3-1-1-39-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-39-09

Määruse

tegemise

koht

ja

kuupäev

Tartu 15. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Marko Rudi Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õigusliku

lubatavuse kohtulik kontroll

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2008. a kohtumäärus

asjas nr 1-08-12140

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko

Rudi

kaitsjad

vandeadvokaat

Leon

Glikman

ja

vandeadvokaadi vanemabi Helmer Indela, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. aprill 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2008. a kohtumäärus asjas nr 1-08-12140

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas 6. oktoobril 2008. a Eesti Vabariigile Eesti

Vabariigi kodaniku Marko Rudi väljaandmistaotluse. Taotlusele lisatud süüdistusakti kohaselt

süüdistatakse M. Rudi nelja kuriteo toimepanemises - internetikelmus, mis on kvalifitseeritav

Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 1343 alusel, maksimaalse karistusega 30 aastat

vangistust; seoses föderaalse programmiga altkäemaksu saamine, mis on kvalifitseeritav Ameerika

Ühendriikide kriminaalseaduse § 666 (a) (1) (B) alusel, maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust;

kelmus suures ulatuses Ameerika Ühendriikide vastu, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide

kriminaalseaduse § 1031 alusel maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust; rahapesu

ebaseaduslikule tegevusele suunamise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide

kriminaalseaduse § 1956 (a) (1) (A) alusel, maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust ja rahapesu,

mis on kvalifitseeritav Ameerika Ühendriikide kriminaalseaduse § 1965 (a) (1) (B) alusel,

maksimaalse karistusega 10 aastat vangistust.

2. Harju Maakohtu 13. novembri 2008. a määrusega tunnistati õiguslikult lubatavaks Eesti Vabariigi

kodaniku M. Rudi väljaandmine Ameerika Ühendriikidele seoses Ameerika Ühendriikides

2003. aastast kuni 19. augustini 2005 toime pandud internetikelmusega ja Ameerika Ühendriikide

vastu toime pandud kelmusega suures ulatuses. Maakohus asus määruses alljärgnevatele

seisukohtadele.

2.1 Tulenevalt põhiseaduse §-st 123, kui Eesti seadus on vastuolus välislepinguga, kohaldatakse

välislepingu sätteid. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 433 lg-st 2, mille kohaselt lähtutakse

kriminaalmenetlusalases

koostöös

kriminaalmenetluse

seadustiku

vastavatest

sätetest,

kui

välislepingutes ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel on

8. novembril 1923. a sõlmitud kurjategijate väljaandmise leping (edaspidi leping). M. Rudi suhtes on

Ameerika Ühendriikide pädev ametiasutus 27. novembril 2007. a välja andnud loa tema

vahistamiseks, mille alusel on Eesti Vabariigile esitatud väljaandmistaotlus. Väljaandmistaotluse

esitamisel on järgitud KrMS 19. peatüki sätteid. Lepingu artiklist XI tulenevalt esitati

väljaandmistaotlus diplomaatiliste kanalite kaudu.

2.2 Lepingu artikkel I kohaselt annavad lepingu sõlminud riigid välja isikud, keda süüdistatakse või

kes on süüdi mõistetud lepingu artiklis II loetletud süütegudes, kui need on kuriteona karistatavad

mõlemas riigis ning võimalikuks karistuseks on vähemalt vangistus. Väljaandmistaotluses märgitud

kuriteod on kuriteod ka Eestis ning lähtudes väljaandmistaotluses toodud teokirjeldustest võivad need

olla kvalifitseeritavad KarS § 294 lg 2 p 4 (altkäemaksu võtmine), KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2

(omastamine), § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 (kelmus), § 202 lg 2 p 3 (kuriteo toimepanemise teel saadud vara

omandamine, hoidmine ja turustamine) ja § 394 lg 2 p 3 (rahapesu) järgi. Kõigi nende kuritegude eest

on võimalik süüdlast karistada vangistusega.

2.3 M. Rudi ei ole nende kuritegude eest süüdi mõistetud, samuti ei toimu Eesti Vabariigis nende

kohtueelset menetlust. Teda ei süüdistata poliitilistes ega sõjaväelistes kuritegudes ning kuriteod ei

ole aegunud, mis lepingu artikkel III ja V kohaselt välistaks tema väljaandmise.

2.4 Kohus leidis, et lepingu artikli II punktide 6, 19, 21 kohaselt on M. Rudi väljaandmine õiguslikult

lubatav seoses internetikelmusega ja kelmusega suures ulatuses. Väljaandmise seoses altkäemaksu

võtmisega ja rahapesuga luges kohus õiguslikult mittelubatavaks. Kohtu hinnangul puuduvad

M. Rudi Ameerika Ühendriikidele väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud ning väljaandmise

üldtingimused on täidetud. Kohus märkis, et määrus on vastavalt KrMS § 385 p-le 21 lõplik ja seda ei

saa edasi kaevata.

3. Asja materjalist nähtub, et Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2008. a korraldusega nr 508 otsustati

M. Rudi Ameerika Ühendriikidele välja anda õigusega süüdistada teda Ameerika Ühendriikide vastu

toime pandud kelmuses suures ulatuses (Ameerika Ühendriikide koodeksi 18. peatüki § 1031) ja

internetikelmuses (Ameerika Ühendriikide koodeksi 18. peatüki § 1343 ja § 1346). Vabariigi Valitsus

keeldus M. Rudi väljaandmisest süüdistatuna altkäemaksu võtmises, rahapesus ja rahapesu

varjamises.

4. M. Rudi esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2008. a

korralduse nr 508 tühisuse tuvastamise või tühistamise nõudes. Kaebuses sisaldus ka taotlus

haldusasja peatamiseks lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 356 lg-st 1, sest otsus sõltub

sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on M. Rudi väljaandmise õigusliku lubatavuse

kohtuliku kontrolli menetluse ese.

4.1 Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna

Halduskohus leidis, et väljaandmise õigusliku lubatavuse osas tuleb lähtuda Harju Maakohtu

13. novembri 2008. a määrusest, mis on jõustunud, kuna ei kuulu KrMS § 385 p 21 kohaselt

edasikaebamisele. Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2008. a korraldus nr 508 on kohtu hinnangul

antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. See korraldus on

kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.

5. M. Rudi esitas Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2008. a otsuse peale apellatsiooni, milles palus

otsus tühistada ning teha uus otsus ja kaebus rahuldada. Koos apellatsiooniga esitati taotlus

halduskohtumenetluse peatamiseks.

5.1 Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2009. a määrusega peatati halduskohtumenetlus

haldusasjas

nr

3-08-2568

kuni

menetluse

lõppemiseni

kriminaalasjas

nr

1-08-12140.

Ringkonnakohus leidis, et menetluse peatamine on võimalik HKMS § 22 ja TsMS § 356 lg 1 alusel.

Kohus peatas menetluse põhjendusel, et kriminaalasjas lõpliku lahendi äraootamine tagab haldusasja

nr 3-08-2568 õige lahendamise.

6. Samal ajal esitasid M. Rudi kaitsjad L. Glikman ja H. Indela Harju Maakohtu 13. novembri 2008. a

määruse peale määruskaebuse, leides, et määrus on ebaseaduslik ja põhjendamata. Kaitsjate arvates

õigustab määruskaebuse esitamist PS §-de 20, 24 ja 36 rikkumine. KrMS 385 p 21, mille kohaselt ei

saa väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise kohtumäärust määruskaebe korras vaidlustada,

on vastuolus PS § 24 lg-ga 5, § 36 lg-ga 2, § 14 lg-ga 1 ja § 15 lg-ga 1 koostoimes. Kaebeõigust

piirav säte ei taga M. Rudile tõhusat subjektiivsete õiguste kaitset. Puuduvad legitiimsed

põhjendused, miks ei ole väljaandmise lubatavaks tunnistamise kohtumäärusele määruskaebuse

esitamise võimalust sätestatud ning miks ei ole väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise

küsimust allutatud kõrgema astme kohtu kontrollile.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2008. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 13. novembri

2008. a määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et Harju

Maakohus on 13. novembril 2008. a kontrollinud M. Rudi väljaandmise õiguslikku lubatavust ning

vormistanud oma otsustuse KrMS § 451 sätestatut järgides. Seega on käesoleval juhul tegemist

väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise määrusega, mida KrMS § 385 p-st 21 tulenevalt ei

saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses. Seetõttu jättis ringkonnakohus Harju

Maakohtu 13. novembri 2008. a määruse peale esitatud määruskaebuse KrMS § 385 p-le 21

tuginedes läbi vaatamata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

8. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse M. Rudi kaitsjad L. Glikman ja H. Indela,

kes jätkuvalt leiavad, et Harju Maakohtu 13. novembri 2008. a määruse vaidlustamine

ringkonnakohtus on lubatav järgmistel õiguslikel põhjendustel.

8.1 Määruskaebuse esitamine on lubatav seoses PS §-de 20, 24 ja 36 pöördumatu rikkumisega.

Kohtumäärust, millega lahendatakse EIÕK kaitsealasse kuuluvaid isiku põhiõiguste riivete küsimusi,

peab saama vaidlustada kõrgema astme kohtus.

8.2 Määruskaebuse esitamine on lubatav KrMS § 2 p 4 ja § 6 alusel. Seaduse formalistlik tõlgendus

tähendaks õigusvastaste kohtumääruste kehtimajäämist (viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrusele asjas nr 3-1-1-41-08).

8.3 KrMS § 385 p 21 on vastuolus PS § 24 lg-ga 5, § 36 lg-ga 2, § 14 lg-ga 1 ja § 15 lg 1 koostoimes,

kuna ei taga M. Rudi subjektiivsete õiguste tõhusat kaitset ning seetõttu tuleb see säte jätta

kohaldamata.

9. Kaitsjad vaidlustavad muuhulgas ka M. Rudi väljaandmisvahistusega seotud küsimusi ning

soovivad Riigikohtu sisulist hinnangut väljasaatmise õiguslike aluste kohta.

10. Riigiprokurör Eve Olesk esitas määruskaebusele vastuse, milles leiab, et kaitsjate taotlus

tunnistada KrMS § 385 p 21 sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ei ole põhjendatud. Prokurör

märgib, et Eesti Vabariigi kodaniku väljaandmise otsustab KrMS § 452 lg 1 p 1 ja § 36 kohaselt

Vabariigi Valitsus. See otsus on vaidlustatav halduskohtumenetluse korras. Tallinna Ringkonnakohtu

määrus, millega jäeti M. Rudi kaitsjate määruskaebus M. Rudi väljaandmise õiguslikult lubatavuse

kontrollimise ja väljaandmisvahistuse küsimuses läbi vaatamata, on KrMS § 385 p 21 ja § 451

kohaselt põhjendatud ja seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. KrMS §-s 385 on loetletud kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise

menetluses. Selle paragrahvi p 21 kohaselt ei ole ka väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku

kontrollimise määrus edasikaevatav. Seetõttu jättis Tallinna Ringkonnakohus kooskõlas seadusega

põhjendatult läbi vaatamata M. Rudi kaitsjate määruskaebuse Harju Maakohtu KrMS § 451 alusel

tehtud määruse peale, millega tunnistati M. Rudi väljaandmine õiguslikult lubatavaks. Jättes küll

ringkonnakohtu vaidlustatud määruse tühistamata, kuid arvestades asjaolu, et M. Rudi kaitsjad on

Riigikohtule esitatud määruskaebuses tõstatanud küsimuse, kas edasikaebeõiguse puudumine

väljaandmise

õigusliku

lubatavuse

kohtuliku

kontrollimise

määruse

vaidlustamiseks

on

põhiseadusega kooskõlas, peab kolleegium vajalikuks märkida üksnes selles küsimuses järgmist.

12. Põhiseaduslik edasikaebeõigus on sätestatud PS § 24 lg-s 5, mille kohaselt on igaühel õigus tema

kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

Põhiseaduse tekstist lähtuvalt just nimelt kohtuotsuse peale ja vaid seadusega sätestatud korras

edasikaebamine ei saa kuidagi tähendada aga seda, et põhiseaduse mõtte kohaselt peaks

edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmama võrdsel määral eranditult kõiki kohtulahendeid ja et

võrdselt edasikaevatavad peaksid olema nii kohtuotsused kui ka -määrused. Selliseks põhiseaduse

ilmselgelt laiendavaks ja edasikaebeõigust absolutiseerivaks tõlgendamiseks puudub ka igasugune

inimõiguslik, samuti sisuline ja loogiline põhjendus.

13. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni põhitekst ei sisalda PS § 24 lg-s 5 sätestatuga analoogilist

edasikaebeõigust.

Konventsiooni

7. lisaprotokolli

teise

artikli

kohaselt

loetakse

siiski

edasikaebeõigust kriminaalasjades selliseks hüveks, mille konventsiooniga ühinenud riigid peavad

siseriiklikult tagama. Kuid EIÕK 7. lisaprotokolli teise artikli teises lõikes märgitu kohaselt ei ole

edasikaebeõigus absoluutne ja inimõigusi rikkuvaks ei saa pidada isegi mitte seda, kui siseriiklikult ei

võimaldata vaidlustada vähemtähtsate õiguserikkumiste suhtes tehtud kohtuotsuseid. Unustada ei saa

siinjuures ka asjaolu, et edasikaebeõiguse absolutiseerimine tooks enesega kaasa ohu rikkuda EIÕK

artiklis 6 sätestatud menetluse mõistliku aja põhimõtet. Seetõttu ei saa ilma detailsema analüüsita

lugeda inimõigusi rikkuvaks teatud kohtumääruste siseriikliku edasikaebeõiguse välistamist.

14. Edasikaebeõiguse absolutiseerimise sisuline ja loogiline põhjendamatus lähtub kõigepealt

tõdemusest, et erinevat liiki kohtulahendid (ühelt poolt kohtuotsused ja teiselt poolt kohtumäärused,

aga ka erinevad kohtumäärused omavahelises võrdluses) ei ole isikute jaoks, kelle kohta need käivad,

võrdse kaaluga selles mõttes, et need ei riiva isiku põhiõigusi võrdsel määral ega ole kohtuasja

lõplikuks lahendamiseks samatähenduslikud. Edasikaebeõiguse piiranguid nende kohtumääruste

loetelu näol, mis ei ole määruskaebe korras vaidlustatavad, tuleb üldjuhul käsitada koos KrMS § 383

lg-s 2 sisalduva täiendava garantiiga, mille kohaselt ei välista määruskaebeõiguse puudumine vastava

määruse vaidlustamist hilisemas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses. Selline täiendav garantii

tagab, et KrMS §-s 385 loetletud kohtumäärusega loodav võimalik ebaõigus saab põhimõtteliselt

muutuda õigusliku diskussiooni objektiks. Kolleegium nendib siiski, et kõnealune täiendav garantii ei

toimi eranditult kõigi KrMS §-s 385 loetletud edasikaebeõiguse piirangute puhul.

15. KrMS § 383 lg-s 2 sisalduva täiendava garantii toimest ei saa rääkida ka käesoleva kohtuasja

puhul olulise KrMS § 385 p-s 21 sätestatud edasikaebeõiguse piirangu puhul. Seda põhjusel, et

välisriigi poolt esitatud väljaandmistaotlus ei ole käsitatav Eesti riigis kriminaalmenetluse ajendina ja

selles sisalduv teave kriminaalmenetluse alusena KrMS § 194 mõttes. Kuna välisriigi poolt Eestile

väljaandmistaotluse esitamine ei too endaga kaasa kriminaalmenetluse alustamist Eestis, siis ei saa

Eesti riigi poolt välisriigile väljaantud isikul tekkida ka võimalust vaidlustada tema suhtes KrMS §-s

sätestatud

korras

tehtud

kohtumäärust

Eesti

riigis

kulgevas

apellatsiooni-

või

kassatsioonimenetluses. Põhimõtteline võimalus kõnealuse määruse vaidlustamiseks Eesti

kriminaalmenetluses võib väljaantud isikul tekkida aga siis, kui Eesti võtab hiljem

kriminaalmenetluse välisriigilt üle.

16. Kolleegium leiab, et KrMS § 385 p-s 21 sätestatud edasikaebeõiguse piirangu puhul pole alust

lugeda määruskaebeõiguse puudumist põhiseadusevastaseks. KrMS §-s 443 ja § 452 lg-s 2 sätestatust

nende koostoimes tuleneb, et isiku välisriigile väljaandmismenetlus kui tervik koosneb kõigepealt

Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris toimetatavast eelmenetlusest, seejärel väljaandmise

õigusliku lubatavuse kontrollimisest üldkohtus, siis täitevvõimu pädevusse kuuluvast isiku

väljaandmise lõplikust otsustamisest ja lõpuks väljaandmisotsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuste

lahendamisest halduskohtusüsteemi poolt.

17. Seega kujutab isikute välisriigile väljaandmine kui tervik endast rahvusvahelis-õigusliku

iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust. Niisiis otsustatakse riiklikul tasandil

kahe riigi suhete üldist konteksti ning väljaandmist taotleva riigi demokraatlikkust arvestades, kas

isik antakse välisriigile välja või mitte. Kuna kõnealuse riikliku tegevuse õiguspärasust on Eestis

pädevad kontrollima halduskohtud, siis ongi väljaandmise puhul tagatud nii kohtukaebe- kui ka

edasikaebeõigus halduskohtumenetluse vahendusel.

18. Väljaandmise õigusliku lubatavuse reguleerimine kriminaalmenetluse seadustikus on siiski

põhjendatav sellega, et isikute väljaandmist taotletakse nende väidetava seotuse tõttu kuritegevusega.

Seetõttu ongi väljaandmist reguleeritud KrMS 19. peatükis, eeskätt aga selle peatüki 2. jaos. Oluline

on siiski märkida, et kõnealuse valdkonna puhul ei ole tegemist siseriikliku kriminaalmenetluse

süsteemi kuuluva üld- ega erimenetlusega, vaid toimingute süsteemiga, mille legitimatsioon tuleneb

riikidevahelist kuritegevusevastast koostööd sätestavatest lepetest. Seega on kriminaalmenetluse

seadustiku

asjakohaste

sätete

näol

tegemist

rahvusvaheliste

lepingute

siseriikliku

rakendamisekorraga.

Seetõttu,

kooskõlas

otsuse

p-s

märgituga,

ei

too

välisriigi

väljaandmistaotluse esitamine kaasa Eestis kriminaalmenetluse alustamist. See omakorda tähendab,

et kriminaalmenetlejate pädevus väljaandmismenetluses on nende üldpädevusega võrreldes oluliselt

piiratum. Tulenevalt KrMS § 433 lg-tes 1 ja 2 märgitust peavad kriminaalmenetlejad

väljaandmismenetluses lähtuma vaid KrMS XIX peatükis sisalduvatest pädevusnormidest (arvestades

rahvusvahelis-õiguslikke eriklausleid) ning kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides

sätestatust vaid niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus KrMS XIX peatükis sätestatuga. Arvestades seda,

et väljaandmine kujutab endast eeskätt riiklikku tegevust, mille puhul on tagatud täiemahuline

kohtukaebetee ning et kriminaalmenetluse alane pädevus on väljaandmismenetluse kui terviku

raames oluliselt piiratud, ei olegi kolleegiumi arvates õige väljaandmise õigusliku lubatavuse

määruse vaidlustamise õigustamiseks kasutada tavalises kriminaalmenetluses edasikaebeõiguse

põhjendamiseks sobivat argumentatsiooni.

19. Vaatamata eelmärgitule nendib kolleegium, et Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris

toimetatav eelmenetlus ning väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine üldkohtus ei ole

väljaandmismenetluse kui terviku kontekstis marginaalse tähendusega. Nende menetluste raames

kontrollitakse igal konkreetsel juhul väljaandmise üldiste õiguslike tingimuste olemasolu. Ei saa

nõustuda määruskaebuses märgituga, et üldkohtu seisukoht väljaandmise õigusliku lubatavuse

küsimuses oleks täitevvõimule siduv. Siduv, ja ka seda ilma edasikaebeõiguseta, on üksnes

väljaandmise õiguslikult lubamatuks tunnistamine. Samal ajal tähendab üldkohtu poolt väljaandmise

õiguslikult lubatavaks tunnistamine vaid seda, et olemas on väljaandmise sellised üldised õiguslikud

tingimused, mis võimaldavad täitevvõimul asuda lõpliku kaalutlusotsuse tegemise juurde.

20. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 385 lg 21, mille kohaselt ei saa

esitada määruskaebust KrMS § 451 alusel väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise

kohtumäärusele, ei ole põhiseadusega vastuolus. Juhindudes KrMS §-st 391, tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu 29. detsembri 2008. määrus jätta muutmata ja M. Rudi kaitsjate määruskaebus ning

taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe