3-1-1-21-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-21-09

Otsuse kuupäev

7. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Olle Koki (Kokk) kriminaalasi süüdituses KarS § 141 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-6047

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olle Koki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. augusti 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri

2008. a kohtuotsused Olle Koki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 1 järgi.

2. Mõista Olle Kokk temale KarS § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Vabastada Olle Kokk vahi alt.

5. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib Olle Kokil õigus hüvitisele vahi all

viibitud aja eest, alates 6. veebruarist 2008 kuni 7. maini 2009.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kasuks välja 1062 (üks tuhat

kuuskümmend kaks) krooni, sealhulgas käibemaks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) krooni,

vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske poolt Olle Kokile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 25. augusti 2008. a otsusega tunnistati Olle Kokk KarS § 141 lg 1 järgi süüdi

selles, et 19. detsembril 2007 astus ta kannatanu B-ga viimase tahte vastaselt ja vägivalda kasutades

suguühendusse. Kohus karistas Olle Kokki vangistusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks.

Karistusaja alguseks loeti 6. veebruar 2008. Maakohus tugines eeskätt asjaolule, et kannatanu tundis

4. veebruaril 2008 XXX kaubanduskeskuses O. Kokis ära mehe, kes oli teda 19. detsembril 2007

rünnanud, ja ka kohtuistungil osutas kannatanu O. Kokile kui teda rünnanud isikule. Seega olid kohtu

arvates kannatanu ütlused järjekindlad ja puudus alus kahelda nende usaldusväärsuses.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni O. Kokk ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Talvi Vaske, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja O. Koki õigeksmõistmist. Mõlemad

märkisid, et kuriteo toimepanemine O. Koki poolt on tõendamata. Ühtlasi leidis kaitsja, et O. Kokile

kui varem karistamata isikule on mõistetud liiga raske karistus.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus möönis, et O. Koki süüditunnistamine rajaneb valdavas osas vaid kannatanu

ütlustele, kuid märkis Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-94-04 viidates, et põhimõtteliselt saab

kohtuotsust lugeda põhistatuks ka siis, kui see tuginebki vaid ühele tõendile. Süüdistatava väidet, et

kannatanu teda kellegi teisega segi ajab, pidas ringkonnakohus paljasõnaliseks. 7. veebruaril 2008

läbi viidud äratundmiseks esitamisel tundis kannatanu O. Kokis ära isiku, kes teda 19. detsembril

2007 ründas. Asjaolu, et kannatanu ei pöördunud politsei poole kohe pärast kuriteosündmust, vaid

alles 4. veebruaril 2008, s.o 47 päeva möödumisel, ei muuda ringkonnakohtu arvates kannatanu ütlusi

ebausaldusväärseks.

3.2 O. Koki väide, et ta viibis 19. detsembri 2007. a õhtul kodus, ei ole kontrollitav, kuivõrd O. Kokk

ei ole esitanud tõendeid alibi kinnituseks. Ringkonnakohus osutas Riigikohtu otsustele

kriminaalasjades nr 3-1-1-112-99, 3-1-1-104-05 ja 3-1-1-85-07 ning märkis, et juhul kui süüdistatav

otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või

vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev

süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende

väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks

tõlgendada süüdistatava kasuks.

3.3 Maakohus on O. Kokile karistuse mõistnud KarS §-s 56 sätestatut järgides ja ringkonnakohtul

puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas üksnes seetõttu, et kohus on

mõistnud varem karistamata isikule keskmisest raskema karistuse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a otsuse peale esitas kassatsiooni O. Koki kaitsja

Talvi Vaske, kes taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised.

4.1 Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et O. Koki süü KarS § 141 lg 1 järgi ei ole tõendatud. Kohtud

on O. Koki süüdimõistmisel lähtunud ainuüksi kannatanu ütlustest, mille tõttu on O. Kokk

põhjendamatult süüdi mõistetud. Kassaator viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04

ja märgib, et nn sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama

kõigi asjaoludega, mis on kaasuse lahendamisel asjakohased ning võivad mõjutada tõendite

hindamist. Käsitletavas kriminaalasjas ei ole kohtud kassaatori hinnangul seda põhimõtet järginud.

Lisaks eelnevale leiab kassaator, et O. Kokile kui varem karistamata isikule on mõistetud liiga raske

karistus.

5. Vastuses kassatsioonile palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed jätta

kassatsiooni rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Maakohus on O. Koki süüditunnistamisel KarS § 141 lg 1 järgi tuginenud järgmistele tõenditele:

esiteks kannatanu B ütlustele selle kohta, et süüdistatav on isik, kes teda 19. detsembril 2007 noaga

ähvardades vägistas ja kelle ta 4. veebruaril 2008 XXX Keskuses ära tundis (tl 102-105); teiseks

tunnistaja R. A. ütlustele selle kohta, et kannatanu B pöördus 4. veebruaril 2008 tema poole palvega

vaadata XXX Keskuse videosalvetust (tl 105-107); kolmandaks DNA ekspertiisiaktis sisalduvale

eksperdiarvamusele, mille kohaselt ei ole ekspertiisitulemuste alusel võimalik teha usaldusväärset

järeldust konkreetselt mehelt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta (tl 48-49); neljandaks

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis sisalduvale eksperdiarvamusele, mille

kohaselt on O. Kokk süüdiv, kuid kuna ta kuriteo toimepanemist eitab, pole võimalik hinnata kuriteo

toimepanemise psühholoogilisi motiive (tl 39-41). Viiendaks on maakohus lähtunud XXX Keskuse

turvakaamerate piltide fototabelist, millest nähtub, et kaubanduskeskuse esimesel korrusel liigub

meesterahvas, kes vaatab keskuses asuva juuksurisalongi poole (tl 21-36). Loetletud tõenditele

tuginedes luges maakohus tõendatuks selle, et O. Kokk ründas 19. detsembril 2007 kannatanut, ja

pidas ümberlükatuks süüdistatava väite selle kohta, et ta viibis kuriteosündmuse toimumise ajal

kodus. Maakohtu otsuse põhistavast osast ei nähtu, et kohus oleks O. Koki süüditunnistamisel

tuginenud O. Koki kannatanule äratundmiseks esitamise protokollile.

7. Ringkonnakohus nõustus esmalt maakohtu põhistustega ega pidanud nende kordamist KrMS § 342

lg 3 p-st 1 lähtuvalt vajalikuks. Täiendavalt möönis ringkonnakohus, et maakohtu vaidlustatud otsus

rajaneb tõepoolest valdavas osas vaid kannatanu ütlustele. Kuid viitega Riigikohtu praktikale ei

pidanud ringkonnakohus välistatuks isiku süüditunnistamist ka üksnes ühele tõendile tuginevalt.

Ringkonnakohus toonitas, et vägistamise kui kuriteo tõendamine taandubki sageli n-ö sõna-sõna

vastu olukordade hindamisele. Maakohus on ringkonnakohtu arvates seda olukorda õigesti käsitlenud

ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohus heitis

süüdistatavale ja tema kaitsjale ette seda, et nad ei osuta ühelegi asjaolule, mis seaks kahtluse alla

maakohtu järelduse selle kohta, et kannatanu tundis O. Kokis ära tegeliku kurjategija.

Ringkonnakohtu arvates ei rikutud O. Koki äratundmiseks esitamisel menetlusõigust. Samuti luges

ringkonnakohus loogiliseks ja mõistetavaks seda, miks kannatanu pöördus kuriteoteatega politseisse

alles 4. veebruaril 2008 - seega ligikaudu poolteist kuud pärast tema suhtes kuriteo toimepanemist.

Ühtlasi heitis ringkonnakohus süüdistatavale ette seda, et ta ei ole esitanud enda alibit kinnitavaid

tõendeid, kuigi selline kohustus tuleneb Riigikohtu lahenditest kriminaalasjades nr 3-1-1-112-99, 3-1-

1-104-05 ja 3-1-1-85-07.

8. Kolleegium nõustub esmalt kassaatoriga selles, et O. Kokk on süüdi tunnistatud sisuliselt vaid ühe

tõendi - kannatanu ütluste alusel. Ükski ülejäänud tõendeist, millele maakohus O. Koki

süüditunnistamisel tugines, ei ole kolleegiumi arvates käsitatav otsese tõendina väidetavalt 19.

detsembril 2007 asetleidnud vägistamise kui kuriteo tõendamiseseme asjaolu kohta. Need tõendid

võiksid põhimõtteliselt olla käsitatavad kaudsete tõenditena. Kahtlemata võib kuriteo toimepanemine

olla tuvastatud ka tuginevalt kaudsetele tõenditele - tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt

tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine

tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil

tuvastatud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi

tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes. Harju Maakohtu 25. augusti 2008. a otsusest ei nähtu, millist

täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on lisaks kannatanu ütlustele võimalik

saada kõnealustele kaudsetele tõenditele tuginevalt.

9. Eraldi peab kolleegium vajalikuks käsitleda nende fototabelite tõenduslikku tähendust, millele on

maakohus O. Koki süüditunnistamisel tuginenud. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 63 sätestatu

mõtte kohaselt saab isiku süüditunnistamisel tugineda vaid selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud

tõendiliikidele. Maakohtu kõnealusest otsusest ei nähtu, millise lubatava tõendiliigina on kohus

käsitanud XXX Keskuse turvakaamerate piltide fototabeleid ja kuivõrd on kohtu arvates nende

fototabelite kui väidetavalt tõendite saamisel järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise

üldtingimusi. Ka süüdistusaktis nimetatakse fototabeleid lihtsalt "turvamees R. A. poolt saadetud

videosalvestusest tehtud fototabeliteks". Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg-s 1 sätestatu

grammatilise tõlgenduse kohaselt võib tõepoolest ka foto või film või muu teabesalvestis (edasiselt

salvestis) olla täiesti iseseisvaks tõendiliigiks. Kõnealuse menetlusõiguse sätte süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt aga tuleb kolleegiumi arvates eristada järgmisi salvestiste tõenditena käsitamise

olukordi.

9.1. Arvestades KrMS § 146 lg 5 p-s 2 ning §-des 148-151 sätestatut on seadusandja kolleegiumi

arvates kõnealuste salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute

käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes

vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle

protokolli tekstist. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel,

siis lähtudes KrMS § 63 lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii

protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt.

9.2. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse ka jälitusprotokollile vajadusel lisada jälitustoiminguga

saadud salvestusi. Sellega seoses meenutab kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustiku

kehtestamise eelselt kehtinud KrMK § 48 lg 1 kohaselt oli jälitustegevuse vahendusel saadavaks

tõendiks vaid "jälitustegevusega saadud foto, film, heli- video- või muu teabesalvestus või asi" (vt ka

Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-110-04 - RT III, 2004, 38, 384).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg 1 tekstis aga ei kasutata jälitustegevuse vahendusel saadava

tõendi tähistamiseks enam sellist sõnastust, vaid eristatakse iseseisva tõendiliigina jälitusprotokolli.

Kõnealuses seadusemuudatuses kajastub kolleegiumi arvates seadusandja tahe, et fakultatiivselt,

menetleja suvaotsustusest lähtuvalt jälitusprotokollile lisataval salvestisel ei ole enam iseseisvat

tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei

välista eelöeldu kolleegiumi arvates vajadusel kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi

kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5.

detsembri 2008. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08 - RT III, 2008, 50, 346, p-d 14.2 ja 14.3).

9.3. Ei ole välistatud ka see, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid

varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal

initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla

käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III

peatüki 9. jaos sätestatut.

9.4. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole nimetatud eelnevalt p-des 9.1-9.3 ei saa kolleegiumi

arvates kriminaalmenetluses olla mingit tõenduslikku tähendust. Kokkuvõttes nendib kolleegium, et

kõnealuste fototabelite määratlematus tõendiliigina käesolevas kohtuasjas ei võimalda anda vajalikku

hinnangut nende saamise seaduslikkusele. Tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole

aga KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatava tõendina.

10. Kuna ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt ei ole O. Koki äratundmiseks esitamisel rikutud

menetlusõigust, siis on ringkonnakohus püüdnud O. Koki süüd kinnitavate tõendite kogumisse lisada

ka äratundmiseks esitamise protokolli. Kolleegium märgib siinjuures, et üksikute uurimistoimingute

nõuetekohasuse hindamisel ei saa lisaks menetlusõiguse nõuetele jätta arvestamata ka uurimistaktikas

üldtuntud arusaamasid. Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise

protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti. Selle nõude täitmisel saab olla

sisuline tähendus, muuhulgas ka kaitseõiguse tagamiseks, üksnes siis, kui on võimalik võrrelda ja

hinnata, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille alusel objekt ära tunti, samased nende tunnustega,

mille oli äratundja talletanud enda mällu varem seoses kuriteosündmusega ja mille alusel ta lootiski

objekti ära tunda. Eelöeldu omakorda eeldab uurimistaktikaliselt seda, et enne äratundmiseks

esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui

äratundmiseks esitamisele ei eelne sellist ülekuulamist, siis on äratundmiseks esitamise tulemi

kontrollimine praktiliselt välistatud. Käesoleva kriminaalasja puhul ei ole kannatanu B-d kuulatud üle

teda 19. detsembril 2007 rünnanud isiku tunnuste osas, mis võimaldaksid äratundmist. Seda polekski

olnud võimalik teha põhjusel, et kannatanu jättis koheselt kõnealuse sündmuse järgselt kuriteoteate

esitamata. Selle tõttu sai 7. veebruaril 2008 asetleidnud O. Koki äratundmiseks esitamise tulemiks

olla vaid vastus küsimusele, kas see isik, keda B nägi 4. veebruaril 2008 XXX Keskuses, oli O. Kokk

või mitte. Selle äratundmiseks esitamisega ei olnud aga võimalik saada vastust küsimusele, kas O.

Kokk oli see isik, kes B väite kohaselt pani tema suhtes 19. detsembril 2007 toime kuriteo.

Kolleegium nendib siinjuures täiendavalt, et ka 6. veebruaril 2008 asetleidnud kannatanu

ülekuulamise protokollis ei kirjeldata mingil määral O. Koki äratundmist võimaldavaid tunnuseid ja

et ka äratundmiseks esitamise protokollis ei ole nimetatud konkreetselt ühtegi tunnust, mille alusel

tunneb kannatanu O. Koki ära.

11. Võib nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et vägistamise kui kuriteo tõendamine võib

sageli taanduda vaid n-ö sõna-sõna vastu olukordade hindamisele ja et seetõttu ei saagi olla välistatud

süüdimõistva otsuse tuginemine vaid kannatanu ütlustele. Süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid

ühele tõendile ei ole välistatud ka Riigikohtu senises praktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo

kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253,

p 5.2). Kõnealustel juhtudel on eriti oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult

vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt

kummutanud. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates

vaaginud igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt

põhjendatud O. Koki süüditunnistamist üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt.

11.1. Esiteks ei ole kohtud piisava põhjalikkusega käsitlenud selle asjaolu tähendust käesoleva

kriminaalasja uurimisele, et kannatanu teavitas politseid tema suhtes asetleidnud ründest pooleteise

kuu pikkuse viivitusega. Ringkonnakohtu otsuse p-s 5.4 väidetakse, et kannatanu on loogiliselt ja

mõistetavalt selgitanud, miks ta pöördus politseisse alles poolteist kuud pärast asetleidnud rünnet,

sama otsuse p-s 5.7 aga märgib ringkonnakohus, et alusetu on taotleda mitmete uurimistoimingute

tegemist ja nende vahendusel täiendavate tõendite kogumist seetõttu, et kriminaalmenetlust alustati

hilinemisega. Kolleegiumi arvates ei saa ringkonnakohtu nende seisukohtadega nõustuda

eraldivõetult ja nad ei ole ka omavahelises loogilises kooskõlas. Vägistamine on raske esimese astme

kuritegu. Sellest teatamata jätmist võib teatud juhtudel lugeda kannatanu seisukohast lähtuvalt

mittetaunitavaks. Kuid samast seisukohast lähtuvalt ja ründe kordumist vältida soovides ei saa sellest

kuriteost koheselt teatamata jätmist mingil juhul aktsepteerida. Iseenesest on kahtlemata õige, et

kriminaalmenetluse alustamisel poolteist kuud pärast väidetavat kuriteosündmust on olulisel määral

vähenenud tõendite kogumise võimalused. Kuid samas ei ole kannatanu käitumisest tingitud tõendite

kogumise võimaluste vähenemist mingit põhjust heita ette süüdistatavale - nii nagu seda on käesoleva

kohtuasja puhul teinud ringkonnakohus. Kolleegium nendib, et kõnealuses asjas ei ole ka kohtueelne

menetlus kulgenud nii, nagu see oleks esimese astme kuriteo puhul ootuspärane, ja tehtud ei ole

piisavalt jõupingutusi, kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid. Toimetamata on

sündmuskoha vaatlus, kannatanu ütluse olustikuga seostamine ja üle kuulamata on jäetud kannatanu

abikaasa, kellele kannatanu väidetavalt kohe pärast kuriteosündmust toimunust rääkis. Seetõttu ei

nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt on tõendite kogumata

jätmine põhjendatud, kuna kaitsja ei ole vastavat taotlust ei kohtueelses menetluses ega kohtus

esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole selline etteheide asjakohane olukorras, mil

süüdistus tugineb sisuliselt vaid ühele tõendile.

11.2. Teiseks ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohtadega alibi käsitlemisel. Riigikohus on

tõepoolest märkinud, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama

tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende

väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust

kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida

süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 - RT III

2008, 1, 2, p 9.1; 24 oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350, p

6.3; 14. detsembri 1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20, p 2).

Käsitletavas kriminaalasjas väitis süüdistatav, et viibis 19. detsembri 2007. a õhtul kodus. Asjaolu, et

süüdistatav viibis kodus üksinda ja seetõttu ei olnud ühtegi isikut, kes kinnitaks tema väidet, ei

tähenda aga seda, et süüdistatav ei oleks loonud reaalset võimalust oma väite kontrollimiseks -

menetlejale oli teada, kus süüdistatav esitatud alibi kohaselt kuriteosündmuse toimumise ajal viibis ja

sellest tulenevalt ka reaalne võimalus süüdistatava ütlusi kinnitavate või neid kummutavate tõendite

kogumiseks.

12. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud

piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse O. Koki süüdiolekus 19. detsembril 2007 B suhtes

toimepandud teos. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro

reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda seadusest tulenevat tõlgendusreeglit

kohaldades ei pea kolleegium vajalikuks ega ka mitte võimalikuks asuda kummutama maakohtu

otsuses märgitut, mille kohaselt puudub alus arvata, et kannatanu valetab. Tuleb nõustuda maa- ja

ringkonnakohtute poolt märgituga, et kannatanu ütlused on olnud järjekindlad ja ta on kogu

kriminaalmenetluse vältel väitnud, et teda ründas 19. detsembril 2007 O. Kokk. Kuid ütluste

järjekindlus ei välista automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude

tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust. Tulenevalt eelnevalt punktis 10

märgitust aktualiseerub eksimisvõimaluse kahtlus käesoleval juhul eriti seetõttu, et kuriteost

hilinenud teavitamine välistas nõuetekohase äratundmiseks esitamise.

13. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja 339 lg-st 2, § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7

ning § 362 p-st 2 tuleb Olle Kokk süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi õigeks mõista seetõttu, et tema

poolt 19. detsembril 2007 B suhtes kuriteo toimepanemine on tõendamata.

14. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt

soovib kaitsja 900 krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Esitatud taotlus vastab

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord" § 1 lg-tes 1 ja 2, § 2 lg-s 1 ning § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada

summas 1062 krooni.

15. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib Olle Kokil õigus hüvitisele vahi all viibitud

aja eest, alates 6. veebruarist 2008 kuni käesoleva otsuse jõustumiseni, milleks KrMS § 408 lg 2

kohaselt on Riigikohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise päev.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg