3-3-1-42-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-09

Otsuse kuupäev

18. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Natalija Lutsenko kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

24. septembri 2007. a tähtajalise elamisloa ja välismaalase passi

andmisest keeldumise otsuse nr 20071399 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. veebruari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-07-2421

Menetluse alus Riigikohtus

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2008. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

3. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2421.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Natalija Lutsenkole väljastati 3. novembril 2000 Eesti Vabariigi kodaniku pass kui isikule, kes

omandas Eesti kodakondsuse abiellumisel Eesti kodanikuga. Passi taotlusele oli lisatud Oleksandr

(Aleksandr) Lutsenko (kaebaja abikaasa) sünnitunnistus ja abikaasa ema kohta perekonnaseisuameti

poolt 5. detsembril 1996 väljastatud tõend Š-24, tõendamaks Nadežda Štšeglova sündimist

Petserimaal.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tunnistas 16. oktoobril 2003 kaebaja Eesti kodaniku passi

kehtetuks kui alusetult välja antud dokumendi, kuna tehti kindlaks, et N. Štšeglova ei ole O. Lutsenko

ema.

2. N. Lutsenko esitas 17. detsembril 2003 KMA-le tähtajalise elamisloa ja välismaalase passi

taotlused välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 (taotlus põhineb välislepingul) alusel. Taotleja

on sündinud 20. märtsil 1958 Venemaal, saabus Eestisse 1999. aastal seoses abiellumisega, ta on

kodakondsuseta isik ja tal puudub välisriigi reisidokument.

KMA 22. oktoobri 2004. a otsusega nr 20041362 keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa ja

välismaalase passi andmisest VMS § 12 lg 4 p 1, § 12 lg 9 p 1 ja § 12 lg 10 p 1 ning isikut tõendavate

dokumentide seaduse (ITDS) § 12 lg 1 ja § 27 lg 1 alusel.

KMA 5. aprilli 2005. a otsusega nr 20051091 uuendati N. Lutsenko tähtajalise elamisloa taotluse

menetlus ja tunnistati KMA 22. oktoobri 2004. a otsus kehtetuks osas, millega keelduti N. Lutsenkole

tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p 1 alusel.

KMA 5. septembri 2005. a otsusega nr 20051250 keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa ja

välismaalase passi andmisest VMS § 12 lg 9 p 1, § 12 lg 10 p 1, väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 9 ning ITDS § 12 lg 1 ja § 27 lg 1 alusel.

Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2006. a otsusega jäeti N. Lutsenko kaebus KMA 5. septembri

2005. a otsuse nr 20051250 tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a

otsusega haldusasjas nr 3-05-1138 rahuldati N. Lutsenko apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna

Halduskohtu 12. septembri 2006. a otsus ja KMA 5. septembri 2005. a otsus nr 20051250.

3. KMA 24. septembri 2007. a otsusega nr 20071399 keelduti N. Lutsenkole tähtajalise elamisloa ja

välismaalase passi andmisest VMS § 12 lg 9 p 3, § 12 lg 10 p 1 ja VSS § 29 lg 1 p 9 ning ITDS § 12

lg 1 ja § 27 lg 1 alusel järgmistel põhjendustel:

1) tähtajalise elamisloa andmise taotlus ei ole põhjendatud (VMS § 12 lg 9 p 3). Rahvusvahelise

õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende

sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Taotleja viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioon (EIÕK) ei taga isikule õigust asuda elama teise riiki. Ka põhiseadus ei anna

välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. N. Lutsenko saabus Eestisse 1999. a,

kuid ta ei ole viibinud Eestis pikaajaliselt Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ

tähenduses, sest ta pole elanud Eestis seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul enne taotluse

esitamist. Asjaolu, et ta saabus Eestisse ja sai siin pettuse teel Eesti kodaniku staatuse ja rajas kodu, ei

anna talle õigust Eestisse jäämiseks ja elamisloa saamiseks. Tal on võimalik elada Ukrainas. Tähtsust

ei oma see, et N. Lutsenko on Ukrainast välja kirjutatud ega oma seal elamispinda. Tal on võimalik

elamispind soetada ja elada Ukrainas. Omandiõiguse käsutamisel ja ettevõtlusega tegelemisel võivad

Eestist lahkumisel kaasneda ebamugavused, kuid selline olukord on tingitud N. Lutsenko tegevusest

ega saa olla aluseks elamisloa andmisele;

2) VMS § 12 lg 10 p 1 kohaselt võib välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui

välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu. VSS § 29 lg 1 p 9

alusel võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalane on esitanud

valeandmeid Eesti kodakondsuse taotlemisel. N. Lutsenko suhtes esineb sissesõidukeelu kohaldamise

aluseks olev asjaolu - ta lisas 2000. aastal kodakondsuse taotlusele valeandmeid ja valeandmeid

sisaldava dokumendi: abikaasa sünnitunnistuse ja tõendi abikaasa ema sündimise kohta Irboska vallas

Petserimaal;

3) kuna tähtajalise elamisloa taotlus jääb rahuldamata, puudub alus välismaalase passi väljastamiseks

ja pole ka tõendatud, et taotlejal ei ole võimalik välisriigi reisidokumenti saada.

KMA 9. novembri 2007. a vaideotsusega nr 29-07 jäeti N. Lutsenko vaie rahuldamata.

4. N. Lutsenko esitas Tallinna halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KMA 24. septembri

2007. a otsus nr 20071399. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) KMA otsus on vastuolus Riigikohtu 4. mai 2001. a otsusega asjas nr 3-3-1-21-01, mille kohaselt

elamisloa andmata jätmine, millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda Eestist, võib riivata

mõnda põhiõigust või vabadust, mida kaitseb põhiseadus ja konventsioon. Selliseks õiguseks võib

olla ka PS §-s 26 ja EIÕK art-s 8 sätestatud õigus eraelu puutumatusele. Nimetatud õigus ei kaitse

üksikisikut üksnes riigi õigusvastase tegevuse eest, milleks elamisloa andmisest keeldumine ei ole,

vaid annab õiguse kandjale kaitseõiguse nõuda, et riik tema puutumatuse tagaks. Eraeluna ei ole

põhiseaduses kaitstud üksnes perekondlikud suhted, vaid ka muud sotsiaalsed suhted ühiskonna teiste

liikmetega. Kui nimetatud põhiõiguse, samuti omandi kasutamise põhiõiguse piirangud ei ole

proportsionaalsed elamisloa andmisest keeldumist õigustavate eesmärkidega, siis tuleneb elamisloa

andmise õiguslik alus põhiseadusest või sarnast kaitset pakkuvast välislepingust, näiteks

konventsioonist;

2) KMA otsus on vastuolus ka Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsusega asjas nr 3-05-

1138, et Eestis asuva vara võõrandamise võimaluse tuvastamine ei ole piisav, et pidada elamisloa

andmata jätmist õiguspäraseks;

3) tuvastanud valeandmete esitamise fakti, keelduti elamisloa andmisest, kaalumata, kas VMS § 12

lg 10 p 1 kohaldamine on põhjendatud ja proportsionaalne. Eestis elab palju välismaalasi, kelle Eesti

kodaniku passid tühistati kaebajaga sarnastel tingimustel, kuid neile anti erandina elamisluba Eestis

elamiseks. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, kas isiku põhiõigused kaaluvad üles avaliku huvi

elamisloa mitteandmiseks, on selline menetlusnormide rikkumine, mis toob kaasa haldusakti

tühistamise;

4) elamine ilma elamisloata tekitab kaebajale vaimset valu ja kannatusi. Väljasaatmise korral on ta

sunnitud elama kodutuna, kuna peale Tallinna pole tal mujal elukohta. Eestis on tal maja ja tegutsev

äriettevõte, mis tagab talle sissetuleku. Ta elab Eestis kaheksa aastat ja sidemed päritoluriigiga on

katkenud. Ta on määratlemata kodakondsusega isik. Alates Eesti kodaniku passi kehtetuks

tunnistamisest 2003. aastal elab ta ilma seadusliku aluseta ja kehtiva isikut tõendava dokumendita.

Kaebaja on Ukrainast välja kirjutatud 1998. aastal ja tal ei ole seal elamispinda. Ta esitas KMA-le

2005. aastal vastavad tõendid, kuid neid ei arvestatud. Kuna kaebajal on kindlad sidemed Eestiga, on

ta EIÕK art-te 3 ja 8 kaitse all. EIÕK art 8 alusel on igaühel õigus sellele, et austatakse tema era- ja

perekonnaelu. Konventsiooni rakendamise praktikas on seda sätet kohaldatud välismaalaste

väljasaatmise juhtudel. Tulenevalt konventsiooni rakendamise praktikast tuleb sellisele

välismaalasele anda õiguslik alus riigis viibimiseks ja selle välismaalase võib riigist välja saata ainult

juhul, kui ta kujutab endast ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele;

5) kaebaja tegeleb Eestis elamise seadustamisega detsembrist 2003. Elamisloa andmisest järjepidev

keeldumine isikule, kellel puudub kodakondsus ja kelle ainus elukoht asub Eestis, võib koostoimes

õiguse riivamisega mõistliku aja jooksul asja otsustamisele rikkuda ka EIÕK art-t 3, mille kohaselt ei

tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada;

6) kaebaja ei saa riigi tegevuse tõttu elamisluba Eestis viibimiseks ja samal ajal pole tal võimalik

asuda elama väljaspool Eestit. Kaebaja ei saa ilma elamisloata asuda tööle ja elab juba aastaid

sunniviisilise deporteerimise hirmus. Elamisloa andmisest keeldumist ja sellele järgnevat

väljasaatmist tuleb käsitada psühholoogilise piinana ja alandava kohtlemisena.

5. Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2008. a otsusega tühistati KMA 24. septembri 2007. a otsus

nr 20071399 järgmistel põhjendustel:

1) kaebaja viidatud EIÕK art 8 ja PS § 26 sätestavad igaühe õiguse perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Riigikohtu 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-10-03 leiti, et õigus

perekonnaelule ja õigus eraelule on kaks iseseisvat õigushüve, mille kaitsealad võivad osaliselt

kattuda. Olenevalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas isiku õigust

perekonnaelule või õigust eraelule, mille mõlema kaitse on sätestatud põhiseaduse §-s 26;

2) rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki

sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. EIÕK art-st 8 ei tulene isikule õigust asuda

elama teise riiki. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama.

Tegemist ei ole ka perekonna taasühinemisega, kuna kaebaja abikaasa ja poeg Jevgeni on Eestist

lahkunud augustis 2003. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses

viibinud Eestis pikaajaliselt, kuna ta ei ole Eestis elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul

enne taotluse esitamist. Kaebaja elab Eestis alates 16. oktoobrist 2003 ilma seadusliku aluseta;

3) Riigikohtu 4. mai 2001. a otsuse asjas nr 3-3-1-21-01 kohaselt võib elamisloa andmata jätmine,

millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda Eestist, riivata mõnda põhiõigust või vabadust, mida

kaitseb põhiseadus. Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsuses asjas nr 3-05-1138, millega

tühistati KMA 5. septembri 2006. a otsus nr 20051250 kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse suhtes,

märgiti p-s 11 järgmist: "Ringkonnakohtu arvates eeldab elamisloa andmisest keeldumine kaalumist,

kas avalikud huvid elamisloa andmisest keeldumiseks, sh eesmärk vältida Eestisse elama asumiseks

valeandmeid esitanud isikute Eestisse elama jäämine, kaaluvad üles isiku põhiõigused. Kui apellandil

eraelulisi suhteid, mis õigustaks talle elamisloa andmist, Eestis ei ole, on kohane õiguslik alus

elamisloa andmisest keeldumiseks VMS § 12 lg 9 p 3, mille kohaselt elamisloa andmisest

keeldutakse, kui elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Põhjendatuse

hindamisel tuleb sisustada määratlemata õigusmõiste, mis eeldab põhiõiguse piirangu

proportsionaalsuse hindamist ja seega isiku põhiõiguse ja avaliku huvi kaalumist." Seega tuli

tuvastada, kas kaebajal on selliseid eraelulisi suhteid, mis õigustaksid talle elamisloa andmist ja

kaaluda, kas kaebaja põhiõigus eraelu puutumatusele kaalub üles avaliku huvi elamisloa

mitteandmiseks. KMA on otsuses möönnud kaebajal eraelulisi suheteid Eestis, sh kodu rajamist,

omandit ja ettevõtlusega tegelemist, kuid ei ole hinnanud, milles seisneb avalik huvi kaebajale

elamisloa andmisest keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes kaebaja põhiõigusega eraelu

puutumatusele;

4) kohus tuvastas e-kinnistusraamatust, et kaebaja omab Tallinnas, Kristiine linnaosas kinnisasja

katastritunnusega 78407:701:3732. Äriregistri teabesüsteemi andmetel ei kuulu kaebajale ühtegi

äriühingut ega osalust äriühingus. KMA ei ole kontrollinud kaebaja väiteid tema eraeluliste suhete

kohta Eestis ja sellest tulenevalt ei oleks saanud asjakohaselt kaaluda kaebaja eraelulisi suhteid ja

avalikke huve;

5) kuna asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas Eesti kodakondsuse taotluse esitamisel

valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi, on viide VMS § 12 lg 10 p-le 1 kohane. Samas

annab VMS § 12 lg 10 p 1 KMA-le otsustusdiskretsiooni, kus KMA võib, kuid ei pea, välismaalasele

tähtajalise elamisloa andmisest keelduma. Otsuses on üksnes tuvastatud kaebaja poolt valeandmete

esitamine. Otsusest ei nähtu, et KMA on kaalutlusõigust teostanud. Otsusest ei nähtu, milliste avalike

huvide kaitseks on valitud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine;

6) Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsuse asjas nr 3-05-1138 p-s 12 leiti:

"Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, kas isiku põhiõigused kaaluvad üles avaliku huvi elamisloa

mitteandmiseks, on selline menetlusnormide rikkumine, mis toob kaasa haldusakti tühistamise.

Kohus ei saa asuda seejuures haldusorgani asemele ja hinnata, milles seisneb avalik huvi elamisloa

andmisest keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes apellandi põhiõigusega eraelu

puutumatusele. Üksnes asjaolu tuvastamisel, et apellandil ja tema perekonnaliikmetel on võimalik

asuda elama teise riiki, ei ole kaalutud avalikke huve kaebuse esitaja põhiõigustega." KMA on

viidatud kohtuotsuse seisukohti ignoreerinud, jättes otsuses vajalikul määral tuvastamata kaebaja

eraelulised suhted Eestis ja hindamata, milles seisneb avalik huvi elamisloa andmisest keeldumiseks

ja kas see on ülekaalukas võrreldes kaebaja põhiõigusega eraelu puutumatusele. Kaalutlusõiguse

teostamata jätmise tõttu tuleb otsus tühistada.

6. KMA apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta N. Lutsenko kaebus

rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus nõustus kohtuotsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist:

1) halduskohus on põhjendatult heitnud KMA-le ette kaebaja väidete kontrollimata jätmist tema

eraeluliste suhete kohta Eestis ja kaalutlusõiguse teostamata jätmist;

2) KMA 24. septembri 2007. a otsusest nähtuvalt on kaebaja väitnud nii 28. juuni 2005. a kui ka

23. juuli 2007. a vastuväidetes, et tema tähtajalise elamisloa taotlus tugineb välislepingule, pidades

silmas EIÕK art-t 8 (igaühe õigus eraelu puutumatusele) ja EIÕK art-t 3 (keelab piinamise,

ebainimlikult või alandavalt kohtlemise), samuti PS § 26 (põhiõigus eraelu puutumatusele). Kaebaja

põhjendas otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluse 23. juuli 2007. a vastuväidetes oma kindlaid

sidemeid Eestiga isikliku maja ja sissetulekut tagava äriettevõtte omamisega;

3) seega on kaebaja tähtajalise elamisloa taotlemisel tuginenud eelkõige konventsioonist ja

põhiseadusest tulenevale õigusele eraelu puutumatusele ja taotlenud riigilt selle õiguse tagamist. Kui

kaebaja vastuväidetest ei nähtunud piisava selgusega, milliseid eraelulisi suhteid kaebaja silmas

pidas, oleks KMA pidanud nõudma kaebajalt täiendavaid selgitusi, sest tegemist on tähtajalise

elamisloa andmise otsustamisel olulist tähtsust omava asjaoluga. KMA oleks pidanud kaebaja

põhiõiguse riive väite kontrollimiseks tegema kindlaks, kas kaebajal on selliseid eraelulisi suhted

Eestis, mis õigustavad talle elamisloa andmist ja mida elamisloa andmisest keeldumine võib piirata;

4) elamisloa andmisest keeldumine eeldab kaalumist, kas avalikud huvid elamisloa andmisest

keeldumiseks, sh eesmärk vältida Eestisse elama asumiseks valeandmeid esitanud isikute Eestisse

elama jäämine, kaaluvad üles isiku põhiõigused. Kui kaebajal ei ole Eestis eraelulisi suhteid, mis

õigustaks talle elamisloa andmist, on kohane õiguslik alus elamisloa andmisest keeldumiseks VMS

§ 12 lg 9 p 3, mille kohaselt elamisloa andmisest keeldutakse, kui elamisloa andmise või pikendamise

taotlus ei ole põhjendatud;

5) KMA 24. septembri 2007. a otsuses leiti, et kaebaja viidatud EIÕK art-d 3 ja 8 ei taga isikule

õigust asuda elama teise riiki ning ka põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja

jääda Eestisse elama. Otsusest ei nähtu, et KMA on teinud kindlaks, kas kaebajal on üldse selliseid

eraelulisi suhted Eestis, mis õigustavad talle elamisloa andmist, või mitte. Jättes eelnimetatud suhete

olemasolu tuvastamata, ei saanud KMA vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule otsuses ka

hinnata otsuse mõju kaebaja põhiõigusele - õigusele eraelu puutumatusele;

6) KMA eksib, väites, et halduskohus pidas kaebajale tähtajalise elamisloa andmist tingivaks

asjaoluks vara ja ettevõtte omamist. Halduskohus pidas omandi ja ettevõtlusega tegelemist

puudutavate asjaolude kontrollimist KMA poolt oluliseks kaebaja eraelulistele suhetele hinnangu

andmise seisukohast. Ringkonnakohtu arvates omavad need asjaolud tähtsust eelkõige hinnangu

andmisel kaebaja väidetele omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse põhiõiguse riive kohta;

7) VMS § 12 lg 10 p 1 (koosmõjus VSS § 29 lg 1 p-ga 9) näeb ette elamisloa andmise otsustamisel

kaalutlusõiguse. KMA 24. septembri 2007. a otsuses on piirdutud kaebaja poolt Eesti kodakondsuse

taotluse esitamisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tuvastamisega.

Otsusest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist (milliste avalike huvide kaitseks on valitud selline meede

nagu tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ja miks need huvid on kaalukamad kaebaja eraelu

kaitse vajadusest). Tõdemus otsuses elamisloa andmist tingivate ja põhjendavate asjaolude

puudumisest on ebaõige. Ringkonnakohus märkis juba 25. jaanuari 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-

05-1138, et kaebajal on kaitstav huvi Eestisse elama jääda ja haldusorganil tuleb seda kaebaja

tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel kaaluda;

8) halduskohus ei ole VMS § 12 lg 9 p 3 ja § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel eksinud ning on tühistanud

õigesti KMA otsuse menetlusnormide olulise rikkumise (kaalutlusõiguse teostamata jätmise) tõttu.

Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata, milles seisneb avalik huvi elamisloa andmisest

keeldumiseks ja kas see on ülekaalukas võrreldes kaebaja põhiõigustega;

9) kaebajal pidi olema piisav alus kahelda tema abikaasa õiguses saada Eesti kodaniku pass, kuna ta

oli Ukrainas elades suhelnud abikaasa vanematega ja teadis, et abikaasa ema nimi on Anna, mitte

Nadežda (Štšeglova), nagu oli märgitud abikaasa sünnitunnistusele ja abikaasa ema kohta

perekonnaseisuameti poolt 5. detsembril 1996 väljastatud tõendile;

10) kaebaja möönis kohtuistungil, et ta osales abikaasale kuulunud äriettevõttes ja talle ei kuulu

äriühingut. Kaebaja tunnistas ka, et tal puuduvad tööalased suhted ja teda peab üleval poeg. Seega on

alusetud kaebaja väited talle sissetulekut tagava äriühingu omamise kohta Eestis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse

ja väidab järgmist:

1) KMA ei saa isiku asemel sisustada asjaolusid, mis võivad olla elamisloa andmise aluseks.

Asjaolud, millele tuginedes välismaalane elamisluba taotleb, saab esitada taotleja ise. KMA saab

hinnata vaid seda, kas isiku poolt esitatud asjaolud on sellised, mis tingivad elamisloa andmise. Vara

ja äriettevõtte omamine Eestis pole käsitatav eraelulise suhtena, mis tingib N. Lutsenkole VMS § 12

lg 1 p 5 alusel tähtajalise elamisloa andmise;

2) N. Lutsenko on elamisloa taotluses elamisloa andmist tingiva asjaoluna märkinud vara ja

äriettevõtte olemasolu Eestis. KMA märkis 22. juuni 2007. a kirjas N. Lutsenkole, et välislepingu

alusel elamisloa andmine pole põhjendatud, et konventsioon iseenesest ei taga N. Lutsenkole õigust

asuda elama teise riiki. Seda õigust ei anna ka põhiseadus. N. Lutsenkole anti võimalus esitada oma

arvamus ja vastuväited. N. Lutsenko tugineb 20. juuli 2007. a vastuses endiselt varem esitatud

asjaoludele;

3) vara ja ettevõtte omamine Eestis pole käsitatav eraelulise suhtena, mis tingib elamisloa andmise.

Seda juba seetõttu, et välismaalasel on võimalik omandada Eestis kinnisvara ja äriettevõte ka enne

Eestisse saabumist, omamata elamisluba. Seega ei saa vara ja ettevõtte olemasolu olla soodustav

tingimus elamisloa taotlemisel, kui taotlus pole põhjendatud. Välismaalaste seadus ei sätesta

võimalust anda elamisluba põhjusel, et isikul on Eestis kinnisvara. Kui isikul pole Eesti riigiga muud

seost kui kinnisvara ja väidetav äriettevõte, siis ei saa elamisloa andmine olla põhjendatud üksnes

seetõttu, et isik on otsustanud asuda elama Eestisse. N. Lutsenkol on võimalik korraldada järelevalvet

oma maja üle ka Ukrainasse tagasipöördumisel;

4) pelgalt äriettevõtte omamine ei tingi VMS § 12 lg 1 p 5 alusel elamisloa andmist. Kui N. Lutsenko

soovib tegelda ettevõtlusega, võib ta taotleda elamisluba VMS § 12 lg 1 p 11 alusel. Tallinna

Halduskohus tuvastas haldusasjas nr 3-07-2421, et äriregistri andmetel ei kuulu N. Lutsenkole ühtegi

äriühingut ja tal pole osalust üheski äriühingus. Ringkonnakohtu istungil möönis N. Lutsenko, et talle

ei kuulu ühtki äriühingut, ta osales abikaasale kuulunud äriettevõttes, ta tunnistas, et tal puuduvad

tööalased suhted ja teda peab ülal poeg;

5) N. Lutsenkol pole Eestis seaduslikul alusel elavaid sugulasi, mistõttu ei saa konventsiooni

artiklitele 3 ja 8 ning VMS § 12 lg 1 p-le 5 tuginev elamisloa taotlus olla põhjendatud. N. Lutsenko

on ringkonnakohtu istungil haldusasjas nr 3-07-2421 märkinud, et teda peab ülal Araabia

Ühendemiraatides elav poeg. KMA on seisukohal, et abi võib poeg osutada ka juhul, kui N. Lutsenko

lahkub Eestist. N. Lutsenkol on võimalik võõrandada kinnisvara Eestis ja soetada korter Ukrainas.

Ebamugavused, mis võivad Eestist lahkumisel tekkida, on tingitud N. Lutsenko enda tegevusest;

6) KMA lähtus asjaoludest, mida N. Lutsenko pidas elamisloa taotluse esitamisel oluliseks ja on

põhjendatult leidnud, et N. Lutsenko esitatud asjaolud ei tingi elamisloa andmist. Täiendavalt ei

tulnud kontrollida, kas isiku suhtes esines mõni muu, tema poolt tõstatamata asjaolu, mis tingiks

elamisloa andmise;

7) vara Eestis ja väidetav ettevõtlus pole eraeluline asjaolu, mis tingib elamisloa andmise;

8) haldusorgan pole VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel piirdunud fakti tuvastamisega, et N. Lutsenko

on Eesti kodaniku passi taotlemisel esitanud valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi. VMS

§ 12 lg 10 p-s 1 ja VSS § 29 lg 1 p-s 9 sisaldub avalik huvi, et haldusorganile valeandmeid esitanud

isikule pole elamisloa andmine põhjendatud, välja arvatud, kui elamisloa andmisest keeldumisel

sekkutaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigustesse. Vaidlustatud otsuses on KMA märkinud, et

puuduvad asjaolud, mis tingiksid ja põhjendaksid N. Lutsenkole elamisloa andmise. Selliseid

asjaolusid pole haldusmenetluses tuvastatud.

9. N. Lutsenko palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

väidab järgmist:

1) jätkuvalt ebaselge on tema kuulumine Ukraina kodakondsusse. Ukraina saatkond keeldus

dokumentide vormistamisest kuni N. Lutsenko õigusliku staatuse seadustamiseni Eestis. N. Lutsenko

kaotas Ukraina kodakondsuse seoses Eesti kodaniku passi saamisega;

2) rikutud on õigust eraelu puutumatusele. Eraeluna on käsitatavad mitte ainult perekondlikud suhted,

vaid ka muud suhted ühiskonna teiste liikmetega;

3) ei ole arvestatud, et N. Lutsenko elab viimased 10 aastat Eestis, ta kaotas igasugused sidemed

Ukrainaga ja tema ainus elukoht on Eesti. Ta elab viimased aastad üksinda;

4) Ukraina saatkonna kirjas viidatakse seisukohale, mis põhineb mitu aastat tagasi saadud vastusel.

Olukord võis selle aja jooksul muutuda. Saatkonna kirjaga püütakse täiendada vaidlustatud otsuse

motiive. N. Lutsenko on määratlemata kodakondsusega isik;

5) elamisloa andmisest keeldumisel tuleb arvesse võtta selle tagajärgi isiku põhiõigustele. Raskeks

tagajärjeks on näiteks töökoha või äriettevõtte kaotus ilma võimaluseta leida samaväärset tööd või

taastada äri asukohamaal. Elamisloata elamine või võimatus asuda elama päritoluriiki on ebainimlik

ja alandav kohtlemine. Elamist Eestis pole arvesse võetud. Kaalutud pole sidemeid Eestiga;

6) välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes välismaalaste seadusest, vaid ka põhiseadusest ja

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 24. septembri 2007. a otsuses, millega keelduti N. Lutsenkole

tähtajalise elamisloa andmisest, viidati välismaalaste seaduse kahele sättele, mis näevad ette erinevad,

iseseisvad elamisloa andmisest keeldumise alused. Viidatud säteteks olid VMS § 12 lg 9 p 3 ja § 12

lg 10 p 1.

VMS § 12 lg 9 p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui elamisloa andmise

taotlus ei ole põhjendatud.

VMS § 12 lg 10 p 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalase

suhtes esineb mõni sissesõidukeelu aluseks olev asjaolu.

11. Ringkonnakohus leidis, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole N. Lutsenkole elamisloa

andmisest keeldumisel teostanud kaalutlusõigust, pole välja selgitanud, kas N. Lutsenkol üldse on

eraelulisi suhteid, mis õigustaksid elamisloa andmist, et amet pidanuks põhiõiguse riive väite

kontrollimiseks kindlaks tegema, kas N. Lutsenkol on eraelulisi suhteid ja nõudma täiendavaid

selgitusi (vt käesoleva otsuse p 7 alap-d 3, 5 ja 7). Analoogilisel seisukohal on ka halduskohus (vt

käesoleva otsuse p 5 alap 6). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et ta saab tugineda

andmetele, mida saab esitada kaebaja ise (vt käesoleva otsuse p 8 alap-d 1 ja 6).

Käesolevas asjas tuleb kolleegiumi arvates lahendada eeskätt küsimused, kellel on tõendite esitamise

koormis soodustava haldusakti taotlemisel ja milline peab VMS § 12 lg 10 p 1 alusel elamisloa

andmise üle otsustamisel olema haldusorgani aktiivsus tõendite hankimisel. Vastustest sõltub

kaalumisvajadus VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ning selles sättes silmas peetud avaliku huvi

väljaselgitamise vajadus.

12. N. Lutsenko puhul oli VMS § 12 lg 10 p-s 1 nimetatud asjaoluks Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 24. septembri 2007. a otsuse järgi see, et ta lisas 2000. a Eesti kodakondsuse

saamiseks esitatud taotlusele valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi - abikaasa

sünnitunnistuse ja tõendi abikaasa ema sündimise kohta Petserimaal. VSS § 29 lg 1 p 9 sätestab, et

välismaalase suhtes võidakse kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalane on esitanud valeandmeid

või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse,

varjupaiga või isikut tõendava dokumendi taotlemisel.

Halduskohus leidis selle asjaolu kohta, et vaidlust ei ole, et N. Lutsenko esitas Eesti kodakondsuse

taotlemisel valeandmeid (vt käesoleva otsuse p 5 alap 5). Ringkonnakohus on kasseeritud otsuses

jõudnud järeldusele, et N. Lutsenkol pidi olema piisav alus kahelda tema abikaasa õiguses saada Eesti

kodaniku pass (vt käesoleva otsuse p 7 alap 9).

13. VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamise osas leidis aga halduskohus, et Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti otsusest ei nähtu, et amet on teostanud kaalutlusõigust ning milliste avalike huvide

kaitseks on valitud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine (vt käesoleva otsuse p 5 alap 5).

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga (vt käesoleva otsuse p 7 alap 7).

14. VMS § 12 lg 10 p 1 on sõnastatud kaalutlusõiguse kasutamist eeldava sättena. Nimelt sätestab

VMS § 12 lg 10 p 1 järgmist:

"(10) Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest võib keelduda, kui:

1) välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu;"

See sõnastus erineb imperatiivsest, kaalutlusõigust mittevõimaldavast VMS § 12 lg 4 p-st 1, mis

sätestab järgmist:

"(4) Tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele:

1) kes on esitanud valeandmeid (sealhulgas oma varasema tegevuse kohta) viisa, elamis- või tööloa

taotlemisel või nende pikendamise taotlemisel."

15. Kolleegium ei nõustu Kodakondsus- ja Migratsiooniameti väitega (vt käesoleva otsuse p 8 alap 8

), et N. Lutsenko suhtes VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel on märgitud, et puuduvad asjaolud, mis

tingiksid ja põhjendaksid N. Lutsenkole elamisloa andmise. Sellesisuline lause on Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse kokkuvõtvas lõigus. Selles lõigus konstateeritakse, et

eeltoodud asjaolusid arvestades leiab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et N. Lutsenkole tuleb

elamisloa andmisest keelduda VMS § 12 lg 9 p 3 ja § 12 lg 10 p 1 alusel, kuna käesoleval ajal on

elamisloa taotlus põhjendamata: puuduvad asjaolud, mis tingiksid elamisloa andmise ning isik on

esitanud 2000. a kodakondsuse taotlemisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava dokumendi.

Vaatlusalune lause puudutab VMS § 12 lg 9 p 3 kohaldamist.

Seega on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsusest nähtuvalt N. Lutsenkole VMS

§ 12 lg 10 p 1 alusel tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise ainsaks põhjuseks see, et

N. Lutsenko esitas Eesti kodakondsuse taotlemisel valeandmeid ja valeandmeid sisaldava

dokumendi. Kaalutlusõiguse teostamist või N. Lutsenko esitatud andmete arvesse võtmist VMS § 12

lg 10 p 1 kohaldamisel vaidlustatud otsusest ei nähtu.

16. Kolleegium lahendab kõigepealt küsimuse, kas VMS § 12 lg 10 p 1 alusel N. Lutsenkole

elamisloa andmisest keeldumine ilma kaalutlusõigust kasutamata toob kaasa vaidlustatud otsuse

tühistamise VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamise osas. Kolleegium on alljärgnevatel põhjendustel

seisukohal, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei ole

ilmtingimata ja alati aluseks, et tühistada otsus, millega selle sätte alusel jäeti elamisloa taotlus

rahuldamata.

17. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3 sätestab: "Menetlusosaline on kohustatud

haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja

tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta

taotluse läbi vaatamata."

Kolleegium märgib, et selle kohustuse täitmata jätmisel võib soodustava haldusakti andmise taotluse

rahuldamata jätta.

18. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei too tulenevalt HMS § 38

lg 3 teisest lausest kaasa otsuse tühistamist näiteks siis, kui elamisloa (soodustava haldusakti) taotleja

ei ole haldusorganile teinud teatavaks kaalumist vajavaid asjaolusid. Kui taotleja pole haldusorganile

kaalumiseks midagi andnud, siis ei saa ta ka kaalumata jätmist ning VMS § 12 lg 10 p-s 1 silmas

peetud avaliku huvi välja selgitamata jätmist hiljem vaidlustada.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei too kaasa otsuse tühistamist

ka näiteks siis, kui haldusakti taotleva isiku poolt esitatud tõendite ja väidete hindamine poleks

ilmselgelt saanud tuua kaasa otsust anda taotlejale elamisluba. Kolleegiumi arvates on N. Lutsenko

puhul tegemist sellise olukorraga.

19. HMS § 38 lg 3 teises lauses sätestatud õigust ei tohi haldusorgan siiski meelevaldselt kasutada.

Seda õigust tuleb kasutada mõõdupäraselt. HMS § 38 lg 3 ei vabasta haldusorganit täielikult

soodustava haldusakti andmise üle otsustamisel tõendite kogumise kohustusest. Kuid haldusorganilt

nõutav aktiivsus uurimispõhimõtte rakendamisel on VMS § 12 lg 10 p-s 1 nimetatud isikute puhul

märgatavalt väiksem kui isikute puhul, kelle suhtes ei esine selles sättes nimetatud asjaolu. VMS § 12

lg 10 p-s 1 nimetatud isik peab taotluse esitamisel ära näitama, et tal on ülekaalukas erahuvi ning

esitama tõendid oma erahuvi kohta või taotlema selliste tõendite hankimist haldusorgani poolt, kui

isik ise ei saa tõendeid hankida.

Kolleegium märgib, et ka selliste erahuvide selge äranäitamata jätmise puhul peab haldusorgan siiski

ilmutama tavapärasest suuremat aktiivsust, kui on asjaolusid, mis ilmselgelt viitavad taotleja

kogenematusele või sellele, et ta muudel tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, näiteks kõrge ea tõttu,

ei suuda oma huve haldusmenetluses esitada.

Kolleegium on seisukohal, et asja materjalidest ei nähtu, et N. Lutsenko puhul pidanuks

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ilmutama tõendite kogumisel suuremat aktiivsust.

20. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on käsitlenud väiteid, millega N. Lutsenko haldusmenetluses

põhjendas elamisloa vajadust, mitte VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel, vaid VMS § 12 lg 9 p 3

kohaldamisel. Sellest hoolimata saab kolleegium kontrollida seda, kas nende väidete käsitlemata

jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel sai mõjutada otsust N. Lutsenko kasuks.

21. N. Lutsenko põhjendas otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluses 20. juuli 2007. a

vastuväidetes oma kindlaid sidemeid Eestiga kodu, isikliku maja ja sissetulekut tagava äriettevõtte

omamisega. Need väited esitas N. Lutsenko vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 22. juuni

2007. a kirjale, milles Kodakondsus- ja Migratsiooniameti informeeris N. Lutsenkot, et ta ei saa

elamisluba välislepingu alusel, et seadus keelab talle kui kodakondsuse taotlemisel valeandmeid

esitanud isikule elamisluba anda. Mingeid täpsustavaid andmeid või tõendeid maja ning äriühingu

kohta N. Lutsenko Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei teatanud.

22. N. Lutsenko haldusmenetluses esitatud paljasõnaline väide talle äriühingu kuulumise kohta pole

kohtumenetluses kinnitust leidnud. Ringkonnakohus leidis, et kohtumenetluse käigus on N. Lutsenko

möönnud, et talle ei kuulu äriühingut ega osalust äriühingus. Kaebaja tunnistas ka, et tal puuduvad

tööalased suhted ja teda peab üleval poeg. Seega on alusetud kaebaja väited talle sissetulekut tagava

äriühingu omamise kohta Eestis (vt käesoleva otsuse p 7 alap 10).

Järelikult ei oleks N. Lutsenko väite talle kuuluva äriühingu olemasolust kaalumine VMS § 12 lg 10

p 1 kohaldamisel kuidagi saanud kaasa tuua teistsugust otsust, kui tegi Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet.

23. Kohtumenetluse käigus on leidnud tõendamist N. Lutsenko haldusmenetluses esitatud väide, et ta

omab Tallinnas Kristiine linnaosas kinnisasja (vt käesoleva otsuse p 5 alap 4). Kolleegium on

seisukohal, et pelgalt kinnisasja omamine Eestis ei saa olla elamisloa andmise põhjuseks ja seepärast

ei ole VMS § 12 lg 10 p 1 alusel elamisloa andmisest keeldumisel kinnistu omamise fakti

tähelepanuta jätmine kaalumisviga.

20. juuli 2007. a vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 22. juuni 2007. a kirjale väidab

N. Lutsenko, tuginedes sellele, et tal on Eestis isiklik maja ja äriettevõte, mis on tema sissetulekute

allikas, et on silmnähtav, et tal on kindlad sidemed Eestiga (tl 64). Kolleegium on seisukohal, et

elukoht või kinnisvara Eestis pole iseenesest elamisloa andmist tingivaks põhjuseks.

N. Lutsenko pole haldusmenetluses ega ka hilisemas kohtumenetluses esitanud neid erilisi asjaolusid,

miks tema arvates kinnisvara olemasolu Eestis tingib elamisloa andmise.

24. Eraelulisi suhteid on N. Lutsenko 20. juuli 2007. a vastuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

22. juuli 2007. a kirjale maininud, kuid jätnud need lähemalt iseloomustamata, piirdudes väitega, et

eraeluna pole põhiseadusega kaitstud mitte ainult perekondlikud suhted, vaid ka muud sotsiaalsed

suhted, mis leiavad aset teiste ühiskonna liikmetega.

Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei saa ette heita, et ta ei ole haldusmenetluses nii üldsõnaliselt

esitatud väite alusel asunud kontrollima, milliseid suhteid N. Lutsenko peab nii oluliseks, et talle

tuleb anda elamisluba. Asjaolu, et välismaalasel on Eestis ilma õigusliku aluseta elamise ajal

tekkinud kodu, mis on tema ainuke elukoht, ei saa iseenesest tingida elamisloa andmist.

25. N. Lutsenko on haldusmenetluses ja ka kohtumenetluses väitnud, et ta on Ukraina kodakondsuse

kaotanud ja tal ei ole kodakondsust. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on vaidlustatud otsuses

lähtunud sellest, et N. Lutsenko on Ukraina kodanik.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus 22. juuni 2007. a kirjaga N. Lutsenkol esitada

dokumentaalsed tõendid Ukraina kodakondsusse mittekuulumise kohta ja teatas, et tähtajaks

vastamata jätmisel lähtutakse olemasolevatest andmetest, s.o sellest, et N. Lutsenko on Ukraina

kodanik (tl 63, 64). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt saatis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

N. Lutsenkole samasisulise kirja 27. mail 2005 (tl 7). N. Lutsenko teatas 20. juuli 2007. a vastuses

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 22. juuni 2007. a kirjale, et püüab välja selgitada oma õiguslikku

staatust Ukrainas (tl 65).

Asja materjalidest ei nähtu, et N. Lutsenko on haldusmenetluses või kohtumenetluses esitanud

dokumente selle kohta, et ta ei ole Ukraina kodanik. Ei nähtu ka seda, et N. Lutsenkol oli takistusi

Ukraina kodakondsuse omamist või puudumist kinnitavate tõendite hankimisel.

Ukraina saatkond kirjutab 21. aprilli 2008. a kirjas Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, et

N. Lutsenko pöördus 18. juulil 2005 Ukraina saatkonna poole oma kodakondsuse küsimuses ning

saatkond tegi järelepärimise Ukraina pädevatele organitele ja sai vastuse, et N. Lutsenko on Ukraina

kodanik (tl 98). Samas kirjas kinnitab saatkond eelneva informatsiooni alusel N. Lutsenko kuuluvust

Ukraina kodakondsusse.

Kolleegium on seisukohal, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil oli ülalkirjeldatud olukorras alus

käsitada N. Lutsenkot Ukraina kodanikuna. Kolleegium ei nõustu N. Lutsenko väitega

kassatsioonkaebusele esitatud vastuses, et Ukraina saatkonna 21. aprilli 2008. a kirja andmeid ei saa

arvesse võtta, kuna need on vananenud (vt käesoleva otsuse p 9 alap 4).

26. Kolleegium on seisukohal, et haldusmenetluses VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ülalnimetatud

väidete kontrollimine ja asjaolude kaalumine ei oleks kuidagi saanud kaasa tuua teistsugust otsust

VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel.

27. Kuna Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsust VMS § 12 lg 10 p 1 alusel N. Lutsenkole

elamisloa andmisest keeldumise osas ei tühistata, siis puudub kolleegiumil vajadus analüüsida, kas

N. Lutsenkole VMS § 12 lg 9 p 3 alusel elamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane.

28. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohtu ja

halduskohtu otsused tühistatakse. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab N. Lutsenko kaebuse

rahuldamata.

29. Obiter dictum korras peatub kolleegium mõnel kohtuasjas esitatud väitel ja seisukohal ning

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsusel.

30. Kolleegium märgib, et Riigikohtu seisukoht tõendamiskoormise ja kaalutlusõiguse kohta

N. Lutsenko asjas võinuks olla teistsugune, kui õige olnuks halduskohtu seisukoht, et 25. jaanuari

2007. a otsuses ringkonnakohus nõudis tõendite kogumist (vt käesoleva otsuse p 5 alap 6), ja

ringkonnakohtu 3. veebruari 2009. a otsuse seisukoht, et 25. jaanuari 2007. a otsuses ringkonnakohus

leidis, et N. Lutsenkol on kaitstav huvi jääda Eestisse (vt käesoleva otsuse p 7 alap 7). Kumbagi

seisukohta ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsuses pole. Selles otsuses rõhutati

kaalumisvajadust.

31. N. Lutsenko oli haldusmenetluses ja on ka kohtumenetluses seisukohal, et tema elamisloa taotlus

põhineb välislepingul, milleks ta peab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

ning näitas elamisloa taotluse esitamise alusena VMS § 12 lg 1 p 5. Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet teatas 22. juuni 2007. a kirjaga N. Lutsenkole, et puudub välisleping, mille alusel

N. Lutsenkole saaks anda elamisloa, et nimetatud konventsioon iseenesest ei taga õigust asuda teise

riiki elama. N. Lutsenko jäi 20. juuli 2007. a vastuses enda juurde, väites, et tema elamisloa taotlus

põhineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil.

Kolleegium on seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole

välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 tähenduses. Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega

reguleeritakse elamisloa andmist. Küll aga saab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni kasutada selleks, et hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on

rikutud õigust perekonna- või eraelule. Kolleegiumi arvates on kohasem siiski tugineda

põhiseadusele, mis võib anda isikule tõhusama kaitse.

32. N. Lutsenko on arvamusel, et Eestis asuv kinnisvara ja/või äriühing on eraelu kaitset sätestava

põhiseaduse § 26 kaitsealas.

Kolleegium on seisukohal, et Eestis asuv kinnisvara ja/või äriühing ei ole eraelu kaitset sätestava

põhiseaduse § 26 kaitsealas. Seetõttu ei saa sellele sättele tuginedes põhistada haldusakti

õigusvastasust viidetega Eestis asuvale kinnisvarale või äriühingule. Omandiõigust puudutab

põhiseaduse § 32 ja ettevõtlusvabadust põhiseaduse § 31. Kolleegiumi arvates ei saa Eestis asuv

omand või äriühing iseenesest olla elamisloa andmist tingivaks asjaoluks. Äriühingu ja/või kinnisvara

omamisega võib aga olla seotud VMS § 12 lg 1 p 11 alusel tähtajalise elamisloa andmine

ettevõtluseks.

33. Kolleegium on seisukohal, et kui elamisloa andmisest keeldumise aluseks on VMS § 12 lg 10 p 1,

siis puudub igasugune mõistlik põhjus põhjendada elamisloa andmisest keeldumist täiendavalt veel

VMS § 12 lg 9 p-ga 3, samuti vastupidi.

34. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuses on esitatud asjaolud ja menetluskäik.

Selgelt pole aga eristatavad kogutud tõendid, tuvastatud asjaolud ning nende pinnalt antud õiguslik

hinnang.

Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann