÜ Esimene Mai õigusi rikkuda, sest erastamismenetlus on tema suhtes lõppenud ning seetõttu puudub vajadus kontrollida maa riigi omandisse jätmise otsuse formaalset ja materiaalset õiguspärasust. 11. MRS § 22 lg 1² näeb ette, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik

moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. 12. Halduskohus asus seisukohale, et maavanema poolt vaidlusaluste maatükkide erastamiseks loa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamata jätmise tõttu ei saanud kaebajal tekkida ka maa erastamise õigust. Ringkonnakohtu hinnangul on erastamiseks loa andmisest keeldumine küll selline takistus, mis välistab maa erastamise, kuid loa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid saab maavanem ümber hinnata, sest Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007. a määrusega nr 50 ei tulene maavanemale keeldu oma varasemat otsustust muuta. Loa andmisest keeldumise kirjades ei olnud märgitud vaidlustamisviidet. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et maavanema kirjad on käsitatavad erastamismenetluses tehtud menetlustoimingutena, mida ei pidanud kohtus eraldi vaidlustama. 13. Tartu Maavalitsuse 13. jaanuari 2006. a kirjast nr 3.2.-1/61 ning 6. veebruari 2006. a kirjast nr 3.2-1/61 nähtub, et maavanem keeldus loa andmisest põhjusel, et taotletav maa ei kuulu õigusaktide kohaselt üldse erastamisele. Seega nähtub kirjade sisust selgelt maavanema positsioon loa andmise küsimuses. 14. Maavanema kirjade väljastamise hetkel ei kehtinud MRS § 22 lõikes 1² märgitud maa erastamise kord, mille § 5 lg-st 5 nähtuvalt tuleb kinnisasja liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa andmisest keeldumine vormistada otsusega ning loa andmisest keeldumise korral lõpetab erastamise korraldaja ehk maavanem erastamise menetluse. Seetõttu tuli lähtuda maareformi seaduse § 22 lg-st 1², mis määratles abstraktselt, et erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Olenemata sellest, kas maavanema kirjade väljastamise hetkel kehtinud MRS § 22 lg-t 1² tõlgendada selliselt, et luba tähendas maa erastamise lõpliku otsuse tegemist, või siis Korras ette nähtud viisil, et tegemist oli üksnes kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa andmisega, mille järel menetlus jätkus linnavõi vallavalitsuse eeltoimingutega, ja otsuse selle kohta, kellele konkreetselt liitmiseks sobiv maa erastada, tegi korraldaja hiljem, tähendas loa andmisest keeldumine kolleegiumi hinnangul igal juhul erastamismenetluse lõppemist. Maavanema kirjade andmise ajal kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. 15. Isegi kui maavanema luba mõista vaheotsusena, millega otsustati üksnes see, kas taotletav maa on kinnisasjaga liitmiseks sobiv või mitte, ei ole tegemist menetlustoiminguga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas see on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p 37).

Seetõttu ei ole MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antava maavanema loa näol tegemist kooskõlastusega, mis on käsitatav menetlustoiminguna. Kooskõlastusega ei lahendata küsimust, kas erastamismenetlus võib jätkuda või mitte. Samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks, sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolud ega määrata osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Loa andmisest keeldumise otsus on sarnane detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsusega, mida kolleegium on käsitanud haldusaktina (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2007. a määrus asjas nr 3-3-1-41-06). Loa andmise või selle andmisest keeldumise otsusega otsustatakse sellisel juhul menetluse jätkumine. Kui maavanem MRS § 22 lõikes 1² sätestatud alusel läbiviidaval maa erastamismenetluses luba ei anna, siis ei saa erastamismenetlus ka jätkuda, mistõttu tuleb loa andmisest keeldumise otsust pidada lõplikuks haldusaktiks. Loa andmisest keeldumisel ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks (liitmiseks sobiva maa erastamiseks esitatavate erastamisavalduste vastuvõtmine ja erastajate väljaselgitamine, maa jagamise kokkuleppe teatise avaldamine, piiride kulgemise ettepaneku tegemine jne). 16. Eeltoodule tuginedes on kolleegium seisukohal, et Tartu Maavalitsuse 13. jaanuari 2006. a kiri nr 3.2.-1/61 ning 6. veebruari 2006. a kiri nr 3.2-1/61, millega keelduti maa erastamiseks luba andmast, on käsitatavad menetlust lõpetavate haldusaktidena. 17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maavanema kirju ei pidanud vaidlustama ning kirjade vaidlustamata jätmise tagajärjeks ei olnud OÜ Esimene Mai jaoks erastamise õiguse minetamine. MRS § 22 lg 1² ning selle alusel antud Kord ei anna isikule subjektiivset nõudeõigust maa erastamiseks, vaid õiguse erastamisavalduse menetlemisele. Eelnevalt leidis kolleegium, et maavanema kirjade näol oli tegemist erastamismenetlust lõpetavate haldusaktidega. Haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on maavanema erastamiseks loa andmisest keeldumine kehtiv ning kohalikul omavalitsusel ei ole enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loast andmise keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine, mistõttu maavanema kirju tulnuks kohtus vaidlustada. 18. Kohtutoimikus olnud OÜ Esimene Mai 4. aprilli 2007. a avaldus, mille adressaatideks olid märgitud Tartu Linnavalitsus ning Tartu Maavalitsus ning milles paluti jätkata maa erastamistoimingute teostamist, sest maavanema varasem erastamisest keeldumise alus oli kaebaja hinnangul Korra § 5 lg 1 alusel ära langenud, on kolleegiumi hinnangul käsitatav HMS § 44 tähenduses haldusmenetluse uuendamise taotlusena. OÜ Esimene Mai on korranud erastamistoimingute jätkamise soovi ka Tartu Linnavalitsusele 22. augustil 2007. a esitatud vaides, milles vaidlustas Tartu Linnavalitsuse 24. juuli 2007. a korraldust nr 939. Toimiku materjalidest nähtub, et linnavalitsus on 4. aprilli 2007. a avalduse kätte saanud, kuid Tartu Halduskohtu 19. detsembri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-07-1983 seisukohtade kohaselt ei ole linnavalitsus erastamisavalduste osas seisukohta võtnud, sest nimetatud maaüksuste osas oli käimas maa riigi omandisse jätmise menetlus. Ka vaideotsuses rõhutas linnavalitsus, et kuigi linnavalitsus on

korralduse nr 939 preambulis käsitlenud OÜ Esimene Mai erastamise avaldust, ei ole nimetatud korralduse näol tegemist erastamisest keeldumise otsusega. Kolleegium on seisukohal, et kuna maareformi seaduse ega Korra kohaselt ei ole linnavalitsusel maa erastamiseks loa andmise pädevust, sest ta teostab üksnes erastamise eeltoiminguid, siis ei oma linnavalitsuse tegevusetus tähendust maavanema haldusakti kehtivuse osas. 19. Toimikust ei nähtu, et maavanem oleks menetluse uuendamise taotluse kätte saanud ning võtnud selle kohta seisukoha. Järelikult oli maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemise hetkel jõus erastamiseks loa andmisest keeldumise otsus ning erastamismenetlus oli lõppenud. 20. Käesoleval juhul ei ole rakendatav Riigikohtu halduskolleegiumi 17. septembri 2008. a otsuse asjas nr 3-3-1-39-08 p-s 11 võetud seisukoht, et maa riigi omandisse jätmisel tuleb kaaluda erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse. Eelnimetatud kohtuasja asjaolud olid erinevad käesoleva kohtuasja asjaoludest. Tegemist oli ostueesõigusega erastamist puudutava küsimusega, kus erastamisavaldust ei olnud riigi omandisse jätmise otsuse tegemise ajaks lahendatud. Käesoleval juhul oli maavanema kirjadest nähtuvalt erastamismenetluse jätkamiseks loa andmisest keeldutud ning leitud, et OÜ Esimene Mai poolt taotletavat maad ei saa erastada. Eelnevalt leidis kolleegium, et maavanema kirjad on käsitatavad haldusaktidena, millega erastamismenetlus lõpetati ning mida tulnuks kaebajal vaidlustada. Kuna OÜ Esimene Mai maavanema kirju ei vaidlustanud, siis oli maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemise ajaks erastamismenetlus tema suhtes lõppenud 4. aprilli 2007. a avaldustest hoolimata. Seetõttu ei pidanudki keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise otsuses käsitlema OÜ Esimene Mai väiteid ning kaaluma tema ja avalikku huvi, mis tingis maa riigi omandisse jätmise vajaduse. 21. Eeltoodu tõttu ei omanud OÜ Esimene Mai puutumust maa riigi omandisse jätmise otsusega ning maavanema kirjade vaidlustamata jätmise tulemusena on kehtiv erastamismenetlust lõpetav haldusakt. Keskkonnaministri käskkiri nr 1259 ei saa OÜ Esimene Mai õigusi rikkuda, sest erastamismenetlus on tema suhtes lõppenud. Kolleegium ei pea seetõttu vajalikuks täiendavalt analüüsida OÜ Esimene Mai erastamisõigust puudutavaid seisukohti. 22. Eeltoodud põhjustel tuleb Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-07-2536 tühistada. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et jõusse on võimalik jätta Tallinna Halduskohtu otsus, millega kohus jättis OÜ Esimene Mai kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 23. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude jaotus (HKMS § 93 lg 4). Keskkonnaministeerium menetluskulude väljamõistmist ei taotle. Kuna OÜ Esimene Mai kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann