3-1-1-38-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-38-09

Otsuse kuupäev

6. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Albert Pennie süüdistusasi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-4373

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. Pennie kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

8. aprill 2009

RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 30. juuni 2008. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

5. detsembri 2008. a otsus Albert Penniele KarS § 54 alusel lisakaristusena Eesti Vabariigist

Vene Föderatsiooni väljasaatmise ja Eesti Vabariiki sissesõidukeelu osas.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. juuni 2008. a otsusega tunnistati Albert Pennie süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 54 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena

pärast karistuse ärakandmist väljasaatmist Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni koos Eesti Vabariiki

sissesõidu keeluga kaheksaks aastaks.

1.1 A. Pennie tunnistati süüdi selles, et isikuna, kes on varem toime pannud narkokuriteo, omandas ja

hoidis ta maist kuni oktoobrini 2007 Tallinnas suures koguses psühhotroopset ainet. Karistust mõistes

võttis kohus arvesse, et A. Pennie ei teinud eelmisest karistusest mingeid järeldusi, vaid jätkas

keelatud ainete ebaseaduslikku käitlemist. Kohus leidis, et tema süü on suur ning KarS § 74 sätete

kohaldamiseks alust ei ole. KarS §-s 54 sätestatud lisakaristuse kohaldamist põhjendas maakohus

järgmiselt.

1.2 A. Pennie on Vene Föderatsiooni kodanik, vallaline, ülapeetavaid ei ole. Tal on pensionärist ema

ja skisofreeniat põdev vend. Nimetatud isikud on eraldi leibkonnas ja nad ei ole A. Pennie

ülalpidamisel. A. Penniet on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kahel korral, kuigi üks

karistustest on kustunud. Sellegipoolest on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Kaks viimast on

rasked rahvatervise vastased kuriteod. Kohus leidis, et sotsiaalsed sidemed ei takista A. Pennie

väljasaatmist. Haige vend vajab professionaalset abi, mida A. Pennie ei saa osutada ka vabaduses.

Kõrges eas ema vajab samuti kõrvalist abi, kuid A. Pennie ei saa teda vangistuses viibimise ajal

abistada. Kohus leidis, et A. Pennie tuleb peale vangistuse ärakandmist Eestist välja saata ja tema

suhtes tuleb kohaldada Eestisse sissesõidukeeldu 8 aastaks. Sissesõidukeelu kõrget määra põhjendas

kohus rahvatervise vastaste kuritegude toimepanemisega. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles

A. Pennie perekondlike sidemete katkemise.

2. A. Pennie esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas enda süüdimõistmise KarS

§ 184 lg 2 p 2 järgi. Samuti ei olnud ta nõus mõistetud põhi- ja lisakaristusega. A. Pennie selgitas, et

ei ole midagi ebaseaduslikku teinud. Temalt ära võetud tabletid on ohutud, Venemaal on nende

käitlemine lubatud ilma arsti ettekirjutuseta A. Pennie palus end tingimuslikult vabastada mõistetud

põhikaristuse kandmisest ja tühistada lisakaristus. Apellant selgitas, et ta on sündinud Tallinnas;

Venemaal ei ela tal kedagi; Eestis on tal abivajav ema ja invaliidist vend. Väljasaatmisega rikutakse

tema inimõigusi, sest sellega keelatakse tal elada koos perekonnaga, võttes talt võimaluse tulla

Eestisse isegi ema matustele.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu järeldustega A. Pennie

kuriteo tõendatuse, selle antud õigusliku hinnangu ja karistust mõjutavate asjaolude kohta. Karistusse

puutuvalt märkis ringkonnakohus, et põhikaristuse määr on kooskõlas KarS § 56 sätetega. Karistusest

tingimisi vabastamise aluseid ei ole. Lisakaristuse kohaldamine on seaduslik ja põhjendatud. Kohus

on arvestanud kõiki KarS §-s 54 toodud asjaolusid. Ringkonnakohus rõhutas, et väljasaatmise

õiguslik alus tuleneb rahvusvahelisest õigusest - igal riigil on õigus saata riigist välja need välisriigi

kodanikud, kes ohustavad riigi julgeolekut, rikuvad avalikku korda või panevad toime

õigusrikkumisi. Selleks näeb Euroopa konventsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks 4.

lisaprotokolli art 2 p 3 ette riigi õiguse piirata igaühe õigust riigi territooriumil vabalt liikuda ja

elukohta valida, kui see on vajalik kuritegevuse ärahoidmiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

seisukohaga, et A. Pennie on väljasaatmiseks kohane subjekt ja tema väljasaatmine Eestist on

põhjendatud ja seaduslik.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Pennie kaitsja Kadi Mägi. Kassaator leiab, et

kohtud on A. Penniele karistuse mõistmisel rikkunud KarS § 54, § 56 lg 1, § 57 lg 1 ja § 74 sätteid.

4.1 Kaitsja märgib, et ka raskete kuritegude eest ei ole karistusest tingimisi vabastamine välistatud,

kui seda võimaldavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik. A. Pennie on oma süüd

tunnistanud ja mõistnud oma käitumise ekslikkust. Tal on vana ja liikumispuudega ema, kes vajab

kõrvalist abi. Neid asjaolusid arvestades on võimalik jätta osa A. Penniele mõistetud vangistusest

tingimisi täitmisele pööramata.

4.2 Kaitsja leiab, et A. Pennie suhtes KarS § 54 alusel lisakaristuse kohaldamine koos

sissesõidukeeluga on põhjendamatu, sest ta on kogu elu elanud Eestis, tal on haige ema ning

Venemaaga puudub igasugune side.

5. Kassatsioonivastuses leiab Riigiprokuratuuri prokurör L. Lepp, et A. Pennie suhtes tehtud

kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused A. Penniele mõistetud

põhikaristuse osas on seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsioonis toodud väited nende

tühistamiseks alust ei anna. Samas on kolleegium seisukohal, et kohtuotsused tuleb tühistada

A. Penniele KarS § 54 järgi kohaldatud lisakaristuse osas järgmistel põhjustel.

7. Väljasaatmine KarS § 54 alusel on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille kohus

võib mõista kuriteo eest mõistetud põhikaristusele lisaks, hoidmaks ära uute kuritegude

toimepanemise välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige PS §-ga 26 ja EIÕK

art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb

kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb

hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu

perekondlike sidemete katkemise.

8. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete

katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis

viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud

eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema

perekond ja lähisugulased elavad siin. Nimetatud asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik

on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega

kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks esinema eriti mõjuvad põhjendused. Kui

isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase

väljasaatmist Eestist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike

sidemete katkemise asukohamaal. Inimõiguste kohus on korduvalt selgitanud kriteeriume, mida tuleb

riigil arvestada, kui otsustatakse kuriteo toimepannud integreerunud välismaalase väljasaatmise

küsimust. Nii on Inimõiguste kohus näiteks leidnud, et asukohamaal sündinud ja seal koolihariduse

omandanud isiku väljasaatmine võib olla põhjendamatu (vt Moustaquim vs. Belgia, lahend

18. veebruarist 1991). Kohus on hinnanud ka integreerunud välismaalase sidemeid riigiga, kuhu ta

välja saadetakse (vt Mehemi vs. Prantsusmaa, lahend 26. septembrist 1997). Eelmärgitu ei tähenda

aga seda, et kuriteo toime pannud integreerunud välismaalaste riigist väljasaatmine oleks välistatud.

Inimõiguste kohus on leidnud korduvalt, et just kuriteo raskus (relvastatud rööv, vägistamine, vargus,

narkokaubandus) kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (vt Boujlifa vs.

Prantsusmaa, lahend 21. oktoobrist 1997; Baghli vs. Prantsusmaa, lahend 30. novembrist 1999; El

Boujaidi vs. Prantsusmaa, lahend 27. septembrist 1997).

9. Käesolevas kriminaalasjas esitati A. Penniele KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdistus suures koguses

psühhotroopseid aineid sisaldavate tablettide, kapslite ja pulbri omandamises ja valdamises, samuti

püüdes neid aineid anda edasi teistele isikutele. Maakohtu otsuse kohaselt ei leidnud A. Pennie puhul

tõendamist nimetatud ainete edasiandmise eesmärk. Seega tunnistati ta süüdi vaid suures koguses

psühhotroopse aine omandamises ja valdamises oma tarbeks. Nimetatud kuritegu pole aga võrdlevalt

raskuselt samaväärne sellise aine suures koguses omandamise ja valdamisega edasiandmise

eesmärgil, mis on oluliselt ohtlikum kuritegu psühhotroopse aine käitlejate ringi võimaliku

suurenemise tõttu. Kõnealust asjaolu pole tähelepanuta jätnud ka maakohus, märkides A. Penniele

karistust mõistes, et kuna süüdistatava puhul leidis tõendamist vaid keelatud aine suures koguses

omandamine ja valdamine, siis on teda võimalik karistada alla sanktsiooni keskmise määra.

Sanktsiooni keskmisest määrast madalama karistuse mõistmist põhjendas maakohus samuti

asjaoluga, et A. Penniele KarS § 184 lg 2 p 2 järgi omistatud kuriteod - psühhotroopse aine

omandamine ja valdamine - on nimetatud kuriteokoosseisus loetletud osategudest ühed kergemad.

Kolleegium nõustub maakohtu selliste põhjendustega A. Penniele mõistetava põhikaristuse osas, kuid

märgib, et samas on maakohus nimetatud asjaolud jätnud tähelepanuta lisakaristust mõistes, leides, et

sellele vaatamata tuleb süüdistatavat karistada KarS § 54 alusel riigist väljasaatmisega. Kolleegium

märgib, et kuigi erinevalt põhikaristusest peab lisakaristus eelkõige silmas preventsioone, ei tohi ka

lisakaristuse liik ja määr ületada süü suurust KarS § 56 lg 1 tähenduses. Väljasaatmine on üks

raskemaid füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavaid lisakaristusi, kuna sellega katkestatakse isiku

senised sidemed asukohamaaga ja sunnitakse teda oma elu jätkama mujal. Eeltoodut arvesse võttes

asub kolleegium seisukohale, et mõistes käesolevas kriminaalasjas lisakaristusena väljasaatmise

isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist, on maakohus kogumis

mõistnud A. Penniele tema süü suurust ületava karistuse. Seega on kohtud kohaldanud vääralt

materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes.

10. Ülaltoodule vaatamata peab kolleegium vajalikuks märkida, et lisakaristusena väljasaatmist

kohaldades on kohtud ebapiisavalt käsitlenud ka A. Pennie sotsiaalsete sidemete katkestamisega

seonduvat. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on A. Penniel küll Vene Föderatsiooni kodakondsus,

kuid ta on sündinud Eestis ja omandanud siin ka hariduse. A. Pennie väitel on ta Eestis elanud kogu

elu. Eestis elavad ka süüdistatava vana ja liikumispuudega ema ning invaliidist vend. Seega on

A. Pennie puhul alust rääkida integreerunud välismaalasest. Põhjendades A. Pennie väljasaatmist

KarS § 54 alusel märkis maakohus, et teda on varasemalt karistatud kahel korral, kuid ta on jätkanud

kuritegude toimepanemist. Süüdistatava ema ja vend moodustavad eraldi leibkonna ning vajavad

erialast abi, mida A. Pennie ei suuda vajalikul tasemel osutada. Kolleegium on seisukohal, et lähtudes

A. Penniele lisakaristust mõistes vaid loetletud asjaoludest, on kohtud vääralt sisustanud KarS § 54

kohaldamise eeldusi. Kohtud ei ole tuvastanud, et A. Penniel oleks lähisugulasi kodakondsusjärgses

riigis, mistõttu kummutamata on jäänud süüdistatava väited, et tal pole Vene Föderatsiooniga mingeid

sidemeid. Samas on kriminaalasjas kindlaks tehtud, et lisaks sellele, et A. Pennie on Eestis sündinud

ja siin pikaajaliselt elanud, on tal tihedad sidemed asukohariigiga ka Eestis alaliselt elavate

lähisugulaste tõttu. Kolleegium leiab, et hinnates süüdistatava perekondlike sidemeid oma ema ja

vennaga, on kohtud need ebaõigesti taandanud vaid küsimusele, kas A. Pennie suudab neile osutada

vajalikku erialast abi. Lähedaste sugulaste olemasolu tähendab muuhulgas võimalust nendega

pidevalt suhelda ja osutada neile igapäevast abi või seda saada. Kontaktide säilimine lähedaste

inimestega ei pruugi olla oluline mitte ainult A. Penniele, vaid ka süüdistatava lähisugulastel võib

olla õigustatud huvi temaga suhelda. Nii maa- kui ringkonnakohus on jätnud täiesti tähelepanuta,

millist mõju võib avaldada sidemete katkemine süüdistatavaga tema väljasaatmise tõttu viimase

lähedastele. Sotsiaalsete sidemete hindamine vaid selle põhjal, kas ja mil määral on süüdlane

võimeline lähikondsetele osutama professionaalset abi, on sotsiaalse suhtlemise eesmärkide lubamatu

kitsendamine.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 30. juuni 2008. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

5. detsembri 2008. a kohtuotsuse osas, millega KarS § 54 alusel kohaldati Albert Pennie suhtes

lisakarsitusena pärast karistuse ärakandmist väljasaatmist Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni koos

Eesti Vabariiki sissesõidu keeluga kaheksaks aastaks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium

kohtuotsused muutmata. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni osaliselt.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg