3-1-1-74-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-09

Otsuse kuupäev

30. september 2009

Kohtukoosseis

Eestistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi A. P. karistamises LS § 7416 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsus asjas nr 4-09-1418

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajevi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. september 2009

Istungil osalenud isikud

A. P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev ja kohtuvälise menetleja esindaja Ida

politseiprefektuuri komissar Martin Rist

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsus A. P. karistamises LS § 7416 järgi ja saata väärteoasi samale

kohtule uueks arutamiseks.

2. Rahuldada kaitsja kassatsioon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P-le koostati väärteoprotokoll selle kohta, et juhtides 5. detsembril 2008 Sillamäel X puiesteel mootorsõidukit ei

vähendanud ta X pst N maja juures reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõidukiirust ega peatunud, et anda teed

ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Sellega rikkus A. P. LE § 46 nõudeid, pannes toime LS §-s 7416 sätestatud väärteo.

Kohtuvälise menetleja 30. detsembri 2008. a otsusega karistati A. P. 50 päevamäära suuruse rahatrahviga.

2. A. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse

lõpetamist. Kaebaja märkis, et ta ei vähendanud ülekäigurajale lähenedes sõidukiirust, sest oli veendunud, et tee ületamise

võimalust ootavaid jalakäijaid polnud. Kõnniteel liikus üks mees ülekäiguraja suunas, kuid ta oli sõidutee servast kaugemal kui

3 meetrit. Jalakäija jõudis kaebaja väitel ülekäiguraja ette alles peale seda, kui tema juhitud sõiduk oli ülekäiguraja ületanud.

Märk ?Ülekäigurada? on osutusmärk ning selle kaugus sõidutee äärest võib olla kuni 2 meetrit. Seega ka ootetsooni pikkus ei

või olla pikem kui 2 meetrit. Autojuht peab vähendama kiirust või peatuma ainult juhul, kui jalakäija ootab tee ületamist

ootetsoonis või on juba alustanud tee ületamist. Kaebaja märkis veel, et väärteoprotokoll põhines videosalvestusel, mis oli

tehtud nii, et puudus võimalus õigesti hinnata jalakäija ja sõiduauto asukohta.

3. Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja A. P. kaebus rahuldamata. Kohus

märkis, et A. P. väide, nagu asunuks jalakäija kaugemal kui ülekäiguraja ootetsoon ning tema juhitud auto jõudis enne jalakäija

ootetsooni astumist ülekäiguraja ületada, on ümber lükatud kohtuistungil demonstreeritud videosalvestusega. Väärteoprotokolli

koostamise aluseks olnud videosalvestuselt on selgelt näha ülekäiguraja poole astuv meessoost jalakäija, kes on sunnitud

peatuma ülekäiguraja serval, et lasta läbi A. P. poolt juhitud auto. Jalakäija seisatumine on selgelt fikseeritud ning seega on

õigus kohtuvälisel menetlejal, et A. P. ei andnud teed ülekäigurada ületavale jalakäijale. Kohus leidis, et videosalvestis

sündmuskohalt on kaalukas tõend A. P. süüdimõistmiseks väärteo toimepanemises.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. A. P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja märgib, et maakohtu otsuses viidatud

videosalvestist ülekäigurajast ei ole väärteoasja toimikus ning seda ei ole ka väärteoasja materjalide juurde võetud. Seetõttu on

kaitsja arvates ebaseaduslik ja alusetu kohtu seisukoht, nagu oleks A. P. väited ümber lükatud kohtuistungil demonstreeritud

videosalvestisega. Kassaatori hinnangul on eelnimetatud videosalvestis, mida juriidiliselt ei eksisteeri, ainsaks A. P. süüstavaks

tõendiks, sest kohtus ei kuulatud üle sündmuskohal viibinud politseinikku, kes oli tunnistajana andnud ütlusi kohtuvälises

menetluses. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse teinud üksnes toimiku materjalidele tuginedes, lähtudes üksnes kohtuvälise

menetleja paljasõnalistest seisukohtadest.

5. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata

jätmist. Kohtuväline menetleja leiab, et A. P. poolt väärteo toimepanemine on tõendatud videosalvestisega. Kuna salvestis on

kasutatav üksnes spetsiaalse arvutiprogrammiga, siis ei ole võimalik videosalvestist kuhugi mujale salvestada. Kuna

kohtuistungil uuriti videosalvestist vahetult, siis on ainetu kaitsja seisukoht, et seda tõendit ei ole uuritud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium märgib esmalt, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse

lahendamisel maakohtus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise

menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus peab välja selgitama VTMS §-s 133 loetletud

küsimused, mis on kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtuvälise menetleja karistamisotsuse muutmata jätmiseks

peab kohus tõendatud asjaoludele tuginedes argumenteerima, miks ta leiab, et väärtegu on toime pandud, kas see tegu on

õigesti kvalifitseeritud ning kas selle väärteo on süüliselt ning õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik. Ühtlasi peab

kohus kontrollima, kas kohtuväline menetleja on järginud menetlusõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2004.

a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-49-04 - RT III 2004, 17, 207, p 6 ning 6. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-08 - RT III

2008, 12, 86, p 7.3).

7. Käesoleva väärteoasja menetlemisel ei ole maakohus kolleegiumi arvates järginud VTMS § 123 lg-st 2 ja §-st 133

tulenevaid nõudeid. Kohtuotsuses märgitakse kõigepealt, et puudub alus kohtuvälise menetleja karistusotsuse tühistamiseks.

Seejärel öeldakse, et väärteotoimiku lehekülgedel 5-7 paiknevad A. P. enese poolt sündmuskohal tehtud fotod, millest ilmneb,

et ülekäigurada on tähistatud nii "sebra" triibutusega kui ka nõutavas kohas paikneva "Ülekäiguraja" märgiga ning et mõlemal

pool tänavat on puud, mis oluliselt kitsendavad ülekäigurajale läheneja nähtavust. Lõpuks nenditakse kohtuotsuses, et A. P.

kaitseväited on kummutatud kohtuistungil demonstreeritud videosalvestisega. Seega on alust väita, et kui kohtuvälise

menetleja poolt 30. detsembril 2008. a koostatud karistusotsuses (tl 22) märgitu kohaselt on A. P-le süüksarvatud väärteo

toimepanemine loetud tuvastatuks kahele tõendile - tunnistaja (väärteoprotokolli koostamisel osalenud politseiametniku)

ütlustele ja videosalvestusele tuginevalt, siis Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsuse tõenduslikust baasist on ka tunnistaja

ütlused välja jäänud. Maakohus ise on sellist olukorda põhjendanud järgmise lausega: "kohus leiab, et antud tõend -

videosalvestus sündmuskohalt - on ainus ja kaalukas tõend A. P. süüdimõistmiseks väärteo toimepanemises".

8. Kooskõlas VTMS §-s 2 ja KrMS § 363 lg-s 5 sätestatuga ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid ja seega puudub

Riigikohtul ka pädevus lugeda käesoleva väärteo puhul A. P. käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi

maakohus. Küll aga on Riigikohus pädev kontrollima, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas

menetlusseadusega ehk teisisõnu öeldes ? kas kohus järgis tõendamisel menetlusseadust.

9. VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku

vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto

või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle

videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis

oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit

väärteoasja materjalide juures ei ole. Kui mingit tõendit väärteoasja materjalide hulgas ei ole, ei saa menetlusõiguslikus mõttes

rääkida ka selle uurimisest. Seda põhimõttelist seisukohta ei saa kuidagi väärata kohtuvälise menetleja väide, et kuna salvestis

on kasutatav üksnes spetsiaalse arvutiprogrammiga, siis ei ole võimalik videosalvestist kuhugi mujale salvestada. Salvestise

tõendina vormistamine ei peagi esmajoones ja peamiselt tähendama selle ümbersalvestamist (vt edasiselt p-s 11 märgitut). Kui

aga mingit teavet nõuetekohaselt tõendina vormistada ei saa, siis jääb see süüteomenetluses tõendamisel kasutamata.

10. Salvestiste kui iseseisvate tõendite vormistamise nõudeid on käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a

otsuses nr 3-1-1-21-09 ( RT III 2009, 26). Selles kohtulahendis on tõdetud, et KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja kõnealuste

salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja

tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos

kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada

jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära

mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal

initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või

dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole

eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust, nenditakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai

2009. a otsuses nr 3-1-1-21-09.

11. Kolleegium leiab, et ka käesolevas väärteomenetluses tulnuks kõnealune videosalvestis vormistada silmas pidades

tõendamise ja tõendite kogumise üldreegleid (KrMS 3. peatüki 1. jagu), samuti dokumentide ja asitõendite kogumise ning

vormistamise eriregulatsiooni (KrMS III peatüki 9. jagu). Väärteomaterjalidest (üldjuhul vastavast määrusest) peab olema

näha, kuidas ning kuna on kõnealune salvestis saadud. Vajadusel tuleb astuda erinevaid täiendavaid menetluslikke samme

selleks, et tõendusliku tähendusega teave muutuks tajutavaks. Nii näiteks võidakse videosalvestuse üksikutest kaadritest teha

väljatrükke ja vajadusel toimetada ka nende väljatrükkide vaatlust. Salvestise tõendina vormistamisel on oluline tagada, et

sellel leiduvat informatsiooni oleks võimalik hiljem kontrollida.

12. Väärteoasja täies ulatuses arutamise põhimõtte eiramist ning tõendite kogumise ja fikseerimise korra rikkumist tuleb

kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest need on

kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Seetõttu ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks

samale kohtule.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg