3-3-1-25-09 · 3-3-1-25-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-25-09 Määruse kuupäev 10. juuni 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Aleksandr Bondartšuki kaebus Narva-Jõesuu Linnavolikogu 31. jaanuari 2002. a otsuse nr 115 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a määrus haldusasjas nr 3-08-1344 Menetluse alus Riigikohtus Aleksandr Bondartšuki määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Aleksandr Bondartšuki määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. novembri 2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a määrused haldusasjas nr 3-08-1344. Lugeda Aleksandr Bondartšuki kaebus tähtaegselt esitatuks ning saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Narva-Jõesuu Linnavolikogu tunnistas 31. jaanuari 2002. a otsuse nr 115 p-ga 1.4 peremehetuks varaks tenniseväljaku Aia, Pargi, Vabaduse ja Mere tänavate vahelisel alal. 2. Aleksandr Bondartšuk esitas 8. juulil 2008 halduskohtule kaebuse, milles palus Narva-Jõesuu Linnavolikogu 31. jaanuari 2002. a otsuse nr 115 p 1.4 tühistada. Kaebuse kohaselt rikub vaidlustatud otsus kaebaja õigusi, kuna kaebaja omandas nimetatud väljaku 7. detsembril 2006 toimunud täitemenetluse enampakkumise käigus. Narva-Jõesuu Linnavolikogu otsusest sai kaebaja teada 9. juunil 2008. Otsust ei toimetatud kätte väljaku endisele omanikule AS-le AD REM, kes oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluse käigus esitanud vastuväite ning oli seega menetlusosaline. Juhuks, kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, taotles Aleksandr Bondartšuk tähtaja ennistamist. Ehitisregistrist on näha, et vaidlusalune rajatis kuulus esmalt AS-le AD REM ning seejärel kaebuse esitajale. Kohalik omavalitsus ei ole mitme aasta jooksul väljaku juurde maa ostueesõigusega erastamisega seoses toimunud kirjavahetuse käigus viidanud asjaolule, et kaebaja omandatud vara on tunnistatud peremehetuks. Haldusorgani selline käitumine on kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. 3. Tartu Halduskohus jättis 25. novembri 2008. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1344 tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 alusel. Määruse põhjenduste kohaselt oli kaebajal võimalik teada saada, et tenniseväljak on peremehetu ehitisena arvele võetud, kuna 11. juulil 2001 avaldati väljaandes "Ametlikud Teadaanded" Narva-Jõesuu Linnavalitsuse sellekohane teade. Tenniseväljaku peremehetuks tunnistamise otsus võeti vastu ca 5 kuud hiljem. Otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 23 lg 5 kohaselt pidid linnavolikogu otsused olema kõigile isikutele kättesaadavad. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus ei olnud talle kättesaadav. Tenniseväljaku väidetav tolleaegne omanik AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik, kuna esitas menetluses vastuväite. 4. Aleksandr Bondartšuk esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et vaidlustatud otsus oli kaebajale kättesaadav enne 9. juunit 2008. Samuti on oluline asjaolu, et kaebaja omandas väljaku 5 aastat pärast selle peremehetuks tunnistamist kohtutäituri korraldatud enampakkumisel, millest linn oli teadlik. Ehitisregistris on sama rajatis kahe erineva aadressi ja koodiga, mistõttu kaebajal ei olnud võimalik tuvastada rajatise peremehetuks tunnistamist. AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses osaliseks. Kohalik omavalitsus ei teatanud aga AS-le AD REM seda, kas rajatis tunnistati peremehetuks või mitte. Vastav otsus oleks AS-le AD REM tulnud teatavaks teha kättetoimetamise teel. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. veebruari 2009. a määrusega A. Bondartšuki määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud A. Bondartšuk rajatise peremehetuks tunnistamise menetluse osaline, mistõttu hakkas kaebetähtaeg tema jaoks kulgema päevast, mil volikogu otsus tehti avalikult teatavaks. Kuna puuduvad andmed vastupidise kohta, tuleb eeldada, et otsuse avaldamine toimus Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 62 lg 2 kohaselt Narva-Jõesuu linnakantseleis ja linnaraamatukogus 7 päeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist. Kaebaja ei saa tugineda asjaolule, et vaidlustatud otsust ei saadetud AS-le AD REM tava- ega tähtpostiga, kuna AS AD REM oli teadlik vara peremehetuks tunnistamise menetlusest. Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvat põhjust ei ole. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses, kus tal on võimalik nõuda enda omandiõiguse tunnustamist, kui ta omandas rajatise heauskselt. Enampakkumisel osalemine ei saa aga õigustada kaebetähtaja ennistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Aleksandr Bondartšuk esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks või kaebetähtaeg ennistada. Kaebuse kohaselt on kohtud kaebajale pannud koormise negatiivse asjaolu tõendamiseks. Ringkonnakohtu järeldus, et vaidlustatud otsuse avalikustamine toimus ettenähtud korras, ei põhine ühelgi asjas kogutud tõendil. Kaebaja leiab, et tema käitumine on olnud mõistuspärane, ta on tuginenud kohaliku omavalitsuse poolt peetavas registris avaldatud infole, millest ei nähtu tänini, et vaidlusalune tenniseväljak oleks peremehetuks tunnistatud. 7. Narva-Jõesuu Linnavolikogu esitas määruskaebusele vastuse, milles palub määruskaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata jätta. Vastustaja kinnitab, et vaidlustatud otsus avalikustati linna põhimääruses sätestatud korras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. A. Bondartšuki kaebuse kohaselt ostis ta AS-lt AD REM täitemenetluse enampakkumisel ehitise (tenniseväljaku). Seega on A. Bondartšuk AS AD REM eriõigusjärglane nimetatud ehitisega seotud nõuete osas. AS AD REM eriõigusjärglasena on A. Bondartšukil õigus esitada halduskohtule rajatisega seotud nõudeid samadel tingimustel, kui oleks olnud AS-l AD REM juhul, kui ehitise võõrandamist poleks toimunud. Kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks tuleb seega selgitada, millal hakkas kaebetähtaeg kulgema AS AD REM jaoks. 9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt isikule, kelle õigusi sellega piiratakse, teatavaks kättetoimetamisega. Selline isik on HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt haldusmenetluses menetlusosaliseks. AS AD REM esitas ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, mille kohaselt on rajatis, mille osas peremehetuks tunnistamise menetlus algatati, tema omandis. Rajatise peremehetuks tunnistamisega piirati seega AS AD REM väidetavat omandiõigust ning peremehetuks tunnistamise otsus oleks tulnud AS-le AD REM kätte toimetada. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtub asja materjalidest, et ehitise peremehetuks tunnistamise otsust AS-le AD REM ei saadetud. 10. HKMS § 9 lg 9 sätestab: "Kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks." Seega tuleb kaebuse tähtaegsuse üle otsustamiseks selgitada, millal kaebaja või tema eriõiguseellane AS AD REM vaidlustatud aktist teada said. 11. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et A. Bondartšuk ei saa tugineda asjaolule, et ehitise peremehetuks tunnistamise otsust ei saadetud AS-le AD REM, kuna AS AD REM oli vara peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik. Seda järeldasid kohtud asjaolust, et AS AD REM oli ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses esitanud vastuväite. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib isikule ka juhul, kui talle haldusakti ei ole teatavaks tehtud, olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt 29. aprilli 2009. a määrus nr 3-3-1-19-09, 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07, 9. mai 2007. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07). Kolleegium on aga seisukohal, et asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, ei saa üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse. Kolleegium on leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise

haldusakti andmiseks. Seega ei saa AS-le AD REM ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud. 12. Asja materjalidest nähtuvalt ei selgunud kaebajale ka ehitisregistri kannetest üheselt, et vastu on võetud tenniseväljaku peremehetuks tunnistamise akt. Toimikusse lisatud Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 21. aprilli 2008. a korralduse nr 83 p-ga 3 kustutati ehitisregistrist asfaldiväljak registrikoodiga 220453128 (viidatud korralduse on A. Bondartšuk halduskohtus vaidlustanud haldusasjas nr 3-08-987, Tartu Halduskohus on 27. juuni 2008. a määrusega haldusasja menetluse peatanud). Korraldusele lisatud "Vabaduse 35 objektide ülevaatuse akti" kohaselt asub asfaldiväljaku kohal Narva-Jõesuu linnale kuuluv tenniseväljak registrikoodiga 220316017. Vastustaja Narva-Jõesuu Linnavolikogu leiab, et A. Bondartšuk pidi ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse olemasolust teada saama Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 21. aprilli 2008. a korralduse nr 83 lisast. Kolleegium leiab, et nimetatud dokumendist ei selgu üheselt, et A. Bondartšuki väitel talle kuuluv rajatis on tunnistatud peremehetuks. Nimetatud dokumendist selgub üksnes see, et ehitisregistri kannete osas valitseb ebaselgus, mida on korraldusega nr 83 asutud kõrvaldama. 13. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei nähtu, et A. Bondartšukile või AS-le AD REM oleks ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse olemasolu üheselt selgunud enne 9. juunit 2008, mil A. Bondartšuk sai Tartu Halduskohtu istungil kätte ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse. Kaebuse ehitise peremehetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks esitas A. Bondartšuk 8. juulil 2008. Kolleegium leiab, et A. Bondartšuk pole pärast haldusaktist teadasaamist selle peale kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Seega on kaebus tähtaegne. Tartu Halduskohtu 25. novembri 2008. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a määrus tuleb tühistada ning asi saata menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 1. lause alusel tagastada. Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann