3-2-1-42-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-42-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Cranbrook Holding OÜ hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP

(pankrotis), Borgino Consulting Ltd., Osaühingu Lamaran

Grupp ja Osaühingu Forbrist vastu 354 915 krooni 91 sendi

nõude tunnustamiseks Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis)

pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-39889

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

354 915 krooni 91 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Cranbrook Holding OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Siim Roode

Kostja Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostja Borgino Consulting Ltd. (registrikood xxxxxx, c/o Trident

Trust Company (B. V. I.) Limited, Trident Chambers, Wickhams

Cay, P.O. Box 146 Road Town, Tortola, Briti Neitsisaared),

esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman

Kostja Osaühing Lamaran Grupp (registrikood xxxxxxxx)

Kostja Osaühing Forbrist (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

6. aprill 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-39889

intressi nõude osas ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega ringkonnakohus

tunnustas Cranbrook Holding OÜ 298 200 krooni suurust nõuet Aktsiaseltsi TKE Grupp

(pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud nõudena.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Aktsiaseltsile TKE GRUPP (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 13. jaanuaril 2009. a

tasutud kautsjon 3549 (kolm tuhat viissada nelikümmend üheksa) krooni 20 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Cranbrook Holding OÜ (hageja) esitas 27. septembril 2007 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi TKE

GRUPP (pankrotis) (kostja I), Borgino Consulting Ltd. (kostja II), Osaühingu Lamaran Grupp

(kostja III) ja Osaühingu Forbrist (kostja IV) vastu hagi 519 633 krooni suuruse nõude

tunnustamiseks AS-i TKE GRUPP (pankrotis) pankrotimenetluses.

4. aprillil 2007. a kuulutati välja kostja I pankrot. Hageja esitas pankrotihaldurile 519 633 krooni

suuruse nõude. 27. augustil 2007 toimus kostja I nõuete kaitsmise koosolek. Hageja nõue jäi

tunnustamata, sest sellele vaidlesid vastu pankrotihaldur Ly Müürsoo ning kostjad II, III ja IV.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 21. juunil 2006. a krediidilepingu, mille kohaselt

andis hageja kostjale I krediiti 3 800 000 krooni. Krediidileping on sõlmitud suuliselt ja selle kohta

on esitatud maksekorraldused. Intressi kirjalikult kokku ei lepitud. 21. veebruaril 2007. a esitas

hageja kostjale I krediidilepingu ülesütlemisavalduse (intressi maksmata jätmise tõttu) ja

tasaarvestusavalduse. Hageja tasaarvestas krediidilepingust tuleneva hageja nõude kostja I vastu

poolte vahel 17. märtsil 2006 sõlmitud kinnistu müügilepingust tuleneva kostja I nõudega

(3 501 800 krooni). Pärast tasaarvestust on kostjal I jäänud tasuda veel võlgnevus 519 633 krooni.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel palub hageja tunnustada oma nõuet 519 633 krooni kostja

I pankrotimenetluses.

Kohtuistungil täpsustas hageja intressiarvestust (hageja esitas kohtumenetluses uue intressiarvestuse,

mille järgi on intress 56 715 krooni 91 senti) ning palus tunnustada kostja I pankrotimenetluses nõuet

354 915 krooni 91 senti. Pooltel olid vastastikused rahalised nõuded ja neid sai tasaarvestada. Hagejal

puudus informatsioon kostja I pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi kohta.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I leidis, et tal ei olnud

31. detsembri 2006. a seisuga täitmata kohustusi hageja vastu. Hagejal ei olnud 21. veebruaril 2007. a

alust krediidilepingu ülesütlemiseks (avalduses märgitud intressivõlgnevust ei saanud kostjal I

hagejale olla). Seetõttu ei olnud hageja krediidilepingust tulenev nõue sissenõutav. Krediidileping

kehtis edasi. Eelnevast tulenevalt ei saanud hageja enda nõuet ka 21. veebruari 2007. a avaldusega

tasaarvestada. Hagejal ei saa kostja I vastu olla hagiavalduses nõutud ulatuses intressinõuet.

21. veebruari 2007. a avaldusel ei olnud õiguslikku tähendust. See ei toonud kaasa krediidilepingu

ülesütlemist ega nõuete tasaarvestust.

3. Kostja II ei tunnistanud samuti hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II leidis, et hageja ei

ole kohtule krediidilepingut esitanud. Raha võib olla hagejale juba tagastatud, mis välistaks hagi

rahuldamise. Tõendamata on krediidilepingu sõlmimine. Kostja I pankrotimenetluses kinnitati

6. juulil 2005. a kompromiss ja see kehtis kuni 30. oktoobrini 2006. Väidetav krediidileping sõlmiti

kompromissi ajal. Kompromissi ajal oli tehingute tegemiseks vaja pankrotihalduri nõusolekut, mida

kinnitab ka Ametlikes Teadaannetes 26. juulil 2005 ilmunud teade. Kuna kostjal I puudus

krediidilepingu sõlmimiseks halduri nõusolek ning kompromissis on otseselt sätestatud, et laenu ei

võeta, siis on 21. juunil 2006. a sõlmitud krediidileping tühine ja sellest ei tulenenud kostjale I

mingeid kohustusi. Kostja II ei nõustunud, et hageja esindaja ei teadnud kompromissi tingimusi,

J. Krebets pidi neid tingimusi teadma.

4. Kostja III märkis, et J. Krebets oli kostja I nõukogu esimees. Kostja III ühines kostja II

seisukohaga, et kompromissi tingimustest lähtuvalt ei saanud võlgnik võtta laenu. Hageja oli teadlik

kompromissi tingimustest. Kostja III nõustus kostjaga II ka selles, et ei ole tõendatud pankrotihalduri

nõusoleku olemasolu. Isik ei tohi sõlmida lepingut iseendaga. Kui ühe äriühingu juhtorgani liige on

samal ajal ka teise äriühingu juhtorgani liige, siis lepingu sõlmimine nende äriühingute vahel on

lubatud ainult samadel tingimustel ja korras nagu esindaja poolt iseendaga lepingu sõlmimisel, s.o

kummagi äriühingu nõukogu või osanike otsusel.

5. Harju Maakohus jättis 27. märtsi 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei saa hageja hakata praeguses kohtumenetluses muutma 21. veebruaril

2007. a tehtud ülesütlemisavaldust ja tasaarvestusavaldust. Pankrotimenetluses reguleerib

tasaarvestust PankrS § 99 lg 1, kuid selle sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et võlausaldaja võis

enne pankroti väljakuulutamist oma nõude võlgniku nõudega tasaarvestada. Praegusel juhul ei

muutunud hageja nõue 21. veebruari 2007. a avalduse alusel sissenõutavaks, kuna kostjal I puudus

lepingu ülesütlemise aluseks olnud intressivõlgnevus, mistõttu ei olnud täidetud tasaarvestuse

materiaalõiguslikud eeldused.

Krediidileping on sõlmitud ajal, mil kostja I pankrotimenetluses kehtis kompromiss. Harju Maakohtu

6. juuli 2005. a määruse kohaselt, millega kohus on kinnitanud võlgniku 2. mail 2005. a esitatud

kompromissettepaneku, mille tähtajaks oli 30. oktoober 2006. a, on kompromissis nimetatud

tehingute tegemiseks vaja pankrotihalduri nõusolekut ning kompromissi tingimuste kohaselt

majandustegevuse jätkamiseks kostja I laenu ei võta. PankrS § 189 lg 2 kohaselt võib kompromissis

ette näha, et kompromissi kehtivuse ajal võib võlgnik kompromissis nimetatud tehinguid teha üksnes

halduri nõusolekul. Sel juhul on halduri nõusolekuta tehtud tehing tühine.

Krediidilepingu sõlmisid hageja juhatuse liige J. Krebets ja kostja I juhatuse liige V. Liakhovitsky.

Kostjate vastuväite kohaselt oli J. Krebets ühtlasi ka kostja I nõukogu liige (tlk 79). Kohtu hinnangul

ei saa äriühingu juhtorgani liikmele olla teadmata asjaolu, et äriühingu kohta kehtib

pankrotimenetluses kompromiss. Äriregistri teabesüsteem näitab pankrotimenetluses sõlmitud

kompromissi nii alguse kui ka lõpptähtpäeva. Teade kompromissi kinnitamise kohta ilmus ka

väljaandes Ametlikud Teadaanded (tlk 45). Eeltoodust tulenevalt pidid hageja ja kostja I 21. juunil

2006. a krediidilepingut sõlmides teadma, et krediidilepingu sõlmimiseks on vaja halduri nõusolekut.

Halduri nõusolekut tehingu tegemiseks ei olnud, mistõttu on 21. juuni 2006. a krediidileping PankrS

§ 189 lg-st 2 tulenevalt tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 kohaselt ei ole tühisel

tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saanud hageja nõue tekkida 21. juunil 2006. a

krediidilepingust ning selle 21. veebruaril 2007. a ülesütlemisest ja tasaarvestusest. Nõue, mida

tasaarvestatakse, peab olema täidetav. Tühist tehingut täitma ei pea, seega ei ole hagejal kostja I

pankrotimenetluses hagiavalduses märgitud 354 915 krooni 91 sendi suurust nõuet.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

7. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

8. Kostja II vaidles samuti apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse, tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi ning tunnustas hageja 354 915 krooni 91 sendi suurust nõuet kostja I

pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi muu tähtaegselt esitatud nõudena. Menetluskulud

jättis ringkonnakohus kostjate kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et krediidilepingu sõlmimise ajal 21. juunil 2006 kehtis

kostja I pankrotimenetluses kohtumäärusega kinnitatud kompromiss, mille kohaselt sai selles

nimetatud tehinguid teha vaid pankrotihalduri nõusolekul. Sama dokument määras kindlaks, et

majandustegevuse jätkamiseks laenu ei võeta. Kompromissi sõlmimist kajastas äriregistri

teabesüsteem ning selle kinnitamise kohta ilmus 26. juulil 2005 teade väljaandes Ametlikud

Teadaanded. Pealegi oli hageja juhatuse liige samal ajal ka kostja I nõukogu liige, mistõttu pidi ta

olema teadlik kostja I pankrotimenetluse toimingutest. Selle asjaolu puhul ei ole tegemist kostjate

üllatusliku väitega, mille maakohus oleks pidanud jätma tähelepanuta. See asjaolu oli hageja

seaduslikule esindajale teada. Ka ei saa nõustuda hageja käsitlusega PankrS § 189 lg-s 2 sätestatud

normi eesmärgist. Nimetatud sätte kohaselt võib kompromissis ette näha, et võlgnik võib

kompromissis nimetatud tehinguid teha üksnes halduri nõusolekul; sel juhul on halduri nõusolekuta

tehtud tehing tühine. Seaduse sõnastusest ega mõttest ei tulene, et neile tehingu tühisuse alustele saab

tugineda vaid kompromissi kehtivuse ajal. Kuna tehing tehti ajal, mil kehtis kompromiss, oli

21. juuni 2006. a tehing tühine. Vaidluse lahendamisel ei oma seetõttu tähtsust maakohtu

põhjendused lepingu ülesütlemise aluste kohta.

Kui maakohus leidis, et krediidileping on tühine, oli hagejal kostja I vastu alusetust rikastumisest

tulenev nõue, st nõue, mida sai tasaarvestada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja I

arvelduskontole tasunud ajavahemikus 21. juuni 2006 kuni 10. august 2006 kokku 3 800 000 krooni,

mille tagasimaksmist või kohustuse muul alusel lõppemist ei ole kostja tõendanud. Seega oli hagejal

tasaarvestuse tegemise ajal 21. veebruaril 2007 olemas nõue, mida ta sai kostja I nõudega

tasaarvestada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult

(üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt

tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Kuna

TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, oli alusetust

rikastumisest tulenev hageja nõue tasaarvestusavalduse tegemise ajal sissenõutav.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul ei ole tasaarvestus VÕS § 197 tähenduses keelatud.

Seega olid hageja ja kostja I nõuded kattuvas ulatuses lõppenud. Hageja vähendas oma nõuet intressi

vähendamise tõttu. Nõuet vähendada ei keela ka PankrS § 107. Nimetatud sätte kohaselt võib

võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte rohkem kui nõude puhul, mille

ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekule. Hageja nõude aluseks oli 21. veebruaril

2007 esitatud avaldus, millest tulenes kostja I võlgnevus.

Raha kasutamise eest arvestas hageja intressi kuni 31. detsembrini 2006, lähtudes VÕS §-s 94

sätestatud määrast, ning määras intressi lõplikuks suuruseks 56 715 krooni 91 senti. Esitatud

arvestusele ei ole kostjad vastu vaielnud. Seega võlgnes kostja I hagejale 3 856 715 krooni 91 senti,

hageja kostjale I omakorda 3 501 800 krooni, millest tulenevalt jäi hageja nõude suuruseks

354 915 krooni 91 senti. Seda nõuet tuleb PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi tunnustada rahuldamisele

kuuluva nõudena kostja I pankrotimenetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada osas, milles tunnustati hageja nõuet 354 915 krooni 91 senti, ning muuta kohtuotsuse

põhjendusi osas, milles kohus tuvastas ebaõigesti tasaarvestuse toimumise. Kostja I palub jätta hageja

nõude tunnustamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda.

Kostja I leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 198. Hageja on teinud küll

tasaarvestuse avalduse, kuid selles kajastati krediidilepingust tuleneva nõude tasaarvestamist, mitte

alusetust rikastumisest tuleneva nõude tasaarvestamist. 21. veebruari 2007. a avaldusest ei nähtu

tasaarvestuse aktiivnõudena alusetust rikastumisest tuleneva nõude tasaarvestamine. Kohus ei saa

asuda seisukohale, et 21. veebruaril 2007 tasaarvestati muud nõuet, kui oli käsitletud tasaarvestuse

avalduses. VÕS §-ga 198 on vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et seadus võimaldab tasaarvestuse

avaldust muuta. Kohus ei saa tõlgendada tasaarvestuse avaldust erinevalt selle sisust. Tasaarvestust ei

saa lugeda toimunuks.

Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 197 lg-t 2 ja rikkunud menetlusnorme. VÕS § 197

lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast,

mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba

makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest

intressi maksti. Isegi kui nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et tasaarvestus on toimunud, lõppesid

selle tulemusena poolte nõuded alates ajast, mil neid võis tasaarvestada. Sellises olukorras puudus

hagejal seadusest ja/või lepingust tulenev alus nõudelt intressi ja/või viivist arvestada. Hageja on

palunud kohtul tunnustada krediidilepingust tulenevat intressinõuet. Kostja I on kogu menetluse

kestel vaidlustanud hageja kogu nõuet. Sellele vaatamata on ringkonnakohus tunnustanud hageja

intressinõuet 56 715 krooni 91 senti. Otsuses puuduvad igasugused põhjendused ja viited

õigusnormile, mis annaks seesuguses olukorras hagejale õiguse intressi nõuda. Isegi kui nõustuda

kohtu järeldusega tasaarvestuse toimumisest (millega kostja I ei nõustu), nähtub, et tasaarvestuse

tulemusena sai hageja nõude suuruseks olla kõige rohkem 298 200 krooni.

11. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

12. Kostja II nõustub kassatsioonkaebusega osaliselt.

13. Kostjad III ja IV ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu intressi nõude osas tühistada ja asi

tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

298 200 krooni suuruse põhinõude tunnustamise osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

15. Kolleegium loeb kostjad II, III ja IV TsMS § 680 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt Riigikohtu

menetluses kaaskassaatoriks, kuna pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab

tuvastusotsuse teha üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute kohta ühiselt.

16. Kassatsioonkaebuse väitel kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 198. Kolleegium märgib, et

ringkonnakohus ei kohaldanud asjas VÕS § 198. Ringkonnakohus lähtus tunnustamiseks esitatud

nõude põhjendatuse tuvastamisel tasaarvestuse mõistest. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut

(tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise

kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui

tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Kostja I kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et tasaarvestust ei saa lugeda toimunuks, kuna

tasaarvestuse avalduses kajastati krediidilepingust tuleneva nõude tasaarvestamist, mitte alusetust

rikastumisest tuleneva nõude tasaarvestamist, on põhjendamatud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on

tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja

tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Praegusel juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et hagejal oli sissenõutav nõue kostja I vastu ja

kostjal I oli nõue hageja vastu ning tasaarvestuse tulemusena jäi hagejal kostja I vastu 298 200 krooni

nõue, millele lisaks arvestas hageja intressi.

Ringkonnakohus ei kohaldanud asjas VÕS § 197 lg-t 2 vääralt, sest asjas ei kohaldu lõike kaks teine

lause, mille kohaselt, kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus

tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Seda, et nõude eest oleks

intressi makstud, ei ole kostja I väitnud. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole asja lahendamisel

tähtsust, kas hageja tasaarvestas oma nõude kostja I nõudega, sest tasaarvestuse kehtetuse korral

võlgneks kostja I hagejale suurema summa, kui hageja nõuab.

17. Kolleegium märgib veel, et PankrS § 107 ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas

ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule. PankrS § 107 kohaselt võib

võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui

nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse

pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise

koosolekul (vt Riigikohtu 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 9 ja 23. jaanuari

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 25). Kolleegium peab vajalikuks siinjuures korrata

eelnimetatud lahendites väljendatud seisukohta, et kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga,

mille pool õigussuhtele annab. Ringkonnakohus tuvastas praeguses asjas, et hagejal oli kostja I vastu

alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille rahuldamist või muul alusel lõppemist ei ole kostja I

tõendanud.

18. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad viited

õigusnormile, mis annaks hagejale õiguse intressi nõuda. Samas ei ole alusetust rikastumisest

tuleneva nõude esitamisel välistatud intressi nõudmine. Riigikohus on 16. juunil 2008. a tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-08 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja

alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha

väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest

intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS

§ 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust

rikastumisest tulenev põhinõue. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega oli hagejal õigus

nõuda alusetust rikastumisest tuleneva nõude alusel intressi VÕS §-s 94 sätestatud suuruses ajast, mil

kostja I sai teada või pidi teada saama asjaolust, mis andis hagejale aluse saadu tagasi nõuda.

VÕS § 1035 lg 3 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata kostja I heauskust raha saamisel või pärast seda

VÕS § 1035 lg 1 ja lg 2 järgi.

19. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal muutus hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue

sissenõutavaks ning kas ja mis hetkest muutus kostja I pahauskseks VÕS § 1035 mõttes. Seetõttu on

ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Kuna alusetu rikastumise sätted ei

kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast

tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset,

mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte

olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku

aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud

tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib

alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu

rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal

alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt

Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).

20. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

21. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu