3-2-1-61-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Halit Kaibõðevi hagi Juri Kelini vastu võla ja viivise

saamiseks ning Juri Kelini vastuhagi Halit Kaibõðevi vastu

laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-541

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juri Kelini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

770 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Halit Kaibõðev (ka Khalit Kaybyshev, isikukood

xxxxxxxxxxx)

Kostja Juri Kelin (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

Kolmas isik Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (endine ärinimi

EESTI-AMEERIKA ÄRIKOLLEDÞI AKTSIASELTS,

registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kristina

Ðuvalova

Kolmas isik Georgi Netrobtðuk (ka Heorhii Netrobchuk,

isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

18. mai 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-541 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Juri Kelinile kassatsioonkaebuselt 30. jaanuaril 2009. a tasutud kautsjon

15 400 (viisteist tuhat nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Halit Kaibõðev (edaspidi hageja) esitas 30. septembril 2003 Tallinna Linnakohtule hagiavalduse

Juri Kelini (edaspidi kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 770 000 krooni. Hagiavalduse

täiendustes palus hageja kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista viivise 770 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale kokku 770 000 krooni - 28. detsembril 2001. a

550 000 krooni ja 29. detsembril 2001. a 220 000 krooni. Kostja kohustus laenud tagastama vastavalt

20. ja 21. jaanuaril 2002. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Võlga ei ole kostja eest tasunud ka

teised isikud. Pooled ei ole laenu tagastamise tähtaegu pikendanud ega võla suurust vähendanud.

Hageja ei ole laenulepingutest tuleneva laenusaaja kohustuse ülekandmiseks nõusolekut andnud, seda

ei ole temalt ka küsitud.

Laenulepingutes leppisid pooled kokku viivisemääras 0,5% tagastamata summast iga viivitatud päeva

eest. Hageja arvestuse kohaselt kestis viivitus 22. jaanuarist 2002 kuni 22. veebruarini 2006, s.o

1490 päeva ja viivisevõlg on seega 5 736 500 krooni. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla ulatuses,

s.o 770 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (edaspidi kolmas isik I või ärikolledþ) vajas 2001. a detsembris

laenu. Ärikolledþi president Georgi Netrobtðuk (edaspidi kolmas isik II) selgitas kostjale, et hageja

nõustus raha laenama ainult eraisiku vahendusel. Selle põhjuseks oli asjaolu, et hageja ja ärikolledþ

olid sõlminud juba mitu laenulepingut. Kolmanda isiku II palvel koostas kostja hagejale kaks

võlakirja - 550 000 krooni laenamise kohta 28. detsembril 2001 ja 220 000 krooni laenamise kohta

29. detsembril 2001. Samadel päevadel vormistas kolmas isik II ärikolledþi nimel kaks võlakirja

kostjalt samade summade laenamise kohta. Hageja tõi raha kolmanda isiku II kabinetti, kus selle

võttis vastu ärikolledþi kassapidaja. Kostja ei ole raha enda kätte saanud.

Pärast hagiavaldusega tutvumist koostas kostja endine lepinguline esindaja 2003. a oktoobris varem

vormistatud võlakirjade asemele tagantjärele kuupäevadega kostja ja ärikolledþi laenulepingud.

Kostjale teadmata põhjusel märgiti nendesse lepingutesse laenusummadeks 400 000 krooni ja

370 000 krooni, seejuures oli ühes lepingus märgitud laenusaajaks kolmas isik II. Pärast lepingute

allkirjastamist vormistasid kostja ja ärikolledþ lepingu, milles oli kolmanda isiku II asemel

laenusaajaks ärikolledþ. Kostja ei tea, mis põhjusel laenusummasid muudeti.

Hageja andis 28. ja 29. detsembri 2001. a laenulepingute alusel kostjale laenatud raha üle

ärikolledþile. Kolmandad isikud on väitnud, et kostja eest tagastas hagejale võla ärikolledþ. Kolmas

isik I on selgitanud, et ta tagastas hagejale 770 000 krooni suuruse laenu, tasudes hagejale koos

intressidega 964 399 krooni 50 senti. Kostja toetab kolmanda isiku I seisukohti ja loeb laenulepingu

täitmise tõendamiseks esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohasteks. Maksekorralduse, kassa

väljaminekuorderite ning ärikolledþi subkonto väljatrükiga on tõendatud, et hagejale on kokku

makstud 1 221 399 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et see raha maksti talle muu kohustuse kui 28. ja

29. detsembril 2001 sõlmitud laenulepingute täitmiseks.

3. Kolmas isik II vaidles hagile vastu.

Hagis märgitud laenusummad andis hageja kostjale üle kolmanda isiku II juuresolekul. Kostja andis

omakorda sama summa ärikolledþile. Hageja ja kostja ning kostja ja ärikolledþ sõlmisid

laenulepingud, millele kirjutasid alla ühel ajal. Sisuliselt andis hageja laenu ärikolledþile, mille

viimane tagastas hagejale poole aasta jooksul laenu andmisest. Ärikolledþi

raamatupidamisdokumentidest nähtuvalt võttis ärikolledþ hagejalt kostja kaudu laenu 770 000 krooni

ja tagastas selle 2002. a esimese poolaasta jooksul, makstes hagejale koos intressi ja viivisega

964 399 krooni 50 senti.

2002. a mai lõpus olid ärikolledþil hageja vastu teised rahalised kohustused, kokku 1 607 300 krooni.

1. septembril 2003 sõlmisid ärikolledþ ja hageja uue lepingu kõikide laenude tagastamiseks. Selle

tulemusena tehti ärikolledþi ja hageja kõikide laenude tasaarvestus.

28. detsembri 2001. a laenuleping, milles on 370 000 krooni laenu saajaks märgitud kolmas isik II,

tuleb tunnistada kehtetuks. 6. mail 2002 hageja kontole kantud 375 000 krooni ei ole seotud hagi

aluseks olevate laenudega. Sellega tagastas ärikolledþ hagejale 12. aprillil 2002 saadud

324 000 krooni ja viivise 51 840 krooni.

22. mai 2002 pangaülekandega andis ärikolledþ hagejale 180 000 krooni 25. aprilli 2002. a laenu

tagasimaksena.

10. juulil 2000 laenas ärikolledþ hagejalt 270 000 USA dollarit. Kuna ärikolledþ ei tagastanud

hagejale laenu õigeaegselt, leppisid pooled kokku laenu tagastamises osade kaupa. Selleks anti

hagejale kaks võlakirja - 1. novembril 2000 võlakiri 100 000 USA dollari ja ilma kuupäevata võlakiri

50 000 USA dollari tagastamise kohta. 21. märtsil 2001 sõlmisid hageja ja ärikolledþ uue lepingu,

milles lepiti kokku kohustus tagastada kõik laenud, s.o kokku 540 000 USA dollarit 21. aprillil 2001.

Ärikolledþ on oma kohustuse tähtaegselt täitnud.

4. Kolmas isik I vaidles hagile vastu.

Kostja sai hagejalt laenu ärikolledþi huvides. Kõik laenulepingud, s.o nii hageja ja kostja kui ka

kostja ja ärikolledþi sõlmitud lepingud allkirjastasid pooled ja kolmandad isikud ühel ajal.

28. detsembril 2001 kostja ja ärikolledþi sõlmitud laenulepingu p 2.1 järgi kohustus ärikolledþ

tagastama kogu kostja laenu sularahas või ülekandega hageja pangakontole. Selle kohustuse

täitmiseks tagastas ärikolledþ hagejale 400 000 krooni kostja eest ja tasus viivist 5000 krooni. Hageja

sai 16. märtsil 2002 ärikolledþi kassast sularaha 150 000 krooni ja 19. märtsil 2002 sularaha

75 000 krooni. Ülejäänud 180 000 krooni kanti hageja kontole 22. mail 2002.

Hageja ei ole tõendanud, et ärikolledþi maksed ei ole seotud kostja laenu tagastamisega. Ärikolledþil

oli hageja vastu kaks kohustust - kostja vahendusel saadud laenu ja hagejale kuulunud kinnistute

müügist saadud ostuhinna tagastamise kohustus. Ostuhinna tagastamise kohustuse täitis ärikolledþ

hagejale eraldi, sellest on tasumata 27 300 krooni. Ärikolledþ sai hagejalt laenu 1 607 300 krooni.

1. septembril 2003 tagastas ärikolledþ hagejale 1 460 000 krooni. Ajavahemikus 24. juuli 2003 kuni

16. jaanuar 2004 tasus ärikolledþ hagejale kokku veel 120 000 krooni. Täpsustatud vastuse kohaselt

tagastas ärikolledþ hagejale laenu 770 000 krooni ja viivise, s.o kokku 846 399 krooni 50 senti.

Tõendatud ei ole, et lisaks 28. ja 29. detsembril 2001 kostja vahendusel sõlmitud laenulepingute

alusel saadule võlgnes ärikolledþ hagejale veel 150 000 USA dollarit. Tõendatud ei ole, et

150 000 USA dollari tagastamise kohustused on väljastatud hagejale ning võlakirjades ei ole viidet

kohustuse tekkimise alusele. Hagi aluseks olevad laenulepingud võivad olla hageja ja ärikolledþi

varjatud tehinguteks.

5. Kostja esitas 26. veebruaril 2007 hageja vastu vastuhagi, milles palus tuvastada, et kostjal ei ole

laenulepingust tulenevaid kohustusi hagejale 28. ja 29. detsembril 2001 antud võlakirjade alusel.

Hageja ei tõendanud, et ta andis nendel kuupäevadel sõlmitud lepingute alusel kostjale raha. Raha

andis hageja kolmandale isikule I. Hageja soovis anda laenu kolmandale isikule I, kes soovis seda

raha kasutada. Kostja ei ole käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule I. Arveldamine toimus

hageja ja kolmanda isiku I kokkuleppe alusel ega olnud kostja poolt mõjutatav. Hageja esitatud

võlakirjad on rahatud.

6. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Poolte laenusuhteid tõendavad kostja antud võlakirjad ja raha

üleandmine, mida kostja ise tunnistab. Asjaolu, et laenu andmise eesmärk oli ärikolledþi tegevusse

investeerimine, ei muuda hageja ja kostja sõlmitud laenulepinguid rahatuks. Kostja ja kolmas isik I

sõlmisid sama raha kohta laenulepingu, mis kinnitab, et hageja ja kostja vahel olid laenusuhted. Isegi

juhul, kui hageja andis kostja laenatud raha tema korraldusel ärikolledþi ametniku kätte, ei vabasta

see kostjat laenulepingutest tulenevast kohustusest laen tagastada.

7. Harju Maakohus jättis 13. aprilli 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

9. Harju Maakohus jättis 26. mai 2008. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus, et hageja ja kostja olid laenusuhtes

ning võlakirjad, mille alusel hageja pöördus kostja vastu nõudega kohtusse, ei ole rahatud. Tõendatud

on, et kostja laenas hagejale 28. ja 29. detsembril 2001 kokku 770 000 krooni. Lepingu olemasolu üle

otsustamisel ei oma tähtsust, millisel eesmärgil kostja hagejalt raha laenas, kuna tsiviilkoodeksi

(TsK) § 272 lg 1 järgi ei sõltu laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine laenamise

eesmärgist. Laenulepingud, mille kostja kolmandate isikutega sõlmis, kinnitavad seda, et hagejalt

saadud 770 000 krooni laenas ta laenulepingute alusel edasi kolmandatele isikutele, soovides neid

aidata. Kostja ja kolmandate isikute vahelistes laenulepingutes oli kokku lepitud, et kolmandad isikud

tagastavad kostjalt laenuks saadud raha hagejale.

Hageja ei ole tõendanud, et ärikolledþ maksis talle 846 399 krooni 50 senti enda võla kustutamiseks.

Hageja oli korduvalt laenanud ka ärikolledþile raha. Kolmas isik I ei ole seda eitanud. Asjaolust, et

raamatupidaja märkis makse aluse orderitele tagant järele, ei saa järeldada hageja väite õigsust ja

kostja seisukoha ebaõigsust. Väär on oletada, et ärikolledþ ei maksnud nende dokumentide järgi

hagejale kostja võlgnevust vastavalt ärikolledþi ja kostja vahel sõlmitud kahele laenulepingule. Ei ole

alust kahelda kostja ja kolmandate isikute selgitustes. Asjas puuduvad hageja väiteid kinnitavad

kindlapiirilised tõendid. Keegi ei ole seadnud kahtluse alla kostja ja kolmandate isikute sõlmitud kaht

laenulepingut, mida pooled on täitnud. Tagastamistähtaja ületamise tõttu maksti hagejale tagasi

rohkem raha. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et samu dokumente oleks esitatud mõnes

muus hageja ja ärikolledþi vahelises vaidluses. Kolmandad isikud ja kostja võisid kokku leppida, et

kolmandad isikud tagastavad kostjalt saadud raha hagejale. Hageja ei ole viivise saamiseks haginõuet

suurendanud ega sellelt riigilõivu tasunud.

Ärikolledþi 11. veebruari 2005. a tõend kinnitab osaliselt, et kostja tagastas hagejale võla kolmanda

isiku II kaudu. Ärikolledþi raamatupidamisbilansi subkontost nr 147 nähtub, et hagejale on

770 000 krooni eest tagastatud 964 399 krooni 50 senti. Kolmanda isiku I vastusest ning kassa

väljaminekuorderitest nähtub aga, et ärikolledþ tagastas hagejale 846 399 krooni 50 senti. Seega on

kolmas isik II täitnud hagejale kostja kohustuse, makstes kostjalt saadud ja hageja poolt kostjale

laenatud 770 000 krooni asemel viivituse tõttu 76 399 krooni 50 senti rohkem. Kostja ja kolmandad

isikud tõendasid, et kostja kohustis on täidetud ja võlakohustis seega lõppenud.

10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada

osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

11. Kostja ja kolmandad isikud vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse

muutmata.

12. Kolmandad isikud ei esitanud ringkonnakohtule kirjalikku vastust. Ringkonnakohtu istungil

vaidlesid nad apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse hagi

rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse,

millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 770 000 krooni ja viivise

770 000 krooni. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus kostjalt välja hageja kohtukulude katteks

95 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli poolte vahel laenusuhe TsK § 272 tähenduses 28. ja

29. detsembri 2001. a võlakirjade järgi ning et hageja laenas kostjale vastavalt 550 000 krooni

tagastamise tähtajaga 20. jaanuar 2002 ja 220 000 krooni tähtajaga 21. jaanuar 2002. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kolmas isik I täitis TsK § 175 lg 2 kohaselt kostja eest hagejale laenu

tagastamise kohustuse.

Ringkonnakohus leidis, et kostja ja kolmandad isikud ei ole tõendanud, et kostja laen on hagejale

tagastatud ning võlakohustis seega täitmisega lõppenud.

Kostja ja kolmandad isikud on menetluse kestel muutnud korduvalt oma seisukohti selles, millal ja

mil viisil täitis ärikolledþ kostja kohustuse hagejale, ning need seisukohad on vastuolulised. Kostja

väitis algul, et ärikolledþ tagastas 22. mail 2002 hageja pangakontole 180 000 krooni ja 16. ja

19. märtsi 2002. a kassa väljaminekuorderite alusel vastavalt 150 000 krooni ja 75 000 krooni ning

6. mail 2002 maksis kolmas isik II hageja pangakontole kostja eest 370 000 krooni ja viivise

5000 krooni. Hiljem väitis kostja, et ärikolledþ tagastas hagejale 770 000 krooni suuruse laenu,

tasudes hagejale 846 399 krooni 50 senti ja 6. mail 2002. a 375 000 krooni. Kolmas isik I väitis algul,

et ta tasus hagejale kostja eest 400 000 krooni, hiljem aga, et ta tagastas hagejale laenu koos

intressidega, kokku 846 399 krooni 50 senti. Kolmas isik II väitis, et ärikolledþ tagastas 2002. a

I poolaastal hagejale kostja laenu koos intressi ja viivisega, kokku 964 399 krooni 50 senti. Maakohus

ei ole nende väidete vastuoludele tähelepanu pööranud.

Kostja väitel vormistas ärikolledþ 28. ja 29. detsembri 2001. a võlakirjad kostjalt vastavalt 550 000 ja

220 000 krooni saamise kohta. Teised menetlusosalised ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Samas on

kostja ja kolmandate isikute väited vastuolulised osas, mis puudutavad kostja ja ärikolledþi vaheliste

laenulepingute sõlmimist. Ärikolledþi väitel allkirjastasid pooled ja kolmandad isikud kõik

laenulepingud, st nii hageja ja kostja kui ka kostja ja ärikolledþi vahelised ühel ajal ning just kostja ja

ärikolledþi sõlmitud laenulepingu p 2.1 täitmiseks tasus ärikolledþ hagejale kostja võlgnetava

400 000 krooni ja viivise 5000 krooni. Samas on kostja ja kolmas isik II kohtule kinnitanud, et kostja

ja ärikolledþi ning kostja ja kolmanda isiku II 28. ja 29. detsembri 2001. a kuupäevadega

laenulepingud vormistati alles kohtumenetluse ajal ning kolmanda isikuga II sõlmitud lepingut

muudeti päev hiljem kolmanda isiku II nõudel selliselt, et tema asemel märgiti laenusaajaks

ärikolledþ. Ka on viimases lepingus laenusummaks märgitud 370 000 krooni asemel 400 000 krooni.

Kolmanda isiku II väitel selgitas advokaat temale eelnimetatud lepingute tagantjärele vormistamise

vajadust sellega, et esialgsed võlakirjad ei ole kohtus piisavaks tõendusmaterjaliks. Kuna lepingud

allkirjastanud kostja ja kolmas isik II kinnitavad, et 28. ja 29. detsembri 2001. a laenulepingud on

vormistatud alles kohtumenetluse ajal, ei olnud maakohtul alust viidata otsuse tegemisel sellele, et

ärikolledþi maksete aluseks oli nimetatud laenulepingute p 2.1. Vaidlusaluste väljamaksete tegemise

ajal neid laenulepinguid olemas ei olnud.

Asjas kogutud tõendid ei kinnita, et kolmas isik I tasus hagejale kostja võlgnevuse. Mitte ühelgi

ärikolledþi kassa väljaminekuorderil ega maksekorraldusel ei ole märgitud, et tegemist on kostja võla

tasumisega. Nii kostja ja kolmandate isikute laenulepingute vormistamine kohtumenetluse ajal kui ka

ärikolledþi erinevad väited ja kohtule esitatud tõendid väidetavate kostja eest tehtud maksete kohta

viitavad summade kokkusobitamisele, mitte tõele.

Algselt kohtule esitatu kohaselt tagastati kostja eest hagejale laenu selliselt, et ärikolledþ kandis

22. mail 2002 hageja pangakontole 180 000 krooni ning maksis 16. ja 19. märtsi 2002. a kassa

väljaminekuorderite alusel vastavalt välja 150 000 krooni ja 75 000 krooni, seega kokku

405 000 krooni (põhivõlg 400 000 krooni ja viivis 5000 krooni). Ülejäänud võla tagastamiseks

maksis kolmas isik II 6. mail 2002 hageja pangakontole 370 000 krooni ja viivise 5000 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et ärikolledþi raamatupidaja muutis 16. ja 19. märtsi 2002. a

maksekorraldusi selliselt, et need jätavad mulje kostja võla tagastamisest. Juurdekirjutuste tõttu ei

tõenda need maksekorraldused usaldusväärselt kostja võla tasumist.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kolmanda isiku II väitel ei olnud 22. mail 2002 hagejale üle kantud

180 000 krooni ega 6. mail 2002 üle kantud 375 000 krooni seotud hagi aluseks olevate laenudega.

180 000 krooni maksti 25. aprilli 2002. a laenulepingu osaliseks täitmiseks ja 375 000 krooni

12. aprilli 2002. a laenulepingu täitmiseks koos viivisega. Ärikolledþi praeguse juhatuse liikme

11. veebruari 2005. a tõend selle kohta, et kolmas isik II kandis 375 000 krooni hagejale üle kostja

võla kustutamiseks, ei lükka ümber kolmanda isiku II väiteid selle kohta, et hagejale 375 000 krooni

ülekandmine ei ole seotud vaidlusaluste laenulepingutega. Ka kolmas isik I ei viita oma viimases

vastuses 375 000 krooni väljamaksmisele, viidates seejuures jätkuvalt 180 000 krooni ülekandmisele.

Maakohtu otsusest ei selgu, millise summa tasus ärikolledþ kostja eest. Leides, et kolmanda isiku II

3. mai 2002. a maksekorraldusega 375 000 krooni tasumisel hagejale kustutas ärikolledþ kostja võla

hagejale osaliselt, jättis maakohus tähelepanuta kolmanda isiku II vastuväited ja asjaolu, et kolmanda

isiku I viimases vastuses enam sellele maksele ei viidatud. Maakohus luges õigeks ärikolledþi

raamatupidamisbilansi andmed ning leidis selle alusel, et hagejale tagastati kostja eest 964 399 krooni

50 senti. Samas leidis maakohus, et kassa väljaminekuorderite ja maksekorralduste alusel ei

tagastatud mitte 964 399 krooni 50 senti, vaid 846 399 krooni 50 senti. Seega ületab hagejale

tagastatud summa, mille maakohus tegi kindlaks, oluliselt kostja ja kolmandate isikute väidetud

summasid.

Ärikolledþi 2002. a majandusaasta aruannet ei saa arvestada usaldusväärse tõendina hagejale kostja

eest laenu tagastamise kohta, sest aruandes kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. Sellele viitab

muu hulgas asjaolu, et kajastatud ei ole hagejalt saadud 1 607 300 krooni suurust laenu, mille saamist

2002. a mais on ärikolledþ tunnistanud. Subkonto 90 analüüsis kajastatud andmete alusel laekus

2002. aastal hagejalt ja/või kostjalt 770 000 krooni, kuigi vaidluse all ei ole asjaolu, et nimetatud

summa anti ärikolledþile üle 2001. a lõpus. Aastaaruande järgi tagastati 770 000 krooni suurusest

laenust 964 399 krooni 50 senti. Seda väitis ka kolmas isik II vande all antud seletuses. See ei vasta

aga kostja ja ärikolledþi viimasele seisukohale 846 399 krooni 50 sendi maksmise kohta, mis on

väidetavalt esitatud raamatupidamisandmete alusel ja mis koosneb 770 000 krooni suurusest laenu

tagasimaksest ja intressist. Menetlusosalised ei ole selgitanud, miks maksis ärikolledþ laenulepingute

väidetaval täitmisel intressi, kuigi selle tasumises ei olnud kokku lepitud. Praegusel juhul ei saa

lähtuda eeldusest, et suurem tagasimakse tehti võla tagastamisega viivitamise tõttu, nagu leidis

maakohus, sest menetlusosalised ei ole seda väitnud ning kohtule ei ole esitatud viivisearvestust, mis

võimaldaks seda kontrollida.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on ärikolledþile korduvalt laenu andnud ning mitmete

laenukohustuste üle toimuvad kohtuvaidlused. Tõendatud on, et vaidlusaluste väljamaksete tegemise

ajal olid ärikolledþil hageja vastu täitmata võlakohustused. Seega on loomulik, et hageja pidas temale

sularahas välja makstud või üle kantud summasid ärikolledþi võlgade tagastamiseks. 50 000 USA

dollari ja 100 000 USA dollari tagastamise võlakirju ei muuda iseenesest tühiseks asjaolu, et

võlakirjadele ei ole märgitud, et need on ärikolledþi kohustused hageja vastu. Kohtule esitas need

võlakirjad hageja ning kostja ega kolmandad isikud ei ole väitnud ega tõendanud, et need oleks välja

antud kellelegi teisele kui hagejale ärikolledþi kohustusi tõendavate dokumentidena. Seega tuleb

kõiki nimetatud tõendeid arvestada tõenditena ärikolledþi täitmata kohustuste kohta 2002. aastal.

Tõendatud ei ole kolmanda isiku II väide, et 10. juuli 2000. a laenuleping 270 000 USA dollari

laenamise kohta asendati eelnimetatud võlakirjadega ning 21. märtsil 2001 sõlmisid hageja ja

ärikolledþ nende kohustuste täitmiseks uue lepingu, mille ärikolledþ on täitnud. Nimetatud lepingute

ja võlakirjade tekstid ei võimalda sellist järeldust teha, mistõttu tuleb neid käsitada erinevate

võlakohustustena.

Maakohus leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et ärikolledþi viidatud maksekorraldusi ja kassa

väljaminekuordereid oleks esitatud mõnes teises hageja ja ärikolledþi vahelises vaidluses. Samas on

kohus jätnud tähelepanuta hageja väite, et ta ei ole esitanud nõudeid 1. novembri 2000. a võlakirja ja

10. juuli 2000. a lepingu kohta, mille täitmisena ta neid dokumente käsitas. Seetõttu ei olnud

ärikolledþil põhjust neid dokumente teistes käimasolevates kohtumenetlustes esitada. Kostja ja

kolmandad isikud ei ole sellele vastuväiteid esitanud.

Maakohus eksis, kui tuvastas kolmanda isiku I lepingulise kohustuse tasuda hagejale kostja võla, ja

leidis ebaõigesti, et kolmas isik I tasus selle. Asjas ei ole veenvalt tõendatud, et ärikolledþil oli tahe

maksta hagejale raha kostja, mitte enda täitmata kohustuste katteks. Kuna kohtule esitatud kirjalikud

tõendid ja kolmanda isiku II vande all antud seletus ei kinnita piisavalt, et kolmas isik I tasus kostja

võla, tuleb hagi põhivõla 770 000 krooni saamiseks uue otsusega rahuldada.

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 133 lg-tega 1 ja 2 ei pidanud hageja

viivisenõude kui kõrvalnõude esitamisel riigilõivu tasuma, sest see ei ületanud põhivõlga. Kuna

kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitatud, tuleb viivisenõue rahuldada põhivõla

770 000 krooni suuruses, nagu hageja soovis.

Hageja menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb rahuldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 60 lg-te 1 ja 11 ning § 61 lg 1 p 1 alusel. Taotletud hüvitis õigusabikulude eest ei ületa

TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud piirmäära. Arvestades tsiviilasja menetluse kestust ja menetlemist

kahel korral kahes kohtuastmes, samuti asja keerukust ja esindaja tehtud töö mahtu, tuleb koos

riigilõivude hüvitisega kostjalt välja mõista 95 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et asjas ei ole veenvalt tõendatud, et

ärikolledþil oli tahe maksta hagejale raha kostja, aga mitte enda täitmata kohustuse täitmiseks.

Ringkonnakohus arvestas otsuse tegemisel võlakirju ja lepinguid, millele hageja ei ole

kohtumenetluses tuginenud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja nõue ei ole selge.

Kuna hageja põhjendused jäid ebaselgeks, ei olnud kostjal võimalust oma vastuväiteid ja seisukohti

täpselt kujundada. Kostja muutis oma seisukohti seetõttu, et menetluses muutusid kolmandate isikute

väited.

Ringkonnakohtul ei olnud alust analüüsida kostja ja kolmanda isiku I vahelisi laenulepinguid, sest

need ei ole selle vaidluse esemeks. Seejuures on ringkonnakohus valesti leidnud, et neid lepinguid ei

olnud laenusuhte tekkimise ajal ja need vormistati hiljem. Isegi, kui see nii oli, ei tõenda see

võlasuhete puudumist, sest pooled võivad tehingu aktsepteerida tagantjärele. Ringkonnakohus heitis

maakohtule ette, et maakohus ei teinud kindlaks, millise laenu tagastas ärikolledþ kostja eest. Samas

ei selgitanud ringkonnakohus seda ka ise välja. Kohus ei tuvastanud, kas raha kostja eest maksti või

mitte ja kui maksti, siis kui palju. Otsusest ei ilmne, milliste kohustuste täitmiseks ärikolledþ hagejale

raha maksis.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei arvestata kolmanda isiku II väitega, et ärikolledþ tasus

kostja võla täielikult, ning miks see ei kinnita kirjalike tõendite õigsust. Tõendite hindamise reegleid

rikkudes on ringkonnakohus leidnud, et kuigi kolmanda isiku II seisukohad on ebaõiged, lükkavad

need ümber kolmanda isiku I esitatud kirjalikud tõendid. Ringkonnakohus on ebaõigesti lugenud

väheusaldusväärseks ärikolledþi 2002. a majandusaasta aruande. Seisukoht, et aruanne ei kajasta

kõiki ärikolledþi ja hageja tehinguid, väljub vaidluse raamest ega tõenda teiste võlakohustuste

olemasolu. Lisaks märkis ringkonnakohus valesti, et kolmas isik I ei vaielnud vastu hageja väitele, et

samu dokumente ja kirjalikke tõendeid ei esitatud muudes hageja ja kolmanda isiku I vahelistes

vaidlustes.

Ringkonnakohus ei hinnanud kostja väidet, mille kohaselt tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 64 lg 3 järgi tõlgendada vaidlusaluse lepingu täitmisega seotud kahtlused kostja kasuks.

Ringkonnakohus hindas kõiki kahtlusi hageja kasuks.

15. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtukulud

kostja kanda.

16. Kolmandad isikud ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning asi saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

18. Asjas kohaldub võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 2 alusel enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeks. Pooled ei

vaidle selle üle, et nende vahel oli TsK §-le 272 vastav laenusuhe. Pooled vaidlevad

kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja kohustise täitis hagejale kolmas isik I.

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud kolmanda isiku poolt kohustise

täitmist reguleerinud TsK § 175 lg-t 2. Selle sätte kohaselt on võlausaldaja kohustatud võlgniku eest

kolmanda isiku pakutud täitmise vastu võtma, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei

tulene kohustust täita kohustis isiklikult. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et rahalise

kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku täitmisest.

Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga kokku, et viimane maksab ära tema võla, ning

võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Eeltoodust tuleneb, et kostja ja kolmas isik I võisid kokku

leppida selles, et kolmas isik I maksab hagejale kostja võla, ning hageja on kohustatud selle vastu

võtma.

Kolmanda isiku poolt kohustise täitmine TsK § 175 lg 2 alusel ei eelda kolmanda isiku ja võlgniku

vahelise laenulepingu olemasolu. Seetõttu on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et

ringkonnakohus ei pidanud analüüsima kostja ja kolmanda isiku I vahelisi laenulepinguid. Seega ei

ole tähtsust asjaolul, millal kostja ja kolmas isik I vormistasid laenulepingud. Samuti nõustub

kolleegium kostjaga selles, et tema ja kolmanda isiku I laenulepingute võimalik puudumine hageja ja

kostja vahelise laenusuhte tekkimise ajal ei tõenda kostja ja kolmanda isiku I vaheliste võlasuhete

puudumist.

20. Kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 4 tuleb ringkonnakohtul märkida otsuse põhjendavas osas

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ja

seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt peab kohus võtma

põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama

lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, peab ta võtma seisukoha maakohtu menetluses poolte esitatud

kõigi väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtus hinnatud tõendite ümberhindamist peab

ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu põhjendused

selle kohta, et kolmas isik I ei tasunud hagejale kostja võlga, ei ole asjakohased.

Ringkonnakohus tuvastas, et kolmandal isikul I olid väljamaksete tegemise ajal täitmata

võlakohustused hageja vastu, mistõttu hageja pidas kolmanda isiku I makseid tema enda kohustuste

täitmiseks. Kolleegium leiab, et asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kelle ja/või millise kohustuse

täitmiseks pidas hageja kolmanda isiku I makseid. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt muutsid kostja

ja kolmandad isikud menetluse ajal oma seisukohti selles, millal ja mil viisil täitis ärikolledþ kostja

kohustuse. Otsusest ei ilmne, et kolmas isik I oleks menetluse vältel muutnud oma seisukohta selles,

et ta täitis hagejale kostja kohustuse.

Eeltoodu tõttu tuleb, hindamaks, kas kolmas isik I täitis kostja kohustuse, arvestada eelkõige

kolmanda isiku I avaldusega selle kohta, kelle võla ta tasus. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kostja ja

kolmandad isikud muutsid menetluse ajal oma seisukohti kostja kohustuse täitmise aja ja viisi kohta,

ei saa seada kahtluse alla kolmanda isiku I tahet tasuda kostja võlga. Hagejale makstud summade

suuruse mittevastavus kostja saadud laenudele ei tõenda, et kolmas isik I ei täitnud kostja kohustust.

Ühe maksega on võimalik täita mitu erinevat kohustust või üks kohustus osaliselt.

21. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et tuvastades asjaolu, et kolmas isik I ei

maksnud hagejale kostja võlga, ei pidanud ringkonnakohus tegema kindlaks, milliste kohustuste

täitmiseks ärikolledþ hagejale raha maksis. Praeguse vaidluse esemeks on hageja ja kostja vaheline

laenusuhe.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 64 lg-st 3 tuleneb kohtu

kohustus tõlgendada lepingu täitmisega seotud kahtlused võlgniku kasuks. Selle sätte kohaselt

tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Seega ei sätestanud TsÜS § 64 lg 3

tehingu täitmise tõendamist, vaid kehtestas tehingu tõlgendamise reegli.

22. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht, kas kolmas isik I

täitis hagejale kostja kohustuse. Selleks peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 693 lg-s 2

sätestatuga arvestama otsuse p-des 19 ja 20 märgitut ning hindama menetlusosaliste väiteid ja

vastuväiteid ning asjas esitatud tõendeid.

23. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks asja lõplikul lahendamisel sõltuvalt selle

tulemusest, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse § 3 lg-s 1 sätestatut.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik