3-3-1-39-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-39-09

Määruse kuupäev

25. juuni 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja

Harri Salmann

Kohtuasi

Katrin Savomäe (Savomägi) ja Ann Sanniku kaebus Tallinna

Linnavalitsuse 9. veebruari 2005. a korralduse nr 199-k

tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

menetluses tehtud haldustoimingute ja antud haldusaktide

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, vara tagastamata jätmisega

tekitatud 15 962 500 kroonise kahju ja saamata jäänud 25 056 963

kroonise tulu hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a määrus haldusasjas

nr 3-04-377

Menetluse alus Riigikohtus

Katrin Savomäe ja Ann Sanniku määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Katrin Savomäe ja Ann Sanniku määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a määrus haldusasjas nr 3-04-377

osaliselt ja teha selles osas uus määrus, millega lugeda Katrin Savomäe ja Ann Sanniku kaebus

Tallinna Linnavalitsuse vastu tähtaegseks ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna

Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 12. septembri 1991. a määruse nr 182 lisa 1 punkt 49 kohaselt võeti

Raadiotehnika Tootmiskoondis RET ning sellele kuuluvad Narva mnt 11E asuvad ehitised ning muu

vara Eesti Vabariigi haldusesse.

12. detsembril 1991. a esitasid Katrin Savomägi ja Ann Sannik õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjonile taotluse Tallinnas Reimanni 11

kinnistul nr 483 (Narva mnt 11E) asuva õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamiseks.

Vastuseks RAS RET pankrotihalduri Maire Armi teabenõudele väljastas Tallinna Linnavarade Amet

7. aprillil 1994. a teatise nr 1737, mille kohaselt ei ole Tallinna Linnavarade Ametis registreeritud

õigusvastaselt võõrandatud varale aadressil Narva mnt 11 tagastamise ja kompenseerimise taotlusi.

15. aprillil 1994. a võõrandas RAS RET pankrotihaldur Maire Armi notariaalselt tõestatud ostu-

müügilepingu nr 2252 alusel ehitise asukohaga Tallinn, Narva mnt 11.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaatas K. Savomäe ja A. Sanniku taotluse läbi 27. mail 1996. a ja

tunnistas otsusega nr 7225 K. Savomäe ja A. Sanniku õigustatud subjektideks Tallinnas, endisel

aadressil Jõe tn 9/Reimanni 11, endisel kinnistul nr 483 asuva vara suhtes.

Tallinna Linnavalitsus andis 8. septembril 2004. a korralduse nr 1718-k Narva mnt 11E asuva hoone

tagastamata jätmiseks ning alustas nimetatud kinnistu suhtes kompenseerimise menetlust. Tallinna

Linnavalitsuse 9. veebruari 2005. a korralduse nr 199-k alusel määrati Narva mnt 11E asunud

hoonete eest õigustatud subjektidele 920 300 krooni.

2. Katrin Savomägi ja Ann Sannik esitasid 16. novembril 2004. a Tallinna Halduskohtule kaebuse

õigusvastaselt võõrandatud vara endisel aadressil Jõe tn 9/Reimanni tn 11 tagastamismenetluses välja

antud Tallinna Linnavalitsuse haldusaktide ning sooritatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks.

29. detsembril 2004. a esitasid kaebajad halduskohtule eraldi kaebuse õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise käigus Tallinna Linnavalitsuse poolt õigusvastaste toimingute ja haldusaktidega

tekitatud kahju hüvitamiseks summas 15 962 500 krooni.

7. märtsi 2005. a määrusega võeti kaebus menetlusse ning haldusasjad liideti ühte menetlusse. Kohus

selgitas, et kahjunõude esitamisel puudub vajadus taotleda kahju tekitanud haldusaktide ja toimingute

õigusvastasuse tuvastamist iseseisva taotlusega. Kohus tunnistas vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse.

20. mail 2005. a esitasid kaebajad kohtule taotluse Eesti Vabariigi kaasamiseks menetlusse

vastustajana. 20. juunil 2005. a määrusega tunnistati kahjunõude osas teiseks vastustajaks Eesti

Vabariik.

3. 26. veebruaril 2007. a kaebuse täpsustuses leidsid kaebajad, et said kahju tekkimisest teada

Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldusest nr 1718-k teadasaamisega. Samas võis

kahju tekkida ka Tallinna Linnavalitsuse poolt 1994. aastal teatise väljastamisest, mis oli aluseks vara

võõrandamisel pankrotimenetluses. Kahju tekitas kaebajatele ka vara müük pankrotimenetluses. Koos

kaebuse täpsustusega esitati alternatiivselt tähtaja ennistamise taotlus juhuks, kui kohus leiab, et

kahju võis tekkida 1994. aasta teatise väljastamisega või vara müügiga riigi poolt 1994. aasta

pankrotimenetluses.

23. märtsil 2007. a esitatud seisukohtades leidsid kaebuse esitajad, et said oma õiguste rikkumisest

teada Tallinna Linnavalitsuse 18. veebruari 2004. a kirjast 6-8/919. Kahju hüvitamise taotlus esitati

kohtule 28. detsembril 2004. a. Seega enne RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastase tähtaja

möödumist. Kaebuse esitajate arvates tekkis lõplik kahju hetkel, mil muutus võimatuks vara

tagastamine õigustatud subjektidele tulenevalt omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p-st 3.

4. Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2008. a määrusega rahuldati kaebuse esitamise tähtaja

ennistamise taotlus ning ennistati kahjunõude esitamise tähtaeg HKMS § 12 lõike 3 alusel.

Kohus asus seisukohale, et vara tagastamine muutus võimatuks 15. aprillil 1994. a. Sellel päeval

notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepinguga müüs pankrotihaldur M. Arm RAS RET hooned RET

Arengugrupi AS-le. Pankrotihaldur taotles Tallinna Linnavarade Ametilt info väljastamist, kas Narva

mnt 11 vara osas on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi. Tallinna

Linnavarade Amet vastas 7. aprillil 1994. a, et nimetatud vara osas õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avaldusi esitatud ei ole. Seega muutus vara müük ja heauskne omandamine võimalikuks

eelmainitud tõendi alusel ning kahju tekitamise hetkeks tuleb lugeda Tallinna Linnavarade Ameti

7. aprilli 1994. a teatise nr 1737 väljastamist.

RVastS § 31 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse riigivastutuse seadust, kui isik sai nõudeõigusest teada

pärast riigivastutuse seaduse jõustumist. Käesoleval juhul leidis kahju tekkimine aset enne

riigivastutuse seaduse jõustumist ning kaebajad on kahju tekkimisest teada saanud pärast

riigivastutuse seaduse jõustumist. Kaebus kahju hüvitamiseks on kohtule esitatud 16. novembril

2004. a. Kuigi kaebajad on kaebuse esitanud RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul,

on ikkagi rikutud 10-aastast tähtaega, mis hakkas käesolevas asjas kulgema 7. aprillil 1994. a. Seega

on kaebus esitatud tähtaja rikkumisega.

Kohus leidis, et 10-aastast kaebetähtaega on võimalik HKMS § 12 lõikes 3 toodud alustel ennistada.

Seejuures on ennistamine võimalik ainult juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused

kaebeõiguse kasutamiseks selle ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles

õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Kuivõrd maa tagastamise osas tehti keelduv

otsus 8. septembril 2004. a ja kaebajad said sellest teada 16. septembril 2004. a. on alust ennistada

kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebetähtaja ennistamata jätmisel oleks oluliselt kahjustatud kaebuse

esitajate kaebeõigus. Seejuures ei esine niivõrd kaalukat avalikku huvi, mis tingiks kaebetähtaja

ennistamata jätmise õiguskindluse printsiibil. Kohus ei tuvastanud kaebuse esitajate pahatahtlikkust,

kaebuse esitamisega venitamist ega hooletust oma õiguste kaitsmisel. Olukorras, kus eeldatakse

haldusorgani õiguspärast tegutsemist ning haldusorgan on informeerinud kaebuse esitajaid

tagastamismenetlusega seonduvast, ei saa eeldada, et mõistlikul inimesel tekiks kahtlus oma õiguste

rikkumises haldusorgani mõne varasema akti või toiminguga.

5. Tallinna Linnavalitsus ja Rahandusministeerium esitasid määruskaebused, milles palusid

halduskohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta kaebajate taotlus tähtaja

ennistamiseks rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a määrusega Tallinna Linnavalitsuse ja

Rahandusministeeriumi määruskaebused rahuldati ning halduskohtu määrus tühistati. Ühtlasi tegi

Tallinna Ringkonnakohus uue määruse, millega jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ning

lõpetas nende nõuete osas haldusasja menetluse.

Ringkonnakohus leidis, et kaebajatele tekitatud kahju seisneb õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastusnõude väärtuse vähenemises peaaegu nullini. Kahju on määratletud hoone väärtusega

kaebuse esitamise hetkel ning saamata jäänud tulu arvestusliku rendisummaga perioodi 1994 - 2006

eest. Tagastusnõude väärtuse vähenemist võisid ringkonnakohtu arvates põhjustada linnavalitsuse

poolt ebaõige teate väljastamine 7. aprillil 1994. a ning riigi poolt vara säilimise mittetagamine ja

vara müük 15. aprillil 1994. a. Seega hakkas kahjunõudes linnavalitsuse vastu 10-aastane tähtaeg

kulgema 7. aprillil 1994. a ning kahjunõudes riigi vastu 15. aprillil 1994. a. Linnavalitsuse ja riigi

hilisemad tegevused kaebajate tagastusnõude väärtuse osas enam mingit tähendust ei oma, sest alates

15. aprillist 1994. a läks vara riigi omandist välja ning isegi kui ostu-müügitehing oli ORAS § 18 lg 1

tulenevalt tühine, oleks vara riigi omandisse tagasi pööramine eeldanud õiguskaitsevahendite

kasutamist.

Kaebajate seisukoht, et kahju tekkis hoone tagastamata jätmiseks korralduse väljaandmisega, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul kaebuse teiste väidetega kooskõlas, sest kaebusest nähtuvalt oli

tagastamise nõudeõigus selleks ajaks juba oma väärtuse kaotanud.

HKMS § 9 lg-s 4 ning RVast § 17 lg-s 3 on kahjunõude esitamise tähtaega reguleeritud sarnaselt,

kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul kahjust teadasaamise päevast, kuid mitte hiljem kui kümne

aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas

haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.

Kuna kaebajad esitasid kahjunõude 29. detsembril 2004. a, esitati kahjunõue nii linnavalitsuse kui

riigi vastu 10-aastase tähtaja rikkumisega. Ringkonnakohus nõustus, et teatud väga erandlikel

asjaoludel on selle tähtaja ennistamine võimalik.

Ringkonnakohus nõustus ka, et varaseim kuupäev, mil kaebajad pidid hoone võõrandamisest

1994. aastal ning sellele eelnenud tõendi väljastamisest teada saama, oli 29. september 2003. a. Sel

kuupäeval tutvus kaebajate volitatud esindaja tagastamise toimikuga ning sellele kuupäevale

järgnevatel kuupäevadel on andmeid kaebajate osalemisest hoone ülevaatusel seoses ekspertiisiga,

kus veelkord märgiti hoone edasimüükidega seotud asjaolusid. Alates 29. septembrist 2003 oli

kahjunõude esitamiseks aega veel pool aastat.

Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatud, et kaebajatel oli selge, et kahju oli tekkinud enne vara

tagastamise küsimuse lahendamist aset leidnud avaliku võimu kandjate toimingutega, sest nad ei

pidanud vajalikuks nõuda Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse tühistamist.

Kohalik omavalitsus saatis kaebajatele juba 18. veebruaril 2004. a korralduse eelnõu, millest selgus,

et, sõltumata ekspertiisi tulemustest, vara tagastamisele ei kuulu. Seega olid kaebajad hiljemalt

18. veebruarist 2004 teadlikud tagastamismenetluse lõpptulemusest ning neil oli olemas täpselt

samapalju informatsiooni kui 2004. aasta lõpul, mil kahjunõue tegelikult esitati. Ka 18. veebruarist

2004. a jäi kahjunõude esitamise tähtaja lõpuni veel poolteist kuud. Selle ajaperioodi kohta ei ole

kaebajad näidanud ühtegi asjaolu, mis takistanuks kaebuse esitamist. Seetõttu asus ringkonnakohus

seisukohale, et puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. K. Savomägi ja A. Sannik esitasid määruskaebuse, milles paluvad Tallinna Ringkonnakohtu

määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks või alternatiivselt

jätta jõusse Tallinna Halduskohtu määrus või saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist.

1) Kaebajad käsitlevad neile tekitatud kahjuna õigusvastaselt võõrandatud varade mittetagastamist.

Ringkonnakohus samas ei ole võtnud selget seisukohta, milles seisneb kaebajatele tekitatud võimalik

kahju. Kahju määratlemisel on ringkonnakohus piirdunud kaebajate poolt menetluse käigus esitatud

arvamusega, et kahjuks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse vähenemine

nullini. Kaebajate arvamus ei saanud olla kohtule siduv. Lisaks on kaebajad oma positsiooni selles

küsimuses muutnud juba Tallinna Ringkonnakohtule 27. oktoobril 2008. a esitatud vastuses

määruskaebusele.

2) Kui vara tagastamata jätvat haldusakti mitte lugeda kahju põhjuseks, siis tuleks kahju põhjustanud

õigusvastaseks tegevuseks pidada vastustajate pikaajaline õigusvastane tegevusetus. Kaebajate

hinnangul seisneb vastustajate õigusvastane tegevusetus selles, et nad ei võtnud midagi ette

tagastamisele kuuluva vara omandiõiguse tagasisaamiseks ega informeerinud kaebajaid vara

tagastamise võimatusest. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega tuleks sellisel juhul lugeda

Põhiseaduse § 25 vaimust lähtuvalt alates sellise õigusvastase tegevuse lõppemisest, s.o alates

Tallinna Linnavalitsuse 18. veebruari 2004. a kirja edastamisest kaebajatele.

3) Igal juhul ei saanud kaebetähtaja kulg kaebajate suhtes alata enne kui kaebajad olid tunnistatud

õigustatud subjektideks 1996. aastal.

4) Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et kaebajad said kahjust teada hiljemalt 29. septembril 2003. a.

Nimetatud ajal said kaebajad erastamise toimikust teada, et vara on juriidilise isiku omandis. Samas

puudus neil igasugune alus järeldamaks sellest, et tagastamine on võimatu. Seega ei saanud kaebajad

nimetatud ajal teada ka asjaoludest, mis võisid osundada kaebetähtaja kulgemise võimalikule algusele

juba 1994. aastal.

5) Kaebetähtaja ennistamata jätmisel on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et HKMS § 9 lg 4

kohaselt on isikule kaebuse esitamiseks reeglina ette nähtud 3 aastat alates kahjust ja selle

põhjustanud isikust teadasaamisest arvates. Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldusega

pandi kaebajad olukorda, kus nii vastustajate, kui ka ringkonnakohtu arvates oli kaebuse esitamise 10

aastane tähtaeg juba möödunud. Sellises olukorras kaebetähtaja ennistamise otsustamisel pidanuks

ringkonnakohus kohaldama HKMS § 9 lg-t 4 koosmõjus PS §-ga 25, sest kaebetähtaja ennistamata

jätmisega välistatakse kaebajatele igasugune võimalus saada kahjuhüvitist õigusvastaselt tagastamata

jäetud vara eest. Ringkonnakohus oleks pidanud arvestama, et kaebus kahju hüvitamiseks esitati ca 3

kuu jooksul pärast Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldusega tutvumist, samal ajal kui

seadus näeb sarnaste kaebuste esitamiseks reeglina ette 3 aastat.

8. Rahandusministeerium ja Tallinna Linnavalitsus leidsid vastustes määruskaebusele, et kaevatav

ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Tallinna

linnvalitsus on leidnud, et ekslik on määruskaebuses väljendatud K. Savomäe ja A. Sanniku seisukoht

nagu oleks neile kahju tekkimise põhjuseks Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldus

vara tagastamata jätmise kohta. Nimetatud korraldusega jäeti kaebajate taotlus vara tagastamiseks

rahuldamata objektiivsetel põhjustel - taotluse rahuldamine oli võimatu.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Halduskohus ja ringkonnakohus on leidnud, et K. Savomäe ja A. Sanniku kaebus kahju

hüvitamiseks ei ole tähtaegne, kuna see on esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 9 lg-s 4

sätestatud 10-aastase tähtaja möödumist.

RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10

aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sarnaselt on avalik-

õiguslikust suhtest tekkinud kahju hüvitamise kaebuste esitamise tähtaega reguleeritud ka HKMS § 9

lg-s 4. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on seega oluline esmalt selgitada milles

seisneb kahju, mille hüvitamist kaebajad taotlevad. Seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti

või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas

kaebus on tähtaegne või mitte.

10. Kaebajad esitasid ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara ja

maa tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27. mai 1996. a otsusega tunnistati K. Savomägi

ja A. Sannik taotluses näidatud vara osas õigustatud subjektideks. Tagastamismenetluse tulemusena

vara kaebajatele ei tagastatud, vaid kompenseeriti. Kaebajate hinnangul on neile sellega kahju

tekitatud. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebajad endale tekitatud kahjuks pidanud vara

tagastamise nõudeõiguse väärtuse vähenemist peaaegu nullini. Halduskohus kui ka ringkonnakohus

on kahju sellisest määratlusest ka lähtunud. Halduskolleegiumi arvates tuleb kaebajate poolt avaldatut

mõista selliselt, et kaebajad taotlevad neile vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.

Riigikohtu halduskolleegium on 25. oktoobri 2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-07 selgitanud,

et isikule tekkinud kahju, sarnastes maa tagastamise asjades, seisneb selles, et isikule ei tagastatud

õigusvastaselt võõrandatud maad. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata

jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara

tagastamata jätta. Halduskolleegium leiab, et viidatud seisukohad on kohaldatavad ka juhul, kui isiku

taotlus on suunatud muu vara kui maa tagastamisele. Seetõttu sai K. Savomäele ja A. Sannikule

võimaliku kahju tekitada Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldus nr 1718-k, millega

otsustati Tallinnas Narva mnt 11E, endisel aadressil Jõe tn 9/ Reimanni tn 11, endisel kinnistul nr 483

asuv hoone tagastamata jätta. Eeltoodud põhjusel on ekslik kohtute seisukoht, et Tallinna

Linnavalitsuse vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja kulg algas Tallinna Linnavarade

ameti teatise väljastamisega 7. aprillil 1994. a.

Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega tuleb RVastS § 17 lg 3 ja

HKMS § 9 lg 4 alusel arvestada Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse kaebajatele

edastamisest 16. septembril 2004. a. Kaebus on esitatud 29. detsembril 2004. a, seega selleks

ettenähtud 3-aastast tähtaega järgides. Seetõttu on K. Savomäe ja A. Sanniku kaebus Tallina

Linnavalitsuse vastu vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks tähtaegne.

11. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et kaebus kahju hüvitamiseks

Tallinna Linnavalitsuse ja Eesti Vabariigi vastu esitati samaaegselt, s.o 29. detsembril 2004. a.

Toimikust nähtub, et nimetatud ajal esitasid K. Savomägi ja A. Sannik kahju hüvitamise kaebuse

Tallinna Linnavalitsuse vastu. Taotluse Eesti Vabariigi kaasamiseks menetlusse vastustajana esitasid

kaebajad alles 20. mail 2005. aastal. Kahju hüvitamise kaebuse aluseks saab olla iga vastustaja enda

tegevus võimalik kahju tekitamisel. Seega kulgeb ka kaebuse esitamise tähtaeg iga vastustaja suhtes

eraldi ning Eesti Vabariigi vastu suunatud kaebuse tähtaegsust tuleb hinnata Eesti Vabariigi

kaasamise taotluse esitamise aega silmas pidades.

Kaebajad on määruskaebuses leidnud, et vastustajate õigusvastaseks tegevuseks, millega kaebajatele

kahju tekitati, tuleb pidada Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse andmist või

alternatiivselt vastustajate tegevust ja tegevusetust tagastamismenetluses.

Kaebajate väitest, et Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega tuleks

arvestada Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse andmisest, ei ole võimalik asja

lahendamisel lähtuda, sest Eesti Vabariigil ei ole puutumust Tallinna Linnavalitsuse korralduse

andmisega.

Määruskaebust Eesti Vabariigi vastu suunatud nõude osas ei ole võimalik rahuldada ka kaebajate

alternatiivsele väitele tuginedes. Määruskaebuse kohaselt saab neile kahju põhjustanud Eesti

Vabariigi tegevuseks pidada vara müüki 15. aprillil 1994. a, sest kaebajad ei ole osutanud Eesti

Vabariigi hilisemale tegevusele, mis kaebajate õigusi rikuks. Seega on kaebajate enda väitele

tuginedes kaebus Eesti Vabariigi vastu esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 9 lg-s 4

sätestatud 10-aastase tähtaja möödumist. Kaebajad ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis

takistasid Eesti Vabariigi vastu kaebuse esitamist pärast kahju tekkimisest teadasaamist

16. septembril 2004. a. Taotlus Eesti Vabariigi kaasamiseks menetlusse vastustajana esitati alles

20. mail 2005. a, s.o rohkem kui 8 kuud hiljem. Kuna kaebajad ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid,

mis takistasid kaebuse esitamist antud perioodil, siis ei pea kohus analüüsima seda, kas selles osas

esineb mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks või mitte. Seetõttu määruskaebuse

väidete pinnal ei saa Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega ennistada.

Ekslik on kaebajate seisukoht nagu tuleneks ORAS § 18 lg-st 1 Eesti Vabariigi kohustus tema

omandist ja valdusest välja läinud vara õigustatud subjektile tagasinõudmiseks. Osundatud sättest

tuleneb üksnes keeld omandireformi objektiks oleva varaga tehingute tegemiseks. Kaebaja ei ole

nimetanud muid norme, millega oleks riigile pandud kaebajate poolt väidetud aktiivse tegutsemise

kohustus. Seega ei ole kaebajate väidetele tuginedes võimalik tuvastada milles seisnes Eesti Vabariigi

õigusvastane tegevusetus kaebajatele kahju põhjustamisel. Seetõttu ei anna määruskaebuse väited

alust Eesti Vabariigi vastu suunatud kaebuse tähtaegsuse hindamiseks vastustaja tegevusetusest

lähtudes.

12. Eeltoodud asjaoludel tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt. Riigikohtu halduskolleegium

tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a kohtumääruse haldusasjas nr 3-04-377

osaliselt, Tallinna Linnavalitsuse vastu suunatud kaebust puudutavas osas ja teeb selles osas uue

määruse, millega loeb K. Savomäe ja A. Sanniku kaebuse Tallinna Linnavalitsuse vastu tähtaegseks.

Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann