3-2-1-56-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. juuni 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Enrico Saðtðenko, Luise Saarsalu, Jekaterina Bodrenkova,

Otto Themase ja Toomas Kotka hagi Garaaþikooperatiivi

Pargi 16 (likvideerimisel) ja GARAAÞIOMANIKE ÜHINGU

TAREKENE 16 (likvideerimisel) vastu tehingu tühisuse

tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1575

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Enrico Saðtðenko, Luise Saarsalu, Jekaterina Bodrenkova, Otto

Themase ja Toomas Kotka kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Enrico Saðtðenko (isikukood xxxxxxxxxxx), Luise

Saarsalu (isikukood xxxxxxxxxxx), Jekaterina Bodrenkova

(isikukood xxxxxxxxxxx), Otto Themas (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja Toomas Kotkas (isikukood xxxxxxxxxxx),

ühine esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Kostjad Garaaþikooperatiiv Pargi 16 (likvideerimisel),

likvideerija vandeadvokaat Kaido Uduste, ja

GARAAÞIOMANIKE ÜHING TAREKENE 16 (likvideerimisel,

registrikood xxxxxxxx), likvideerija Eduard Sepp

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas 2-04-1575 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enrico Saðtðenko, Luise Saarsalu, Jekaterina Bodrenkova, Otto Themas ja Toomas Kotkas

(hagejad) esitasid 12. novembril 2004 Tallinna Linnakohtule hagi Garaaþikooperatiivi Pargi 16

(likvideerimisel, kostja I) ja GARAAÞIOMANIKE ÜHINGU TAREKENE 16 (likvideerimisel,

kostja II) ning Eduard Sepa vastu tehingu tühisuse tunnustamiseks.

Hagejate loobumise tõttu hagist E. Sepa vastu lõpetas Harju Maakohus 28. aprilli 2008. a määrusega

menetluse hagejate hagis E. Sepa vastu.

2. Hagiavalduse kohaselt olid hagejad kostja I liikmed. Tallinna Linnakohtu 10. juuni 2003. a otsuse

järgi tuli kostja I sundlõpetada ja likvideerijaks määrati juhatuse esimees E. Sepp. Kostjale I kuulusid

garaaþiboksid. Kostja I liikmed asutasid garaaþiomanike ühingu Taara 11A (edaspidi ühing), mille

varaks olid vaidlusalused garaaþiboksid. Hagejad kasutasid garaaþibokse ja tasusid E. Sepale

korduvalt erinevaid summasid garaaþiboksidealuse maa erastamise jaoks.

14. veebruaril 2004 toimus ühingu üldkoosolek, kus otsustati ühing likvideerida. E. Sepp avaldas

väljaandes Ametlikud Teadaanded teate ühingu likvideerimise kohta ning teatas, et ühingul vara ei

ole.

Hagejatele sai teatavaks, et E. Sepp on kostja I likvideerijana andnud vaidlusalused garaaþiboksid

tasuta üle kostjale II, kelle esindajaks oli E. Sepp. Seega on E. Sepp loovutanud vara tasuta

õigustamatult ning ilma volituseta ja põhjustanud hagejatele kahju. Hagejad leiavad, et kostja I ja

kostja II 30. märtsil 2004 sõlmitud leping ehitiste tasuta üleandmise kohta on tühine.

3. Kostja I likvideerija Kaido Uduste leidis, et hagejad on olnud kostja I liikmed, kes on sõlminud

20. septembril 2003 ühingu asutamise lepingu eesmärgiga, et kostjale I kuuluvad garaaþiboksid

antakse üle just ühingule, et see saaks lõpule viia maa erastamise. Likvideerija E. Sepp ületas oma

volitusi, mistõttu tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg-st 1 lähtudes hagi rahuldada.

4. Kostja II vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt kasutasid kostja I endised liikmed kostja I

vara ühise tegutsemise lepingu alusel. Tallinna Linnakohtu otsusega läksid E. Sepale kui

likvideerijale üle vara valitseja õigused. E. Sepp ei ole kunagi kostja I vara võõrandanud ühingule.

E. Sepp võõrandas kostja I vara kostjale II, mille kohta on olemas notariaalselt sõlmitud leping.

Hagejad ei ole kinni pidanud TsÜS §-s 98 sätestatud tehingu tühistamise korrast. Lisaks on

J. Bodrenkova, O. Themas ja T. Kotkas ühingu liikmete üldkoosoleku 14. veebruari 2004. a otsusega

liikmete hulgast välja arvatud. Luise Saarsalu on ühingust välja arvatud 10. jaanuari 2004. a

üldkoosoleku otsusega. Väljaandes Ametlikud Teadaanded on 2. aprillil 2004 avaldatud

likvideerimise teade, millest nähtub, et ühingu 14. veebruari 2004. a üldkoosoleku otsusega on

likvideerijaks määratud E. Sepp ning et ühingul ei ole mingit vara. Nimetatud teadet ei ole hagejad

vaidlustanud. Seega nõue on alusetu ning põhjendamatu.

Ühingu 20. septembri 2003. a üldkoosolekul vastuvõetud otsuse p l kohaselt otsustati sundlõpetatud

kostjale I kuuluva garaaþi üleandmine tema endiste liikmete poolt asutatavale mittetulundusühingule.

Kõik kostja I liikmed olid nõus, et vara antakse üle tasuta. Mittetulundusühingute seaduse

(MTÜS) § 24 lg 1 kohaselt võib kohus mittetulundusühingu vastu esitatud hagi alusel kehtetuks

tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Nõude aegumistähtaeg on

kolm kuud alates otsuse vastuvõtmisest, kuid hagejad ei ole seaduses mainitud tähtaja jooksul

üldkoosolekul vastu võetud otsust tühistanud.

5. Harju Maakohus rahuldas 28. aprilli 2008. a otsusega hagi ja mõistis kohtukulud välja kostjalt II.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et 20. septembril 2003 sõlmisid E. Sepp, E. Saðtðenko,

Peeter Kesner, O. Themas, J. Bodrenkova, Leonard-Urmas Sepp, Robert Tõrs, L. Saarsalu, Erkki

Sepp, Eduard Kohv ja Tiina Ronk ühingu asutamislepingu. Asutamislepingu kohaselt on

ülalnimetatud isikud kostja I liikmed, kes asutavad nimetatud garaaþikooperatiivi osakute alusel uue

mittetulundusühingu. Ühingu varaks on sundlõpetatud kostjale I kuuluvad garaaþiehitised. Ühingu

asutajad volitasid ühiselt E. Seppa sõlmima vara üleandmise lepingut.

Kostja I ja kostja II sõlmitud 30. märtsi 2004. a notariaalselt tõestatud ehitiste tasuta üleandmise

lepinguga on tuvastatud, et kostja I likvideerija E. Sepp andis kostjale II tasuta üle Taara 11a asuvad

ehitised, mille koosseisus on kaks ühekorruselist garaaþi, esindades vara üleandmisel mõlemat isikut.

Kostja I esindaja hindas tehingu väärtuseks 192 000 krooni.

Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejad on kostja I liikmed, ning selle üle, kas hagejad on osalenud

12. juulil 2003. a kostja I likvideerimise koosolekul. Samuti vaieldi selle üle, kas kostja I ja kostja II

sõlmitud 30. märtsi 2004. a notariaalselt tõestatud ehitiste tasuta üleandmise leping on tühine.

Asjas ei ole esitatud kostja I üldkoosoleku otsust, millega on likvideerijale antud õigus anda kostjale I

kuulunud vara tasuta üle kostjale II. Ka kostja I liikmete 20. septembri 2003. a üldkoosoleku

protokollist ei nähtu, et oleks otsustatud anda garaaþiboksid üle kostjale II. Protokolli kohaselt on

otsustatud anda kostjale I kuulunud garaaþiehitis üle asutatavale mittetulundusühingule. Kuna ühing

kanti registrisse 13. novembril 2003 ning asutamisleping sõlmiti 20. septembril 2003 ja kostja II kanti

registrisse 22. märtsil 2004 ning põhikirja kohaselt asutati mittetulundusühing 14. veebruaril 2004,

siis kostja I 20. septembri 2003. a üldkoosoleku otsusega on silmas peetud vara üleandmist ühingule.

Tunnistaja E. Kohvi vande all antud ütlustega on tuvastatud, et 20. septembril 2003 ei toimunud

üldkoosolekut, millel oleks otsustatud kostja I vara anda kostjale II. Selle tõttu ei olnud likvideerijal

vara tasuta üleandmiseks üldkoosoleku nõusolekut ning ta rikkus MTÜS § 45 lg-t 3.

Menetluses on tõendatud, et hagejad olid kõik kostja I liikmed ning seega ka õigustatud hagi esitama.

O. Themas ja L. Saarsalu on vaidlustanud kohtus oma ebaseadusliku väljaarvamise ühingust. Hagejad

on kinni pidanud TsÜS §-s 98 sätestatust, sest lepingu tühistamise avaldus on võimalik

põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte

kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole

tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Kuna kostja I ei teinud otsust anda vara tasuta üle kostjale II, siis on 30. märtsi 2004. a leping ehitiste

tasuta üleandmise kohta tühine TsÜS § 131 lg 1 alusel. Lisaks teadis E. Sepp, et tehing on vastuolus

hagejate tahtega. Samuti oli E. Sepp teadlik kohustuste rikkumisest või pidanuks sellest teadma.

6. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Hagejad ning kostja I vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. detsembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis hagejatelt

solidaarselt kostja II kasuks välja õigusabi kuludena 9600 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et Tallinna Linnakohtu 10. juuni 2003. a

otsusega määrati kostja I likvideerijaks E. Sepp, kuna sel ajal kehtinud MTÜS § 95 lg 1 kohaselt ei

olnud kostja I kantud mittetulundusühinguna registrisse ning seetõttu loeti sundlõpetatuks. Vaja oli

erastada garaaþidealune maa. Samuti ei vaielda selle üle, et 30. märtsil 2004 sõlmitud notariaalse

lepinguga andis kostja I likvideerija kostjale II tasuta üle Taara 11A asuvad ehitised.

Harju Maakohus vabastas 5. oktoobri 2006. a määrusega E. Sepa kostja I likvideerija kohustustest ja

nimetas uueks likvideerijaks K. Uduste.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et 20. septembril 2003 sõlmisid sundlõpetatud kostja I liikmed Eduard

Sepp, Enrico Saðtðenko, Peeter Kesner, Otto Themas, Jekaterina Bodrenkova, Leonard-Urmas Sepp,

Robert Tõrs, Luise Saarsalu, Erkki Sepp, Eduard Kohv ja Tiina Ronk ühingu asutamislepingu.

Asutamislepingu kohaselt on ülalnimetatud isikud kostja I liikmed, kes asutavad kostja I osakute

alusel uue mittetulundusühingu - Garaaþiomanike ühingu Taara 11A. Ühingu juhatajaks valiti Eduard

Sepp. Asutamiskoosoleku p 3 kohaselt volitati juhatuse liiget E. Seppa esindama ühingut vara

üleandmise lepingu sõlmimisel.

Maakohus on ekslikult leidnud, et just nimetatud asutamislepingust tulenesid E. Sepa volitused

võõrandada tasuta kostja I varad 30. märtsil 2004 sõlmitud lepingu alusel ja seetõttu on hagejad

õigustatud hagi esitama. Maakohtu selline seisukoht ei ole õige, kuna nimetatud asutamiskoosolekul

valiti E. Sepp ühingu juhatajaks, kuid ühing ei ole seotud vaidlustatud tehinguga ega ole selle

pooleks. Seega ei puuduta vaidlustatud tehing hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt hagejaid.

E. Sepp oli nimetatud kostja I likvideerijaks ning tema volitused tehingut teha tulenesid Tallinna

Linnakohtu 10. juuni 2003. a otsusest.

Hagiavalduses tuginevad hagejad asjaolule, mille kohaselt asutasid hagejad ühingu, mille varaks olid

needsamad vaidlusalused garaaþiboksid. Hagejad ei ole aga tõendanud, kuidas sai asutatav ühing

kostjale I kuulunud vara omanikuks. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja I oleks

andnud vaidlusaluse ehitise üle uuele asutatud ühingule. Hagejatele kuulus vaid osaku käsutamise

õigus.

Kostjatena on kaasatud menetlusse vaidlusaluse tehingu pooled. TsÜS § 98 lg 1 sätestab tehingu

tühistamise korra. Nimetatud sätte kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele

poolele. Maakohus leidis ekslikult, et hagejad, kes olid ühingu asutajad, olid õigustatud tegema

tehingu tühistamise avalduse ja et selline avaldus sisaldus hagiavalduses, mis on kostjatele kätte

toimetatud. Hagejad ei ole vaidlustatud tehingu pooleks. Avaldust teisele poolele saab TsÜS § 98 lg 1

alusel teha vaid lepingu pool.

Pooled ei vaidle selle üle, et kumbki kostja ei ole teinud teisele poolele tühistamise avaldust. Seda

kinnitasid vaidlusaluse lepingu pooled ka ringkonnakohtu istungil. Sellist avaldust ei ole kostjale II

teinud ka kostja I likvideerija K. Uduste, kuigi tema vaidleb koos hagejatega apellatsioonkaebusele

vastu. Kostja II on nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses tuginenud asjaolule, mille kohaselt ei

ole hagejatel õiguslikku alust vaidlusalust tehingut vaidlustada.

Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse kohaselt saab asjaõiguslepingu pooleks

mitteolev isik esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping

mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi

esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Asjaõiguslepingu pooleks mitteoleval isikul ei olnud õigust

tühistada pärast 1. juulit 2002. a sõlmitud asjaõiguslepingut kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses

sätestatud tehingu tühistamise alustel. Ka pärast 1. juulit 2002 sõlmitud asjaõiguslepingut ei saa

tühistada isik, kes pole lepingupool, sest TsÜS §-de 90, 92, 94, 96 ja 97 kohaselt on selline õigus

tehingu teinud isikul. Kuivõrd vaidlustatud tehing ei mõjuta hagejate asjaõiguslikku positsiooni, siis

ei ole õiguslikku alust hagi rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta muutmata maakohtu otsus.

Hagejad leiavad kassatsioonkaebuses, et kohtud on ebaõigesti leidnud, et vaidlusalune tehing ei

mõjuta hagejate asjaõiguslikku positsiooni. Hagejad oleksid kostja I likvideerimise korral saanud

garaaþibokside omanikuks. Hagejate soov oli anda boksid üle uuele mittetulundusühingule

(GÜ Taara 11A), mis oleks korraldanud ka boksidealuse maa erastamise, ning hagejatel oleks olnud

õigus saada viimati nimetatud ühingu likvideerimisel boksid endale likvideerimisjaotisena. Osakud

oleksid andnud hagejatele õiguse saada boksid enda omandisse.

Kohtud on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et hagis on hagejad märkinud ka tehingu vastuolu

heade kommetega TsÜS § 86 järgi.

Arusaamatu on kohtute seisukoht, et kumbki tehingu pool ei ole esitanud tühistamisavaldust. Kuivõrd

mõlemat tehingu poolt esindas E. Sepp, ei olnud tal huvi tehingut tühistada.

Ebaõige on kohtukulude väljamõistmine hagejatelt. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kulud

on seotud E. Sepa kui füüsilise isikuga. Kostjaks on aga juriidiline isik. Kohus ei saa panna hagejate

kanda menetlusega mitteseotud isikute kulutusi.

9. Kostja II leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Kostja I toetab

kassatsioonkaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning

kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et vaidlusalune 30. märtsi 2004. a leping ei

mõjuta hagejate asjaõiguslikku positsiooni. Arvestada tuleb, et 30. märtsi 2004. a lepingudokumendis

sisalduvad järgmised tehingud: 1) kostja I ja kostja II vaheline ehitiste tasuta üleandmise leping ja

2) kostja I ja kostja II vaheline asjaõigusleping ehitiste omandi üleandmiseks.

Riigikohus on 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p-s 14 leidnud, et

asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi

vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul

omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni

kahjustamine ei ole piisav.

Hagejad ei ole 30. märtsi 2004. a tehingu pooled. Kui praegusel juhul osutuks asjaõigusleping mingil

õiguslikul alusel tühiseks, oleks garaaþibokside omanik kostja I, mitte hagejad. Hagejatel oleks neile

kuuluvate garaaþikooperatiivi Pargi 16 osamaksude alusel õigus nõuda vajalike eelduste olemasolul

(kostja I likvideerimine, garaaþiboksidealuse maa erastamise korraldamine) garaaþibokside enda

omandisse vormistamist. Samasugune oli õiguslik olukord ka eespool viidatud tsiviilasja nr 3-2-1-

140-07 korral, vt p 14 - vaidlusaluse asjaõiguslepingu vaidlustanud hageja I ei olnud selle

asjaõiguslepingu pool ning talle oleks asjaõiguslepingu tühisuse alusel kuulunud ainult võlaõiguslik

nõue omandiõiguse ülekandmiseks hageja II vastu, kelle omandisse oleks vara asjaõiguslepingu

tühisuse korral läinud.

12. Seega saab 30. märtsi 2004. a tehingu tühisusele tugineda kostja I, kui selle lepingu pool.

Kolleegium märgib, et üldjuhul ei ole asjaõiguslepingu kui õiguslikult neutraalse lepingu tühisusele

tuginemine lepingu heade kommete vastasuse tõttu võimalik. Siiski võib see olla võimalik erandlikel

juhtudel, kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele TsÜS § 86 arvestamata jätmise kohta märgib kolleegium

järgmist.

Ringkonnakohus ei ole otsuses piisavalt selgelt eristanud, millised järeldused on ta teinud tehingu

tühisusele tuginemise võimalikkuse ja millised tehingu tühistamise kohta. Ringkonnakohus on

viidanud Riigikohtu eespool viidatud otsusele, mis puudutas tehingu tühisusele tuginemise võimalust

asjaõigusliku positsiooni mõjutamise korral, kuid pärast (ja ka enne) on käsitlenud tehingu

tühistamise võimalikkust ja seejärel leidnud, et hagejate asjaõiguslikku positsiooni ei ole mõjutatud.

Seega ei ole õige kassatsioonkaebuse väide, et tehingu tühisuse analüüs on täiesti kõrvale jäetud.

14. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsust järgmiselt. Riigikohus on eespool viidatud otsuses

leidnud ka seda, et üldjuhul ei saa asjaõiguslepingut tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu

(TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis

saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde. Hagejad ei ole võlaõigusliku kausaaltehingu pooled.

15. Kokkuvõttes ei ole hagejatel õigust tugineda 30. märtsi 2004. a asjaõiguslepingu tühisusele ja

seda tühistada, kuna nad ei ole selle lepingu pooled.

Kolleegium märgib, et vajalike eelduste olemasolul ei ole välistatud hagejate nõudeõigus likvideerija

E. Sepa vastu neile tekitatud kahju hüvitamiseks.

16. Kolleegiumi arvates ei anna ka ülejäänud kassatsioonkaebuse väited, sh kohtukulude ebaõige

väljamõistmise kohta alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

17. Hagejate kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagejate tasutud kautsjon arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu