3-2-1-70-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank) hagi

Mihkel Nirgi vastu viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-27562

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank)

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

21 319 krooni 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank)

(registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Erki

Kergandberg

Kostja Mihkel Nirgi (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. mai 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 2-07-27562 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Aktsiaseltsile Advokaadibüroo Tark & Ko 26. veebruaril 2009. a Swedbank AS

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (endine ärinimi Aktsiaselts Hansapank) (hageja) esitas 24. juulil 2007. a Harju

Maakohtule hagi Mihkel Nirgi (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista krediitkaardi kasutamise

lepingust tuleneva viivise 21 319 krooni 36 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. septembril 2003. a krediitkaardi kasutamise lepingu, mille

alusel andis hageja kostja kasutusse kostja arvelduskontoga seotud MC Standard Charge krediitkaardi

limiidiga 20 000 krooni kalendrikuus. Lepingu p 5.1 kohaselt krediteeris hageja kaardiga tehtud

toiminguid alates toimingu tegemise päevast kuni väljavõttel märgitud maksepäevani (iga kuu

10. kuupäev). Kostja pidi hoolitsema selle eest, et tema arvelduskontol oleks krediitkaardiga seotud

summade debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Kostja jättis selle lepingulise kohustuse täitmata.

Hageja saatis 20. aprillil 2006 kostjale lepingu ülesütlemise teatise, milles andis kostjale võimaluse

tasuda võlgnevus 14 päeva jooksul. Kostja tasus põhivõlgnevuse. Hageja lõpetas kostjaga lepingu.

Kuivõrd kostja jättis kulutatud krediidilimiidi tähtaegselt tagastamata, arvestas hageja alates

11. augustist ja 11. septembrist 2004 lepingu p-de 5.7 ja 5.8 ning hinnakirja järgi viivist 0,2% päevas.

Viivise arvestamine lõppes põhivõla täielikul tasumisel (5. juuni 2006). Kostja viivitas kasutatud

krediidi tagasimaksmisega ligi kaks aastat ning võlgneb hagejale viivisena 21 319 krooni 36 senti

(põhiosa viivis, lepingutasu viivis ja teenustasu viivis).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja selgitas, et ta tasus võlgnevusest 2004. aasta novembris 9775 krooni

45 senti ja 2005. aasta veebruaris 18 190 krooni. 2006. aasta mais soovis kostja internetipangast

vaadata ülejäänud võlgnevuse suurust, kuid hageja oli juurdepääsu internetipangale sulgenud.

Pangakontoris teatati, et kostja krediitkaardi võlgnevus on 10 044 krooni 10 senti ning hooldustasu

võlg 995 krooni. Kostja tasus kohe pangale võlgnevuse 11 039 krooni 10 senti. Kostja ei ole saanud

kätte hageja 20. aprilli 2006. a teatist. Kui ka hageja sellise teate saatis, teavitas ta kostjat viivise

nõudmise kavatsusest ligi kaks aastat pärast võlgnevuse tekkimist. Võlgnevus tekkis väidetavalt

10. augustil ja 10. septembril 2004, hagiavaldus esitati 2007. aasta juulis. Selline hageja käitumine ei

ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja on kaotanud oma nõudeõiguse, sest ta ei nõudnud kostjalt

viivist kohe pärast rikkumise avastamist ega teatanud viivitamatult, et tal on sellise nõude esitamise

kavatsus. Lepingu p 5.7, mis seob viivisemäära hinnakirjaga, mida pank saab oma äranägemist

mööda igal ajal muuta, ei vasta headele kommetele ning on seetõttu tühine. Hageja esitatud

hinnakirjast ei nähtu, millal see kehtis, samuti ei ole dokumendil kostja allkirja. Hageja on sõlminud

kostjaga tarbijakrediidilepingu, lepingu p-d 5.1 ja 5.7 on tühised tüüptingimused. Hageja nõue on

alusetu, sest lepingust ei nähtu kostja kohustuse täitmise tähtaeg. Hageja esitatud viivisenõue on

põhjendamatult suur.

3. Harju Maakohus jättis 8. mai 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et 2. septembril 2003. a sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi

kasutamise lepingu alusel andis hageja kostja kasutusse MC Standard Charge krediitkaardi

nr 5450330000682927, mis oli seotud arvelduskontoga nr 221008106549. Krediitkaart võimaldas

kostjal kasutada ühes kalendrikuus 10 000 krooni suurust sularahalimiiti ja 20 000 krooni suurust

krediidilimiiti. Kostja tegi krediitkaardiga tehinguid 38 829 krooni 40 sendi eest. Kostja tasus

ajavahemikus 2. september 2004 kuni 5. juuni 2006 hagejale krediitkaardiga tehtud tehingute eest

kokku 38 829 krooni 40 senti. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tasus 5. juunil 2006. a

lepingutasuvõlgnevuse 300 krooni, teenustasuvõlgnevuse 447 krooni 50 senti ning menetlustasu

200 krooni.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 sätestavad hea usu

põhimõtte järgimise kohustuse. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud, kui

selle eesmärgiks on kahju tekitamine, samuti ei tohi lepingupooled käituda vastuoluliselt.

Hageja viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja vande all antud seletustega on

tõendatud, et hageja ei nõudnud kostjalt enne hagiavalduse esitamist kordagi viivise tasumist. Kostja

ei saanud kätte hageja väidetavalt saadetud teateid võlgnevuse kohta. Hageja ei ole kostja seletust

ümber lükanud. Hageja 19. oktoobri 2007. a kinnituskiri selle kohta, et hageja saatis kostjale kaks

lihtkirja, ei lükka ümber kostja seletust selle kohta, et teda kordagi viivisenõudest ei teavitatud.

Sellest, et kirjad välja saadeti, ei saa järeldada, et kostja sai need kätte. Hageja ei ole pidanud

vajalikuks saata kostjale ühtegi teadet tähitud postiga. Hageja ei ole vaidlustanud ka seda, et pooled

kohtusid korduvalt teiste vaidluste tõttu. Seega oli hagejal võimalus teavitada kostjat oma

viivisenõude maksmapanemisest. Panga ja kliendi suhe on eriline usaldussuhe, milles pangale

esitatakse kõrgendatud nõudmisi. Õigust ei või kuritarvitada. Kuivõrd vaatamata sellele, et pooled

olid pidevas kontaktis, ei ole hageja enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud, võis kostja

põhjendatult aru saada, et hageja on viivisenõude esitamisest loobunud. Viivise tasumise kohustusest

ei teavitanud kostjat 5. juunil 2006. a ka panga töötaja. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks

teatanud kostjale lepingust tulenevatest lisakohustustest pärast seda, kui kostja tasus 5. juunil 2006. a

võlgnevuse. Hageja on käitunud vastuoluliselt ja viivisenõude maksmapanemine hagiavalduses on

vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd hageja on kaotanud õiguse kostja vastu viivisenõude

maksmapanekuks, ei ole vajalik anda hinnangut poolte ülejäänud väidetele ja vastuväidetele.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

Olukorras, kus õigustatud isik ei ole enne hagi esitamist (nt läbirääkimiste käigus) kordagi viivist

nõudnud, võib võlgnikul kujuneda arusaam, et õigustatud isik on viivisenõude esitamisest loobunud.

Kui õigustatud isik otsustab hiljem siiski viivisenõude kasuks, võib olla tegemist õigustatud isiku

vastuolulise käitumisega, mis võib omakorda tuua kaasa viivisenõude esitamise vastuolu hea usu

põhimõttega. Maakohus tuvastas 5. juuni 2006. a maksekorraldusega ning kostja vande all antud

seletusega, et hageja ei ole enne hagi esitamist oma töötajate kaudu kostjale viivisenõudest teatanud

ja selle tasumist nõudnud. Kostja ei ole kätte saanud ka hageja väidetavalt kostjale saadetud

20. aprilli 2006. a kirja viivise tasumise nõudega ning viivisest ei teatanud talle ka 5. juunil 2006. a

panga töötaja, kui kostja tasus talle teatatud võlgnevuse. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei

arvesta hageja 19. oktoobri 2007. a kinnituskirjaga, mille kohaselt saatis hageja kostjale 23. augustil

ja 23. septembril 2004. a kaks lihtkirja. Need ei lükka ümber kostja seletust selle kohta, et teda ei ole

enne hagi esitamist viivisenõudest teavitatud. Ka ei nõuta nimetatud kirjades viivist, vaid kogunenud

krediitkaardimaksete võlgnevuse tasumist. Hageja käitumisest tulenevalt sai kostja pärast võlgnevuse

tasumist põhjendatult aru, et ta on krediitkaardiga seotud kohustused täielikult täitnud. TsMS § 229

lg 2 järgi on põhjendamatu hageja väide, et kostja kui kohustatud isiku seletust ei saa tõendina

arvestada. Hageja viide AS Hansapank üldtingimuste p-le 5.1.4 on asjakohatu, sest oluline on

viivisenõude tegelik teatavakstegemine (esitamine), mitte teadete kokkuleppeline kättesaaduks

lugemine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata. Kohtud on

rajanud oma otsused sellele, et hageja ei teavitanud kostjat enne hagi esitamist viivisenõudest.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks eelistatakse eeltoodu tuvastamisel kostja vande all antud

ütlusi hageja esitatud kirjadele ja teistele tõenditele, k.a poolte vahel varem väljakujunenud tavadele.

Ringkonnakohus ei põhjenda, miks on hageja viide üldtingimuste p-le 5.1.4 asjakohatu. Kostja oli

viivise arvestamisest teadlik ning jätkuv kohustuse täitmisega viivitamine ja võla märkimisväärselt

hilisem tasumine ei saanud tekitada temas arvamust, et viivist ei pea tasuma. Arvestades finantsalal

tegutsemise tavasid ja praktikat, on viivise nõudmine krediidi tagastamata jätmise korral tavapärane

ja see ei saanud olla kostjale üllatuslik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjale saadetud

krediitkaardivõlgnevuse väljavõtetes ei nõutud viivist, vaid kogunenud krediitkaardimaksete

võlgnevuse tasumist. Samas nähtub toimiku materjalidest, et kostjale saadetud väljavõttes nõudis

hageja ka viivise ning võla menetlemise tasu maksmist. Kohtud ei ole tuvastanud hageja hea usu

põhimõtte vastast käitumist, st käitumist, millest oleks võimalik järeldada, et viivisenõude esitamise

eesmärgiks oli kostjale kahju tekitamine ning hageja on viivise nõudmisel oma õigusi kuritarvitanud.

Kohtud ei analüüsinud ka kostjapoolset lepingu rikkumist, kohustuse täitmise põhimõtteid ja

viivisenõude esitamise materiaalõiguslikke eeldusi.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 6 lg-t 1, kui leidis, et hageja käitus hea usu põhimõtte

vastaselt. Viivise nõudest teavitamine ei ole viivisenõude esitamise eelduseks. Kohtud on tuginenud

Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad nõude ebamõistlikult pika aja jooksul maksmapanekut.

Nendele lahenditele tuginemine ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole oma õigusi kuritarvitanud ega

venitanud pikka aega nõude maksmapanekuga. Hageja saatis enne hagi esitamist nii 2004. aastal kui

ka 2006. aastal kostjale kirjaliku teatise viivisenõude kohta. Hageja on esitanud viivisenõude

mõistliku aja jooksul ning seaduses sätestatud aegumistähtaega järgides.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5

alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva kohustuse

täitmisega viivitanud, tasudes kogu põhivõlgnevuse 5. juunil 2006. a. Pooled vaidlevad selle üle, kas

hagejal on õigus nõuda kostjalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivist või on ta selle õiguse

kaotanud.

10. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et hageja on käitunud vastuoluliselt ja seetõttu on

viivisenõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja on oma nõudeõiguse minetanud.

Seetõttu ei andnud maakohus hinnangut poolte ülejäänud väidetele ja vastuväidetele.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega.

11. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse

teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on

teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele

seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

Kolleegium juhib esmalt tähelepanu oma varasemale praktikate, mille kohaselt aegumistähtaja kestel

nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu

lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel

(vt nt 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-70-03, p 13). Samuti osutas Riigikohus 10. oktoobril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07

tehtud otsuse p-s 27, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu

põhimõttega vastuolus. Kolleegium selgitas, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust

tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte

olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud

moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi

kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju

(vt nt 6. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 7. novembri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17).

12. Kuna kostja väitis, et hageja viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuli kohtutel

tuvastada need erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud oma õigust viivist

nõuda heauskselt. Kohtud leidsid, et hageja ei ole enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist

nõudnud, mistõttu võis kostja põhjendatult hageja käitumisest aru saada, et ta on viivisenõudest

loobunud. Kohtud leidsid, et selliselt on hageja käitunud kostja suhtes vastuoluliselt. Maakohus

märkis ka, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada ega

käituda eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Samas pole maakohus ega ringkonnakohus

põhjendanud, milles seisnes hageja õiguse kuritarvitamine või käitumine eesmärgiga tekitada kahju.

13. Kolleegium põhjendab oma eeltoodud seisukohta järgmiselt. Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist

käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka

poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist,

millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema

eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada

sellest, et pangatöötaja ei teavitanud 5. juunil 2006. a kostjat viivise tasumise kohustusest ning poolte

varem peetud läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte

sõlmitud lepingus (määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingus). See leping on

tavapärane krediidiasutusega sõlmitav leping, kus krediidisaaja peab arvestama raha

tagasimaksmisega viivitamise korral (s.o täitmisega viivitamisel) viivise tasumise kohustusega.

Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal

õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kolleegiumi arvates oleks hageja käitunud vastuoluliselt nt juhul,

kui ta 5. juuni 2006. a kohtumisel või varasematel läbirääkimistel viidanuks võimalusele, et kui kostja

tasub põhivõla ja intressid, siis kostjalt viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult

viivisenõude. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust

nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist.

14. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude

maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega rajasid kohtud ekslikult

oma järeldused eelkõige sellele, et kostja ei saanud enne hageja kohtusse pöördumist teateid

võlgnevuse kohta. Hageja leiab siinkohal õigesti, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult

analüüsimata AS Hansapank üldtingimuste p 5.1.4, milles pooled leppisid kokku, millal loetakse

nende vahetatud teated kätteantuks. Kuivõrd hageja õigus nõuda viivist ei sõltunud kostja eelnevast

teavitamisest, pole aga viidatud tõendi hindamine asja lahendamise seisukohast oluline.

Hageja on teinud kassatsioonkaebuses eksliku järelduse, et ringkonnakohus rikkus asja menetlemisel

ka kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust

põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu

põhjendusi.

15. Kuivõrd kohtute seisukoha järgi jäi haginõue rahuldamata seetõttu, et hageja on oma õiguse

viivisenõude maksmapanekuks kaotanud, ei hinnanud kohtud poolte ülejäänud väiteid ja vastuväiteid.

Seetõttu tuleb asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtul tuleb otsustada hagi

rahuldamise üle, analüüsides poolte väiteid ja vastuväiteid, mis jäid senises menetluses käsitlemata.

Vastuses hagiavaldusele ja kohtule esitatud seisukohtades leidis kostja, et lepingu p 5.7 ei vasta

headele kommetele ning on seetõttu tühine. Ka ei nähtu hageja esitatud hinnakirjast, millal see kehtis,

ning dokumendil ei ole kostja allkirja. Kostja arvates on temaga sõlmitud tarbijakrediidileping ning

lepingu p-d 5.1 ja 5.7 on tühised tüüptingimused. Kostja pidas hageja nõuet alusetuks lisaks seetõttu,

et lepingust ei nähtu kostja kohustuse täitmise tähtaeg. Samuti leidis kostja, et viivisenõue on

põhjendamatult suur.

16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud Aktsiaselts

Advokaadibüroo Tark & Ko. TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel

muule isikule. Hageja on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Aktsiaselts

Advokaadibüroo Tark & Ko arvelduskontole.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu