3-1-1-41-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-41-09

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 12. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi R. A. süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a määrus

kriminaalasjas nr 1-07-11945

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. aprill, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. A. tunnistati Harju Maakohtu 29. septembri 2008. a otsusega KarS § 423 lg 1 järgi süüdi selles, et liikudes 12. septembril

2006 kella 17.55 ajal mootorsõidukiga Tallinnas mööda Mäekõrtsi teed Haabersti ringi suunas, ei veendunud ta Haabersti ja

Mäekõrtsi teede ristmikul enne vasakpöörde sooritamist manöövri ohutuses, mistõttu ei andnud teed peateel vastassuunast otse

sõitvale motorollerile. Sellega põhjustas ta liiklusõnnetuse, sõites otsa motorollerit juhtinud T. K.-le. Oma tegevusega rikkus R.

A. Liikluseeskirja §-de 91 ja 156 nõudeid ja tekitas T. K.-le eluohtliku tervisekahjustuse, millest paranemise kestus on mitte

vähem kui neli kuud.

Maakohtu otsusega karistati R. A.-d vangistusega üheks aastaks, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimuslikult täitmisele

pööramata. Lisakaristusena võeti süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimisõigus kuueks kuuks. Samuti mõisteti R. A.-lt

kannatanu kasuks välja varaline kahju summas 32 400 krooni. Mittevaralist kahju puudutavas osas jäeti tsiviilhagi

läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja kannatanu

esindaja vandeadvokaadi vanemabi Argo Küünemäe.

2.1 R. A. kaitsja palus maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kohus ei ole andnud

õiguslikku hinnangut kannatanu käitumisele liiklusõnnetuse toimumise ajal. Samuti märkis kaitsja, et kohus on alusetult

rahuldanud kannatanu tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes summas 32 400 krooni, sest kannatanu ei ole esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et ta töötas enne liiklusõnnetuse toimumist. Pealegi puudus kannatanu tsiviilhagi kohaselt töölt

üheksa kuu jooksul. Haigekassa on talle hüvitanud summa, mis vastab palga alammäärale nelja kuu ulatuses. Sellele vaatamata

mõistis maakohus süüdistatavalt välja summa, mis vastab palga alammäärale üheksa kuu ulatuses.

2.2 Kannatanu esindaja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis läbi vaatamata kannatanu tsiviilhagi mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes ja palus teha selles osas uue otsuse. Apellatsiooni kohaselt esitas kannatanu tsiviilhagi 7. veebruaril

2008, mille kohus võttis ka menetlusse. Kui kohus oli seisukohal, et tsiviilhagilt tuleb esitada riigilõiv, pidanuks kohus

TsMS § 371 lg 1 p 10 kohaselt keelduma hagi menetlusse võtmisest, andes kannatanule TsMS § 372 lg 2 kohaselt mõistliku

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Apellatsiooni kohaselt on kohus KrMS § 38 lg 3 alusel leidnud, et kriminaalmenetluses on

tsiviilhagi riigilõivuvaba vaid varalise kahju hüvitamise nõudes. Samas jättis kohus kohaldamata riigilõivuseaduse (edaspidi

RLS) § 22 lg 1 p 11, mis on erisäte KrMS § 38 lg 3 suhtes. Täiendavalt märkis apellant, et tsiviilhagilt mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes on 26. novembril 2007 makstud ka riigilõiv summas 1000 krooni, kuid kohus keeldus kohtuvaidluste käigus

maksmist tõendavat dokumenti vastu võtmast.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus tsiviilhagi puudutavas osas ja

saadeti kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud R. A. poolt KarS § 423 lg-s 1 sätestatud süüteo

toimepanemine. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kriminaalasjas kogutud tõenditega, sealhulgas sündmuskoha

vaatlusprotokolli ja eksperdiarvamusega, ümber lükatud kaitsja väide, et kannatanu liikus mootorrolleriga kõnniteel ja

kokkupõrge toimus ülekäigurajal. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahelda selles, et vaatlusprotokollis on fikseeritud just

kannatanu mootorrolleri lohisemisest tekkinud kraapejäljed, mis on kooskõlas kannatanu versiooniga sündmusest. Samuti

puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ületas lubatud sõidukiirust. Seda kinnitavad ka tema ütlused, mille kohaselt on

rolleri maksimaalne sõidukiirus 45 km/h. Kuigi süüdistatav viitas sellele, et pärast liiklusõnnetuse toimumist ei põlenud T. K.

motorolleril tuled, ei saa sellest järeldada, et tuled ei põlenud ka kokkupõrke ajal. R. A. kinnitas ise, et enne kokkupõrget ta

kannatanut ei näinud.

3.2 Süüdistatavalt varalise kahju väljamõistmise osas leidis ringkonnakohus, et see on toimunud tsiviil- ja

kriminaalmenetlusõiguse sätteid rikkudes. Maakohtu otsus on tsiviilhagi lahendamise osas olulises ulatuses põhjendamata,

sealhulgas ei ole viidatud ka hagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele.

3.3 Mittevaralist kahju puudutavas osas nõustus ringkonnakohus kannatanu esindajaga, et maakohus on tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmisel alusetult tuginenud KrMS § 38 lg-le 3. Maakohus jättis kohaldamata RLS § 22 lg 1 p 11, mis näeb ette, et

kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel riigilõivu ei võeta.

Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikohus, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 ei saa ta ise otsustada

tsiviilhagi põhjendatuse üle, mistõttu saatis kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. A. kaitsja O. Ladva, kes palub tühistada ringkonnakohtu

määruse kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus piisavalt põhjendatud. Kaitsja kordab apellatsioonis esitatud väiteid,

leides, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut kannatanu kui õnnetuses osalenud rollerijuhi käitumisele, viidates muuhulgas

ka kriminaalasjas koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli puudulikkusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium annab esmalt hinnangu määruskaebuses esitatud väidetele (I), käsitledes seejärel kohtupraktika ühtlustamiseks

kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisega seonduvat, s.o tsiviilhagi osas tehtava otsustuse põhjendamise kohustust ja selle

rikkumise tagajärgi (II) ning mittevaralise kahju nõudelt riigilõivu tasumise ja sellest vabastamise aluseid (III).

I

6. Määruskaebuses vaidlustatakse valdavalt faktiliste asjaolude tõendatust. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tuvasta Riigikohus

faktilisi asjaolusid. Samas võib kassatsioonikohus kontrollida, kas kohtud on asjaolude tuvastamisel järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning

kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik peab tõendite

hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine.

7. Kohtud on otsuse tegemisel põhjendatult lähtunud eelkõige kannatanu ütlustest, sündmuskoha vaatlusprotokollist ja

eksperdiarvamusest. Kohtuotsuste kohaselt ei andnud süüdistatav ega tunnistajad üheseid ütlusi kannatanu paiknemise kohta

enne kokkupõrke toimumist. Vaatlusprotokollis on aga kirjeldatud nii sõidukite asukoht kui ka mootorrolleri lohisemisest

tekkinud kraapejälgede paiknemine sündmuskohal ja sellest lähtutakse ka eksperdiarvamuses. Kriminaalasja arutamisel ei ole

tõusetunud põhjendatud kahtlusi vaatlusprotokolli õigsuses. Selleks ei anna iseenesest alust ka kraapejälgede fotografeerimata

jätmine. KrMS § 148 lg 1 kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol. Vastavalt KrMS § 149 lg-le 1

uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või

kui pildistamise kohustus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli

ebausaldusväärseks tõendiks. Täiendavalt märgib kolleegium, et kaitsja viited kannatanu võimalikule ebapiisavale kogemusele

liikluses oleksid asjakohased vaid juhul, kui sellise kogemuse või vajalike oskuste puudumine oleks viinud liiklusnõuete

rikkumiseni. Käesolevas kriminaalasjas seda aga tuvastatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kriminaalasja

arutamisel ei ole tõendite hindamise põhimõtteid rikutud.

II

8. Tühistades maakohtu otsuse osas, millega rahuldati tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudesse puutuvalt, on

ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu praktikaga õigesti leidnud, et kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436

lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid,

mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole

määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise rikkumise korral on kohtuotsus

tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata. (Vt Riigikohtu 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

11-07 - RT III 2007, 24, 194, p-d 47-48; 22. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p-d 14-

14.5, 28. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-08 - RT III 2008, 48, 331, p 18).

9. Seoses ringkonnakohtu volitustega sellise rikkumise tuvastamisel märgib kolleegium, et KrMS § 341 lg 1 kohaselt tingib

kohtuotsuses põhjenduste puudumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes vältimatult maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja

saatmise uueks arutamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb aga tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda

tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 656 lg 1 p 5

kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus

muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise

anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või

täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08 - RT III

2008, 48, 328). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi

põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Olukorras, kus

ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas

KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kolleegium märgib, et

tsiviilhagi lahendamine ringkonnakohtu poolt on aga välistatud juhul, kui maakohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellisel

juhul peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 saatma kriminaalasja

tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (vt otsuse nr 3-1-1-42-08 p 23).

10. Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohus viidanud ühelegi asjaolule, mis takistaks tal lahendada tsiviilhagi varalise kahju

hüvitamise nõude osas. Samas puudub kolleegiumil alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks nimetatud osas, kuna

ringkonnakohtu määrust ei ole selles osas määruskaebe korras vaidlustatud. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et tsiviilhagi uus

arutamine maakohtus tagab kannatanu ja süüdistatava edasikaebeõiguse tsiviilhagi aluseks olnud faktiliste asjaolude

tuvastamise osas ja võimaldab lahendada tsiviilhagi tervikuna, s.o nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

III

11. Mittevaralist kahju puudutavas osas jättis maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata, põhjendades seda riigilõivu tasumise

kohustuse täitmata jätmisega. Maakohus juhindus seejuures KrMS § 38 lg-st 3, mille kohaselt on kriminaalmenetluses esitatud

tsiviilhagi riigilõivust vabastatud vaid varalise kahju hüvitamise nõudes. Tühistades maakohtu otsuse, leidis ringkonnakohus

seevastu, et kohaldada tuleb riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11, mis näeb ette, et kehavigastuse või muu terviserikkega,

samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamine on riigilõivust vabastatud. Kriminaalkolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga ja märgib kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist.

12. Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab tõepoolest, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust

vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Sellise regulatsiooniga soodustatakse kuriteost tekkinud kannatanu varaliste

nõuete lahendamist kriminaalasja raames ja kaitstakse kannatanu huve. Samas ei näe säte ette, et kriminaalmenetluses oleks

riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, seda eelkõige vältimaks alusetuid avaldusi

kriminaalmenetluse alustamiseks ja kriminaalmenetluse koormamist põhjendamatute nõuete lahendamisega.

13. Kolleegiumi hinnangul ei piira eeltoodu siiski seadusandja vabadust sätestada riigilõivuseadusega teatud valdkondades

riigilõivuvabastusi, mis võivad puudutada nii tsiviilkohtumenetlust selle kitsamas tähenduses kui ka tsiviilhagi lahendamist

kriminaalmenetluses. Normi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest

õigussüsteemi jaoks tervikuna. RLS § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise

nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada

riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi

esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on selline kahju tekitatud

kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks

võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist

tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku

seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega leiab kolleegium, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus

kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise

nõude esitamisel kriminaalmenetluses.

14. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohus ringkonnakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe