3-1-1-27-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-27-09

Otsuse kuupäev

4. mai 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

H. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7437 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a otsus väärteoasjas nr 4-08-8501

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2009

Istungil osalenud isikud

Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Transpordiameti esindaja Talvo Rüütelmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a otsus väärteoasjas nr 4-08-8501 mõistetud karistuse osas ja

karistada H. K.-i rahatrahviga 5 trahviühikut ehk 300 krooni.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Transpordiameti 7. augusti 2008. a kiirmenetluse otsusega karistati H. K .liiklusseaduse

(LS) § 7437 lg 1 alusel rahatrahviga 8 trahviühikut ehk 480 krooni. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt parkis H. K. 6.

augustil 2008 kell 12.15 Tallinnas X tn 7 mootorsõidukit kõnniteel selleks keelatud kohas, rikkudes sellega LS § 48 lg-s 2,

liikluseeskirja (LE) § 143 p-s 3, § 151 p-s 5 ja § 152 p-s 1 sätestatut.

2. H. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusalune isik möönis, et teda on varem samasuguse rikkumise eest karistatud, kuid ta on

jätkuvalt seisukohal, et liikluseeskirja sätete järgi on õuealal kõnniteel parkimine lubatud ka ilma kõnniteele parkimist lubava

ja parkimiskorda täpsustava liikluskorraldusvahendita. Eelmine karistusotsus tema suhtes jõustunud ei ole, kuna ta vaidlustas

selle.

3. Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et õuealal on eelistatud liiklejaks jalakäija, kes võib LE § 203 kohaselt liikuda kogu tee (sh

sõidutee) ulatuses. Mootorsõiduki juhile sellist õigust liikluseeskirja järgi antud ei ole ja ta võib liikuda üksnes sõiduteel,

mistõttu tuleb LE §-s 207 sätestatud terminit "tee" mõista sõiduteena. Eelneva põhjal tegi maakohus järelduse, et õuealal

parkimise suhtes kehtivad lisaks LE §-s 207 sätestatule ka üldised parkimisreeglid, sh LE § 143. Menetlusalune isik parkis LE

§ 143 p 3 nõuet rikkudes sõidukit kõnniteel kohas, kus vastav liikluskorraldusvahend puudus, mistõttu on teda õigesti

karistatud LS § 7437 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. K.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaatori põhiseisukohad on

järgmised.

4.1 Väärteoasjade nr 4-08-8501 ja 4-08-6646 eraldi menetlemise tõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 63 lg-s 3

sätestatut ja mõistnud menetlusalusele isikule kaks eraldi karistust, mille summa ületab LS § 7437 lg-ga 1 ette nähtud karistuse

ülemmäära, milleks on 10 trahviühikut ehk 600 krooni. Menetlusalust isikut on kahe samale väärteokoosseisule vastava teo

eest karisatud rahatrahviga suuruses 13 trahviühikut. Sellega on maakohus läinud vastuollu Riigikohtu lahendis väärteoasjas nr

3-1-1-106-04 märgituga, mille kohaselt võib isikut samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest

karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega.

4.2 Kassaator leiab, et LE § 207 on LE §-de 142 ja 143 suhtes erinorm, mistõttu LE §-des 142 ja § 143 sätestatu õuealal

parkimise suhtes ei kohaldu. Liikluseeskirja § 207 kohaselt tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel

aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Kassaator viitab LE § 2 lg-le

48 ja märgib, et nimetatud sätte kohaselt on tee nii sõidu- kui ka kõnnitee. Seega on LE § 207 järgi lubatud parkida nii sõidu-

kui ka kõnniteel tingimusel, et ei takistata jalakäijat ega muudeta võimatuks teiste sõidukite liiklust. Menetlusaluse isiku

sõiduk oli pargitud õuealal kõnniteel nii, et jalakäijatele oli jäetud vabaks 2-meetrine käiguriba. Seega ei takistanud

menetlusaluse isiku sõiduk jalakäijaid. Eelnevast lähtudes leiab kassaator, et menetlusalune isik parkis sõidukit liikluseeskirja

sätteid järgides, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

5. Vastuses kassatsioonile leiab kohtuvälise menetleja esindaja Talvo Rüütelmaa, et kassaatori seisukoht selles, et

menetlusalusele isikule mõistetud trahvide summa ei tohi ületada LS § 7437 lg-ga 1 ette nähtud karistuse ülemmäära, on

õigustatud. Muus osas on kassatsioon alusetu. Lähtudes VTMS § 63 lg-st 3 ei ole väärteoasjade ühendamine kohtu kohustus,

vaid õigus. Kui kohus otsustab väärteoasju ühte menetlusse mitte ühendada, ei tähenda see väärteomenetlusõiguse rikkumist.

Menetlusalune isik parkis sõidukit kõnniteel, kuigi lähedal asus tähistatud parkla. Sellega rikkus menetlusalune isik LE § 207,

mille kohaselt võib väljaspool tähistatud parklat parkida üksnes siis, kui tähistatud parkla puudub. Ühtlasi rikkus

menetlusalune isik sõidukit kõnniteel parkides LE § 143 p 3 nõudeid.

6. Kohtuistungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja oma kassatsioonis toodud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käsitletava väärteoasja keskseks küsimuseks on see, kas LE §-s 207 sätestatud teeks tuleb pidada ainult sõiduteed või nii

sõidu- kui ka kõnniteed. Nimelt mõistetakse LE § 2 lg 48 kohaselt tee all vastavalt teeseaduse §-le 2 maanteed, tänavat,

jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja

kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Kui lähtuda grammatilisest

tõlgendamisest, nagu seda on teinud kassaator, võib jõuda järeldusele, et LE §-s 207 peetakse silmas nii sõidu- kui ka

kõnniteed. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole selline tõlgendus aga kooskõlas liikluseeskirja 20. peatüki (§-d

203-207) olemuse ja õueala eesmärgiga.

8. Liikluseeskirja § 203 järgi võib jalakäija õuealal liikuda kogu tee ulatuses, kuid ta ei tohi juhti põhjendamatult takistada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt tsiteeritud sättest tuleneb, et õuealal võib kogu

tee ulatuses liikuda jalakäija, mitte mootorsõiduki juht. Ühtlasi on õige maakohtu järeldus, et tee, mis LS § 4 lg 6 ja LE § 2 lg

56 järgi moodustab õueala ning millel jalakäijad ja sõidukid koos liiklevad, saab olla üksnes sõidutee LS § 4 lg 3 ja LE § 2 lg

46 tähenduses. Liikluseeskirja § 207 järgi tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus

parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Asjakohane on maakohtu seisukoht, mille kohaselt

saab olla teeks, kus parkimine korraga takistab jalakäijat ja muudab võimatuks teiste sõidukite liikluse, üksnes sõidutee. Seega

ei laiene LE §-s 207 sätestatu kõnniteel parkimisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et LE §-d 204-

207 on sätted, mille eesmärk on jalakäija kui erandkorras kogu sõidutee ulatuses liikuma lubatud isiku ohutuse tagamine.

Liikluseeskirja § 204 ja § 205 näevad mootorsõidukite liiklemiseks ette ranged kiiruspiirangud, § 206 keelab mootorsõidukil

põhjendamatult õuealale sõitmise ja § 207 tagab, et jalakäija saaks õuealal takistamatult liikuda. Seetõttu nõustub

kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et jalakäija on õuealal eelistatud liikleja. Õuealaga külgneva kõnnitee suhtes

jalakäija ohutuse tagamiseks mootorsõidukite liiklusele liikluseeskirja 20. peatükis eraldi piiranguid sätestatud ei ole, kuna

tulenevalt LS § 4 lg-st 4 ja LE § 2 lg-st 19 mootorsõidukid kõnniteel sõita ei tohi.

9. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette LE § 143 p 3 rikkumist. Kuna väärteoasja materjalidest

nähtub, et menetlusalune isik parkis mootorsõidukit kõnniteel kohas, kus puudus vastav liikluskorraldusvahend, on teda õigesti

karistatud § 7437 lg 1 järgi.

10. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kohtuväline menetleja - Tallinna Linnavalitsus - karistanud H. K.-i LS § 7437 lg 1

järgi kahel korral, 13. juunil 2008 ja 7. augustil 2008. Maakohtus on kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebusi

menetletud erinevate registreerimisnumbrite all ja kaebusi lahendades on tehtud ühel kuupäeval kaks otsust. Riigikohtu

kriminaalkolleegium märgib, et kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus,

tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad

üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi,

ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2008. a otsused

väärteoasjades 3-1-1-65-08 ja 3-1-1-66-08 - RT III 2008, 49, 337 ja RT III 2008, 49, 338, p 10; 19. jaanuari 2005. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 - RT III 2005, 4, 37, p-d 7 ja 10). Käesolevas asjas olnuks väärteoasjade ühendamine otstarbekas

seetõttu, et tagada menetlusalusele isikule mõistetud karistuse vastavus karistuse mõistmise põhimõtetele.

11. Kriminaalkolleegium märgib ka, et samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut

karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63

("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo

toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis

vastavad eri süüteokoosseisudele. Karistusseadustiku § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe

või mitu lisakaristust (vt eespool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 2005. a otsus, p 9). Seega võib isikut

LS § 7437 lg 1 järgi karistada faktilise korduvuse korral üksnes kuni 10 trahviühiku (600 krooni) suuruse rahatrahviga.

Seejuures ei tohi see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, mõjutada menetlusaluse isiku

olukorda (vt eespool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 2005. a otsus, p 9). Kohtuvälise menetleja 13. juuni

2008. a otsusega karistati menetlusalust isikut rahatrahviga 5 trahviühikut (300 krooni). 7. augustil 2008 karistas kohtuväline

menetleja H. K.-i uuesti rahatrahviga 8 trahviühikut (480 krooni). Seejuures andis menetlusalune isik ütlusi selle kohta, et teda

on sama sätte eest juba korra karistatud, kuid karistusotsus tema suhtes jõustunud ei ole. Vaatamata sellele ei kontrollinud

kohtuväline menetleja eelmise otsusega määratud rahatrahvi suurust ja ka maakohus jättis tähelepanuta, et menetlusalusele

isikule määratud rahatrahvide summa ületab seadusega lubatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist veaga,

mille Riigikohus saab karistust vähendades menetlusaluse isiku olukorda raskendamata ise parandada.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ja § 175 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 7. novembri 2008. a otsuse väärteoasjas nr 4-08-8501 mõistetud karistuse osas ja mõistab menetlusalusele isikule

tema olukorda raskendamata uue karistuse - rahatrahvi suurusega 5 trahviühikut ehk 300 krooni. Väärteomenetluse seadustiku

§ 23 alusel tuleb kassaatori poolt esitatud kaitsja tasu hüvitamise taotlus jätta rahuldamata.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi