3-3-1-36-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-36-09

Otsuse kuupäev

8. juuni 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

AS Sertifitseerimiskeskus vaidlustus Riigihangete Ameti juures

asuvale vaidlustuskomisjonile MTÜ Harjumaa

Ühistranspordikeskus riigihankes "Harju Maakonna

Ühistranspordi Piletimüügisüsteemi väljatöötamine, käivitamine

ja haldamine Harju maakonna ühistranspordi liinidel"

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1677

Menetluse alus Riigikohtus

MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-1677 ja

saata MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus kaebus lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing (MTÜ) Harjumaa Ühistranspordikeskus avaldas riiklikus riigihangete registris

20. juulil 2007 hanketeate, millega kuulutas välja riigihanke "Harju Maakonna Ühistranspordi

Piletimüügisüsteemi väljatöötamine, käivitamine ja haldamine Harju maakonna ühistranspordi

liinidel" (registreerimisnumber 100685). Hankemenetluse liigiks on võistlev dialoog. Sõlmitava

hankelepingu eesmärgiks on ühtse piletimüügi- ja tasukogumissüsteemi väljatöötamine, juurutamine

ja haldamine Harju maakonna territooriumi teenindavate ühistranspordiliinide tarvis.

2. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus tunnistas 8. mai 2008. a käskkirjaga nr 4 AS

Sertifitseerimiskeskus ning ühispakkujate Cybernetica AS ja Fara OY pakkumused vastavaks. 9. mai

2008. a käskkirjaga nr 5 tunnistati Cybernetica AS ja Fara OY ühispakkumus edukaks. AS

Sertifitseerimiskeskus esitas vaidlustuse Riigihangete Ameti juures asuvale vaidlustuskomisjonile

(vaidlustuskomisjon) 9. mai 2008. a käskkirja nr 5 kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustuskomisjoni

12. juuni 2008. a otsusega vaidlustus rahuldati, käskkiri tühistati ja hankija pidi esitatud pakkumusi

hindama uuesti.

3. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus 2. juuli 2008. a käskkirjaga nr 6 tunnistati

ühispakkujate Cybernetica AS ja Fara OY pakkumus edukaks, sest see osutus majanduslikult

soodsaimaks.

4. AS Sertifitseerimiskeskus esitas vaidlustuse vaidlustuskomisjonile hankija 2. juuli 2008. a

käskkirja nr 6 kehtetuks tunnistamiseks.

5. Vaidlustuskomisjoni 13. augusti 2008. a otsusega nr 86-08-100685 vaidlustus rahuldati ja

2. juuli 2008. a käskkiri nr 6 tühistati. Vaidlustaja kasuks mõisteti hankijalt välja riigilõiv 20 000

krooni. Põhjendused olid järgmised:

1) ekslik ja põhjendamatu on hankija seisukoht, et kuna lõppkokkuvõttes tuleks samasisuline otsus

uuesti välja anda, ei kuulu otsus menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt tühistamisele;

2) hankemenetluse liigiks on võistlev dialoog. Riigihangete seaduse (RHS) § 50 lg 1 kohaselt võib

hankija hindamisel arvestada ainult neid hindamiskriteeriume, mis on sätestatud pakkumuse esitamise

ettepanekus. Ettepaneku p 15.4 kohaselt on hindamiskriteeriumid järgmised:

esimene hindamiskriteerium - pakkumuse maksumuse erinevate osade alusel arvutatud

väärtuspunktide summa (p 15.4.1). Väärtuspunktid tulenevad p-s 15.7.7 esitatud valemist. Selle

kriteeriumi rakendamise osas vaidlus puudub;

teine hindamiskriteerium - funktsionaalsus ja vastavus tehnilisele lähteülesandele ning tellija poolt

hindamiskriteeriumides väljendatud eelistatavale lahendusele, mida hinnatakse pakkumuses esitatud

informatsiooni põhjal. Käsitleda on vaja seda hindamiskriteeriumi. Hankija lähtus moodustatud

komisjoni protokollilisest ettepanekust. Komisjon lähtus eksperdi (tehnikateaduste doktor)

hindamisaktis toodud arvutusmetoodikast, selgitustest ja hinnetest;

3) rikutud ei ole riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse nõuet (RHS § 3 p 2). Hindamisaktis on

põhjalikult avatud kasutatav metoodika ja antud alamkriteeriumide kaupa selgitused

hindamisprotsessile. Üksikasjalikult on ära näidatud, millistest alustest ja asjaoludest lähtudes

väärtuspunkte omistati. Rikutud ei ole ka põhimõtet, mille kohaselt tuleb hankijal juhul, kui ta sõlmib

hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel, nimetada hankelepingu esemega seotud

objektiivset hindamist võimaldavad pakkumuste hindamise kriteeriumid ning neile omistatud

suhteline osakaal (RHS § 31 lg 4). Pakkumuse esitamise ettepanek on sellega kooskõlas, p-s 15.4 on

kehtestatud hindamiskriteeriumid. Punktis 15.8.1 on kehtestatud hindamise põhialused. Välja on

toodud kaheksa alamkriteeriumi koos asjakohaste selgitustega iga alamkriteeriumi sisu kohta.

Punktist 15.8.2 tulenevalt võib pakkuja saada kõigi alamkriteeriumide puhul maksimaalselt kuus

väärtuspunkti, mis näitabki alamkriteeriumide suhtelist osakaalu. Asjaolu, et teise

hindamiskriteeriumi osakaal on 48%, tuleneb pakkumuse esitamise ettepaneku p-st 15.5.2;

4) hinnates pakkumusi (teise hindamiskriteeriumi järgi) alapunktide 2, 3, 4 ja 8 osas, on hankija

rikkunud RHS § 50 lg-tes 1 ja 2 sätestatud pakkumuste hindamise korda. RHS § 50 lg 1 kohaselt

arvestab hankija hindamisel ainult neid hindamiskriteeriume, mis on sätestatud pakkumuse esitamise

ettepanekus. RHS § 50 lg 2 kohaselt hindab hankija juhul, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult

soodsaima pakkumuse alusel, pakkumusi vastavalt hanketeates või hankedokumentides nimetatud

hankelepingu esemega seotud pakkumuste hindamise kriteeriumidele omistatud suhtelisele

osakaalule. Hindamisaktis on selgitatud hindamist seal toodud metoodika järgi. Sellist metoodikat on

kasutatud alamkriteeriumide 2, 3, 4 ja 8 osas. Nende alamkriteeriumide puhul on hankija kehtestanud

hindamise metoodika väljaspool pakkumuse esitamise ettepanekut. Metoodikas on alamkriteeriumid

jagatud positsioonideks, mida hinnatakse omakorda väärtuspunktide süsteemi abil. Seega ei

juhindunud hankija üksnes hanke alusdokumentides sätestatud pakkumuste hindamise

kriteeriumidest, vaid hindamisaktiga täiendati pakkumuste hindamise korda. Hindamiskriteeriumide

suhteline osakaal tuleb ette näha pakkumuse esitamise ettepanekus. Hankija on andnud nimetatud

alamkriteeriumidele hindamisaktis võrdse osakaalu. Selline osakaal on küll kooskõlas pakkumuse

esitamise ettepaneku p 15.8.1 alapunktides antud selgitustega alamkriteeriumide kohta, kuid hankija

kasutatud hindamismetoodika puhul oleks tulnud selline osakaal ette näha pakkumuse esitamise

ettepanekus (RHS § 50 lg 2). Alusetu on aga vaidlustaja väide, et nimetatud positsioonidel peaks

olema erinev osakaal. Hindamisaktis esitatud hindamismetoodika ja selgitused on asjakohased ja

sobivad, kuid need oleks tulnud esitada hanke alusdokumentides (RHS § 50 lg-d 1 ja 2);

5) hankija kasutatav hindamispõhimõte, et kui üht pakkumust mõne alamkriteeriumi osas ei hinnata,

muutub teine pakkumus automaatselt soodsamaks ning saab maksimaalselt väärtuspunkte, ei ole

vastuolus RHS §-s 1 sätestatud eesmärgi ja §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetega. Pakkumuse esitamise

ettepaneku p 15.2 kohaselt hankija võrdleb ja hindab pakkumusi väärtuspunktide süsteemi abil,

selgitades välja majanduslikult kõige soodsama pakkumuse. Selle süsteemi rakendamise eelduseks on

asjaolu, et parim pakkuja saab maksimumpunktid ja neid kasutades arvutatakse teistele pakkujatele

antavate väärtuspunktide summa. Kui hinnatakse kahte pakkujat, kellest üks on jätnud mingi

alamkriteeriumi puhul andmed esitamata või on esitanud need vormis, mis ei ole kooskõlas

pakkumuse esitamise ettepanekus sätestatuga ja ei ole seetõttu võrreldavad, saab maksimumpunktid

nõutud andmed esitanud pakkuja, kuna ta on konkreetse alamkriteeriumi puhul ainus ning seega

parim pakkuja;

6) teise hindamiskriteeriumi alamkriteeriumiks 1 on piletimüügi info uuendamise sagedus

andmebaasi(de)s ööpäevas. Õige on hankija seisukoht, et vaidlustaja poolt info uuendamise sageduse

kohta antud andmete esitamise viis ei võimalda andmete võrdlemist, sest pakkumuse esitamise

ettepanekus ei ole andmeid, mitu piletit ööpäevas müüakse. Vaidlustajal ei olnud alust eeldada, et

hankija peab sageduse ise välja arvutama, kasutades umbmääraseid eeldusi. RHS § 56 lg 3 sätestab

hankija õiguse nõuda esitatud teabe selgitamist, piiritlemist või täpsustamist, kuid ei pane hankijale

vastavat kohustust. Selgituste küsimata jätmist ei saa käsitada Riigihangete seaduse rikkumisena;

7) teise hindamiskriteeriumi alamkriteeriumiks 5 on pakutavate piletimüügikanalite mitmekesisus ja

kättesaadavus. Kuna pakkumuse esitamise ettepaneku vaidlustamine ei ole RHS § 121 lg-st 1

tulenevalt hankemenetluse käesolevas etapis võimalik, jääb õigusliku hinnanguta vaidlustaja väide, et

pakkumuse esitamise ettepanekus esitatud müügikanali mõiste on vastuoluline, mõiste osaks olev

näidisloetelu valest eeldusest lähtuv ja tuleks hindamisel kõrvale jätta. Mõlema pakkuja pakutavas

süsteemis on müügikanalite arvud võrdsed. Väide, et vaidlustaja pakkumuses on 20 definitsioonile

vastavat kanalit, lähtub eeldusest, et hindamisel tuleb arvestada müügikanali mõiste esimest lauset,

jättes kõrvale teises lauses toodud näidisloetelu. Asjaolu, et hankija käsitleb internetikeskkonda ühe

müügikanalina, selgub pakkumuse esitamise ettepanekust üheselt ja vaidlustaja pidi sellega

arvestama või seda tähtaegselt vaidlustama. Asjaolu, et vaidlustaja pakkumuses on üheksa

ettepanekule vastavat müügikanalit, on tuvastatud ka vaidlustuskomisjoni 12. juuni 2008. a otsusega.

Hankija on hindamisel põhjendatult jätnud müügipunktide arvu sisuliselt arvestamata, sest

alamkriteeriumile antud selgituse ebamäärasus ei võimalda pakkumusi müügipunktide osas

arvestada;

8) teise hindamiskriteeriumi alamkriteeriumiks 7 on piletimüügisüsteemi avatus ja ühildatavus. Kuna

pakkumuse esitamise ettepaneku vaidlustamine ei ole hankemenetluse käesolevas etapis võimalik,

jäävad õigusliku hinnanguta vaidlustaja väited, et kuna infosüsteemide mõiste on ettepanekus

määratlemata, ei ole käsitletava alamkriteeriumi alusel objektiivne hindamine võimalik, ning et

ettepaneku ebamäärasuse tõttu ei olevat vaidlustaja saanud pakkumuses nimetada teisi infosüsteeme,

millega tema müügisüsteemi saab ühildada. Hankija on selle alamkriteeriumi puhul hinnanud

pakkumusi objektiivselt ja kooskõlas pakkumuse esitamise ettepanekuga. Vaidlustaja pakkumuses on

konkreetselt nimetatud neli ühildatavat süsteemi, kolmandate isikute ühispakkumuses on neid

kaheksa. Vastavalt sellele on omistatud ka väärtuspunktid. Kuna ettepanekus nõudis hankija

konkreetsete süsteemide väljatoomist, ei saanud hindamisel arvestada vaidlustaja pakkumuse väidet,

et http(s) ja XML-formaadi kaudu saab tema süsteemi seostada mis tahes väliste süsteemidega.

6. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus kaebuses Tallinna Ringkonnakohtule paluti

vaidlustuskomisjoni otsus tühistada, jätta vaidlustus rahuldamata ja mõista vaidlustajalt välja hankija

kasuks menetluskulud.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1677 jäeti

vaidlustuskomisjoni otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. MTÜ-lt Harjumaa Ühistranspordikeskus

mõisteti AS Sertifitseerimiskeskus kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni. Põhjendused olid

järgmised:

1) hankija on pakkumuste hindamisel rikkunud RHS § 50 lg-tes 1 ja 2 sätestatud pakkumuste

hindamise korda. Hankija on sisuliselt kehtestanud väljaspool pakkumuse esitamise ettepanekut

metoodika, kus ettepanekus nimetatud alamkriteeriumid on jagatud positsioonideks, mida hinnatakse

omakorda väärtuspunktide abil. Hankija ei ole pakkumuse hindamisel juhindunud ainult hanke

alusdokumentides sätestatud pakkumuste hindamise kriteeriumidest ja pakkumuste hindamise korda

on täiendatud. Hindamiskriteeriumide kirjeldamine on ettepanekus vajalik selleks, et pakkujad

saaksid piisava teabe hindamiskriteeriumide sisu ja osakaalu ning hindamise korraldamise kohta, et

nad teaksid sellega pakkumuse koostamisel arvestada. Antud juhul ei olnud kaebajal aga võimalik

ette näha, et kriteeriumi 2 hindamine toimub hindamisaktis näidatud viisil, ja sellega pakkumuse

koostamisel arvestada. Kaebajal ei olnud võimalik ette näha, mil viisil leitakse ja omistatakse teise

hindamiskriteeriumi alamkriteeriumide väärtuspunktid;

2) ringkonnakohus ei jaganud kaebaja arusaama, et vaidlustuskomisjon oleks pidanud analüüsima,

kas vaidlustajal on reaalne võimalus hankekonkurss võita, ning vastupidisele seisukohale asumise

korral jätma vaidlustuse rahuldamata sõltumata sellest, et vaidlustuskomisjon tuvastas Riigihangete

seaduse rikkumise pakkumuste hindamisel. Selline seisukohavõtt eeldaks hinnangu andmist, milline

pakkumus osutus õiguspärase hindamise korral edukaks ja milline mitte, st eelotsustuse korras

pakkumuste hindamist hankija asemel. Vaidlustuskomisjon ja kohus ei saa asuda eelotsustuse korras

hankija asemel pakkumusi hindama, vaid saavad üksnes kontrollida hankija otsuse õiguspärasust. Ka

ei saa nõustuda kaebaja väidetega vaidlustaja pahatahtlikkusest ja tema pakkumuse edukaks

osutumise ilmselgest võimatusest olukorras, kus enne esmakordset vaidlustamist omistati

pakkumusele teise hindamiskriteeriumi alusel 48-st võimalikust 42 väärtuspunkti ning pärast

vaidlustamist 26,9 punkti. Juba ainuüksi samade andmete sedavõrd erinev hindamine annab alust

kahelda tulemuse objektiivsuses;

3) kaebuse väited ei anna alust vaidlustuskomisjoni otsuse tühistamiseks. Puudub vajadus kontrollida

vaidlustuskomisjoni otsuse õiguspärasust vaidlustaja väidete alusel;

4) kuna ringkonnakohus ei teinud otsust kaebaja kasuks, jäeti kaebaja menetluskulud tema enda

kanda. AS Sertifitseerimiskeskus menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldati osaliselt,

vajalikuks ja põhjendatuks peeti esindajakuluks 20 000 krooni, mis mõisteti välja kaebuse esitajalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu ja

vaidlustuskomisjoni otsused tühistada ning teha uus otsus, millega jätta AS Sertifitseerimiskeskus

vaidlustus rahuldamata. AS-lt Sertifitseerimiskeskus mõista välja menetluskulud. Kassaatori arvates

kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigusnorme ja rikkus oluliselt menetlusõigust.

Materiaalõiguse väär kohaldamine seisnes selles, et ringkonnakohus nõustus täielikult

vaidlustuskomisjoni eksliku tõlgendusega RHS § 50 lg-te 1 ja 2 kohta. Ekslik on ka seisukoht, et

vaidlustuskomisjonil ja kohtul puudub võimalus anda hinnang sellele, kas AS Sertifitseerimiskeskus

pakkumus on ilmselgelt eduperspektiivita või mitte. Menetlusnormi oluline rikkumine seisneb selles,

et ringkonnakohus jättis analüüsimata valdava osa kaebuses ja kohtuistungil esitatud väidetest.

Kassatsioonkaebuse täienduses märgitakse, et RHS § 50 lg 1 ja lg 2 tõlgendamisel tuleb analüüsida

ka direktiivi 2004/18/EÜ artiklit 53 ja preambuli punkti 46. Artikkel 53 põhineb omakorda sellele

eelnenud direktiivi 92/50 artiklil 36 ja selle tõlgendamist puudutaval Euroopa Kohtu praktikal.

Euroopa Kohtu 24. novembri 2005. a otsuse kohtuasjas C-331/04 ATI EAC e Viaggi di Maio

faktilised asjaolud praktiliselt kattuvad käesoleva asja asjaoludega. Otsuse p-s 32 märgitakse, et

direktiivi 92/50 artiklit 36 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, kui hankija

annab konkreetse kaalu eelnevalt koostatud lepingu sõlmimise kriteeriumi alamkriteeriumidele,

teostades viimaste vahel tellija poolt lepingudokumentide või hanketeate koostamise ajal selle

kriteeriumi raames ette nähtud punktide arvu liigendamise, kui on täidetud kolm sealtoodud eeldust.

Samamoodi tuleb tõlgendada RHS § 50 lg-t 1 ja lg-t 2. Seega on alamkriteeriumide eest antavate

punktide liigendamine õiguspärane, kui on täidetud nimetatud kolm eeldust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Halduskolleegium leiab, et käesolevas asjas on vajalik anda hinnang sellele, kas Tallinna

Ringkonnakohus oli pädev läbi vaatama antud riigihankevaidlust.

10. Käesolevas asjas esitas AS Sertifitseerimiskeskus vaidlustuskomisjonile vaidlustuse MTÜ

Harjumaa Ühistranspordikeskus 2. juuli 2008. a käskkirja nr 6 peale. Kuna MTÜ Harjumaa

Ühistranspordikeskus ei nõustunud vaidlustuskomisjoni 13. augusti 2008. a otsusega, siis esitas ta

kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtule kaebuse esitamisel lähtus ta RHS § 129 lg-st 1.

Nimetatud säte oli ringkonnakohtule aluseks kaebuse menetlusse võtmisel.

11. RHS § 129 lg 1 sätestab: "Kaebus vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatakse hankija asukoha

järgsele ringkonnakohtule ning selle menetlusele kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Halduskohus ei ole

esimeses astmes pädev läbi vaatama kaebusi käeoleva seaduse § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud

asjades." See säte välistab riigihanke asjades kaebuse esitamise halduskohtule.

12. Riigikohtu üldkogu hindas RHS § 129 lg 1 vastavust Põhiseadusele (PS) ja 8. juuni 2009. a

otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Üldkogu põhjendas otsust järgmiselt:

1) RHS § 129 lg 1 on vastuolus PS § 149 lg-ga 2, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme

kohtud ning vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. RHS § 129 lg 1

kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjades tõusetunud

riigihankevaidlusi läbi esimese astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras

läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lg-s 2 nimetatud esimese astme

kohus, mille otsuseid ringkonnakohus Põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab.

Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan. Vaidlustuskomisjon ei ole osa PS

§-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. Vaidlustuskomisjoni liikmeid ei saa pidada kohtunikeks PS

§ 147 tähenduses ja liikmeid ei nimetata ametisse eluaegsetena. Vaidlustuskomisjonis toimuv

haldusmenetlus ei ole ka menetlusosalistele tagatud menetluslikelt garantiidelt võrreldav

kohtumenetlusega;

2) RHS § 129 lg 1 on vastuolus ka PS § 149 lg-ga 1, mis sätestab, et maa- ja linnakohtud ning

halduskohtud on esimese astme kohtud. RHS § 129 lg 1 välistab RHS § 117 lg-tes 2 ja 3 nimetatud

riigihankeasjades halduskohtusse pöördumise. Seetõttu algavad riigihankeid puudutavad kohtuasjad

teise astme kohtust. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste menetlusest ei vasta PS § 149 lg-s 1

väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust;

3) esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest on vastuolus ka PS § 146

esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust kohus. PS §-s

4 on väljendatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Ühe kohtuastme välistamine

kindlate kohtuasjade lahendamiselt selliselt, et selle asemel asub neid vaidlusi lahendama

haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu pädevuse kitsendamist;

4) üldkogu otsus ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist kohustuslikus kohtueelses menetluses

vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis

on sätestatud RHS § 129 lg-tes 2, 3 ja 4;

5) RHS § 129 lg 1 vastuolu tõttu Põhiseadusega ei olnud ringkonnakohtul pädevust vaadata läbi

vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu ei olnud tal ka pädevust esitada seda

kaebust sisuliselt lahendades põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Niisuguses olukorras ei saa

üldkogu ringkonnakohtu otsuses Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja kohaldamata jäetud

sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust läbi vaadata.

13. Kuna Riigikohtu üldkogu viidatud otsusest tulenevalt ei olnud Tallinna Ringkonnakohtul

pädevust läbi vaadata vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust, siis tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu 8. detsembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-1677 tühistada ja saata MTÜ

Harjumaa Ühistranspordikeskus kaebus lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

14. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kautsjon

kuulub tagastamisele. Kuna kaebus saadetakse lahendamiseks esimese astme kohtule, siis ei vaata

halduskolleegium läbi menetluskulude väljamõistmise taotlust.

Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Harri Salmann