3-2-1-81-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-81-09

Määruse kuupäev

Tartu, 29. september 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

J. A. R avaldus ülalpidamiskohustust puudutava

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtulahendi

tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-11417

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C. P. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja J. A. R (sünd xx.xx.xxxx. a)

Puudutatud isik C. P. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Triin Raudsepp

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari

2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-11417 ning saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada C. P. R määruskaebuselt 4. märtsil 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. A. R esitas Justiitsministeeriumi vahendusel Harju Maakohtule 28. märtsil 2008 avalduse, milles

palus tunnustada kohtuasjas nr SN04D00031 tehtud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

(edaspidi Ühendkuningriik) Swindoni maakonna kohtu (The Swindon County Court) 14. märtsi

2006. a lahendit (Consent Financial Order) ja tunnistada see täidetavaks ülalpidamiskohustusi

käsitlevate lahendite tunnustamise ja täitmise 2. oktoobri 1973. a Haagi konventsiooni (edaspidi

Haagi 1973. a konventsioon) alusel.

Ühendkuningriigi 14. märtsi 2006. a kohtulahend kinnitas avaldaja ja puudutatud isiku kokkulepet

abielu lõppemisest tulenevate abikaasade varaliste õiguste ja kohustuste ning ühiste laste

ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Kohtulahendi p-des 4-6 leppisid menetlusosalised

ülalpidamiskohustuse kohta kokku alljärgnevas:

4. Kostja maksab hagejale perioodiliste maksetena 500 Suurbritannia naelsterlingit kalendrikuus, mis

tasutakse iga kuu ettemaksuna 1. aprillist 2006 kuni hageja surmani, taasabiellumiseni, püsiva

kooseluni vähemalt kuus kuud või kuni uue kohtulahendini.

5. Kostja maksab perekonna lastele K. T. R, sündinud x. xxxxxxxxx xxxx, ja C. T. R, sündinud

x. xxxxxxxxx xxxx, kummalegi 500 Suurbritannia naelsterlingit kuus 1. aprillist 2006 kuni laste 18-

aastaseks saamiseni või täisajaga õppes esimese kraadi saamiseni vastavalt sellele, kumb asjaolu

saabub hiljem, või kuni uue kohtulahendini.

6. P-des 4 ja 5 viidatud summad on seotud jaehinnaindeksiga ja summasid suurendatakse indeksi

alusel iga aasta 1. aprillil.

Puudutatud isik ei ole 1. aprillist 2006 avaldajale ega menetlusosaliste ühiste laste ülalpidamiseks

midagi maksnud.

2. Harju Maakohus võttis 30. juuni 2008. a määrusega avalduse menetlusse ja rahuldas selle.

Maakohus tunnustas Ühendkuningriigi kohtulahendit ülalpidamiskohustuse osas ja tunnistas lahendi

nimetatud osas Eesti Vabariigis täidetavaks. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vastab avaldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

nõuetele ja asi allub TsMS § 619 lg 1 ja § 121 ning Euroopa Liidu Nõukogu kohtualluvuse ja

kohtulahendite täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades 22. detsembri 2000. a määruse 44/2001/EÜ

(Brüsseli I määrus) art 39 lg 2 järgi Eesti kohtule.

Kuna Ühendkuningriigi kohus andis välja kinnituse, et lahend on Ühendkuningriigis täitmisele

pööratav ja seda ei saa enam tavapärases korras edasi kaevata, ning Brüsseli I määruse art-s 53

sätestatud vorminõuded on täidetud, tuleb Ühendkuningriigi kohtulahendit Eesti Vabariigis

tunnustada ja tunnistada see täidetavaks.

TsMS § 623 lg 5 järgi peab täidetav rahasumma olema kohtu määruses märgitud Eesti kroonides.

Seetõttu tuleb avaldaja kasuks välja mõistetud elatis arvutada TsMS § 124 lg 1 järgi avalduse

esitamise aja seisuga Eesti Panga ametliku kursi järgi ümber Eesti kroonidesse. Puudutatud isik peab

nii avaldaja kui ka kummagi lapse jaoks maksma igaühele 9894 krooni 25 senti kuus.

TsMS § 172 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda. Kuna avaldaja ei tasunud

avalduse esitamisel riigilõivu 500 krooni, tuleb ka see puudutatud isikult Eesti Vabariigi kasuks sisse

nõuda.

3. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et kohtule esitatud dokumentidest

ei nähtu üheselt, kas Ühendkuningriigi kohtulahend on Ühendkuningriigis täidetav tervikuna või

üksnes ülalpidamiskohustuse osas. Kuna lahendis nimetatud menetlusosaliste kohustused on

vastastikused ning avaldaja ei ole tänaseni täitnud lahendi p-s 2 nimetatud äriühingu osaluse

üleandmise kohustust, ei ole Ühendkuningriigi õiguse järgi sissenõutavaks muutunud ka

ülalpidamiskohustused lahendi p-des 4-6.

Maakohtu määrus laiendab oluliselt Ühendkuningriigi lahendi täidetavuse ajalist ulatust ja võimaldab

täita seda ka nende võlgnevuste osas, mida Ühendkuningriigis enam täita ei saa, sest seal kehtiv

Matrimonial Causes Act (abieluseadus) näeb ette, et täitmisele ei saa pöörata võlgnevusi, mis on

sissenõutavaks muutunud enam kui 12 kuud enne võlgnevuste täitmisele pööramist.

Maakohus ei järginud menetluses TsMS 62. peatükis sätestatud norme, ei nõudnud välja TsMS § 622

lg-s 1 loetletud dokumente, mis tuleb avaldusele lisada, ega järginud TsMS § 623 lg-tes 2 ja 3

sätestatut. Puudutatud isik sai avaldusest teada alles kohtumääruse kättesaamisel, mistõttu ei olnud tal

võimalik selgitada kohtule asjaolusid, mis on asja õigeks lahendamiseks vajalikud.

Koos määruskaebusega esitas puudutatud isik ka menetluse peatamise taotluse, kuna vahepeal oli ta

esitanud Ühendkuningriigi kohtule avalduse praeguses asjas olevate maksete ja võlgnevuse

vähendamiseks, ning menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei ole õige teha enne uue lahendi

jõustumist Eestis määrust eelmise lahendi tunnustamise ja täitmisele pööramise kohta.

4. Harju Maakohus jättis 29. detsembri 2008. a määrusega menetluse peatamise taotluse ja

määruskaebuse rahuldamata ning saatis määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluse peatamise taotlus jätta TsMS § 356 lg 1 ja

Brüsseli I määruse art 37 lg 2 alusel rahuldamata, sest puudutatud isik on küll esitanud

Ühendkuningriigi kohtule taotluse menetluse jätkamiseks perioodiliste maksete osas, kuid asjast ei

nähtu, et juba tehtud kohtulahendi täitmine oleks lahendi teinud riigis edasikaebamise tõttu peatatud.

Ka muul alusel ei ole asjas menetluse peatamine põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 4. veebruari 2009. a määrusega määruskaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue määruse, millega jättis

menetluskulud avaldaja kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus määruse muutmata, kordamata

maakohtu määruse põhjendusi.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus asja läbivaatamisel

menetlusõiguse norme. Maakohus ei pidanudki asja menetlemisel juhinduma TsMS §-dest 622 ega

623, kuna nendes ei sätestata Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamist.

Maakohus tugines õigesti TsMS §-le 619 ja Brüsseli I määrusele ning leidis õigesti, et Brüsseli

I määruse art 53 lg 1 ja art 41 kohaselt ei pidanudki maakohus võimaldama võlgnikul vastuväiteid

esitada. Puudus vajadus art-tes 34 ja 35 sätestatud eeldusi kontrollida.

Maakohtul ei olnud alust menetluse peatamiseks määruskaebuses esitatud asjaoludel. Brüsseli

I määruse art 37 lg 2 järgi võib kohtulahendi tunnustamise menetluse peatada, kui kohtulahendi

täitmine on lahendi teinud riigis edasikaebamise tõttu peatatud. Kuna puudutatud isik ei esitanud

maakohtule Ühendkuningriigi kohtu lahendit menetluse peatamise kohta, puudus alus menetluse

peatamiseks.

Ühendkuningriigi lahendist ei nähtu, et ülalpidamiskohustuse täitmine oleks seatud sõltuvusse

kokkuleppe p-dest 1 ja 2, milles on määratud kindlaks poolte abielusuhetest tulenevad varalised

õigused.

Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega jäeti menetluskulud puudutatud isiku kanda, sest

TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

Seetõttu tuleb jätta menetluskulud avaldaja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse

tervikuna ja ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti tema määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asusid kohtud põhjendamatult seisukohale, et Ühendkuningriigi

kohtulahend on ülalpidamiskohustuse osas täidetav. Kohtud jätsid arvestamata asjaolu, et

Ühendkuningriigi kohtulahendis sisalduvad kohustused on vastastikused. Kuna avaldaja ei ole täitnud

p-s 2 nimetatud äriühingu osaluse üleandmise kohustust, ei ole kohtulahend täidetav ka p-des 4-6

märgitud ülalpidamiskohustuste osas. Ühendkuningriigi kohtuametniku kinnitusest ei nähtu, kas

lahend on täidetav tervikuna või osaliselt. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta ega võtnud seisukohta

puudutatud isiku väite kohta, et Ühendkuningriigis ei ole seal kehtiva abieluseaduse § 32 järgi

võimalik kohtulahendit enam elatise osas täielikult täitmisele pöörata.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus oleks

pidanud menetluses juhinduma TsMS 62. ptk-s sätestatud normidest. Brüsseli I määruse art 40 lg 1

järgi toimub taotluse esitamise menetlus selle liikmesriigi õiguse järgi, kus kohtulahendi täitmist

taotletakse. Seega tuli kohtule kohtulahendi tunnustamiseks esitada TsMS § 622 lg-s 1 loetletud

dokumendid ja maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud TsMS § 623 lg-te 2 ja 3 järgi tuli avaldus

puudutatud isikule kätte toimetada ning anda talle võimalus vastata.

Ringkonnakohus jättis lahendamata puudutatud isiku esitatud menetluse peatamise taotluse.

Puudutatud isik tõendas, et esitas Ühendkuningriigi kohtule taotluse menetluse jätkamiseks samas

asjas, milles täitmisele pööratav lahend tehti.

7. Puudutatud isik esitas ka Riigikohtule taotluse, milles palus Ühendkuningriigi kohtulahendi

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluse Brüsseli I määruse art 37 lg 2 ja TsMS § 355

alusel peatada kuni Ühendkuningriigis uue kohtulahendi jõustumiseni. Taotlusele oli lisatud

kohtuasjas nr SN04D00031 tehtud Swindoni maakonna kohtu 9. juuli 2009 lahendi ärakiri.

8. Avaldaja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 692 lg 5 ja § 691 p 4 alusel

saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariigis Ühendkuningriigi kohtulahendi

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise küsimuse lahendamisel saab kohaldada nii Haagi

1973. aasta konventsiooni, millega Eesti Vabariik ja Ühendkuningriik on ühinenud, kui ka Brüsseli

I määrust, mis kohaldub mõlema nimetatud riigi suhtes. Samuti on kohtulahendite tunnustamise ja

täidetavaks tunnistamise menetlus reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Kuna

ülalnimetatud aktide regulatsioon osaliselt kattub ja sama küsimus võib olla neis erinevalt

reguleeritud, tuleb sätete konkurentsi korral õige sätte kohaldamiseks esmalt selgitada, millist akti

millal kohaldada.

Brüsseli I määruse art 71 lg 1 järgi ei mõjuta määrus üldjuhul konventsioone, millega liikmesriigid on

liitunud ja millega reguleeritakse kohtulahendite tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas.

Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlust reguleerib Haagi 1973. a

konventsiooni art 13 järgi asja lahendava riigi õigus, kui konventsioon ei näe ette teisiti. Samas ei

keela Haagi 1973. a konventsiooni art 23 kohaldada kohtulahendi tunnustamisel ja täidetavaks

tunnistamisel rahvusvahelisi õigusakte, millega kohtulahendi teinud ja selle tunnustamise või

täidetavaks tunnistamise üle otsustav riik on ühinenud, ega ka asja lahendava riigi menetlusõigust.

Brüsseli I määruse art 71 viimase lõigu esimene lause näeb ette, et kui konkreetset valdkonda

reguleeriv konventsioon, millega on ühinenud nii lahendi teinud kui ka taotluse saanud liikmesriik,

sisaldab kohtulahendite tunnustamise või täitmise tingimusi, kohaldatakse neid tingimusi. Teine lause

näeb ette, et määruse neid sätteid, mis reguleerivad kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetlust,

võib igal juhul kohaldada. Samas tehakse ka Brüsseli I määruses viide taotluse saanud riigi õigusele

ning Brüsseli I määruse art 40 lg 1 järgi reguleerib täidetavaks tunnistamise taotluse esitamise

menetlust selle liikmesriigi õigus, kus kohtulahendi täitmist taotletakse. Eestis on tsiviilasjas tehtud

välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetlus sätestatud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku 62. ptk-s. TsMS § 619 lg 1 järgi kohaldatakse Eestis

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid üksnes ulatuses, milles Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määrustes, mh Brüsseli I määruses, ei ole ette nähtud teisiti.

Eeltoodust tulenevalt saab ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja

täidetavaks tunnistamise tingimuste osas kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni.

Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi

1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli

I määrus ei näe ette teisti. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et kohtulahendi

tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte

kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel

(vt Euroopa Kohtu 27. veebruari 1997. a otsus kohtuasjas nr C-220/95: A. van den Boogaard vs

P. Laumen, p 17, ja samas asjas antud kohtujuristi arvamus, p 20-29).

11. Praeguses asjas palus avaldaja tunnustada Ühendkuningriigi 14. märtsi 2006. a kohtulahendit ja

tunnistada see ülalpidamiskohustuse osas täidetavaks Haagi 1973. a konventsiooni alusel.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et nimetatud dokument on kohtulahend nii Haagi 1973. a

konventsiooni art 1 kui ka Brüsseli I määruse art 32 järgi. Samuti on nii Haagi 1973. a konventsiooni

art-te 3, 10 ja 14 kui ka Brüsseli I määruse art 48 järgi võimalik tunnustada välisriigi kohtulahendit ja

tunnistada see täidetavaks üksnes osaliselt, kui kohtulahendis on otsustatud mitme küsimuse üle ja

kõigi küsimuste osas ei saa kohtulahendit tunnustada ja täidetavaks tunnistada. Seega saab Eesti

Vabariigi kohus taotleja esitatud Ühendkuningriigi kohtulahendit ka üksnes ülalpidamiskohustuse

osas tunnustada ja selle täidetavaks tunnistada, kui Haagi 1973. a konventsioonis ja/või Brüsseli I

määruses sätestatud tingimused on täidetud.

12. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et Eesti Vabariigis tuleb Ühendkuningriigi kohtulahendit

tunnustada. Puudutatud isiku arvates ei saa kohtulahendit osaliselt täidetavaks tunnistada, kuna

kohtulahendis sisaldub vastastikuse täitmise kohustus, kohtulahend ei ole Ühendkuningriigis

ülalpidamiskohustuse osas enam tervikuna täidetav ja Ühendkuningriigi kohtuametniku kinnitusest ei

nähtu, kas kohtulahend on Ühendkuningriigis täidetav, sh kas see on täidetav osaliselt või tervikuna.

Kolleegium juhib esmalt tähelepanu asjaolule, et nii Haagi 1973. a konventsiooni art 12, Brüsseli

I määruse art 45 lg 2 kui ka TsMS § 623 lg 1 teise lause järgi ei või kohus kontrollida välisriigi

kohtulahendi täidetavaks tunnistamisel kohtulahendi sisu. Kohus saab kontrollida üksnes Haagi

1973. a konventsioonis ja Brüsseli I määruses sätestatud kohtulahendi täidetavaks tunnistamise

tingimusi. Seega ei saa Eesti kohus võtta seisukohta küsimuses, kas Ühendkuningriigi õiguse järgi

saab kohtulahendit täita üksnes vastastikku või on võimalik pöörata see täitmisele ka üksnes

ülalpidamiskohustuse osas. Samuti ei saa Eesti kohus võtta seisukohta küsimuses, mis puudutab

ülalpidamiskohustuse täitmise aegumist Ühendkuningriigis. Kuna nimetatud asjaolusid ei ole Haagi

1973. a konventsioonis ega Brüsseli I määruses kohtulahendi täitetavaks tunnistamata jätmise

alustena nimetatud, ei saa kohus neid väiteid arvestades jätta ka kohtulahendit täidetavaks

tunnistamata.

13. Kohtulahendi täidetavaks tunnistamise üheks tingimuseks on Haagi 1973. a konventsiooni art 4

lg 1 p 2 järgi see, et kohtulahendit ei saa enam selle teinud riigi kohtus tavapärases korras

vaidlustada. Siiski saab Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 2 järgi tunnistada täidetavaks ka

tavapärases korras vaidlustatavaid ajutisi esialgseid meetmeid ja esialgselt täidetavaid

kohtulahendeid, kui selliseid lahendeid tunnustatakse ja täidetakse ka selles riigis. Isik, kes taotleb

kohtulahendi täidetavaks tunnistamist, peab Haagi 1973. a konventsiooni art 17 lg 1 p 2 järgi mh

esitama selle kohta dokumendi ja vajaduse korral ka tõendi kohtulahendi täidetavuse kohta. Sama

artikli 2. lõike järgi peab kohus andma isikule täiendava tähtaja, kui nõutavaid dokumente ei ole

esitatud või esitatud dokumentide alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kas konventsiooni tingimused

on täidetud.

Brüsseli I määruse art 41 järgi tuleb kohtulahend tunnistada täidetavaks kohe pärast seda, kui on

täidetud määruse art-s 53 sätestatud formaalsused, st esitatud kohtulahendi koopia ja kohtulahendi

teinud kohtu või muu pädeva asutuse väljastatud Brüsseli I määruse lisas V toodud tüüpvormile

vastav tunnistus. Kui tunnistust ei esitata, võib kohus Brüsseli I määruse art 55 lg 1 järgi määrata

selle esitamiseks tähtaja või arvestada samaväärset dokumenti või kui kohus leiab, et tal on piisavalt

teavet, loobuda tunnistusest.

Kuna avaldaja palus tunnustada Ühendkuningriigi kohtulahendit Haagi 1973. a konventsiooni alusel,

pidi ta kohtulahendi tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitama ka selles ettenähtud

dokumendid.

14. Praeguses asjas nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et Ühendkuningriigi kohus andis välja

kinnituse, et lahend on Ühendkuningriigis täitmisele pööratav ja seda ei saa enam tavapärases korras

edasi kaevata. Samuti leidis maakohtus, et Brüsseli I määruse art-s 53 sätestatud vorminõuded on

täidetud. Maakohus ei viidanud seejuures ühelegi tõendile, mille alusel ta sellise järelduse tegi.

Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ta kohaldas Brüsseli I määrust, kuigi avaldus esitati Haagi

1973. a konventsioonile tuginedes. Seega rikkus maakohus TsMS § 436 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kuna ringkonnakohus leidis, et maakohus ei

rikkunud menetlusõiguse normi, rikkus ringkonnakohus seda ka ise.

Kolleegium juhib kohtute tähelepanu asjaolule, et toimiku materjalide hulgas ei ole tunnistust, millest

nähtuks, et kohtulahend, mille täidetavaks tunnistamist taotletakse, on täidetav ja see pole tavapärases

korras vaidlustatav. Toimikus on küll kohtuametniku kinnitus selle kohta, et Ühendkuningriigi kohtus

vaadati läbi menetlusosaliste vaheline kohtuasi ja selle menetlemine lõppes poolte kokkuleppe

kinnitamisega kohtulahendis, kuid nimetatud dokument ei sisalda kinnitust selle kohta, et

kohtulahend ei ole enam tavapärases korras vaidlustatav ning on täidetav, nagu märkis maakohus (tl 4

ja 31). Samuti pole määruses märgitud, et kohus loeb selle kinnituse Brüsseli I määruse art 55 lg 1

järgi tunnistusega võrdväärseks dokumendiks.

Kolleegium leiab, et saades dokumendi, mille alusel ei ole võimalik tuvastada, kas kohtulahend on

ülalpidamiskohustuse osas Ühendkuningriigis tavapärases korras vaidlustatav, ega seda, et see on

Ühendkuningriigis täidetav, pidi kohus Haagi 1973. a konventsiooni art 17 lg 2 järgi andma

kohtulahendi täidetavaks tunnistamist taotlevale isikule tähtaja Haagi 1973. a konventsiooni art 17 lg-

s 1 nimetatud dokumentide esitamiseks. Neid asjaolusid selgitamata ei saanud maakohus

Ühendkuningriigi kohtulahendit täidetavaks tunnistada.

15. Puudutatud isiku määruskaebuse väide, et kohtulahendi täidetavaks tunnistamise avaldus tuli tol

ajal kehtinud TsMS § 623 lg-te 2 ja 3 järgi puudutatud isikule kätte toimetada ja anda talle võimalus

sellele vastata, ei ole õige.

Käesoleva määruse p-s 10 toodud põhjendustel on kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetlus

Eesti õigusega reguleeritud üksnes ulatuses, milles Brüsseli I määruses ei ole ette nähtud teisiti.

Brüsseli I määruse art 41 järgi kuulutatakse kohtulahend täitmisele pööratavaks kohe pärast

artiklis 53 nimetatud vorminõude täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle

vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid

esildisi. Küll on võlgnikul õigus esitada maakohtu määruse peale Brüsseli I määruse art 43 järgi

apellatsioon ja esitada selles kõik oma vastuväited maakohtu määrusele. Seega leidsid nii maa- kui ka

ringkonnakohus õigesti, et täidetavaks tunnistamise avaldust ei tulnud enne maakohtu määruse

tegemist puudutatud isikule kätte toimetada ega anda talle võimalust sellele maakohtu menetluses

vastata.

16. Puudutatud isiku arvates pidid alama astme kohtud kohtulahendi täidetavaks tunnistamise

menetluse peatama, kuna puudutatud isik vaidlustas maakohtu määruse ning esitas pärast maakohtu

määruse tegemist Ühendkuningriigi kohtule taotluse muuta kohtulahendit, millega oli temalt elatis

välja mõistetud.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on

esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast

või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata

(vt Riigikohtu 1. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-09 ja Euroopa Kohtu 4. oktoobri

1991. a otsus kohtuasjas nr C-183/90: B. J. van Dalfsen and others vs B. van Loon and T. Berendsen).

Seega tuleb puudutatud isiku ülalnimetatud määruskaebuse väide jätta tähelepanuta.

17. Samas esitas puudutatud isik ka Riigikohtule menetluse peatamise taotluse. Kuna Brüsseli

I määruse üheks eesmärgiks on tagada, et liikmesriikide kohtulahendite vastastikune tunnustamine ja

täitmine oleks võimalikult kiire ja lihtne, juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et kohus saab

kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub

vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada (vt Riigikohtu 1. juuni 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-47-09, p 12).

Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille

1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi

tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Kui tegemist on

Ühendkuningriigi kohtulahendiga, võib kohus Brüsseli I määruse art 37 lg 2 järgi menetluse peatada,

kui kohtulahendi täitmine on lahendi teinud liikmesriigis edasikaebamise tõttu peatatud.

Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli

I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44

alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui

kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse

esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud. Ühendkuningriigi kohtulahendi korral käsitatakse Brüsseli

I määruse art 46 lg 2 järgi kõiki lahendi teinud liikmesriigis kasutatavaid vaidlustamisvahendeid

ülalnimetatud kaebustena.

Praeguses asjas ei ole puudutatud isik esitanud vastuväiteid Ühendkuningriigi kohtulahendi

tunnustamisele. Puudutatud isik vaidleb vastu selle täidetavaks tunnistamisele. Seega võib praegusel

juhul tulla kõne alla üksnes Ühendkuningriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse

peatamine Brüsseli I määruse art 46 alusel. Kolleegium leiab, et menetluse peatamiseks ei ole

Riigikohtus alust, sest maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistatakse ja taotlus (avaldus)

saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks.

18. Kolleegium peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu asjaolule, et puudutatud isik on

esitanud asjas Ühendkuningriigi 9. juuli 2009. a kohtulahendi, millest nähtub, et kohtulahendit, mille

täidetavaks tunnistamist taotletakse, on muudetud ja see on asendatud uue lahendiga.

Haagi 1973. a konventsiooni art 5 lg 4 järgi võib kohus keelduda kohtulahendi tunnustamisest ja

täidetavaks tunnistamisest, kui kohtulahend on vastuolus poolte vahel samas küsimuses tehtud uue

kohtulahendiga ja uus lahend vastab kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise

tingimustele. Käesoleva määruse p-s 10 toodud põhjendustel tuleb ülalpidamiskohustusi käsitlevate

kohtulahendite tunnustamise või täitmise tingimuste osas kohaldada Haagi 1973. a konventsiooni.

Seega võib kohus kohtulahendi tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda, kui

tunnustamiseks ja täitmiseks esitatud kohtulahend on vastuolus uue lahendiga ja uus lahend vastab

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimustele.

Samas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et nii Haagi 1973. a konventsioonis kui ka Brüsseli

I määruses on reguleeritud üksnes välismaiste kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlust ega

ole puudutatud täitemenetlust ennast, mis toimub endiselt kohtuotsust täitva riigi siseriikliku õiguse

järgi (vt Euroopa Kohtu 4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas nr C-145/86: Hoffmann vs Krieg,

p 27), kus huvitatud isikud võivad vaidlustada täitetoiminguid kooskõlas neile selle riigi õigusega

antud võimalustega, kus täitmine aset leiab (vt Euroopa Kohtu 2. juuli 1985. a otsus kohtuasjas nr C-

148/84: Deutsche Genossenschaftsbank vs Brasserie du Pêcheur, p 18; Euroopa Kohtu 23. aprilli

2009. a otsus kohtuasjas nr C-167/08: Draka NK Cables Ltd, AB Sandvik International, VO Sembodja

BV, Parc Healthcare International Ltd vs Omnipol Ltd, p 27).

19. Puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel

muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb

avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Kuna praeguses asjas tasus puudutatud isiku eest kautsjoni Advokaadibüroo Glimstedt

Straus & Partnerid OÜ, tuleb puudutatud isikul kautsjoni tagastamiseks Riigikohtule teatada, kellele

ja millisele pangakontole kautsjon tagastada.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa