3-4-1-6-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-6-09

Otsuse kuupäev

17. juuli 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Hannes Kiris

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

riigilõivuseaduse § 56 lõige 181 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda

haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel 200 krooni

riigilõivu

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2009. aasta määrus haldusasjas 3-09-90

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas Urve Piirat 14. jaanuaril 2009 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada seadusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse

11. detsembri 2008. aasta kirja. Selle kirjaga kuulutas Kesklinna Valitsus välja kaasomandis oleva

Faehlmanni 41 mõtteliste osade enampakkumisega erastamise. Samuti palus U. Piirat keelata esialgse

õiguskaitse korras Faehlmanni 41 asuva elamu enampakkumise, kuni Euroopa Inimõiguste Kohus

teeb otsuse Urve Piirati avalduse nr 45103/08 kohta.

2. Tallinna Halduskohus võttis 17. veebruari 2009. aasta määrusega U. Piirati kaebuse menetlusse,

kuid jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

3. U. Piirat esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid leidis, et riigilõivuseaduse (RLS)

§ 56 lõige 181 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kaebuse esitaja suhtes

kohaldamata, ning algatas sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et U. Piirat ei tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu, ja asus

seisukohale, et RLS § 56 lõikest 181 tulenevalt ei saa määruskaebust, millelt ei ole tasutud riigilõivu,

läbi vaadata enne määruskaebuse puuduste kõrvaldamist. Ringkonnakohus peab juhinduma

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-st 472 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 664 lõikest 2, mis koosmõjus ei luba ringkonnakohtul sellist määruskaebust läbi vaadata. TsMS

§ 659, § 637 lõike 1 punkti 3 ning § 638 lõike 2 alusel tuleks jätta määruskaebus käiguta ja anda

määruskaebuse esitajale tähtaeg määruskaebuse puuduse kõrvaldamiseks.

5. Ringkonnakohus aga otsustas, et RLS § 56 lõige 181 tuleb jätta kohaldamata osas, milles see nõuab

riigilõivu tasumist määruskaebuse esitamisel. HKMS § 32 lõike 3 teise lause ja § 471 lõike 6 kohaselt

on määruskaebus lõivuvaba. Põhiseaduse (PS) § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt saab ainult Riigikogu

koosseisu häälteenamusega vastu võtta ja muuta kohtumenetluse seadusi. Riigilõivuseadust täiendati

§ 56 lõikega 181 10. detsembril 2008 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega

seonduvate seaduste muutmise seaduse § 38 punktiga 20. See seadus võeti küll vastu Riigikogu

koosseisu häälteenamusega, ent PS § 104 lõikes 2 seda loetletud ei ole. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 21. detsembri 1994. aasta otsuse nr III-4/A-11/94 punktis V on selgitatud, et

PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimisel ei ole piisav, kui seda tehakse Riigikogu

koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases

PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

5. veebruari 1998. aasta otsuses nr 3-4-1-1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste

reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning

selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes vastavas

konstitutsioonilises seaduses.

Riigilõivu tasumine määruskaebuse esitamisel on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud,

kuigi üldiselt. Lõivu määrad on sätestatud riigilõivuseaduses. Olukorras, kus riigilõivu tasumist

peetakse halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtumenetluse küsimuseks PS § 104 lõike 2

punkti 14 mõttes, ei ole võimalik seda reguleerida teistes seadustes kui halduskohtumenetluse

seadustikus.

RLS § 56 lõige 181 on asjassepuutuvas osas vastuolus ka PS §-st 10 tuleneva õigusselguse

põhimõttega, kuna õiguskorda on loodud omavahel vastuolus olevad õigusnormid. RLS § 56 lõiget

181 ja HKMS § 32 lõiget 3 ning § 471 lõiget 6 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et need normid

saaksid omada sisu samal ajal.

Neil põhjustel leidis ringkonnakohus, et RLS § 56 lõige 181 tuleb jätta vastuolu tõttu PS §-ga 10 ja

§ 104 lõike 2 punktiga 14 kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles

nähakse ette kohustus tasuda haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel 200

krooni riigilõivu.

6. U. Piirat leiab, et RLS § 56 lõige 181 ei ole vastuolus PS §-ga 10 ega § 104 lõike 2 punktiga 14,

kuid tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu halduskohtumenetluse seadustiku kui ülimusliku

põhiseadusliku seadusega.

7. Tallinna Kesklinna Valitsus nõustub Tallinna Ringkonnakohtuga, et olukorras, kus riigilõivu

tasumist peetakse halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtumenetluse küsimuseks, ei ole

võimalik seda reguleerida muudes seadustes.

8. Riigikogu nimel esitasid arvamuse põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon. Põhiseaduskomisjon

leiab, et kuna halduskohtumenetluse seadus on PS § 104 kohaselt konstitutsiooniline seadus, siis on

ta ülimuslik riigilõivuseaduse suhtes. Seega tuleb kohaldada halduskohtumenetluse seadustikku ja

asjaolu, et riigilõivuseaduse säte võeti vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega, ei ole tähtis.

Samas on RLS § 56 lõige 181 vastuolus PS §-ga 10, kuna selle vastuolu halduskohtumenetluse

seadustiku sätetega, mis näevad ette lõivuvabaduse, põhjustab õigusselgusetuse, mida ei ole võimalik

ületada tõlgendamise teel.

Õiguskomisjon leiab, et RLS § 56 lõige 181 ei ole konstitutsiooniline säte, kuid see on vastuolus PS

§-st 10 ja § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega, kuna õiguskorda on loodud vastuolus

olevad õigusnormid. RLS § 56 lõiget 181 ja HKMS § 32 lõiget 3 ja § 471 lõiget 6 ei ole võimalik

tõlgendada selliselt, et need normid saaksid omada sisu ühel ajal.

9. Rahandusminister leiab, et RLS § 56 lõige 181 ei ole asjassepuutuv säte ning selle sätte ja HKMS

§ 32 lõike 3 teise lause ja § 471 lõike 6 vastuolu on ületatav tõlgendamise teel. Riigilõivuseadus

üksnes kehtestab lõivu määra, kuid ei saa muuta lõivu tasumist kohustuslikuks. Lõivu tasumise

kohustuslikkus saab tuleneda eriseadusest.

10. Õiguskantsler leiab, et RLS § 56 lõige 181 on osas, milles nähakse ette haldusasjas tehtud

kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustus, vastuolus õigusselguse

põhimõttega (PS § 13 lõige 2) ning materiaalses vastuolus üldise põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele

ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koosmõjus §-ga 14), kuna ei ole mõõdukas.

Õiguskantsler märgib ka, et Riigikohtu praktikat PS § 104 lõike 2 kohaldamise küsimuses on vaja

täpsustada.

RLS § 56 lõige 181 riivab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Riive

eesmärgina näeb õiguskantsler liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimist, mis osutab aga

menetlusökonoomiale, mis on üldine riigilõivude sätestamise eesmärk hagide ja kaebuste puhul.

Menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

Määruskaebuse esitamisel 200-kroonise riigilõivu kehtestamine on sobiv ja vajalik abinõu

menetlusökonoomia tagamiseks, kuid ei pruugi olla mõõdukas. Kohtusse pöördumise riigilõivude

tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele ja lõivu ebaproportsionaalsuse

kahtluse korral tuleks sellist kahtlust põhiseaduslikkuse järelevalve korras intensiivselt analüüsida.

Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda

intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada

riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega

põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna

pole Eesti keskmist palka arvestades kuigi suur summa. Teisalt on menetlusökonoomia põhimõte

samuti oluline, kuna umbe jooksnud kohtusüsteem ei võimalda tagada isikutele tõhusat õiguskaitset

mõistliku aja jooksul. Iga määruskaebus pikendab kogumenetlust ja põhjustab kohtutele rohkem tööd.

Arvestades, et iga kohtulõiv piirab kõrge väärtusega üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale

õigusemõistmisele, vajab iga lõiv ratsionaalset ja ülekaalukat põhjendust. Määruskaebuse eest küsitav

riigilõiv ei puuduta kaebust peaasjas, vaid on tingimuseks kaebaja menetluslike abi- ja

sekundaarnõuete kaitsel. Seadusandja on kehtestanud ühtse 200-kroonise riigilõivu kõigi

määruskaebuste puhul. Konkreetsel juhul oli tegemist määruskaebusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata jätmise peale. Esialgse õiguskaitse korral võib olukord olla kiireloomuline ja isikul ei

pruugi olla hetkel, kui ta õiguskaitset vajab, vajalikku summat. Samuti tuleb määruskaebuse puhul

arvestada sellega, et see esitatakse rahulolematuse korral kohtu tegevusega. Erinevalt apellatsioon- ja

kassatsioonkaebusest on määruskaebuse esemeks menetlusotsus. Õiguslikult vale menetlusotsus

kujutab endast kohtuvõimupoolset põhiõiguse rikkumist. Kui riik küsib kohtusüsteemi enda toime

pandud rikkumise vaidlustamise eest kaebajalt lisaraha, siis on see ebaproportsionaalne

menetlustakistus ja rikub seega üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele.

Haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustus on

ebaproportsionaalne sõltumata selle suurusest. RLS § 56 lõige 181 on seega materiaalselt

põhiseadusega vastuolus osas, milles nähakse ette kohustus tasuda haldusasjas tehtud kohtumääruse

peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu.

ASJASSEPUUTUV SÄTE

11. Riigilõivuseaduse § 56 "Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine" lõige 181:

"Haldusasjas esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti haldusasjas tehtud kohtumääruse peale

määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 200 krooni."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium hindab esmalt Tallinna Ringkonnakohtu kohaldamata jäetud sätte asjassepuutuvust,

leiab asjassepuutuva põhiõiguse (I) ning analüüsib seejärel sätte formaalset (II) ja materiaalset

vastavust põhiseadusele (III).

I

13. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille

põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu

praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega

(vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on

otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri

2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

14. Praegusel juhul on probleem selles, et RLS § 56 lõikes 181 kohustatakse kaebuse esitajat tasuma

haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 200 krooni, kuid HKMS

§ 471 lõikes 6 ja ka § 32 lõike 3 teises lauses on sätestatud, et määruskaebus on lõivuvaba. HKMS

§ 84 reguleerib halduskohtumenetluses üldsättena riigilõivu tasumist ja tagastamist. HKMS § 84

lõike 2 esimeses lauses on sätestatud, et kui kaebuse esitaja ei ole riigilõivu tasunud või on tasunud

riigilõivu seaduses sätestatust vähem, määrab kohus riigilõivu või täiendava riigilõivu tasumiseks

tähtaja ning riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse kaebus läbi vaatamata,

kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Seega viivad erinevad normid üksteisele vastukäivate tulemusteni. Seejuures tundub esmapilgul

nende normide omavaheline suhe ebaselge ja võib tekkida raskusi otsustamisel, milliseid norme

kohaldada ja kuidas neid tõlgendada. Kolleegium leiab, et 1. jaanuaril 2009 jõustunud RLS § 56 lõige

181 on lex posterior võrreldes HKMS § 471 lõikega 6 ja § 32 lõike 3 teise lausega. Sellest tulenevalt

kehtib reegel, mille kohaselt hilisem seadus (200-kroonise riigilõivu tasumise kohustus) muudab

kehtetuks varasema seaduse (lõivuvabastuse).

Praegusel juhul reguleerivad sama küsimust mõlemad sätted - nii RLS § 56 lõige 181 kui ka HKMS

§ 471 lõige 6 ja ka § 32 lõike 3 teine lause. Seetõttu tuleb lex posterior derogat legi priori põhimõtte

kohaselt kohaldada hilisemat normi, seega RLS § 56 lõiget 181 (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 3. detsembri 2007. aasta otsus asjas nr 3-4-1-17-07, punkt 22). Kui RLS § 56

lõige 181, milles kohustatakse maksma haldusasjas tehtud kohtumääruse peale määruskaebuse

esitamisel riigilõivu 200 krooni, oleks põhiseadusvastane, ei peaks määruskaebuse esitaja riigilõivu

tasuma. Kui see norm oleks aga põhiseadusele vastav, tuleks riigilõivu määruskaebuse esitamisel

tasuda. Seega on RLS § 56 lõige 181 asjassepuutuv säte.

15. Vaidlustatud säte puudutab PS § 15 lõikest 1 koosmõjus §-ga 14 tulenevat põhiõigust tõhusale

õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Riigikohus on märkinud:

"Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada

õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks

kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse." (Riigikohtu üldkogu

16. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, punkt 41.)

Kaitseala riive on selle ebasoodus mõjutamine. Praegusel juhul seisneb ebasoodus mõjutamine selles,

et RLS § 56 lõige 181 kehtestab kohustuse tasuda haldusasjas tehtud kohtumääruse peale

määruskaebuse esitamisel 200 krooni riigilõivu. See kohustus mõjutab ebasoodsalt üldist põhiõigust

tõhusale õiguskaitsele ja järelikult riivab selle õiguse kaitseala.

Põhiõigust riivav riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel haldusasjas peab olema

formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

II

16. Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama

põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni

põhimõtetele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. juuni 2005. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-5-05, punkt 8).

17. Tallinna Ringkonnakohus märkis, et HKMS § 32 lõike 3 teise lause ja § 471 lõike 6 kohaselt on

määruskaebus lõivuvaba ning PS § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt saab ainult Riigikogu koosseisu

häälteenamusega vastu võtta ja muuta kohtumenetluse seadusi. Riigilõivuseadust täiendati § 56

lõikega 181 Riigikogus 10. detsembril 2008 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega

seonduvate seaduste muutmise seaduse § 38 punktiga 20. Nimetatud seadus võeti küll vastu

Riigikogu koosseisu häälteenamusega, ent PS § 104 lõikes 2 seda loetletud ei ole. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas on leitud, et PS § 104 lõikes 2 nimetatud

küsimuste reguleerimiseks ei piisa, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud

seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 1998. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-

1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine

lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid

küsimusi saab reguleerida üksnes konstitutsioonilises seaduses.

18. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas on järgitud sellise seaduse vastuvõtmiseks ettenähtud

menetlusnõudeid.

Kolleegium möönab, et Riigikohtu praktika punktis 6 toodud küsimuses pole olnud ühene.

Kolleegium peab põhjendatuks juhinduda Riigikohtu hilisemast, sh Riigikohtu üldkogu praktikast (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. septembri 1999. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-3-99, punkt 16; Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-09, punktid 29

ja 30). Viimati nimetatud lahendis märgiti, et kohtumenetluse seadused on PS § 104 lõike 2 punktis

14 nimetatud konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu

koosseisu häälteenamusega. Samas, kui lihtseadusega reguleeritakse kohtumenetluse valdkonda

kuuluvat küsimust ja eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu koosseisu

häälteenamus, siis on seaduse vastuvõtmisel PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue

täidetud.

Riigilõivuseadust täiendati § 56 lõikega 181 Riigikogus 10. detsembril 2008 vastu võetud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 38 punktiga

20. See seadus võeti vastu 59 poolthäälega, seega Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

19. Õigusselguse kohta on Riigikohus varem märkinud, et isik peab saama - kui tarvis, siis

asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud

tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus

näitab, et see on saavutamatu (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02,

punkt 31). Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama.

Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale

panna kohustusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-33-05, punkt 22). Õigusselgusetust ei ole aga siis, kui tegemist on normitehnilise

puudusega, mis on ületatav tõlgendamise teel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

22. veebruari 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-01, punkt 17).

Kolleegium leiab, et kasutades otsuse punktis 14 käsitletud lex posterior derogat legi priori

põhimõtet, on vähemalt asjakohase nõustamise abiga võimalik jõuda järeldusele, et kohaldada tuleb

üheselt mõistetava sisuga RLS § 56 lõiget 181. Seega pole see säte õigusselgusetu.

III

20. Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on

seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi

või põhiseaduslikke väärtusi. PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole siiski absoluutne.

Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades

sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-

08, punkt 5).

Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne

põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas

legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne. Kuna PS § 15 lõige 1 on

seadusereservatsioonita põhiõigus, tohib seda legitiimselt piirata üksnes mõne põhiõiguse või muu

põhiseaduslikku järku õigusväärtuse tagamiseks.

Eelnõu teisel lugemisel põhjendas õiguskomisjonipoolne ettekandja lõivude üldist tõstmist muu

hulgas liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimise vajadusega. Liigsete ja pahatahtlike kaebuste

vältimine osutab menetlusökonoomiale, mis on üldine riigilõivude sätestamise eesmärk hagide ja

kaebuste puhul. Menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku

õigusväärtus (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsus asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9).

21. Järgnevalt tuleb välja selgitada, kas määruskaebuse esitamise lõivustamine 200-kroonise

riigilõivuga on proportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõte

tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus

järjestikku kolmel astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka

proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole

vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi

saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei

soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu

tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid

isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse

üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt

poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad

olema seda õigustavad põhjused (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

22. Määruskaebuse esitamise lõivustamine 200-kroonise riigilõivuga on sobiv ja vajalik abinõu

menetlusökonoomia tagamiseks. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et kohtusse

pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele ja lõivu

ebaproportsionaalsuse kahtluse korral tuleks sellist kahtlust põhiseaduslikkuse järelevalve korras

intensiivselt analüüsida.

Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda

intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada

riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega

põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna

ei ole ülemäära suur summa.

Teisalt on oluline menetlusökonoomia põhimõte. Põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste

menetlemine võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele pakkuda tõhusat õiguskaitset

mõistliku aja jooksul. Pikeneb kohtuasja menetlus ja kohtute tööhulk suureneb põhjendamatult.

23. Kolleegium märgib, et konkreetse normikontrolli raames saab hinnata normi põhiseadusele

vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel ei tarvitse ka

määruskaebuselt 200 krooni riigilõivu maksmise kohustus olla mõõdukas, kuid Tallinna

Ringkonnakohtu määruses, millega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatati, selliseid

asjaolusid esitatud ei ole.

24. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et RLS § 56 lõige 181 ei ole kohtuasja asjaolusid

arvestades põhiseaduse vastane ja Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris