3-2-1-44-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-44-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. mai 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

OÜ Vita Group hagi AS Helmes vastu 1 362 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-52238

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Helmes kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

900 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Vita Group (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Kostja Aktsiaselts Helmes (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

13. aprill 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-52238

kostjalt hageja kasuks 900 000 krooni leppetrahvi väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse

osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osa

jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Helmes kassatsioonkaebuselt 15. jaanuaril 2009. a tasutud kautsjon

9000 (üheksa tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Vita Group (hageja) esitas 17. detsembril 2007. a Harju Maakohtule hagi AS Helmes (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista 1 000 000 krooni leppetrahvi ja 362 000 krooni kahjuhüvitist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11. augustil 2006. a konfidentsiaalsuslepingu

(edaspidi ka leping) nr SMT-06-001, mille p-s 2.14 kohustusid lepingupooled mitte sõlmima

töö(võtu)lepingut või mõnda muud tsiviilõiguslikku lepingut teise lepingupoole töötajatega. Kostja

rikkus lepingut, sõlmides töölepingu hageja töötaja Priit Krallaga. Lepingu p-s 2.12 oli ette nähtud

lepingu rikkumise korral lepingupoolele, kelle huvid seati ohtu või kellele tekitati kahju, õigus nõuda

lepingut rikkunud poolelt leppetrahvi 1 000 000 krooni, samuti muu otsese kahju hüvitamist. Hageja

nõudis kostjalt 1 000 000 krooni leppetrahvi ja P. Kralla tööpanuse äralangemise tõttu tekkinud

362 000 krooni suuruse kahju hüvitamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et P. Krallaga töölepingu sõlmimisel ei rikkunud ta konfidentsiaalsuslepingut. Lepingu

p 2.14 laienes ainult lepingu lisas 1 nimetatud isikutele ja P. Kralla nende hulka ei kuulunud.

Eeldused leppetrahvi nõudmiseks pole täidetud. Hageja pidi tõendama, et kostja on seadnud ohtu

hageja huvid, mis puudutavad konfidentsiaalset informatsiooni, või on tekitanud hagejale kahju

konfidentsiaalse info kasutamisega viisil, mis on lepinguga vastuolus. Hageja ei ole esitanud

leppetrahvi nõuet tähtaegselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohaselt peab kahjustatud pool

teatama leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kõige

hilisem aeg, millal hageja pidi teada saama P. Kralla töötamisest kostja juures, oli 2006. aasta

oktoober. Hageja viitas väidetavast rikkumisest tulenevatele nõuetele alles 15. novembril 2007. a.

Nõue, mis on esitatud enam kui aasta pärast nõudeõigusest teadasaamist, ei ole õiguste realiseerimine

mõistliku aja jooksul. Isegi kui hagejal oleks leppetrahvi nõue, tuleks seda VÕS § 162 lg 1 alusel

vähendada.

Konfidentsiaalsuslepingu alusel on poolel võimalik nõuda vaid sellise kahju hüvitamist, mis on

tekkinud konfidentsiaalse info väärkasutusest. Hagis esitatud kahju hüvitamise nõue on aga töötaja

tööpanuse äralangemisest tulenev saamata jäänud tulu nõue. Nõude rahuldamine on välistatud, kuna

lepingut ei ole rikutud. Nõude välistaksid ka VÕS § 127 lg-d 2, 3 ja 4. Kahjuhüvitise nõue on

vastuolus ka VÕS § 161 lg-ga 2, mille kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.

3. Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel 11. augustil 2006. a sõlmitud konfidentsiaalsuslepingust

nr SMT-06-001 tulenev võlasuhe. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sõlmis töölepingu hageja endise

töötaja P. Krallaga. Pooled tõlgendavad lepingu punkti 2.14 sisu erinevalt. Hageja väidab, et kostja

pidanuks hoiduma hageja töötaja töölevõtmisest, kuna lepingu sõlmimise eesmärk oli takistada

töötajate ülevõtmist. Kostja väidab, et lepingu sõlmimise eesmärk oli hoida ära konfidentsiaalse info

väärkasutust ning et töölepingu sõlmimise piirang laienes üksnes lepingu lisas märgitud isikutele.

Pooled annavad vaidlusalusele lepingutingimusele erineva tähenduse ning kohtule ei ole esitatud

tõendeid, mis kinnitaksid poolte kaalutlusi lepingu sõlmimisel. Maakohus leidis, et lepingut tuleb

tõlgendada kostja esitatud viisil. VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendatakse lepingut ühise tahte selgitamise

võimatusel nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda sarnastel asjaoludel ja samas

olukorras mõistma pidi. Konfidentsiaalsuslepingu sõlminud poolel oli mõistlik eeldada, et lepingu

sõlmimise eesmärgiks oli konfidentsiaalse teabe hoidmine omavahelises kasutuses, vältimaks selle

sattumist kolmandate isikute kätte. Lepingu p-s 2.12 märgitud leppetrahv on seotud p-des 2.1 kuni

2.12 sisalduvaga. Leppetrahvi nõude maksmapaneku eelduseks on ühe poole poolt teise

lepinguosalise huvide ohtuseadmine või kahju tekitamine. Lepingu p-s 2.14 sisalduv keeld on

suunatud üksnes omavaheliste suhete reguleerimisele ning lepingu terviku tähenduses hinnatav

kõrvaltingimusena. Omavahelistes suhetes töötajate ülevõtmise keeldu sisaldav lepingutingimus ei

ole formaalsel tõlgendamisel seostatav lepingu p-ga 2.7 ja lepingu lisaga 1. Mõistlik ei ole eeldada, et

omavahelistes suhetes mõju omavate lahkehelide puhul kohaldatakse ka ilma negatiivse tagajärje

saabumiseta samas suurusjärgus leppetrahvi.

Hageja oleks pidanud tõendama, et kostja on seadnud tema lepingust tulenevad huvid ohtu või neid

kahjustanud. Seda hageja ei ole teinud. Töölepingu sõlmimisest hageja endise töötajaga sellist

järeldust teha ei saa. Samuti pole hageja tõendanud kahju nõuet.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses hageja vähendas nõuet ning palus kostjalt välja mõista

900 000 krooni leppetrahvi ja 100 000 krooni kahjuhüvitist.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. detsembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse leppetrahvi väljamõistmata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 900 000 krooni leppetrahvi, menetluskulud jättis 1/3 osas hageja

ja 2/3 osas kostja kanda.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et lepingu p-st 2.14 ei tulenenud pooltele keeldu värvata

oma ettevõttesse tööle teise lepingupoole töötajaid. Maakohtul ei olnud alust teha järeldust, et

lepinguga reguleeriti üksnes lepingu lisas 1 nimetatud isikute poolt konfidentsiaalse informatsiooni

väärkasutamist või nimetatud isikute ülevõtmist. Lepingu sisu ja olemuse mõistmisel on määrav

lepingupoolte autonoomne tahe, mille väljaselgitamisel tuleb arvestada eelkõige lepingus kasutatud

sõnade üldlevinud tähendust, ning vaid juhul, kui poolte ühine tahe erineb sõnade üldlevinud

tähendusest, tuleb ka seda arvestada. Lepingu p-s 2.14 oli poolte kohustus selgelt ja üheselt

mõistetav. Lepingu tekstis selgelt väljendatud tahe ei vaja täiendavat tõendamist. Kui kostja väitis, et

selle punkti sõnastus ei vasta poolte tegelikule tahtele, tuli tal seda väidet tõendada. Ei lepingu

sõnastusest ega selle sisust kui tervikust ei tulene, et p-s 2.14 nimetatud isikute all mõeldakse lisas 1

märgitud isikuid. Mõistliku inimese seisukohalt võib vaidlusalusest lepingust kui tervikust teha

seetõttu järelduse, et töötajate hulka, kellele konfidentsiaalsuslepingu toime laienes, kuulusid ka

isikud, kelle osalemiseta riigihankes !Tarkvara arendusteenuse tellimine" ei oleks huvitatud pool

pakkumist teha saanud. P. Krallat tööle võtmata ei oleks kostja pakkumust eelmärgitud riigihankes

edukaks tunnistatud.

P. Kralla kuulus lepingu p-s 2.14 nimetatud isikute hulka ja temaga töölepingu sõlmimisel rikkus

kostja seda lepingut. Lepingu punkti 2.12 kohaselt on lepingu rikkumise korral poolel, kelle huvid

seati ohtu või kellele tekitati kahju, õigus nõuda lepingut rikkunud poolelt leppetrahvi

1 000 000 krooni ja otsese kahju hüvitamist. P. Kralla tööpanuse äralangemine kahjustas hageja huve

ka seetõttu, et kostjal ei olnud vaja edaspidi teha hagejaga koostööd. Seega on hagejal õigus nõuda

lepingu p-s 2.12 kokkulepitud leppetrahvi. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejal ei

ole õigust VÕS § 159 lg 2 kohaselt nõuda leppetrahvi seetõttu, et ta ei ole mõistliku aja jooksul

sellest teisele lepingupoolele teatanud. Ringkonnakohus leidis, et seaduses sätestatud aegumistähtaja

sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille

jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. VÕS § 159 lg 2 kohaldamist õigustaksid vaid

erandlikud asjaolud. Praegusel juhul ei ole võimalik väita, et hageja ei esitanud oma nõuet mõistliku

aja jooksul. Hageja ei tõendanud, et talle tekitatud kahju oli suurem kui leppetrahv. Seega tuleb kahju

hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagi leppetrahvi saamiseks, ja jätta selles osas jõusse

maakohtu otsus või saata asi selles osas tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on valesti jätnud kohaldamata VÕS § 159 lg 2. Isegi kui hagejal oleks olnud kostja

vastu leppetrahvi nõue, oleks ta selle kaotanud VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud teatamistähtaja

möödalaskmise tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai P. Kralla kostja juurde tööleminekust

teada 2006. aasta augustis. Leppetrahvi nõude esitamine alles aasta ja kaks kuud hiljem ei ole

VÕS § 159 lg 2 mõttes toimunud mõistliku aja jooksul.

Hagejal ei ole leppetrahvi nõuet. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 tulenevalt

oleks hageja pidanud tõendama, et lepingu p 2.14 tuleb tõlgendada nii, nagu hageja seda teeb. Seni,

kuni hageja tõendeid oma tõlgenduse kohta ei esitanud, piisas hageja tõlgenduse ümberlükkamiseks

kostja vastuväitest. Ringkonnakohus on aga leidnud, et p 2.14 tõlgendamise kohta peaks tõendeid

esitama kostja. Ringkonnakohus on kohaldanud valesti VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise

reegleid, nõustudes hageja väidetega.

Täidetud ei ole ka lepingu p-s 2.12 kokkulepitud leppetrahvi nõude esitamise eeldused. Selle

lepingupunkti kohaselt võis pool esitada leppetrahvi nõude üksnes juhul, kui teine pool oli lepingut

rikkunud ning sellega seati ohtu leppetrahvi nõudva lepingupoole huvi või tekitati talle kahju. Hageja

oleks pidanud tõendama oma huvide ohtuseadmise või endale kahju tekkimise.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahv ja määrati kindlaks menetluskulude jaotus. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi TsMS § 691 p 2

alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 688 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras

ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohtu otsust ei ole

vaidlustatud hageja kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmise osas.

10. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 159 lg 2 kohaldamist õigustaksid vaid erandlikud

asjaolud. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

See lõige sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest. VÕS § 159

lg-t 2 tuleb kohaldada, kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, millal hageja sai teada kostja kohustuse

rikkumisest ja millal hageja kostjale teatas, et ta nõuab leppetrahvi. Ringkonnakohus peab hindama,

kas nende kahe ajahetke vahele jäävat ajavahemikku saab pidada mõistlikuks ajaks leppetrahvi

nõudmisest teatamiseks. Riigikohus on 20. märtsi 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08 leidnud,

et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude

aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki

asjaolusid ja poolte käitumist.

11. Pooled vaidlevad ka lepingu tõlgendamise üle. Hageja leppetrahvi nõude aluseks on lepingu

p 2.14 väidetav rikkumine. Pooled on lepingu p 2.14 sõnastanud järgmiselt: "Osapooled kinnitavad,

et ei sõlmi töö(ettevõtu)lepingut või mõnda muud tsiviilõiguslikku lepingut teise Osapoole

töötaja(te)ga Osapoolte vahel sõlmitava(te) lepingu(te) kehtimise ajal ning ühe (1) aasta jooksul

pärast Osapoolte vahel sõlmitavate lepingute lõppemist välja arvatud juhul, kui töölepingu lõpetamise

on algatanud tööandja." Kostja leiab, et lepingu p 2.14 kehtis lepingu eesmärgist tulenevalt üksnes

lepingus loetletud konfidentsiaalset teavet valdavate töötajate kohta. Hageja on leidnud, et keelatud

oli poolte kõigi töötajate vastastikune ülevõtmine.

Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik

tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole

võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust

teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt

mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.

Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4

kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb

lähtuda.

12. Kostja väidab kassatsioonkaebuses, et hageja ei tõendanud oma huvide ohtuseadmist või talle

kahju tekkimist, mis on konfidentsiaalsuslepingu p 2.12 kohaselt leppetrahvi nõudmise eelduseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et pärast konfidentsiaalsuslepingu sõlmimist sõlmis kostja töölepingu

hageja töötaja P. Krallaga. Ringkonnakohus on leidnud, et P. Kralla tööpanuse äralangemine

kahjustas hageja huve. Kolleegium on seisukohal, et töötaja tööpanuse äralangemine võis olla

iseenesest hageja huvide ohtu seadmine.

13. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus leiab, et hageja järgis VÕS § 159 lg-s 2

sätestatut, s.o teatas kostjale mõistliku aja jooksul, et ta nõuab kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi,

ja tal oli õigus leppetrahvi nõuda, peab ringkonnakohus võtma seisukoha selle kohta, kas leppetrahvi

tuleks VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, kuna kostja on vastuses hagiavaldusele taotlenud kohtult

VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist.

14. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb menetluskulude jaotus

lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

15. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev