3-1-1-19-09 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09

1. Nõustun täielikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega osas, milles käsitletakse V. J.

süüditunnistamist narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemises, s.o süüdistust KarS § 184 lg 2 p 2

järgi (otsuse punktid 14-18), nagu ka osas, mis puudutab V. J. õigeksmõistmist ametiseisundi

kuritarvitamises, s.o süüdistuses KrK § 161 järgi (otsuse punktid 10-13). Samas leian, et lisaks Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a kohtuotsuse tühistamisele V. J. süüditunnistamises ja karistamises

KrK § 161 järgi, tulnuks ringkonnakohtu kõnealune otsus tühistada ka V. J. süüditunnistamises ja

karistamises altkäemaksu korduvas võtmises (KarS § 294 lg 2 p 1) ning osalt ka süüditunnistamises

ebaseaduslikus jälitustegevuses (KarS § 315). Täpsemalt öeldes ei nõustu ma kriminaalkolleegiumi otsuse

punktides 21-22 märgituga, nagu ka otsuse punktis 20.1 sisalduva lõppjäreldusega.

2. Esmalt põhjendan mittenõustumist otsuse punktides 21-22 märgituga

2.1 V. J.-le KarS § 294 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusest lähtuvalt tuli kohtutel eelkõige lahendada küsimus

sellest, kas V. J. kasutas R. P. Pärnus asuvat korterit ja tema sõidukeid, täpsemalt väikebussi Hyundai ning

sõiduautot Opel, KarS § 294 mõttes vastutasuna ebaseaduslike infoedastuste eest või ei olnud korteri ja

sõidukite kasutamine ning R. P.-le teabe edastamine omavahel seotud. Maakohus asus V. J. õigeksmõistmisel

süüdistuse kõnealuses osas seisukohale, et V. J. ei kasutanud korterit ja sõidukeid R. P.-le edastatud teabe

eest, vaid seetõttu, et R. P. ja V. J. olid omavahel head sõbrad. Seevastu ringkonnakohus jaatas korteri ja

autode kasutamise ja infoedastuste omavahelist seost ning tunnistas V. J. KarS § 294 lg 2 p 1 järgi süüdi.

Seega oli tegemist olukorraga, kus ringkonnakohus tühistas maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tegi samu

tõendeid maakohtust erinevalt hinnates süüdimõistva lahendi.

2.2 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et kui maakohus ja

ringkonnakohus hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav

talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab

ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise põhimõtteid ning obligatoorselt ära

näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on otsuses põhjenduste

puudumiseks loetud ka olukord, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud

näitamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04,

RT III 2004, 10, 119, 19. juuni 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, RT III 2008, 31, 211, p

9.1). Ka on kriminaalkolleegium selgitanud, et sellises olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid

niivõrd erinevalt, ei saa rahulduda üksnes sellega, et ringkonnakohus on tõenditest teistsuguse järelduse

tegemist

põhjendanud

vaid

kohtu

põhjendused

peavad

olema

ka

veenvad

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03, RT III, 2003, 17, 159, p 13).

2.3 Minu hinnangul ringkonnakohtu põhjendused V. J. KarS § 294 lg 2 p 1 järgi süüditunnistamisel nendele,

tõsi küll - väga kõrgetele nõuetele ei vasta. Seetõttu tulnuks ringkonnakohtu kohtuotsus selles osas tühistada.

Samuti leian, et vastamine küsimusele, kas V. J. kasutas R. P. korterit ja sõidukeid KarS § 294 mõttes

vastutasuna ebaseaduslike infoedastuste eest või ei olnud korteri ja autode kasutamine ning R. P.-le teabe

edastamine omavahel seotud, eeldab tõendite väga põhjalikku analüüsi ja faktiliste asjaolude

menetlusõiguslikult korrektset tuvastamist. Minu hinnangul kohtute otsused sellist analüüsi ega faktiliste

asjaolude menetlusõiguslikult korrektset tuvastamist ei sisalda. Seetõttu leian, et kriminaalkolleegiumil

tulnuks KarS § 294 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas lahendada küsimus kriminaalasja saatmisest uueks

arutamiseks Harju Maakohtule. Ei ole välistatud, et sellisel juhul oleks tulnud käsitleda ka küsimust

süüdistatava õigusest kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artikkel 6 mõttes.

3. Järgnevalt põhjendan mittenõustumist otsuse punktis 20.1 sisalduva lõppjäreldusega.

3.1 Esmalt selgitan, et jagan kolleegiumi veendumust selle kohta, et V. J.-le KarS § 315 järgi süüksarvatud

tegude toimepanemise ajal ja ka hiljem kehtinud jälitustegevuse seaduse redaktsioonid lugesid kõneeristuse

tegemist jälitustoiminguks, sest sellise toiminguga koguti andmeid elektroonilise side võrgu kaudu

edastatavate sõnumite faktide kohta. Samuti jagan otsuse punktis 20.1 väljendatud seisukohta, et tulenevalt

isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon

olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs

vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb

ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. Ka on õige otsuse kõnealuses punktis esitatud

väide, mille kohaselt on kriminaalasjas tuvastatud, et jälitustoimingute tegemiseks ei olnud V. J.-l

jälitustegevuse seaduses nõutavat ajendit ega alust.

3.2 Ma ei nõustu aga eelneva pinnalt tehtud lõppjäreldusega, et seega täitis V. J. R. P. palvel telefoninumbri

X, s.o R. P. kasutuses oleva telefoninumbri kõneeristuse tellimisega KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku

jälitustegevuse koosseisu. Pean seejuures oluliseks, et V. J. tellis R. P. kasutuses oleva telefoninumbri

kõneeristuse R. P. enda palvel. See asjaolu on süüdistuses otsesõnu märgitud ja kohtute poolt üheselt

tuvastatud. Seega oli kõnealuse infopäringu tegemise eesmärgiks R. P.-le teabe andmine tema enda

telefonikõnede kohta.

3.3 Sellist toimingut, mis tehakse isiku palvel eesmärgiga anda talle teavet tema enda tegevuse kohta, ei

käsita ma olemuslikult jälitustoiminguna, nagu ka selle toimepanemist ebaseadusliku jälitustegevusena KarS

§ 315 tähenduses. KarS § 315 asub karistusseadustiku 18 peatüki (Õigusemõistmisevastased kuriteod) 2. jaos

(Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses). Seega on ebaseadusliku

jälitustegevuse koosseisu kaitstav õigushüve õigusemõistmine selle sõna laiemas tähenduses ning

kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses osalevate isikute õigused. Olen seisukohal, et infopäring, mis

tehakse isiku palvel eesmärgiga anda talle teavet tema enda tegevuse kohta, ei saa kuidagi kahjustada

ebaseadusliku jälitustegevuse koosseisuga kaitstavaid õigushüvesid - ei õigusemõistmist ega ka selle isiku

õigusi. Seetõttu ei käsita ma V. J. poolt 6. augustil 2003 telefoninumbri X kõneeristuse tellimist

ebaseadusliku jälitustegevusena KarS § 315 tähenduses.

Hannes Kiris