3-2-1-72-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. juuli 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS If Eesti Kindlustus hagi Deniss Balõnski, Nikolai Bobrovi

ja Maria Kaširova vastu 1 479 632 krooni suuruse

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-1056

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maria Kaširova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

493 211 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS If Eesti Kindlustus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Alo Pormeister

Kostja Maria Kaširova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Västrik

Asja läbivaatamise kuupäev

1. juuni 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-1056.

2. Tühistada Harju Maakohtu 25. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-1056 osas, millega

maakohus rahuldas hagi Maria Kaširova vastu ja mõistis temalt välja menetluskulud.

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Maria Kaširovale kassatsioonkaebuselt 18. veebruaril 2009. a tasutud kautsjon

400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS If Eesti Kindlustus (hageja) esitas 1. aprillil 2005. a hagi Deniss Balõnski (kostja I), Nikolai

Bobrovi (kostja II) ja Maria Kaširova (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja

mõista kahjuhüvitise 1 502 074 krooni. Menetluse käigus vähendas hageja oma nõuet, paludes

kostjatelt välja mõista 1 479 632 krooni.

Hagiavalduse kohaselt toimusid 19. mail 2000. a kell 04:42 ja 10:54 Stockmann AS kaubamajas

(edaspidi kaubamaja) lõhkekeha plahvatused, mille tagajärjel tekkis varakahju ja katkes äritegevus

kaubamajas ja Seppälä kaupluses. Hageja hüvitas kindlustusandjana Stockmann AS-le (edaspidi

kindlustusvõtja) kindlustuslepingu alusel 1 502 074 krooni. Lõhkekehade plahvatused korraldasid ja

panid toime kostjad. ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) järgi läheb varakindlustuse korral nõudeõigus

tekitatud kahju eest vastutava isiku vastu kindlustajalt üle kindlustusorganisatsioonile väljamakstud

kindlustushüvitise summa piirides. Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 2003. a jõustunud otsusega

kriminaalasjas mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja varakahju hüvitis 149 978 krooni

40 senti. Hageja saamata jäänud tulu nõue (1 502 074 krooni) jäeti läbivaatamiseks

tsiviilkohtupidamise korras.

Äritegevuse katkemisest tekkinud kahju on arvutatud hagiavalduse lisades 13-17 toodud metoodika

alusel. Tekkinud kahjuks on müügikate, millest on maha arvestatud palgad. Müügikatte arvestamiseks

on kostjate huvides võetud võimalikult pikk ajavahemik ning arvestamise aluseks on kindlustusvõtja

1999. aasta auditeeritud kasumiaruanne. 1999. aastal oli müügikate 29%, mis on samuti võetud

kostjate huvides võimalikult väike, sest 2000. aastal oli müügikate 30,81%. Kahju tekkimise

perioodiks on 16 päeva, s.o 19. mai 2000. a kuni 3. juuni 2000. a. Loomuliku ja tegeliku äri kasvu

keskmiseks koefitsiendiks on võetud 10% (arvestuse aluseks on netomüük ajavahemikul jaanuar kuni

aprill 2000). Planeeritud netokäibe (mis sisaldas endas kasvukoefitsienti 10%) ja tegeliku netokäibe

vahe, millest on maha arvestatud käibemaks, on 6 548 475 krooni. Arvestades, et müügikatte

suuruseks on 29%, on saamata jäänud müügikatteks 1 899 058 krooni. Müügikattest tuleb maha

arvestada äri seiskumisest põhjustatud kahju 138 426 krooni ning kindlustusvõtja kindlustuslepingust

tulenev omavastutus 300 000 krooni. Saamata jäänud müügitulule tuleb lisada Seppälä kaupluse kahe

päeva kahju 19 000 krooni. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista saamata

jäänud tulu 1 479 632 krooni.

2. Kostjad I ja II hagiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.

3. Kostja III ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja kahju on hüpoteetiline. Saamata jäänud tulu ei saa

samastada võimaliku saamata jäänud sissetulekuga. Kindlustuslepingu kohaselt oli äri katkestamise

kindlustuse objektiks palkadeta müügikate. Hagist ega esitatud tõenditest ei nähtu, et müügikattest

oleks maha arvestatud töötasukulud. Müügikatte arvestus ning kasvukoefitsiendi metoodika on

ebaõiged. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada, et kostjal III on teiste kostjatega võrreldes väiksem

süüaste, sest ta ei esitanud raha üleandmise nõuet ning ei valmistanud ega lõhanud lõhkekehi. Hageja

ei ole tõendanud, et kostja III tegevus põhjustas hageja kaupade müügi ärajäämise. Hageja oli ise

osaliselt süüdi kahju tekkimises, sest avas kaupluse hommikul pärast öist esimest pommiplahvatust.

Samuti tuleb kahjuhüvitist vähendada TsK § 462 lg 2 järgi, arvestades kostja III 80%-list

töövõimetust ning tema halba majanduslikku olukorda. Pärast pommiplahvatusi tehti

kindlustusvõtjale veel pommiähvardusi, millega kostjad ei olnud seotud.

4. Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1 479 632 krooni. Maakohus märkis, et analüüsida tuleb

vastuväiteid, mida esitas kostja III. Kuivõrd teised kostjad vastuväiteid ei esitanud, tuleb eeldada, et

nad on hagi asjaolud omaks võtnud, mistõttu need on tõendatud.

Maakohus tuvastas, et 19. mail 2000. a plahvatas kaubamajas kaks lõhkekeha. Tallinna Linnakohus

mõistis 8. aprilli 2003. a otsusega süüdi kostjad I ja II kriminaalkoodeksi (KrK) § 142 lg 3 p-de 1

ning 4 ja § 207 järgi ning kostja III KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 - § 17 lg 6 järgi. Selle kohtuotsusega

tuvastati, et kostjad I ja II paigaldasid raha nõudmise eesmärgil kaubamajja kaks lõhkekeha

tahtlusega hävitada kindlustusvõtja vara. Kostja III aitas väljapressimisele kaasa, mis kujutab endast

teiste kostjate õigusvastase teo toimepanemise soodustamist. Eeltoodust järeldub, et kostjad panid

ühiselt toime kindlustusvõtja suhtes õigusvastase teo, mis seisnes kindlustusvõtja äritegevuse

katkestamises ja mille tagajärjeks oli ühine tulem, s.o et kindlustusvõtjal jäi saamata tulu, mis on

kahju TsK § 222 lg 2 järgi. Kuna nende asjaolude kohta esitas hageja jõustunud kohtuotsuse ja need

asjaolud ei olnud vaidluse all, pole vaja märgitud tõendit pikemalt analüüsida. Seega on tõendatud

TsK § 448 järgi kostjate ühine õigusvastane tegu, kahju tekkimine ja põhjuslik seos ebaseadusliku teo

ja kahju (saamata jäänud tulu TsK § 222 lg 2 kohaselt) vahel.

Tunnistaja M. Sammeli ütlustega on tõendatud, et müügikattest kanti maha tööjõukulud ning saamata

jäänud müügikate on 16 päeva jooksul saamata jäänud tulu. Müügikatte koefitsiendi arvestamisel on

lähtutud keskmisest ja mitte suuremast võimalikust protsendist (kui oleks arvestatud vaid

kindlustusvõtja kaubamaja, mitte aga erinevate üksuste, nagu Seppälä jt andmeid). Kasvukoefitsient

ei olnud enne pommiplahvatust miinuses, vaid see oli 10%. Saamata jäänud müügikate ongi saamata

jäänud tulu ? müügikatte osa, millest on juba maha arvestatud palgad. Kuna nimetatud summa on

hageja hüvitanud kindlustusvõtjale, siis on hagejal tekkinud kindlustusseaduse (KindlS) § 18 alusel

tagasinõudeõigus kahju tekitanud kostjate vastu. Kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt

TsK § 188 lg 1, § 448 ja § 459 alusel. Kuna hageja eitas oma süüd ning ta ei vastuta

pommiplahvatuse eest, siis on kostja III vastuväited hageja enda süü kohta ainetud ja tõendamata.

Tähtsust ei ole kostja III väitel, et tema süü kahju tekitamisel oli teiste kostjatega võrreldes väiksem,

sest TsK § 459 kohaselt vastutavad kahju tekitajad kahju tekitamise eest kannatanu ja viimaselt nõude

saanud kindlustusandja ees solidaarselt. Seega ei ole iga kahju tekitaja süü aste oluline.

5. Kostja III esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus ei pea

võimalikuks teha uut otsust, palus kostja III saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud maakohus kahju kindlakstegemisel tõendeid

nõuetekohaselt, jättis tähelepanuta kostja III vastuväited kahju suuruse kohta ning jättis ebaõigesti

rahuldamata kostja III taotluse raamatupidamisekspertiisi määramiseks. Hageja ja kindlustusvõtja

sõlmitud kindlustuslepingu üldtingimuste järgi tuli kahjusummast maha arvata palgad, mis on

makstud või tuleks maksta töötajatele vastutusperioodi jooksul tehtud tööde eest. Müügikate on

brutokasum, millest palgakulud ei ole veel maha arvatud. Saamata jäänud tulu hindamisel ei

arvestatud lisaks kokkuhoitud tööjõukuludele veel muid kokkuhoitud kulusid (nt elektrikulud). Kuna

kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga tuvastati, et kostja III üksnes soodustas kuriteo toimepanemist

teiste kostjate poolt, puudub kostja III teo ja kindlustusvõtja kahju vahel põhjuslik seos. Seetõttu on

asja lahendamisel tähtis ka kostja III süü aste. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga tuvastati veel

seda, et kostja III kaasaaitamine kuriteole seisnes turvateenistuse telefoninumbri etteütlemises

kostjale I ning et selle telefoninumbri oleksid teised kostjad teada saanud nagunii. Maakohus rikkus

menetlusõiguse norme veel sellega, et jättis tähelepanuta kostja III taotluse vähendada kahjuhüvitist

TsK § 462 alusel, st kostja III raske majandusliku olukorra tõttu.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et 19. mail 2000. a plahvatas

kindlustusvõtja kaubamajas Tallinnas Liivalaia 53 kell 04:42 lõhkekeha ning et kell 10:54 toimus

samas teine plahvatus. Kostja III on maakohtu istungil 22. novembril 2006. a võtnud omaks, et tema

õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos ning et vaieldakse üksnes kahju suuruse üle. Hageja

ei nõua kostjalt III säästetud tööjõukulusid, sest pommiplahvatuse tõttu ei tekkinud olukorda, kus

hageja oleks saanud jätta rahalised kohustused töötajate vastu täitmata. Kuigi kindlustuslepingu järgi

pidi hageja hüvitama kindlustusvõtjale müügikatte palkadeta, ei tähenda see, et kindlustusvõtja

palgakulu oli säästetud kulu, sest kindlustusvõtja kandis palgakulusid vaatamata pommiplahvatusele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus asja lahendamisel

materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostjad panid kuriteo toime ühiselt

ning seetõttu tuleb kohaldada solidaarvastutust. Kahju hüvitamise eeldused on kostjate, sh kostja III

puhul tõendatud. Kostjalt III väljamõistetavat kahjusummat ei saa vähendada sõltuvalt sellest, milline

on kostja III kuriteost osavõtu aste või sellest, et tema tervis ja majanduslik seis ei võimalda nõutud

summat tasuda. Kostjad panid kuriteo toime ühiselt ning seetõttu ei ole võimalik kostjalt III nõutavat

kahjusummat vähendada.

Hageja ja kindlustusvõtja sõlmitud kindlustuslepingu järgi on kahjujuhtumiks ka vandalism. Hageja

maksis kindlustusandjana kindlustusvõtjale 1. augustil 2000. a kahjuhüvitise 1 502 074 krooni.

Hagejal on õigus esitada regresshagi KindlS § 18 alusel kahju tekitanud kostjate vastu. Seejuures ei

pea kahju tekitajad hüvitama enam, kui oli tegelik kahju. Pooled ei vaidle selle üle, et äritegevuse

katkemise tõttu tekkinud kahjuks saab lugeda müügikatet, millest on maha arvestatud palgad. Üldiste

kindlustustingimuste lisa (äri katkemise kindlustus nr 100) järgi määratakse kahju arvestusliku

kogukasumi alusel ning sellest lahutatakse need palgad, mis on makstud või tuleks maksta töötajatele

vastutusperioodi jooksul tehtud töö eest. Nõustuda ei saa kostja III väitega, et hageja on alusetult

arvestanud kasvukoefitsiendiks 10% ning müügikattest ei ole palku maha arvestatud. Müügikatte

arvestamise metoodikast ilmneb, et see on arvestatud 1999. aasta auditeeritud kasumiaruande alusel,

võttes arvesse netokäivet ja edasimüügiks ostetud kaupade kulu. Hageja on tõendanud äritegevuse

katkemisest tekkinud kahju, mis on arvestatud hagiavalduse lisades toodud metoodika järgi. Hageja

selgitas, et müügikatte koefitsiendiks on võetud 29%, mis on väiksem, kui see oli 2000. aastal ja

hiljem. Hageja tõendas samuti, kuidas kujuneks kasvukoefitsiendiks 10%. Samuti põhjendas

tunnistaja M. Sammel, miks on müügikatte koefitsiendiks 29%, mitte 28,6%. Ekslik on kostja III

väide, et M. Sammeli ütluste kohaselt ei ole müügikattest palku maha arvatud.

Tunnistaja ütlused ei ole vastuolulised. Tema ütluste kohaselt, kui kindlustusandja oleks soovinud ka

töötajate palkasid nõuda, siis oleks see lisandunud müügikattele. Seega ilmneb nendest ütlustest

üheselt, et töötajate palkasid ei ole müügikattesse arvatud.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus viitas otsuses hageja esitatud tõenditele

ning tugines põhjendatult tunnistaja M. Sammeli ütlustele. Sellest, et viidatud tunnistaja oli

kindlustusvõtja pearaamatupidaja, ei saa järeldada tema isiklikku huvi vaidlusaluses asjas.

M. Sammel võis olla tunnistajaks ning ta ei ole asjast huvitatud isikuks. Maakohus jättis põhjendatult

rahuldamata kostja III taotluse raamatupidamise ekspertiisi määramiseks. Ka apellatsioonimenetluses

ei ole tuvastatud selle tegemise vajadust. Müügikatte protsent on arvestatud auditeeritud aruande

alusel ning pole alust raamatupidamisandmete õigsuses kahelda. Kostjal III oli võimalus esitada

menetluses oma vastuväidete kinnituseks tõendeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja III nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja III palub alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu

otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ringkonnakohtu

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja III vastu rahuldamata ning muuta vastavalt

menetluskulude jaotust.

Kostja III leiab, et ringkonnakohus jättis vääralt kohaldamata TsK § 462 lg 2. Arvestada tulnuks ka

kostja III tervisliku seisundiga (töövõimetus 80%). Samuti sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 140

lg 1, et juhul, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning kui

esinevad muud põhjused, miks kahju hüvitamine on mõistlikult vastuvõetamatu, võib kohus

väljamõistetavat kahjusummat vähendada. TsK § 459 alusel solidaarvastutuse kohaldamine ei välista

seda, et kostja III suhtes ei saaks kahjuhüvitist vähendada. Kostja III süü astet arvestades on

ebaõiglane, et tal tuleb hüvitada kahju täies ulatuses. Kostja III teod on sündmuste jadas vähese

tähtsusega.

Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa oluliste asjaolude

tuvastamata jätmise ning ebaõigete asjaolude tuvastamise. Ringkonnakohus ei vastanud piisava

põhjalikkusega kostja III vastuväidetele hagejal tekkinud kahju kindlaksmääramise (müügikattest

palga mahaarvamise, müügikatte protsendi arvestamise, kasvukoefitsiendi määramise) kohta. Samuti

ei põhjendanud ringkonnakohus piisavalt, miks ta ei nõustu kostja III väitega, et tema teo

toimepanemist soodustav tegevus ei tähenda iseenesest, et teo ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik

seos. Kostja III tegevus ei olnud kostjate tegevuse jadas niivõrd oluline ja tähtis. Kostja III ütles

kostjale I kaubamaja turvateenistuse telefoninumbri ja teavitas kostjat II kuriteo toimepanemise

käigust. Kriminaalasjas tuvastati ka, et turvateenistuse telefoninumbri oleksid teised kostjad teada

saanud ka muul viisil. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja III taotluse

raamatupidamise ekspertiisi määramiseks.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebuse väiteid põhjendamatuks ja leidis, et kohtud ei

rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb samadel põhjustel tühistada osas, millega

maakohus rahuldas hagi kostja III vastu ja mõistis temalt välja menetluskulud. Asi tuleb tühistatud

osas saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kostja III kassatsioonkaebuse väidet TsK § 462 lg 2 väära

kohaldamise kohta. Nimetatud sätte järgi võib kohus isiku tekitatud kahju hüvitamise suurust

vähendada, sõltuvalt tema varalisest olukorrast. Kostja III esitas taotluse, et maakohus arvestaks hagi

lahendamisel kostja III varanduslikku olukorda ja halba tervislikku seisundit, kuid maakohus jättis

selle taotluse tähelepanuta. Apellatsioonkaebuses märkis kostja III, et maakohus jättis põhjendamatult

TsK § 462 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutavad kostjad hageja

ees TsK § 459 järgi solidaarselt, mistõttu ei ole kostjalt III väljamõistetavat kahjuhüvitist võimalik

vähendada tema tervise ja majandusliku olukorra tõttu.

See ringkonnakohtu seisukoht on ekslik kostja III majanduslikku olukorda puudutavas osas.

TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist

olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis

erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse

TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema

tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.

11. Kostja III kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta tema

apellatsioonkaebuse väite selle kohta, et arvestades kostja III teo tähendust kostjate tegevuse jadas, ei

olnud tema teo ja tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Maakohus järeldas kostja III kahju

hüvitamise kohustuse eeldused, sh põhjusliku seose, kostjate kohta kriminaalasjas tehtud

süüdimõistvast kohtuotsusest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellise järeldusega, märkides, et

kahju hüvitamise eeldused on kostjate, sh kostja III suhtes tõendatud.

Kolleegium leiab, et kohtud hindasid üle kriminaalasjas tehtud süüdimõistvat kohtuotsust kui tõendit.

TsMS § 272, mis määrab kindlaks dokumentaalse tõendi mõiste, loetleb dokumentaalsete tõendite

seas muu hulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite

igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei

ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on kostja III kohta kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega

tõendatud asjaolusid käsitlenud pealiskaudselt. Kostja III mõisteti süüdi vara väljapressimises isikute

grupi eelneval kokkuleppel, millega põhjustati suur varaline kahju. Kriminaalasja menetlenud kohus

tuvastas, lähtudes kostjale III esitatud süüdistusest, järgmised asjaolud: 1) kostja III luges kostjale I

ette turvateenistuse telefoni numbri ajal, mil kostja I helistas telefoniautomaadist kaubamaja

turvateenistuse töötajatele ja esitas pommiähvarduse ning nõudis raha; 2) kostja III pidas

mobiiltelefoni teel sidet kostjaga II, kes ootas raha toomist teises kohas. Samas kriminaalasjas tehtud

kohtuotsusega tuvastati, et pommid pani plahvatama kostja I, helistades mobiiltelefonilt pommi

küljes olevale mobiiltelefonile. Kuigi kostja III loeti süüdimõistva kohtuotsuse järgi kindlustusvõtjale

väljapressimisega tekitatud suure varalise kahju kaaspõhjustajaks, ei tuvastatud selle kohtuotsusega,

milles seisnes kostja III tegevus kaubamaja ajutise sulgemise põhjuse korraldamises. Hageja ei ole

väitnud, et kaubamaja ajutise sulgemise põhjustas raha väljapressimise nõude esitamine. Ta on

maksnud kindlustusvõtjale hüvitist pommiplahvatuste tõttu. Eeltoodust tulenevalt oleksid kohtud

pidanud lisaks kriminaalasjas tehtud kohtuotsusele viitama tõenditele, mille alusel kostjat III saanuks

pidada pommiplahvatuste kaaspõhjustajaks.

12. Maakohus on ebaõigesti põhjendanud kriminaalasjas kostja III kohta tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse analüüsimata jätmist sellega, et selles kohtuotsuses tuvastatud asjaolude üle ei vaieldud.

Kolleegium märgib, et maakohtu kasutatud formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on

ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude

tõendatust. TsMS § 231 järgi ei ole vaja tõendada üldtuntud ja omaksvõetud asjaolusid. TsMS § 392

lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud

väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada,

kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2

järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus

avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu

tuvastamine eeldab kolleegiumi arvates TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab

eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui

pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on

asjaolu omaks võtnud.

TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sellest

nõudest tulenevalt peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või

mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.

13. Kolleegium märgib kostja III tegevuse ja hageja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamise

(vt käesoleva otsuse p 11) kohta, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha,

millised teod kostja III toime pani ja kas need teod põhjustasid kindlustusvõtja kaubamajas töö

seiskumise 16 päevaks. Maakohus peab muu hulgas laskma hagejal selgitada ja tõendada, miks oli

vaja kaubamaja nii pikaks ajaks sulgeda, samas kui pärast esimest pommiplahvatust avati kaubamaja

mõne tunni pärast. Kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostja III vastuväite ja

viidatud tõendi (kohtutoimiku I kd, lk 193) pommiplahvatustele järgnenud pommiähvarduste kohta.

Kolleegium selgitab, et isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju

ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud,

kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja

vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka

kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd

kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka

üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks

grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu

jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju

ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast

kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.

14. Kolleegium on 11. mail 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuse p-des 29 ja 30 selgitanud,

et kuivõrd kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti

põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike

küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud

seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses.

Seetõttu ei ole ka praeguses asjas kostja III teo õigusvastasuse ja süü hindamisel ainsaks ja piisavaks

tõendiks üksnes kriminaalasjas tehtud ja jõustunud kohtuotsus kostja III kohta.

Juhul kui maakohus leiab asja uue läbivaatamise tulemusel, et kostja oli hagis nimetatud kahju

kaaspõhjustaja (vt käesoleva otsuse p 13), siis peab ta hindama, kas kostja III tegu oli õigusvastane

TsK § 448 lg 1 järgi ning kas ta oli kahju põhjustamises süüdi. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju

tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. TsK § 448 lg 2

kohaldub (nagu ka VÕS § 1050) kahju tahtmatu tekitamise juhtudel, st et eeldatakse kahju

põhjustamist hooletusest (ei eeldata tahtlust toime panna kahju põhjustanud õigusvastane tegu).

Eelöeldust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel andma hagejale võimaluse tõendada, et

kostja III pani kahju põhjustanud õigusvastase teo - kindlustusvõtja omandi kahjustamise

pommiplahvatustega - toime tahtlikult ja kooskõlastatult teiste kostjatega, s.o oli kahju põhjustanud

õigusvastase teo kaasaaitajaks. Juhul kui kostja III ei pannud kahju põhjustanud õigusvastast tegu

toime tahtlikult, kuid tema mittetahtlik tegevus oli kahju üheks vajalikuks põhjuseks, siis peab

maakohus andma kostjale III võimaluse tõendada, et ta ei olnud süüdi, st osales hooletusest kahju

ühises põhjustamises.

15. Kolleegium selgitab, et praeguses asjas kohalduva KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle

kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama

kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu

kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See

tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma

kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa

hüvitamist.

Kostja III on leidnud põhjendatult, et ta peab hagejale kui kannatanu (kindlustusvõtja)

kindlustusandjale hüvitama TsK § 222 lg 2 järgi saamata jäänud tulu. Müügikate on hageja selgituse

kohaselt netokäibe ja edasimüügiks ostetud kaupade kulu vahe (vt kohtutoimiku II kd, lk 54). Seega

ei arvata müügikatte saamiseks netokäibest maha tööjõukulusid (palgakulusid). Sellest omakorda

järeldub, et saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi

samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata

jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise.

See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada

kahju hüvitamisest kasu.

Kohtud on lugenud tuvastatuks, et hageja poolt kindlustusvõtjale hüvitatud müügikattest olid maha

arvatud töötajate palgad. Selline seisukoht vajanuks kolleegiumi arvates rohkem põhjendamist,

kuivõrd kostja III ei olnud sellise seisukohaga nõus ning see seisukoht erineb hageja avaldatud

seisukohtadest. Hagiavalduse täienduses toodud kahjuhüvitise arvestuse järgi on hageja arvutanud

kindlustusvõtja saamata jäänud tulu ärajäänud kogukäibest, millest on maha arvatud käibemaks,

kahju, mida ei tule hüvitada, ja kindlustusvõtja omavastutuse osa (vt kohtutoimiku I kd, lk-d 66 ja

132). Hageja on vastuses kostja III apellatsioonkaebusele selgitanud, et tema oli kindlustusvõtjale

kohustatud hüvitama müügikatte palkadeta ning et see tähendab, et kindlustusvõtja kannab ise oma

palgakulu (vt kohtutoimiku II kd, lk 54). TsMS § 436 lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata

esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud

sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

Kolleegium märgib veel seda, et kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostja III

vastuväite, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisest tuleb saamata jäänud müügikattest

maha arvata veel muud kindlustusvõtja kokkuhoitud kulud, nt vähenenud elektrikulud.

16. Vastuseks kassatsioonkaebuse seisukohale, et kohtud oleksid pidanud määrama raamatupidamise

ekspertiisi, märgib kolleegium, et ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus

määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks.

Ringkonnakohus on põhjendanud, et raamatupidamise ekspertiisi määramine ei olnud vajalik, kuna

müügikatte protsent on arvestatud auditeeritud aruande alusel. Samas aga vaidles kostja III lisaks

müügikatte protsendile vastu ka kasvukoefitsiendile. Maakohus on lugenud hageja väidetud

kasvukoefitsiendi tõendatuks tunnistaja M. Sammeli ütlustega. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei ole

Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, ning

tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid.

17. Kohtud on õigesti leidnud, et kostja III süü aste ei mõjuta temalt väljamõistetava kahjuhüvitise

suurust. VÕS § 140 ei kohaldu, kuna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses

kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi

toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Kostja III süü aste on tähtis juhul, kui ta pärast kahju

hüvitamist nõuab osa hüvitist tagasi kostjatelt I ja II (vt TsK § 188 lg 5).

18. Kostja III kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja III eest Liliya Kashirova. Alates 1. jaanuarist 2009. a

kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise

avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses

märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb

kostjal III kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb

kautsjon tagastada.

19. Menetluskulude jaotus hageja ja kostja III vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt

selle tulemustest.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu