3-1-1-10-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-10-09

Otsuse kuupäev

24. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi L. K. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3, § 294 lg 2 p-

de 1 ja 3 - § 22 lg 2 ning § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, M. N. ja V. K.

süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, M. L. süüdistuses KarS § 294 lg 1

- § 22 lg 2 järgi, R. V. süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi ja K. K.

süüdistuses KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-

06-1445

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. K. kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Raul Otsa, M. N. kaitsja

vandeadvokaat Tarmo Pilv, V. K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg,

M. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Triin Ploomipuu, R. V. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg ja K. K. kaitsja

vandeadvokaat Andres Gorkin, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2009

Istungil osalenud isikud

L. K. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, M. N. kaitsja vandeadvokaat

Tarmo Pilv, V. K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, M. L. ja K. K.

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Triin Ploomipuu, R. V. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg ning Põhja

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. aprilli 2008. a kohtuotsus:

1.1 L. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005

toimepandud kuriteos;

1.2 L. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi;

1.3 L. K. süüditunnistamises KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi;

1.4 L. K.-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises;

1.5 V. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi;

1.6 M. U. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2008. a kohtuotsus:

2.1 L. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005

toimepandud kuriteos;

2.2 L. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi;

2.3 osas, millega jäeti maakohtu otsus L. K. süüditunnistamises KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

muutmata;

2.4 L. K.-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises;

2.5 V. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 293 lg 2 p 3 järgi 19. mail 2005 toimepandud

kuriteos;

2.6 M. N. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi;

2.7 osas, millega jäeti maakohtu otsus M. U. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3

järgi muutmata;

2.8 M. L. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 2 ning § 25 lg-te 1 ja 2 järgi.

3. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles käsitleti K. K.-le

etteheidetavat käitumist seoses L. K.-le helistamise ja R. V. teole ainelise abi osutamisega.

4. Tunnistada L. K. süüdi KarS § 296 lg 2 p 2 järgi 13. veebruaril 2005 toimepandud kuriteos, jättes

selle teo eest maakohtu otsusega mõistetud karistuse 1 aasta vangistust muutmata.

5. Tunnistada L. K. süüdi KarS § 295 lg 2 p 2 järgi 19. mail 2005 toimepandud kuriteos ja mõista talle

karistuseks 1 aasta vangistust.

6. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja

mõista L. K.-le liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvata

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20. septembrist 2005 - 12. oktoobrini 2005, s.o 23 päeva.

Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 aastat, 11 kuud ja 7 päeva vangistust. Karistuse

kandmise alguseks lugeda L. K. karistuse kandmisele asumise päev.

7. Mõista M. N. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3 järgi õigeks.

8. Tunnistada M. U. süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust.

Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 27. septembrist

2005 - 28. septembrini 2005, s.o 2 päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 11 kuud ja 28

päeva vangistust. Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus täitmisele

pööramata, kui M. U. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

9. Tunnistada V. K. süüdi KarS § 293 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui

V. K. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

10. Mõista M. L. süüdistuses KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 2 järgi õigeks.

11. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.

12. M. N. ja M. L. kaitsjate kassatsioonid rahuldada.

13. L. K. kaitsjate kassatsioon rahuldada osaliselt.

14. V. K., R. V. ja K. K. kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.

15. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius kasuks välja 2419 (kaks

tuhat nelisada üheksateist) krooni, sealhulgas käibemaks 369 (kolmsada kuuskümmend üheksa)

krooni, ja sõidukulud 305 (kolmsada viis) krooni, s.o kokku 2724 (kaks tuhat seitsesada kakskümmend

neli) krooni, M. L.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ning jätta see menetluskulu

riigi kanda.

16. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kasuks välja 2784 (kaks tuhat

seitsesada kaheksakümmend neli) krooni ja 80 (kaheksakümmend) senti, sealhulgas käibemaks 424

(nelisada kakskümmend neli) krooni ja 80 (kaheksakümmend) senti, R. V.-le kassatsioonimenetluses

riigi õigusabi osutamise eest.

17. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks R. V.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 2784

(kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend neli) krooni ja 80 (kaheksakümmend) senti.

18. Mõista Eesti Vabariigilt V. K. kasuks välja 7811 (seitse tuhat kaheksasada üksteist) krooni ja 60

(kuuskümmend) senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et tema, töötades Põhja

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaablina, kellele on riigi poolt pandud

võimuesindaja ülesanded, ja olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, pani toime korduva altkäemaksu

võtmise isikute grupis. Süüdistuse kohaselt võttis ta:

1) 14. jaanuaril 2005 kella 17.10 paiku koos Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaablite I. K. ja H. J.-ga D. D.-lt altkäemaksu selle eest, et I. K. ja H. J. jätsid

D. D.-le vormistamata väärteomaterjalid seoses Liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 1 ja

Liiklusseaduse (LS) §-de 747 ning 7419 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemisega. I. K.

ja H. J. said D. D.-lt altkäemaksu 1000 krooni ning L. K. 1000 krooni;

2) 11. mail 2005 kella 21.00 paiku koos Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaabli H. J.-ga A. P.-lt altkäemaksu selle eest, et H. J. hävitas A. P.-le seoses

LS § 7435 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemisega koostatud hoiatusotsuse;

3) 14. mail 2005 kella 13.50 paiku koos Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaablite A. K. ja S. O.-ga O. K.-lt altkäemaksu selle eest, et A. K. ja S. O. ei

vormistanud A. K.-le seoses LS § 7422 lg-s 2 ja §-s 7419 sätestatud väärtegude toimepanemisega

väärteomaterjale. O. K.-lt võetud altkäemaksust 2000 krooni pidid saama A. K. ja S. O. ning

1000 krooni L. K.;

4) 19. mail 2005 kella 9.20 paiku koos Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaabli V. K-ga M. T.-lt altkäemaksu seoses sellega, et V. K. ei vormistanud M. T.-

le LS § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest väärteomaterjale;

5) 17. mail 2005 kella 9.50 paiku koos Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaabli J. T.-ga altkäemaksu selle eest, et J. T. ei vormistanud A. S.-le seoses

LS § 7422 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisega väärteomaterjale. A. S.-lt võetud

altkäemaksust 400 krooni sai J. T. ja 100 krooni L. K.

2. Samuti anti L. K. kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi selles, et:

1) 14. jaanuaril 2005 kella 16.00 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve

osakonna liiklustalituse konstaableid T. K.-st ja J. S. altkäemaksu võtmisele, leppides T. K. ja J. S.-

ga kokku, et viimased ei vormista V. B.-le seoses LS § 7422 lg-s 2 ettenähtud väärteo

toimepanemisega väärteomaterjale ja võtavad selle eest altkäemaksu 500 krooni;

2) 5. mail 2005 kella 14.45 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaableid A. K. ja J. Õ. altkäemaksu võtmisele, leppides A. K.-i ja J. Õ.-ga kokku,

et viimased ei vormista M. B.-le seoses LS § 7422 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemisega

väärteomaterjale ja võtavad selle eest altkäemaksu 2000 krooni;

3) 7. mail 2005 kella 21.30 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju

politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaableid M. L. ja V. K.-i altkäemaksu võtmisele, leppides

M. L. ja V. K.-ga kokku, et viimased ei vormista R. V.-le seoses LS §-s 7419 ettenähtud väärteo

toimepanemisega väärteomaterjale ning võtavad selle eest altkäemaksu 4000 krooni, millest

1000 krooni antakse turvafirma töötajatele. Kuna turvafirma edastas kinnipidamisteate ametlikult

läbi Põhja Politseiprefektuuri juhtimiskeskuse, otsustasid politseiametnikud raha võtmisest

loobuda;

4) 8. mail 2005 kella 21.15 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju

politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaableid M. U.-i ja M. N. altkäemaksu võtmisele, leppides

ja M. N.-ga kokku, et viimased ei vormista D. G.-le väärteomaterjale seoses LS § 7422 lg-s 2

ettenähtud väärteo toimepanemisega ja võtavad selle eest altkäemaksu 500 krooni;

5) 12. mail 2005 kella 23.30 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju

politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaableid V. V. ja T. P. altkäemaksu võtmisele, leppides

V. V.-i ja T. P.-ga kokku, et viimased ei vormista G. K.-le seoses LS §-s 7422 ettenähtud väärteo

toimepanemisega väärteomaterjale ja võtavad selle eest G. K.-lt altkäemaksu 500 krooni;

6) 14. mail 2005 kella 03.50 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaableid J. P. ja V. T. altkäemaksu võtmisele, leppides J. P.-u ja V. T.-ga kokku, et

viimased ei vormista D. G.-le seoses LS § 7422 lg-s 3 ja §-s 7419 ettenähtud väärtegude

toimepanemisega väärteomaterjale ning võtavad selle eest D. G.-lt altkäemaksu 2000 krooni;

7) 17. mail 2005 kella 12.30 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju

politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaableid V. V.-it ja T. P.-ut altkäemaksu võtmisele, leppides

V. V.-i ja T. P.-ga kokku, et viimased ei vormista Jan Veimerile seoses LS § 7422 lg-s 2 ettenähtud

väärteo toimepanemisega väärteomaterjale ja võtavad selle eest J. V.-lt altkäemaksu 500 krooni;

8) 17. mail 2005 kella 14.00 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaableid T. K.-st ja T. K. altkäemaksu võtmisele, leppides T. K. ja T. K.-ga

kokku, et viimased ei vormista J. K.-le seoses LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemisega väärteomaterjale ja võtavad selle eest J. K.-lt altkäemaksu 500 krooni;

9) 18. mail 2005 kella 20.30 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

liiklustalituse konstaablit M. E.-st altkäemaksu võtmisele, leppides viimasega kokku, et M. E. ei

vormista V. B.-le seoses LS § 7435 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemisega väärteomaterjale ja

võtab selle eest V. B.-lt altkäemaksu 500 krooni;

10) 19. mail 2005 kella 13.00 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju

politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablit V. K. altkäemaksu võtmisele, leppides viimasega

kokku, et V. K. ei vormista G. K.-le seoses LS § 7422 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemisega

väärteomaterjale ja saab selle eest G. K.-lt ja D. G-lt altkäemaksu 500 krooni;

11) 11. juunil 2005 kella 13.30 paiku kihutas ta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve

osakonna liiklustalituse konstaablit E. R. altkäemaksu võtmisele, leppides viimasega kokku, et E.

R. ei vormista V. B.-le seoses LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisega

väärteomaterjale ja saab selle eest V. B.-lt altkäemaksu 1000 krooni.

3. Samuti anti L. K. kohtu alla süüdistatuna KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et tema, olles varem

toime pannud altkäemaksu võtmise, vahendas ametiseisundit kasutades 13. veebruaril 2005 kella 01.50 paiku

M. L.-le ja V. K.-le altkäemaksu andmist.

4. M. N. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et tema, töötades Põhja

Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, kellele on riigi poolt

pandud võimuesindaja ülesanded, ja olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, võttis 8. mail 2005 grupis

ga ning L. K. kihutamisel D. G.-lt altkäemaksu 500 krooni selle eest, et M. N. ja M. U. jätsid D. G.-le

vormistamata väärteomaterjalid seoses LS § 7422 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemisega.

5. V. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et tema, töötades Põhja

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaablina, kellele on riigi poolt pandud

võimuesindaja ülesanded, ja olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, võttis 19. mail 2005 kella 9.20

paiku grupis L. K.-ga M. T.-lt altkäemaksu 500 krooni selle eest, et V. K. jättis M. T.-le vormistamata

väärteomaterjalid seoses LS § 7435 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemisega.

6. M. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 2 järgi selles, et tema, töötades Põhja

Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtimiskeskuse juhtivkonstaablina, kellele on riigi poolt pandud

võimuesindaja ülesanded, ja olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, kihutas 18. mail 2005 kella 21.30-

22.30 paiku kuriteo matkija J. P. altkäemaksu võtmisele, et jätta V. B.-le LS § 7422 lg-s 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest väärteoasja materjalid vormistamata.

7. R. V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 1 järgi selles, et tema, olles 7. mail 2005 kella 21.30 paiku

kinni peetud seoses LS §-s 7419 ettenähtud väärteo toimepanemisega, võttis telefoni teel ühendust L. K.-ga,

kellega lepiti kokku, et rikkujale ei vormistata väärteomaterjale, mille eest politseiametnikud V. K. ning

M. L. võtavad R. V.-lt altkäemaksuna 4000 krooni, millest 1000 krooni antakse turvafirma töötajatele.

Kirjeldatud tegevusega pani R. V. toime altkäemaksu andmise selle lubamisega.

8. K. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 2 järgi selles, et 7. mail 2005 kella 21.30 paiku

kihutas ta altkäemaksu andmisele R. V.-t, kes peeti turvafirma töötajate poolt kinni seoses LS § 7419 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemisega ja anti üle politseiametnikele. Vabastamaks R. V.-t vastutusest,

andis K. K. R. V.-le L. K. telefoninumbri ja soovitas L. K.-le helistada. L. K. pidi politseiametnike V. K.-i ja

M. L.-ga kokku leppima selles, et viimased ei vormista rikkumise eest väärteomaterjale ja võtavad R. V.-lt

altkäemaksu.

9. Samas kriminaalasjas anti süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi kohtu alla veel M. E., V. K. ja E. R.;

süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3 järgi J. S., I. K., M. U., J. P., V. T., J. T., S. M. ja M. R.; süüdistuses

KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi T. K., H. J., M. L., A. K., J. Õ., V. V., T. P., S. O. ja T. K.; süüdistuses

KarS § 298 lg 1 järgi M. B., A. P., O. K., A. S., J. K. ja M. T.; süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi V. B., D. G.

ja G. K.; süüdistuses KarS § 296 lg 1 ja § 298 lg 1 järgi D. D. ja süüdistuses KarS § 296 lg 2 p 1 ja § 298 lg 2

järgi J. V.

10. Harju Maakohtu 22. aprilli 2008. a kohtuotsusega tunnistati L. K. KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi

ning teda karistati vangistusega 4 aastaks. Samuti tunnistati L. K. süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22

lg 2 järgi ning teda karistati vangistusega 5 aastaks. Lisaks tunnistati L. K. süüdi KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused

kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 73 alusel

jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui L. K. ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvas maakohus karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja,

s.o 23 päeva. 7. ja 17. mail 2005 toimepandud KarS § 294 lg 2 p 3 - § 22 lg 2 järgi süüksarvatud tegudes

mõisteti L. K. õigeks. Temalt äravõetud sularaha 23 000 krooni, 150 eurot ja 155 dollarit otsustas kohus

kanda riigieelarve tuludesse.

10.1 Maakohus tunnistas sama kohtuotsusega V. K. süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja karistas teda

vangistusega 2 aastaks. Karistusseadustiku § 73 alusel jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui V. K.

ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. M. N., M. L., R. V. ja K. K.-ga mõistis

maakohus neile esitatud süüdistustes õigeks.

10.2 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M. E., V. K. ja E. R. (KarS § 294 lg 1 järgi); J. S., I. K., M.

U., J. P., V. T., J. T., S. M., M. R., M. L., A. K., T. P. ja T. K. (KarS § 294 lg 2 p 3 järgi); T. K., H. J., J. Õ., V.

V. ja S. O. (KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi); M. B., A. P., O. K., A. S. ja J. K. (KarS § 298 lg 1 järgi); V. B.

ja D. G. (KarS § 298 lg 2 järgi); D. D. (KarS § 296 lg 1 ja § 298 lg 1 järgi) ning J. V.

(KarS § 296 lg 2 p 1 ja § 298 lg 2 järgi). Maakohus mõistis õigeks A. K. 14. mail 2005 toimepandud teos,

M. L. 7. mail 2005 toimepandud teos, T. P. 12. ja 17. mail 2005 toimepandud tegudes, samuti V. V. , J. V. ja

T. K. 17. mail 2005 toimepandud teos. Seoses G. K. surmaga lõpetas maakohus tema suhtes

kriminaalmenetluse. M. T. osas eraldas kohus materjalid omaette menetluseks, sest süüdistatav ei ilmunud

kohtulikeks vaidlusteks kohtuistungile.

11. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör J.

K., M. U., V. K., T. K., S. M., V. T.-i kaitsja vandeadvokaat Maksim Greinoman, J. T.-i kaitsja

vandeadvokaat Marget Henriksen, M. B.-i kaitsja vandeadvokaat Andres Aavik, J. S. kaitsja vandeadvokaadi

abi Janno Kuusk, L. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, I. K. kaitsja vandeadvokaat Sven

Sillar, J. P. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp ja V. K. kaitsja vandeadvokaat Irina Solovjova.

11.1 Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist L. K., M. L., R. V., K. K., A. K., M. N., T.

P., V. V., J. V., T. K. ja M. L. õigeksmõistmise ning L. K.-le mõistetud karistuse osas. Prokurör taotles nende

isikute süüditunnistamist, R. V. , K. K., M. N. ja M. L. karistamist tingimisi vangistusega ning L. K.

karistamist vangistusega 6 aastaks.

11.2 T. K., V. K.-i ja S. M.-i apellatsioonides ning V. T.-i, J. T.-i, J. S., I. K., J. P. ja V. K. kaitsjate

apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. M. B. kaitsja

vaidlustas maakohtu otsuse kaitsealusele mõistetud karistuse osas ja taotles kergema karistuse mõistmist. L.

K. kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse osalist tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist

altkäemaksu võtmisele kihutamises 14. jaanuaril, 5., 8., 12., 14., 18. ja 19. mail ning 11. juunil 2005

toimepandud tegudes, süüdistatava õigeksmõistmist altkäemaksu vahendamises ja 19. mail 2005

toimepandud teo kvalifitseerimist KarS § 293 lg 2 p 3 järgi. Samuti taotles L. K. kaitsja oma kaitsealuselt

äravõetud sularaha tagastamist.

12. Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2008. a otsusega tühistati maakohtu otsus L. K.

süüditunnistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi 14. jaanuaril ja 18. mail 2005 toimepandud

tegudes ning KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005 toimepandud teos, samuti L. K.

õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 - § 22 lg 2 järgi 7. ja 17. mail 2005 toimepandud tegudes. Maakohtu

otsus tühistati ka K. K., M. N., M. L. ja R. V. õigeksmõistmises, V. K. süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 294 lg 2 p 3 järgi 19. mail 2005 toimepandud teos ning L. K. karistusest tingimisi vabastamise, V. K.-

lt väljamõistetud sundraha ja L. K.-lt äravõetud sularaha riigituludesse kandmise osas.

12.1 Uue otsusega tunnistati L. K. süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005 toimepandud

kuriteos ning teda karistati vangistusega 2 aastaks. Samuti tunnistati L. K. süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 -

§ 22 lg 2 järgi 7. ja 17. mail 2005 toimepandud kuritegudes. Maakohtu poolt L. K.-le mõistetud karistused ja

KarS § 64 alusel mõistetud liitkaristuse, 5 aastat vangistust, jättis ringkonnakohus muutmata.

Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg, s.o 23 päeva.

Süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi 14. ja 18. mail 2005 toimepandud tegudes mõisteti

L. K. õigeks. L. K.-lt äravõetud sularaha riigieelarve tuludesse kandmise osas saatis ringkonnakohus

kriminaalasja KrMS § 341 lg 1 alusel uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

12.2 Ringkonnakohus tunnistas R. V. süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja karistas teda vangistusega 1 aastaks, mis

jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. K. K. tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi

ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele pööramata. M. N. tunnistati

süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks. M. L. tunnistati süüdi KarS § 25 lg-

te 1 ja 2 - § 294 lg 1 ning § 22 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. V. K. tunnistati

süüdi KarS § 293 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. M. N., M. L. ja V. K. karistused jättis

ringkonnakohus KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

12.3 Ühtlasi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse M. L., T. P., A. K., V. V., J. V., T.

K., S. M. ja M. R. osas, kuid nende suhtes ei ole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud. Muus osas

jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri, V. K. ja L. K. kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt, teised

apellatsioonid jäeti rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

13. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V. T. kaitsja vandeadvokaat

M. Greinoman, V. K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, L. K. kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Raul

Otsa, M. K. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, M. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Triin Ploomipuu, J.

S. kaitsja vandeadvokaat J. Kuusk, R. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg, K. K. kaitsja

vandeadvokaat Andres Gorkin, M. B.-i kaitsja vandeadvokaat A. Aavik, I. K. kaitsja vandeadvokaat

S. Sillar, J. P. kaitsja vandeadvokaat T. Alp ja V. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 2009. a määrustega jäeti V. T., J. P., M. B., J. S., I. K. ja

V. K. kaitsjate kassatsioonid menetlusse võtmata.

15. L. K. kaitsjad taotlevad kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega L. K. tunnistati

süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005 toimepandud teos. Samuti taotletakse ringkonnakohtu

otsuse tühistamist osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus L. K. süüditunnistamises ja karistamises 7.,

8. ja 14. mail 2005 toimepandud kuritegudes. Lisaks taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist L. K.-le

mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja saatmist tühistatud osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaatorite põhiväited on järgmised.

15.1 Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tühistades maakohtu õigeksmõistva otsuse 7. mail

2005 toimepandud teo osas. L. K. süüdimõistmisel asuti põhjendamatult seisukohale, et süüdistatav ei

loobunud altkäemaksu võtmisest vabatahtlikult. Vaidlusalusel juhul ei viidud altkäemaksu võtmist lõpule,

sest tegu jäi katse staadiumisse. Pärast telefonivestlust L. K.-ga ei rääkinud M. L. R. V.-ga enam kordagi

altkäemaksu võtmisest, vaid reageeris toimepandud rikkumisele kooskõlas seadusega. Seetõttu puudub

süüdistatavate käitumises KarS § 294 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnus, so altkäemaksu lubamisega

nõustumine. Kuigi süüdistatavad arutasid altkäemaksu võtmist, ei näidanud M. L. valmisolekut altkäemaksu

võtmiseks ega nõudnud R. V.-lt altkäemaksu. Samuti ei mõjutanud süüdistatavate telefonivestlus R. V.

rikkumise kohta tehtud otsust. Lisaks ei oleks R. V. kinnipidamise ametkondlik fikseerimine takistanud

kuriteo lõpuleviimist. Seega ei olnud loobumise ajendiks altkäemaksu võtmisega kaasnev liigne risk.

15.2 Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades L. K. süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja

3 järgi 19. mail 2005 toimepandud kuriteos. Sellega raskendati süüdistatava olukorda ja karistust. Nõustuda

tuleb kohtuga selles, et L. K. ja V. K. käitumises ei ole tuvastatud KarS § 294 koosseisulist tunnust, s.o

seadusega mittelubatud tegu. Samas ei ole õige seisukoht, et L. K. käitumine on vaadeldav korduva pistise

võtmisena grupi poolt KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 tunnustel. Jälitustoimingu protokollis kajastatud faktilised

asjaolud võimaldavad L. K. tegu kvalifitseerida üksnes pistise vahendusena KarS § 295 mõttes, sest pistise

eseme saajaks oli V. K. L. K. pidi M. T.-lt saadava rahasumma edastama V. K-le. Võrreldes L. K.-le

süüksarvatava teoga on KarS §-s 295 sisalduv süüteokoosseis kergem ja seetõttu tuleks kergendada ka L. K.

karistust.

15.3 Kvalifitseerides L. K. poolt 19. mail ja 11. juunil 2005 toimepandud kuriteod KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja

3 - § 22 lg 2 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. 19. mail 2005 oli teo täideviija V. K.

ja L. K. oli altkäemaksu võtmisele kihutaja. 11. juunil 2005 oli teo täideviija aga E. R. ja altkäemaksu

võtmisele kihutaja L. K. Maakohus mõistis V. K.-i ja E. R. süüdi KarS § 294 lg 1 järgi. L. K. mõisteti aga

samades kuritegudes süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 - § 22 lg 2 järgi. Ringkonnakohus jättis vastavas osas

maakohtu otsuse muutmata, vaatamata asjaolule, et kuriteo toimepanek grupis on võimalik üksnes

täideviijate, mitte aga kuriteost osavõtjate (kihutaja ja kaasaaitaja) poolt. Viimati nimetatud seisukohta

kinnitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-06. Nendel põhjustel on L. K.

käitumine vaadeldav KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteona. Eeltoodud asjaolusid

tulnuks arvestada ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. 8. ja 14. mail 2005 toimepandud kuritegudes on L.

K. käitumine kvalifitseeritud KarS § 294 lg 2 p 1 - § 22 lg 2 järgi. Nende tegude täideviijad mõisteti aga

süüdi esmakordses altkäemaksu võtmises. Korduvus on seotud kuriteo täideviijatega ja laieneb üksnes neile,

mitte kuriteost osavõtjale. Seega kihutas L. K. kuriteo täideviijaid toime panema KarS § 294 lg-s 1 ja § 294

lg 2 p-s 3, mitte aga KarS § 294 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu. Seda järeldust kinnitavad ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-106-01 ja 3-1-1-62-07.

15.4 Mõistes L. K.-le täideviimisteo eest KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi karistuseks 4 aastat vangistust ning

osavõtuteo eest KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi 5 aastat vangistust, on kohtud kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust ning raskendanud süüdistatava olukorda. Kui lisaks osavõtutegudele tuvastatakse

süüdistatava käitumises täideviimisteo tunnused, on kuriteole kihutamine täideviimisest hõlmatud. Seega oli

võimalik mõista L. K.-le vaid üks karistus KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, mitte aga liitkaristus KarS § 64

lg 1 alusel. Seda seisukohta kinnitavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused kriminaalasjas nr 3-1-1-

18-08. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadega on vastuolus seegi, et võrreldes täideviimistegudega on

osavõtutegude eest L. K.-le mõistetud karistus raskem.

15.5 Ringkonnakohus ei põhistanud jälgitavalt ja kontrollitavalt maakohtu otsuse muutmist osas, millega

tühistati L. K. tingimisi karistusest vabastamine. L. K.-le reaalse karistuse mõistmine ei vasta

karistusseadustiku mõttele, kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele ega teda iseloomustavatele

andmetele.

16. M. K. kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja M. K.

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

16.1 Ringkonnakohus tugines M. K. süüditunnistamisel M. K. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mis ei

ole aga lubatavaks tõendiks. Kuivõrd kohtueelses menetluses süüdistatava poolt antud ütlused erinevad

oluliselt kohtulikul arutamisel antutest, pidanuks kohus lähtuma vaid viimastest. Ühtlasi on M. K. ja teiste

menetlusosaliste kohtumenetluses antud ütlused jäetud põhjendamatult tähelepanuta. Tühistades maakohtu

õigeksmõistva otsuse ja tunnistades M. K. süüdi, ei näidanud ringkonnakohus maakohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vigu.

16.2 Kuriteo toimepanemine M. K. poolt on tõendamata. Puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, nagu

oleks süüdistatav võtnud altkäemaksu või pannud talle süüksarvatud teo toime ga ühiselt ja kooskõlastatult.

Kohtulikul arutamisel tuvastati, et M. K. ei vestelnud kellegagi väärteomaterjalide vormistamata jätmisest

ega viibinud juures ajal, mil M. U. sellest rääkis. Samuti ei teadnud ta, D. G.-i ja L. K. omavaheliste vestluste

sisu.

17. V. K. kaitsja kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja V. K.

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

17.1 V. K. tunnistati süüdi pistise võtmises grupis L. K.-ga, kuid väidetava pistise andja M. T. osas eraldas

maakohus kriminaalasja materjalid eraldi menetlusse, sest viimane ei ilmunud kohtuistungile. Kriminaalasja

tehioludest tulenevalt tuli pistise andja ja võtja käitumist karistusõiguslikult hinnata samas menetluses.

Mõjuvat põhjust kriminaalasjade eraldamiseks ei olnud. Ühtlasi võttis M. T. suhtes materjalide eraldamine V.

K.-lt võimaluse esitada asja sisulisel arutamisel ringkonnakohtus väidetavale pistise andjale küsimusi. See on

aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Neil asjaoludel ei saa

rääkida pistise võtmisest. Kaitsja märgib sedagi, et M. T. on jätkuvalt süüdistatav altkäemaksu, mitte aga

pistise andmises.

17.2 Kohtuotsustes ei ole jälgitavalt põhistatud seisukohta, et V. K. jõudis otsusele piirduda rikkuja suhtes

hoiatusega pärast telefonivestlust L. K.-ga, st pärast väidetavat pistise küsimist ja nõudmist. Kui rahasumma

väidetav vastuvõtmine (pistisega nõustumine) süüdistatava poolt leidis aset pärast otsuse langetamist

hoiatusmenetluse kasuks, ei ole pistise nõudmise objektiivsed tunnused V. K. puhul realiseeritud.

18. M. L. kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. L. õigeksmõistmist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks juhul, kui uue

otsuse tegemine Riigikohtus ei ole võimalik. Kassaatori põhiväited on järgmised.

18.1 Maakohus põhjendas, miks ei ole tuvastatud M. L. poolt kuriteo matkija kihutamist altkäemaksu

võtmisele, põhistades sedagi, miks ei ole võimalik M. L. süüdi tunnistada pelgalt J. P. ütluste alusel.

Tunnistades M. L. samade tõendite alusel süüdi, ei selgitanud ringkonnakohus, miks loetakse kuriteo matkija

ütlused süüdistatava ütlustest usaldusväärsemaks. Ringkonnakohus tõi välja vaid asjaolu, et kuriteo matkija

ütlused kattuvad jälitustoimingu protokollis kajastatud kuriteo matkija jutuga. Kassaator on seisukohal, et

protokollist nähtuvale kuriteo matkija monoloogile tuginedes ei ole võimalik üheselt järeldada, nagu oleksid

süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed. Protokolli pinnalt puudub võimalus tuvastada, kellega ja millal J. P.

rääkis ning mida rääkis M. L. Samuti on meelevaldne järeldus, nagu nähtuks kuriteo matkija ütlustest, et M.

L. pakkus ennast altkäemaksu vahendama. Kuivõrd M. L. V. B.-i ei tunne, puudus süüdistataval mõistlik

põhjus või tahtlus kihutada J. P. kuriteo toimepanemisele. Tõsikindlalt ei ole tuvastatud ka kuriteo

toimepanemise aeg, sest kõneeristuste ja jälitustoimingu protokollide kellaajad ei ole vastavuses.

18.2 Kuriteo matkija on korduvalt märkinud, et matkimise eesmärk oli V. B.-lt altkäemaksu saamine. Seega

ei saanud matkijal altkäemaksu võtmise soov tekkida telefonivestlusest M. L.-ga, kuivõrd tahtlus kuritegu

toime panna oli J. P.-l sõltumata M. L.-ga peetud telefonikõne sisust. Ringkonnakohus selles osas apellandi

väidetele ei vastanud.

19. R. V. kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja R. V. õigeksmõistmist.

Kassaatori põhiväited on järgmised.

19.1 R. V.-le heidetakse ette aktiivset käitumist, mille kohaselt sõlmis ta kokkuleppe, et talle ei vormistata

seoses joobes juhtimisega väärteoprotokolli ja politseiametnikud võtavad selle eest altkäemaksu. Sellise

teokirjeldusega ei haaku aga ükski tõend, mistõttu mõistis maakohus R. V. põhjendatult õigeks.

Ringkonnakohus, tühistades õigeksmõistva otsuse ja tunnistades R. V. süüdi, jättis täielikult põhistamata,

miks tuleb tõendeid hinnata maakohtust erinevalt.

19.2 R. V. käitumises on tuvastamata KarS §-s 298 sätestatud koosseisu objektiivsed tunnused.

Ringkonnakohtu arvates on altkäemaksu lubamine tõendatud sellega, et R. V. soovis karistusest vabaneda,

kuigi oli õigusrikkumise toime pannud. Soovil karistusest vabaneda ei ole aga iseseisvat karistusõiguslikku

tähendust, sest täiendavalt vajab tuvastamist, et süüdistatav on karistusest vabanemise eesmärgil

politseiametnikele midagi pakkunud. Ringkonnakohtu otsusest sellekohaseid järeldusi ei nähtu.

19.3 K. K. ja L. K. vahelise telefonikõne salvestusest ja stenogrammist ei nähtu, et R. V. lubas altkäemaksu.

Ringkonnakohus on süüdistatavale omistanud K. K. ja L. K. teod, jättes seejuures hindamata R. V. faktilise

käitumise.

19.4 Ringkonnakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, milles seisnes R. V. poolt toimepandud kuritegu. Ainus

tegevus, mida talle omistada saab, on L. K. telefoninumbri valimine ja telefoni üleandmine M. L.-le. Seda

käitumist ei ole aga võimalik tõlgendada altkäemaksu lubamisena. Süüdistuse kohaselt heideti R. V.-le ette

konkreetse rahasumma lubamist, kuid summadest räägivad omavahel arutledes L. K. ja M. L.

20. K. K. kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu õigeksmõistva

otsuse jõustamist. Alternatiivselt palub kassaator saata kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks,

kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ei võimalda maakohtu otsust jõustada. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

20.1 Maakohus mõistis K. K. põhjendatult õigeks, tuvastades, et süüdistatav ei ole R. V.-t altkäemaksu

andmisele kihutanud. Altkäemaksu võtmisest rääkisid omavahel L. K. ja M. L. Kassaatori veendumuse

kohaselt pani K. K. toime altkäemaksukuriteo, s.o M. L. ja V. K. (ahel)kihutamise L. K. kaudu altkäemaksu

võtmisele, kuid mitte teo, milles teda süüdistati ja milles ringkonnakohus ta süüdi tunnistas. Selline järeldus

on täielikult kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus, tunnistades K. K. süüdi, jättis näitamata

maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes.

20.2 Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi. Ringkonnakohtu otsusega K. K.-le omistatud käitumise teokirjeldust süüdistusakt ei

sisalda. K. K. sellisel viisil süüdimõistmisega võeti temalt võimalus anda seoses uue süüdistusega ütlusi ja

seda vaidlustada.

21. Kassatsioonidele esitatud vastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör J. Kasesalu

jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Kassatsioonivastuses märgitakse

kokkuvõtlikult järgmist.

21.1 L. K. osas ei ole 7. mail 2005 toimepandud kuriteo puhul võimalik rääkida vabatahtlikust loobumisest.

19. mail 2005 toimepandud kuriteo osas on kaitsjad jätnud tähelepanuta, et väärteo toimepanijale lubaduse

andmine jätta rikkumine nõuetekohaselt menetlemata, sõlmida selleks politseiametnikuga kokkulepe ja

nimetada rikkujale selle eest saadav rahasumma ning tasumisviis, kujutab endast kuriteo täideviija, mitte aga

vahendaja tegevust. Sellel, kuidas saadav rahasumma kavatsetakse jagada, ei ole süüteokoosseisu

objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtsust. Kohtute poolt L. K. käitumisele antud kvalifikatsioon on õige

ning karistuse mõistmisel arvestati süü suurust, kuritegude korduvust ja nende toimepanemise

süstemaatilisust. Kõik need asjaolud kajastuvad ka mõistetud karistuse määras. Samuti on ringkonnakohus

põhjalikult analüüsinud vajadust karistada L. K.-t reaalse vangistusega.

21.2 M. K.-d puudutavas osas analüüsis ringkonnakohus põhjalikult kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid,

mille tõttu on alusetud kassaatori väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise kohta.

21.3 V. K. kaitsja jättis tähelepanuta, et M. T. osas leidis maakohtus kriminaalasja materjalide eraldamine

aset alles pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Ka M. T.-ga seotud tegu arutati maakohtus kõigi

süüdistatavate osavõtul ja apellatsioonis ei seatud M. T. kui tõendi allika kaudu saadud tõendeid kahtluse

alla. Ühtlasi ei takistanud kriminaalasja materjalide eraldamine M. T. apellatsioonikohtu istungile kutsumist,

mida süüdistatav ega tema kaitsja ei ole taotlenud.

21.4 M. L. kaitsja väited ei ole kooskõlas ringkonnakohtu otsuses kajastatud asjaoludega. Apellatsioonikohus

analüüsis maakohtu järeldusi ja põhjendas, miks need ei vasta kogutud tõenditele. Tõendite analüüsi

tulemina jõuti õigele seisukohale, et M. L. pani toime kuriteole kihutamise.

21.5 R. V. kaitsja kassatsioonis esitatud järeldused ei vasta ringkonnakohtu otsuses kajastatud tõendite

analüüsile ega süüdimõistva kohtuotsuse põhistustele. On tuvastatud, et initsiatiiv ja huvi altkäemaksu

andmiseks tuli R. V.-lt, kes pani altkäemaksu lubamisega toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

21.6 K. K. osas oli ringkonnakohus õigustatud teda süüdi tunnistama KarS § 298 lg 1 -§ 22 lg 3 järgi, kuna

võrreldes kihutamisega on kaasaaitamine kergem kuriteost osavõtu vorm. Ringkonnakohtu otsuses

kirjeldatud tegevus kujutab endast vaimset ja ainelist kaasabi R. V. poolt toimepandud kuriteole.

22. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt L. K. kaitsjate kassatsioonis tõstatatud küsimusi, käsitledes

süüdistatava tegudele antud karistusõigusliku hinnanguga seonduvat (I) ja karistuse mõistmist puudutavaid

väiteid (II). Seejärel analüüsib kolleegium M. K. (III), V. K. (IV), M. L. (V), R. V. (VI) ja K. K. (VII)

kaitsjate kassatsioonide põhjendusi ning võtab lõpuks seisukoha kaebuste rahuldamise ja kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise osas (VIII).

I

24. Kaitsjad vaidlustavad L. K. süüditunnistamist 7. mail 2005 toimepandud kuriteos, leides, et selle kuriteo

täideviija, s.o M. L. käitumises, puudub KarS § 294 koosseisus kirjeldatud süüteo lõpuleviimiseks nõutav

tunnus - altkäemaksu lubamisega nõustumine, mistõttu saab rääkida vaid katse staadiumisse jäänud kuriteost.

Ühtlasi märgivad kassaatorid, et süüdistatavad loobusid omavahelisel kokkuleppel vabatahtlikult

altkäemaksu võtmisest.

24.1 Kõnealusel juhul heideti L. K.-le ette kuriteost osavõttu altkäemaksu võtmisele kihutamise teel. L. K.

anti KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi kohtu alla süüdistatuna muu hulgas selles, et 7. mail 2005

kihutas ta M. L. ja V. K. altkäemaksu võtmisele, leppides nendega kokku, et M. L. ja V. K. ei vormista R. V.-

le seoses LS §-s 7419 ettenähtud väärteo toimepanemisega väärteomaterjale ning võtavad selle eest

altkäemaksu. Kuna aga turvafirma edastas kinnipidamisteate ametlikult läbi Põhja Politseiprefektuuri

juhtimiskeskuse, otsustasid politseiametnikud raha võtmisest loobuda. Andmaks kuriteost osavõtja

käitumisele hinnangut, tuleb lähtuvalt KarS § 22 lg-tes 2 ja 3 ette nähtud aktsessoorsuse põhimõttest vastata

esmalt küsimusele, kas ja milline täideviimistegu aset leidis.

24.2 Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokooseisu objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu

lubamisega nõustumises või altkäemaksu vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik paneb oma

ametiseisundit ära kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo või jätab

ebaseaduslikult mingi teo toime panemata. Kolleegium märgib, et altkäemaksu lubamisega nõustumine

tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib

olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab

süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-118-06 - RT III 2007, 14, 108, p 14).

Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime

seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest.

24.3 Ringkonnakohus tuvastas, et kuriteo täideviija, s.o politseiametnik M. L. käitumine on käsitatav

altkäemaksu lubamisega nõustumisena. Süüdistatava toimepandu käsitamiseks lõpuleviidud süüteona andis

apellatsioonikohtu hinnangul aluse jälitustoimingu protokollis sisalduv teave, millest nähtuvalt nõustus M. L.

toime panema ebaseadusliku teo, nimetades ka konkreetse rahasumma, mis tuleks selle eest tasuda.

Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et olukorras, kus väärteo toimepanija juuresolekul ja

huvides räägib politseiametnik rikkumise võimalikust vormistamata jätmisest ja ebaseaduslikult kergema

õigusrikkumise tuvastamisest, arutab erinevaid teo toimepanemise võimalusi ning selle eest nõutava

rahasumma suurust, on politseiametniku äraostetavus rikkujale selgelt näidatud ja KarS § 294 koosseisus

kirjeldatud süütegu lõpule viidud. Hilisem otsustus altkäemaksu võtmisest loobuda ei saa enam mõjutada M.

L. eelnevale käitumisele antavat õiguslikku hinnangut, kuivõrd selleks ajaks oli ta väärteomaterjalide

vormistamata jätmise ja altkäemaksu lubamisega juba nõustunud ning seega süüteo lõpule viinud.

Kolleegium märgib, et kooskõlas KarS §-s 40 sätestatuga on vabatahtlik loobumine võimalik üksnes

süüteokatsest, mitte aga juba lõpuleviidud süüteost. Et altkäemaksu lubamisega nõustumise korral

realiseeritakse üks KarS § 294 koosseisus sätestatud käitumisalternatiiv, on süütegu selles osas lõpule viidud

ja teo toimepanemisest loobumine pole KarS § 40 kohaselt enam võimalik.

24.4 Tuvastanud õigesti lõpuleviidud täideviimisteo tunnused, põhistas ringkonnakohus jälgitavalt ka L. K.

süüteost osavõttu kinnitavate asjaolude tõendatust ja neile antud juriidilist hinnangut, leides õigustatult, et

M. L. nõustus altkäemaksu võtmisega L. K. kihutamisteo tõttu. Loetletud põhjustel ei anna kassatsioonis

7. mail 2005 toimepandud kuriteo osas esitatud väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

25. Veel vaidlustavad kassaatorid L. K. süüditunnistamist KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005

toimepandud kuriteos, leides, et süüdistatava tegevus vastab hoopis pistise vahenduse (KarS § 295), mitte

aga pistise võtmise tunnustele.

25.1 Maakohus tunnistas L. K. süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi muu hulgas selles, et ta võttis 19. mail

2005 koos V. K.-ga M. T.-lt altkäemaksu selle eest, et V. K. ei vormistaks M. T.le seoses LS § 7435 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemisega väärteomaterjale. Maakohus tuvastas, et L. K. ja V. K. leppisid

kokku M. T.-lt altkäemaksu võtmises ning pärast L. K.-ga peetud telefonikõnet nõustuski V. K. raha

võtmisega. Ühtlasi selgitas L. K. M. T.-le, et altkäemaksuna antav rahasumma tuleb tuua V. K. või L. K.

kätte. Ringkonnakohus nõustus küll maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, kuid kvalifitseeris L. K.

teo KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, käsitades seda korduva pistise lubamisega nõustumisena grupis.

25.2 Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema

kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-05 - RT III 2005, 36, 348, p 8 ja 18. märtsi 2008 otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III 2008, 14, 93, p 12.2). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud L.

K. süüditunnistamisel käsitletavas kuriteos tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid rääkida sellest,

et L. K. teopanus pistise lubamisega nõustumisel evis kaastäideviimise kvaliteeti. Kohtute poolt tuvastatu

kohaselt leppis L. K. 19. mail 2005 esmalt M. T. palvel V. K.-ga kokku selles, et viimati nimetatu võtab

pistist. Seejärel leppis L. K. M. T.-ga kokku pistise summa suuruses ja selles, kellele ja kuidas tuleks raha

edastada. Kolleegium nõustub kassaatoritega, et kohtute poolt tuvastatu pinnalt ei ole L. K. kõnealune tegu

käsitatav pistise võtmisena grupis, vaid pistise vahendamisena, s.o pistise andmisele ja võtmisele

kaasaaitamise erijuhuna, mis kvalifitseeritakse eraldi süüteona KarS § 295 järgi. Pistise vahendamise

objektiivsed tunnused seisnevad pistise andja või võtja palvel või ülesandel pistise andmise ja võtmise

kokkuleppe saavutamises ja selle kokkuleppe täitmisele kaasaaitamises. Just sellise süüteokoosseisu

realiseeris L. K. 19. mail 2005, suheldes M. T. ja V. K-ga.

25.3 Kuna L. K. pani pistise vahenduse toime ametiseisundit kasutades, tuleb tema tegu kvalifitseerida

KarS § 295 lg 2 p 2 järgi. Küll ei ole alust temale omistada raskendava koosseisutunnusena korduvust.

Karistusseadustiku § 295 lg 2 p 1 sõnastusest - sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda -

nähtuvalt on korduvusest alust rääkida vaid olukorras, kui sama tegu - pistise vahendus, pannakse toime

vähemalt teist korda. Korduvuse tunnust KarS § 295 lg 2 p 1 tähenduses ei moodusta aga muu eelneva

aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo toimepanemine (nt altkäemaksu vahendus või pistise võtmine).

Kriminaalasja materjalide kohaselt pani süüdistatav pistise vahenduse toime vaid 19. mail 2005.

25.4 Pistise vahenduse eest on seadusandja võrreldes KarS § 293 lg-s 2 sätestatud süüteokoosseisuga ette

näinud kergema sanktsiooni, mistõttu toob L. K. teole antava õigusliku hinnangu muutmine kaasa vajaduse

mõista talle selle eest uus karistus. Ühtlasi toob L. K. teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus kaasa vajaduse

anda ka V. K. poolt toimepandule teine õiguslik hinnang. L. K. süüditunnistamisel pistise vahenduses on

V. K. süüditunnistamine kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaolude pinnalt võimalik vaid KarS § 293

lg 1 järgi, kuna ta ei ole teisi kuritegusid toime pannud ja muid raskendavaid koosseisutunnuseid tema

käitumises ei esine. Need asjaolud tingivad vajaduse mõista ka V. K.-le uus karistus. L. K.-le karistuse

mõistmise ja V. K. teo koosseisupärasusega seotud küsimusi käsitleb kriminaalkolleegium käesoleva

kohtuotsuse punktides 29 ja 41.

26. Kassaatorite hinnangul kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades L. K. 19. mail (kella

13.00 paiku) ja 11. juunil 2005 toimepandud kuritegudes süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi.

Samuti on materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud 8. ja 14. mail 2005 toimepandud kuritegude

kvalifitseerimisel, sest maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt tunnistati L. K. nendes tegudes süüdi

KarS § 294 lg 2 p 1 - § 22 lg 2 järgi. Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kriminaalkolleegium järgmist.

26.1 Süüdistuse kohaselt kihutas L. K. 19. mail 2005 kella 13.00 paiku altkäemaksu võtmisele V. K.-it,

leppides viimasega kokku, et V. K. ei vormista G. K.-le väärteomaterjale ja saab selle eest G. K.-lt ning

D. G.-lt altkäemaksu. 11. juunil 2005 kihutas L. K. aga altkäemaksu võtmisele E. R., leppides viimasega

kokku, et E. R. ei vormista V. B.-le väärteomaterjale ja saab selle eest V. B.-lt altkäemaksu. 8. mail 2005

kihutas ta altkäemaksu võtmisele M. U. ja M. K.-d, leppides nendega kokku, et viimased ei vormista D. G.-le

väärteomaterjale ja võtavad selle eest altkäemaksu. 14. mail 2005 kihutas ta altkäemaksu võtmisele J. P.-ut ja

V. T.-t, leppides nendega kokku, et D. G.-le jäetakse altkäemaksu eest väärteomaterjalid vormistamata.

26.2 Kassatsioonis leitakse õigesti, et kuriteo täideviija ja kihutaja karistusõiguse mõttes gruppi ei moodusta.

Seisukoht, et tegutsemine isikute grupis tähendab üksnes kaastäideviimist, on kinnistunud ka senises

kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. veebruari 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

15-97 - RT III 1997, 8, 88 ja 20. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-03 - RT III 2003, 25, 253,

p 10). Kui kuriteo panevad toime täideviija ja osavõtja, puudub nende käitumises kvalifitseeriva tunnusena

teo toimepanemine grupi poolt.

26.3 Enamasti kvalifitseeritakse kõigi kuriteost osavõtjate käitumine karistusseadustiku eriosa selle

paragrahvi järgi, mis näeb ette vastutuse täideviija(te) poolt toimepandud kuriteo eest, viitega KarS § 22

vastavale lõikele, kus on kirjeldatud kihutaja ja kaasaaitaja käitumisele iseloomulikke tunnuseid (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-06 - RT III 2007, 26,

216, p 21 ja 12. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07 - RT III 2007, 40, 315, p 15).

26.4 Üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis

täideviijale, tehakse erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne

toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Eriliseks isikutunnuseks on

ka varasema kuriteo toimepanemine süüdlase poolt (korduvus), kui toimepanija isikule omane õiguslik

tunnus. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või

välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud

sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest

KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. Karistusseadustiku

§ 24 lg-s 1 kasutatud mõiste "toimepanija" puhul saab seega rääkida nii täideviijast kui osavõtjast, mille tõttu

on kuriteost osavõtu korral võimalik süüdlasele kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus

juhul, kui kihutamine või kaasaaitamine pannakse toime korduvalt, täideviija puhul aga korduvust tuvastatud

ei ole.

26.5 Õige on kassaatorite väide, et 19. mail (kella 13.00 paiku) ja 11. juunil 2005 toimepandud kuritegude

täideviijad ei tegutsenud käesoleva otsuse punktis 26.2 nimetatud põhjustel kummalgi juhul grupis ning neid

kuritegusid eraldi käsitledes tulnuks L. K. süüdi tunnistada KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 2 järgi. Süüdlase poolt

toimepandud üksikuid tegusid ei saa aga vaadelda isoleeritult teistest arutatava kriminaalasja esemeks

olevatest sama isiku poolt toimepandud tegudest, vaid neile tuleb anda karistusõiguslik hinnang tervikuna

nende kogumis. Seetõttu nõustub kolleegium prokuröri kassatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt on L.

K. käitumine kõigi kihutamistegude kogumis hinnatav KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi.

Kohtuotsustega tuvastatu kohaselt pani L. K. osavõtutegusid toime korduvalt, kihutades politseiametnikke

grupis altkäemaksu võtmisele.

27. Kooskõlas KrMS § 352 lg-s 6 sätestatuga osutab kriminaalkolleegium kassatsiooni piiride väliselt veel

sellele, et L. K. süüditunnistamisel KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on ebaõigesti kohaldatud

materiaalõigust. Karistusseadustiku § 296 kvalifitseeritud koosseisu mõttes saab korduvusest rääkida vaid

juhul, kui isik on varem toime pannud altkäemaksu vahenduse. Vaadeldavas sättes (KarS § 296 lg 2 p 1)

räägitakse sama teo, s.o altkäemaksu vahendamise, mitte aga muu aususe kohustuse rikkumisega seotud

süüteo vähemalt teistkordsest toimepanemisest (vrd nt KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1).

L. K.-le heidetakse altkäemaksu vahendamist ette vaid ühe teo puhul, mis pandi toime 13. veebruaril 2005.

Kohtud arvestasid kõnealusel juhul korduvusena L. K. varasemat altkäemaksu võtmist. See ei ole vaadeldava

sätte mõttes aga käsitatav sama teona, vaatamata asjaolule, et olemuslikult on tegemist altkäemaksu

võtmisele kaasaaitamise eraldi kriminaliseeritud juhtumiga. Kuivõrd ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

L. K. süüditunnistamises KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi muutmata, on ka see rikkumine kohtuotsuse

kassatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 362 p 1 mõttes. Kriminaalkolleegium peab võimalikuks

vastavas osas uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerib süüdistatava käitumise 13. veebruaril 2005

toimepandud kuriteos KarS § 296 lg 2 p 2 järgi. Selle teo eest mõistetava karistusega seonduvat käsitletakse

alljärgnevalt otsuse punktis 29.

II

28. Maakohtu otsusega karistati L. K.t KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 4 aastaks, KarS § 294

lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 5 aastaks ning KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 1

aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus L. K.le liitkaristuseks 5 aastat vangistust,

lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. Ringkonnakohus seevastu tühistas esimese astme

kohtu otsuse osaliselt, tegi tühistatud osas uue otsuse ja pidas vajalikuks L. K. karistamist reaalse

vangistusega, kuid jättis maakohtu poolt KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse muutmata. Kassaatorid

leiavad põhjendatult, et kirjeldatud viisil toimides kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatava

käitumises tuvastati altkäemaksu võtmise täideviimisteo tunnused KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning

sellest on hõlmatud ka korduv kihutamine grupis altkäemaksu võtmisele. Seega tulnuks maakohtul

altkäemaksu võtmise ja altkäemaksu võtmisele kihutamise puhul L. K. kohtuotsuse resolutiivosas süüdi

tunnistada üksnes KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, mõista selle sätte alusel üks karistus ja kuritegude

kogumi eest KarS § 296 lg 2 p-dega 1 ja 2 moodustada talle liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel. Kirjeldatud

viisil ei ole toiminud ka ringkonnakohus. Olukorras, kus kohtud on mõistnud osavõtutegude ja

täideviimistegude eest eraldi karistused ning moodustanud neist KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse, kohaldati

ebaõigesti materiaalõigust ja see rikkumine on vastavalt KrMS § 362 p-le 1 kohtuotsuste kassatsiooni korras

tühistamise aluseks.

29. Käesoleva otsuse punktides 25.2, 25.4, 27 ja 28 toodud põhjendustel tühistab kolleegium materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ning mõistab L. K.-le uue karistuse,

raskendamata sellega süüdistatava olukorda. Uue otsuse tegemisega muutub L. K.-le 19. mail 2005

toimepandud teo kvalifikatsioon kergemaks ja ta tuleb süüdi tunnistada karistusseadustiku sätte järgi, mis

võrreldes varasema kvalifikatsiooniga näeb ette kergema karistuse. Seetõttu tuleb vastavalt kergendada ka

selle teo eest mõistetavat karistust. Altkäemaksu vahendust puudutava süüteo eest on kohtud süüdistatavat

karistanud KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 1 aastaks. Kvalifitseerides L. K. teo KarS § 296

lg 2 p 2 järgi, peab kriminaalkolleegium põhjendatuks jätta selle teo eest mõistetud karistuse muutmata.

19. mail 2005 toimepandud kuriteo osas, milles L. K. käitumine kvalifitseeritakse KarS § 295 lg 2 p 2 järgi,

mõistab kolleegium võrreldes ringkonnakohtu otsusega kergema karistuse ja karistab süüdistatavat

vangistusega 1 aastaks. Karistusseadustiku § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõisteti L. K.-le vangistus 4 aastaks.

Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad selle sätte järgi

kvalifitseeritud tegude eest mõistetud karistuse raskust. Loetletud põhjustel tuleb KarS § 64 lg 1 alusel

lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõista L. K.-le liitkaristuseks 4 aastat vangistust

ning arvata KarS § 68 lg-st 1 tulenevalt karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (23 päeva).

30. Vastuseks kassatsiooni väidetele, milles kritiseeritakse ringkonnakohtu otsustust mõista süüdistatavale

reaalne vangistus, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

30.1 Ringkonnakohus on õigesti osutanud varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, mille

kohaselt tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et karistusest tingimisi vabastatu

katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari

2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 - RT III 2007, 8, 65, p 20 ja 26. novembri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07 - RT III 2007, 43, 343, p 13). Eelöeldust järeldub, et kooskõlas KarS § 73 lg-

s 3 sätestatuga ei saa üldjuhul enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik

vabastamine olla lubatav. Käitumiskontrollile allutamise korral saab aga vastavalt KarS § 74 lg-le 3

karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.

Seega eksis maakohus tsiteeritud põhimõtete vastu, mõistes L. K.-le vangistuse 5 aastaks katseajaga 4 aastat.

30.2 Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb

esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla

iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest

eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai

2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174, p 7 ja 20. veebruari 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 - RT III 2007, 8, 65, p 14). Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku

süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase

isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu

tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid.

Käesolevas asjas heidavadki kassaatorid ringkonnakohtule ette seda, et L. K.-le reaalse vangistuse

mõistmisel ei ole küllaldasel määral arvesse võetud tema isikut iseloomustavaid andmeid.

30.3 Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega selles, et isegi juhul, kui seadusandja on kuriteo

toimepanemise eest kehtestanud range sanktsioonimäära, ei välista see iseenesest mõistetud vangistuse

tingimisi kohaldamata jätmist (nt narkootikumidega seotud raskete süütegude puhul). Kirjeldatud juhul tuleb

aga välja selgitada, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida erisusi,

mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. septembri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-04 - RT III 2004, 24, 262, p 9). Enamasti on senises

kohtupraktikas siiski asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne

alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Leitud on sedagi, et kuigi kohus peab

karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja

esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest

lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva

otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-79-03

- RT III 2003, 25, 250, p 11).

30.4 Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõepoolest otsuses esitanud põhjendused, miks tuleb

süüdistatavaid karistada vangistusega ja jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata. Nii märkis

kohus, et arvestas kõigile süüdistatavatele karistuse mõistmisel toimepandud kuritegude ohtlikkust ja raskust,

tegude arvu, süüdistatavate varasemat karistatust, puhtsüdamlikku kahetsust, töökoha või sissetulekute

olemasolu, ametist kõrvaldamise fakti, perekondlikku olukorda ja karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Siiski ei ole maakohtu otsuse pinnalt arusaadav, millised loetletud asjaoludest omavad tähtsust L. K.-le

karistuse mõistmisel ning miks peab kohus põhjendatuks ka teda KarS § 73 alusel karistuse kandmisest

tingimisi vabastada. Ringkonnakohus seevastu esitas otsuses asjakohased põhjendused, miks ei võimalda L.

K. poolt toimepandud kuritegude asjaolud ja süüdlase isik tema karistusest tingimisi vabastamist.

30.5 Vaagides nii eeltoodut kui ka apellatsioonikohtu järeldust, et süüdistatavat iseloomustavad andmed ei

evinud selliseid märkimisväärseid erisusi, mis pidanuks kaasa tooma tema karistusest tingimisi vabastamise

KarS §-de 73 ja 74 sätestatud alustel, on kriminaalkolleegiumi hinnangul need põhistused piisavad, veenvad

ning kooskõlas ka varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohtade ja kriminaalasja materjalidega.

III

31. M. K. kaitsja leiab, et ringkonnakohus võttis M. K. süüditunnistamisel sisuliselt aluseks kohtueelsel

uurimisel antud ütlused. Olukorras, kus süüdistatav andis kohtulikul arutamisel võrreldes varasema

menetlusega erinevaid ütlusi, tulnuks kaitsja arusaama kohaselt lähtuda üksnes kohtumenetluses antud

ütlustest. Ringkonnakohus seevastu märkis, et kuigi ristküsitluse käigus süüdistatavate kohtueelsel uurimisel

antud ütlusi ei avaldatud, kinnitasid süüdistatavad ise, et andsid kohtueelsel uurimisel ristküsitlusel antutest

erinevaid ütlusi. Erinevate ütluste andmine seab aga nende ütluste usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla,

mistõttu tuleb lähtuda teistest tõenditest.

32. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole

ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega.

Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis

teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine

seisukoht viib paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi

rikkumisele. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mida

maakohtus ristküsitluse käigus ei avaldatud, võimaldasid kahtluse alla seada süüdistatava kohtumenetluses

antud ütlusi. Vaatamata eelöeldule oli ringkonnakohus tõendite hindamisel vaba ja võis seega kõigi lubatud

tõendite analüüsimise tulemusel jõuda järeldusele, et teised tõendid on usaldusväärsemad, kui süüdistatavate

kohtumenetluses antud ütlused.

33. Maakohus mõistis M. K. temale esitatud süüdistuses õigeks. Ringkonnakohus seevastu tunnistas M. K.

süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, s.o altkäemaksu võtmises grupis koos ga. Karistusseadustiku § 21 lg 2

esimesest lausest tulenevalt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo

toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade

kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või

osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21).

Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need

faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise

teoplaani realiseerimisse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-101-05 - RT III 2005, 36, 348, p 8 ja 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III 2008,

14, 93, p 12.2).

34. Ringkonnakohus leidis, et kui politseiametnikud peavad koos patrullides kinni väärteo toimepanija ja neil

lasub seadusest tulenev kohustus toimepandud rikkumist menetleda, kuid üks politseinikest jätab

altkäemaksu võtmise tulemina väärteomaterjalid koostamata ning rikkuja ebaseaduslikult karistamata, on

kaastäideviimine võimalik ka siis, kui selline tegevus leiab aset teise politseiametniku vaikival heakskiidul.

Kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohtu selline järeldus võib olla õige, kuid vastava seisukoha

põhistamisel tulnuks näidata materiaalõiguslikud kaalutlused, miks evis käesoleva kriminaalasja puhul M. K.

käitumine sedavõrd kaalukat panust, lugemaks altkäemaksu võtmise toimepanduks isikute grupi poolt.

Kindlasti ei saa lugeda piisavaks viitamist üksnes asjaolule, et M. K. oli teadlik toimepandud

liiklusrikkumise raskusest ja politseiametnikuna lasus tal kohustus reageerida õigusrikkumisele vastavalt

seadusele. Pelgalt fakt, et M. K. teadis toimepandud väärteo iseloomust ja rikkujat ähvardava karistuse

raskusest, ei kinnita süüdistatava poolt altkäemaksu võtmist või selle lubamisega nõustumist.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kummutanud süüdistatava kaitseversiooni, mille

kohaselt ei viibinud M. K. pärast rikkuja kinnipidamist ja dokumentide üleandmist patrullautos ega teadnud

seetõttu seal aset leidnud vestluste sisu. Ühtlasi ei ole kohtulikul arutamisel veenvalt välistatud süüdistatava

väidet, mille kohaselt oli patrullis viibivate politseiametnike töökorraldus kokku lepitud viisil, et üks

politseiametnik teostas liiklusjärelevalvet, teine aga tegeles väärteomaterjalide koostamisega. Sellisest

töökorraldusest tingitult ei teadnud M. K. ka altkäemaksu võtmisest.

35. Kriminaalkolleegium märgib, et jättes kummutamata süüdistatava kaitseversiooni ja politseinike

töökorraldust puudutavate väidete õigsuse ning tunnistades M. K. süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsusega tuvastatu pinnalt pole võimalik teha järeldust, et

M. K. pani toime altkäemaksu võtmise või mõne muu kuriteo. Sel põhjusel tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse M. K. süüditunnistamise ja karistamise osas ning mõistab M. K.

temale KarS § 294 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

36. M. K. õigeksmõistmine puudutab ka teole antavat õiguslikku hinnangut, sest teda süüdistati kuriteo

toimepanemises grupis M. K.-ga. M. K. õigeksmõistmise tõttu ei saa puhul rääkida viimase teos raskendava

koosseisutunnuse esinemisest, s.o kuriteo toimepanemisest grupis. See toob ühtlasi kaasa ka temale

mõistetud karistuse kergendamise. Kriminaalkolleegium märgib muu hulgas sedagi, et kuigi maakohus

mõistis M. K. vaatlusaluses kuriteos õigeks, ei ole vastav asjaolu takistanud maakohut M. U. süüdi

tunnistamast grupilise kuriteo toimepanemises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi. Tulenevalt KrMS § 352 lg-st 6

laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele

kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Kassatsiooni piiridest väljuvalt tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse süüdimõistmises

ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ning ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsus

süüditunnistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi muutmata ja teeb uue otsuse, tunnistades süüdi KarS § 294 lg 1

järgi. Kolleegium nõustub maakohtu otsustes sisalduvate põhistustega, milles käsitletakse le karistuse

mõistmise aluseks olevaid asjaolusid, karistuse liiki ja võimalust süüdistatav karistuse kandmisest tingimisi

vabastada. Arvestades kohtute poolt tuvastatut ja juhindudes KarS § 56 lg-st 1, tuleb M. U. karistada

vangistusega 1 aastaks ning arvata KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2

päeva. Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb mõistetud karistus jätta tingimisi täitmisele

pööramata, kui M. U. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

IV

37. V. K. kaitsja leiab, et M. T. suhtes kriminaalasja materjalide eraldamisega rikkus maakohus V. K.

kaitseõigust, sest kriminaalasja tehioludest tulenevalt pidi kohus mõlema isiku käitumisele andma

karistusõigusliku hinnangu ühes ja samas menetluses. Kriminaalasjast materjalide eraldamine võttis V. K.-lt

võimaluse esitada väidetavale pistise andjale, s.o M. T.-le, apellatsioonimenetluses küsimusi.

Kriminaalkolleegium eeltoodud väidetega ei nõustu.

38. Riigikohtu üldkogu märkis 24. aprilli 2000. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00, et enamasti tuleb

vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (RT III 2000,

16, 169, p 13). Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et eriti põhjalikult tuleb eraldamist

kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse

või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1

p 1). Kolleegium on siiski tõdenud, et kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida

loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate

suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a

kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-07 - RT III 2007, 26, 214, p-d 9 ja 10). Kaastäideviimist

puudutavates küsimustes on leitud sedagi, et otsustamaks, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende

kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi

menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud, tuleb silmas pidada ühelt poolt

süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt

kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest tulenevaid nõudeid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-08 - RT III 2008, 25, 166, p 16).

39. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. T., keda süüdistati V. K-le ja L. K.-le altkäemaksu andmises, ei

ilmunud kohtuvaidluseks maakohtu istungile, mille tõttu eraldas kohus tema osas kriminaalasja materjalid

eraldi menetlusse. Seega osales M. T. kriminaalasja sisulisel arutamisel, andis ütlusi ja kaitsjatel ning ka

süüdistatavatel oli võimalus tema küsitlemiseks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul osutab prokurör

põhjendatult asjaolule, et apellatsioonis ei seatud M. T. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ja seda ei ole

tehtud ka kassatsioonimenetluses. Prokuröri kassatsioonivastuses märgituga tuleb nõustuda veel selles, et

kaitsjal ja süüdistataval oli võimalik täiendava küsitlemise eesmärgil taotleda M. T. kutsumist

ringkonnakohtu istungile, sellesisulist taotlust aga ei esitatud. Eeltoodu pinnalt saab asuda seisukohale, et

kaitseõiguse tagamist silmas pidades ei ole käesolevas kriminaalasjas põhjustatud olukorda, kus V. K.-d

oleks süüstatud kaassüüdistatava kohtueelses menetluses antud ja kohtulikul arutamisel avaldatud ütluste

pinnalt, võimaldamata seejuures tõendi vahetut allikat küsitleda. Märkimist väärib seegi, et kohtud tuginesid

V. K. süüditunnistamisel eelkõige jälitustoimingu protokollis sisalduvale teabele, mitte aga M. T. kohtulikul

arutamisel antud ütlustele. Arvestades süüdistatavate suurt hulka ja vajadust lahendada kriminaalasi

mõistliku aja jooksul, ei saa materjalide eraldamise põhjendamatust ühe süüdistatava osas maakohtule ette

heita.

40. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et altkäemaksu andja karistamata

jätmise korral ei ole siiski välistatud altkäemaksu võtja vastutus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. novembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-110-01 - RT III 2001, 33, 347, p 7). Seda näiteks juhul,

mil altkäemaksu andjat ei ole tuvastatud, ta ei ole süüvõimeline või matkib altkäemaksu andmist (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-08 - RT III 2008, 20,

136). Eelöeldu kehtib mõistagi ka pistise andmise ja võtmise korral. Samas peavad süüdlase käitumise

kvalifitseerimiseks altkäemaksu või pistise võtmisena olema tuvastatud vastavalt kas altkäemaksu või pistise

andmise objektiivsed tunnused. Nendel põhjustel ei saa nõustuda kassaatori väitega, et V. K.

süüditunnistamine pistise võtmises eeldab samaaegselt ka M. T. süüditunnistamist pistise andmises.

41. Kassaator väidab, et V. K. käitumises puuduvad süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ja kritiseerib

ringkonnakohtu süüdimõistvat otsust järelduste ebaselguse tõttu. Kriminaalkolleegium nende seisukohtadega

ei nõustu. Kohtud on tõendite hindamise tulemina jõudnud järeldusele, et V. K. nõustus L. K.-ga peetud

telefonivestluse käigus pistise lubamisega. Nõustudes pistise lubamisega, realiseeris süüdistatav temale

inkrimineeritud pistise võtmise koosseisu, mistõttu on alust rääkida lõpuleviidud süüteo toimepanemisest.

Kohtud on otsustes piisava põhjalikkusega näidanud V. K. poolt kuriteo toimepanemist kinnitavad tõendid ja

sellekohaseid järeldusi põhistanud. Samuti on järelduste kujunemine kohtuotsuse lugemisel loogiliselt

jälgitav.

42. Kriminaalkolleegium asus käesoleva otsuse punktis 25.4 seisukohale, et 19. mail 2005 toimepandud tegu

tuleb L. K. puhul hinnata pistise vahendamisena KarS § 295 lg 2 p 2 mõttes, mitte aga pistise võtmisena

isikute grupis. L. K. käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine mõjutab vältimatult ka V. K. teole antavat

hinnangut, sest kahest kaastäideviijast ühe süüditunnistamisel pistise vahendamises puudub ka teise

süüdistatava käitumises raskendav koosseisutunnus. Kuivõrd V. K.-d süüdistati vaid 19. mail 2005

toimepandud kuriteos, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 293 lg 1 järgi. Materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu tuleb vastavas osas tühistada ka maa- ja ringkonnakohtu otsused ning uue otsusega mõista

V. K.-le karistuseks 6 kuud vangistust. Karistuse mõistmist puudutavas osas nõustub kolleegium

ringkonnakohtu otsuses sisalduvate põhistustega süüdistatava süü suuruse kohta ning juhindub KarS § 56 lg-

st 1. Arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid ja süüdistatava isikut tuleb KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

mõistetud karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui V. K. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu.

V

43. Kriminaalkolleegium ei nõustu M. L. kaitsja kassatsiooni väidetega esmalt selles, nagu oleks

ringkonnakohus jätnud põhjendamata, miks ta loeb kuriteo matkija ütlused süüdistatava ütlustest

usaldusväärsemaks. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt hinnati kuriteo matkija J. P. ütlusi kogumis teiste

tõenditega, kõrvutades neid ka M. L. versiooniga toimunust. Ringkonnakohus tuvastas, et jälitustoimingu

protokollides kajastatud telefonikõnede sisu kattub kuriteo matkija ütlustega, kummutades sellega ühtlasi

süüdistatava vastupidised väited. Samuti näitas ringkonnakohus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead ja põhjendas, miks tuleb tõendeid hinnata teisiti. Loogilises kontekstis toimunud sündmustega

analüüsiti ka jälitusprotokollides kajastatud kellaaegades esinevaid minetusi. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul puudub alus teha kohtuotsuses sisalduvate järelduste pinnalt ringkonnakohtu otsuse põhistatusele

etteheiteid, sest kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Samuti on ära näidatud see, millised asjaolud

ja miks loeti tõendatuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2 ja 19. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 2005,

22, 223, p 6).

44. Järgnevalt annab kolleegium hinnangu kaitsja väidetele, mis puudutavad altkäemaksu võtmisele

kihutamise võimalikkust kuriteo matkimise korral.

45. Karistusseadustiku § 22 lg 2 sätestab, et kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole. Karistusseadustiku kohaselt on kihutamine üldjuhul karistatav olukorras, mil

täideviimistegu jõuab vähemalt katse staadiumi. Tuleb silmas pidada, et osavõtt on täideviimisteo suhtes

aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta. Käesolevas

kriminaalasjas heidetakse M. L.-le ette kuriteo matkija J. P. kihutamist altkäemaksu võtmisele. Matkimine

kujutab endast olemuslikult süüteo jäljendamist, s.o näilikku valmisolekut süüteo toimepanemiseks, mis on

seadusandja poolt legitimeeritud. Põhjusel, et sellise tegevuse korral on toimuv jälitusametkonna kontrolli

all, matkija omab sidet matkimist teostava ametkonnaga ja tal puudub soov toime panna süütegu, ei ole alust

rääkida tahtliku teo toimepanemisest. Seetõttu esineb matkija vastutuse eeldustes puudus juba teo

koosseisupärasuse tasandil, millest johtuvalt pole võimalik hinnata J. P. kui kuriteo matkija käitumist

altkäemaksu võtmisel koosseisupärase teona KarS § 294 mõttes ega ka sama paragrahvi järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise katsena. Loetletud põhjustel puudub täideviimistegu, millest

osavõttu M. L.-le süüdistusaktis ette heideti.

46. Ringkonnakohus asus M. L. süüditunnistamisel seisukohale, et tema käitumine on vaadeldav kuriteole

kihutamise katsena. Kuriteole kihutamise katse ei olnud aga M. L. poolt teo toimepanemise ajal ega ole ka

käesoleval ajal KarS § 221 lg 1 järgi vaadeldava süüteokoosseisu mõttes karistatav. Eeltoodust tulenevalt on

M. L. vastutus altkäemaksu võtmisele kihutamise katse eest välistatud ja ta tuleb õigeks mõista.

Ringkonnakohus, tühistades maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tunnistades M. L. süüdi, kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes, raskendades sellega süüdistatava olukorda. See rikkumine on

kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. Loetletud põhjustel tuleb jätta edasiselt analüüsimata

kassaatori muud väited.

VI

47. R. V. kaitsja kassatsioonis märgitakse, et R. V. ei ole altkäemaksu andnud ega lubanud, mille tõttu

taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kriminaalkolleegium leiab, et

kassatsiooni väited selleks alust ei anna. Seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole hinnanud kriminaalasjas

uuritud tõendeid õigesti, vaidlustatakse sisuliselt apellatsioonimenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid.

Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu tuleb kaitsja

kassatsiooni väidete analüüsimisel lähtuda ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest. Küll

puudub

kriminaalkolleegiumi

hinnangul

alus

väita,

nagu

oleks

tõendite

hindamisel

rikutud

kriminaalmenetlusõigust.

48. Ringkonnakohus tunnistas R. V. süüdi KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o

altkäemaksu andmises selle lubamisega. Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 sisalduv altkäemaksu andmise

realiseerimine on võimalik ka ilma konkreetset altkäemaksusummat lubamata. Seega ei ole tähendust

asjaolul, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei tuvastatud süüdistuses nimetatud summa, s.o 4000 krooni

lubamist politseiametnikele. Kolleegium märgib, et altkäemaksu andmise ja võtmise korral ei ole

süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalik ka konkreetne kokkulepe altkäemaksu andja ja võtja vahel.

Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseis on muu hulgas täidetud ühepoolsete tegude korral, millele teise

poole tegu ei järgnegi, sest koosseisu olemasoluks piisab aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab

ekvivalentsussuhet (vt käesoleva kohtuotsuse p 24.2).

49. Altkäemaksu lubamine ei ole vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva

lõpuleviidud süüteona. Oluline on seegi, et altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja

tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades

tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-05 - RT III 2005, 21, 212, p-d 10 ja

11). Ringkonnakohus tuvastas, et initsiatiiv ja huvi altkäemaksu andmiseks tuli R. V.-lt. Vaidlustatud

kohtuotsusest nähtuvalt helistas R. V., soovides võimalikust väärteokaristusest vabaneda, K. K. soovitusel L.

K.-le ja andis seejärel telefoni üle politseiametnik M. L.-le. Ei ole oluline, et süüdistatavate omavaheline

vestlus ei toimunud konkreetselt formuleeritud ettepanekutena altkäemaksu lubamiseks või andmiseks.

Piisab, et seda anti üksteisele konkludentselt mõista, paludes olukorra lahendamiseks L. K. abi. Milles selline

abi pidi seisnema, on samuti situatsiooni tervikuna vaatlemisel vaidlustatud kohtuotsuse pinnalt arusaadav.

Nendel asjaoludel on ringkonnakohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et helistades L. K.-le, näidates üles

valmisolekut altkäemaksu andmiseks ja soovi ametiisikuid L. K. kaudu mõjutada selliselt, et toimepandud

rikkumine, s.o mootorsõiduki joobes juhtimine, jääks ebaseaduslikult vormistamata, pani R. V. toime

altkäemaksu lubamise. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus R. V. osas jätta muutmata.

VII

50. K. K. kaitsja väited ei anna samuti alust süüdistatava õigeksmõistmiseks ja kassatsiooni rahuldamiseks.

Kassaator märgib, et K. K. tunnistati süüdi sellise teokirjeldusega teo toimepanemises, mida süüdistusakt ei

sisaldanud. Sisustades K. K.-le etteheidetava käitumise uute faktiliste asjaoludega, rikuti kaitsja hinnangul

apellatsioonimenetluses süüdistatava kaitseõigust. Kriminaalkolleegium selliste järeldustega ei nõustu.

51. K. K.-le heideti süüdistusakti kohaselt ette seda, et soovides vabastada R. V.-t karistusest väärteo

toimepanemise eest, andis süüdistatav R. V.-le L. K. telefoninumbri ja soovitas R. V.-l helistada L. K.-le, et

viimane lepiks politseiametnikega kokku väärteomaterjalide vormistamata jätmises altkäemaksu eest. Seega

seisnes K. K. osavõtutegu (kihutamine) R. V.le L. K. telefoninumbri edastamises ja soovituse andmises.

Ringkonnakohus sisustas K. K.-le süüksarvatava teo (kaasaaitamise) järgmiselt: võttes ühendust L. K.-ga,

lubades ise kõik "ära klaarida", selgitades R. V.-le võimalust karistusest pääsemiseks ja andes nõu helistada

L. K.-le ning rääkides L. K.-le ka ainelisest kaasabist, osutas K. K. vaimset kaasabi ning lubas ka ainelist abi,

mis on käsitatav kaasaaitamisteona. Seega tuvastas ringkonnakohus, et K. K. kaasaaitamistegu ei piirdunud

ainult süüdistuses märgituga. Apellatsioonikohus tuvastas aga muu hulgas sedagi, et K. K. tegi R. V.-le

ettepaneku karistuse vältimiseks rääkida L. K.-ga, millisel viisil R. V. ka käitus. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul vastab ringkonnakohtu otsusega tuvastatu süüdistusaktis sisalduvale etteheidetava teo kirjeldusele,

kuivõrd nii vaidlustatud kohtuotsuse kui ka süüdistusakti järgi andis K. K. R. V.-le L. K. telefoninumbri,

soovitades viimasele helistada ja leppida politseiametnikega kokku väärteomaterjalide vormistamata

jätmises. Sellisel kujul on ringkonnakohtu poolt tuvastatu kooskõlas nii süüdistusaktis kirjeldatuga kui ka

kohtu järeldusega selle kohta, et kõnealune tegevus kujutab endast kaasaaitamistegu altkäemaksu andmisele.

Soovituse ja telefoninumbri andmine on käsitatav vaimse kaasabina altkäemaksu andmisele, millest lähtuvalt

tunnistas ringkonnakohus K. K. õigustatult kõnealuses teos süüdi KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

Kriminaalkolleegium ei käsita süüdistusakti piiridest väljumist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

seetõttu, et ülejäänud osas vastab ringkonnakohtu otsusega tuvastatu K. K. süüdistuses sisalduvale

teokirjeldusele ja on piisav, tunnistamaks K. K. süüdi altkäemaksu lubamisele kaasaaitamises, kuid peab

põhjendatuks muuta ringkonnakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja asjaolud, mis puudutavad

süüdistatava käitumist seoses L. K.-le helistamise ja R. V. teole ainelise abi osutamisega.

VIII

52. Käesoleva otsuse punktides 25.2, 25.4, 27 ja 28 toodud põhjendustel ning juhindudes KrMS § 362 p-st 1

ja § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu maakohtu

otsuse L. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005 toimepandud

kuriteos, süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi, süüditunnistamises

KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises. Ringkonnakohtu otsuse

tühistab kriminaalkolleegium osaliselt L. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi 19. mail 2005 toimepandud kuriteos, süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 -

§ 22 lg 2 järgi, maakohtu otsuse muutmata jätmises L. K. süüditunnistamises KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises. Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb L. K. suhtes

uue otsuse, millega kergendab süüdistatava olukorda. Kvalifitseerides L. K. altkäemaksu vahendust

puudutava teo KarS § 296 lg 2 p 2 järgi, jätab kriminaalkolleegium selle teo eest mõistetud karistuse

muutmata. Kvalifitseerides süüdistatava käitumise 19. mail 2005 toimepandud kuriteos KarS § 295 lg 2 p 2

järgi, karistab kriminaalkolleegium teda selle teo eest vangistusega 1 aastaks. Karistusseadustiku § 294 lg 2

p-de 1 ja 3 järgi mõistetud karistuse jätab kolleegium muutmata. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel, lugedes

kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistetakse L. K.-le liitkaristuseks 4 aastat vangistust

ning arvatakse KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (23 päeva). L. K. kaitsjate

kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

53. Vastavalt KrMS § 362 p-le 1 tühistab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ka M. K.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja teeb tulenevalt KrMS § 309 lg-st 2 ja § 361 p-

st 7 uue otsuse, millega mõistab M. K. selles süüdistuses õigeks ning rahuldab kaitsja kassatsiooni.

54. Kassatsiooni piiridest väljuvalt tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ning ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsus

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi muutmata. Vastavalt KrMS § 361 p-le 7 teeb

kriminaalkolleegium uue otsuse, millega tunnistab süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja karistab teda vangistusega

1 aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvatakse karistusaja hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg

(2 päeva). Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium mõistetud karistuse täitmisele

pööramata, kui M. U. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

55. Kriminaalmenetluse seadustiku § 361 p 7 ja § 362 p 1 alusel tühistab kriminaalkolleegium maakohtu

otsuse V. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja ringkonnakohtu otsuse tema

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 293 lg 2 p 3 järgi ning teeb uue otsuse, millega tunnistab V. K.

süüdi KarS § 293 lg 1 järgi, mõistes talle vangistuse 6 kuuks. Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

jäetakse see karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui V. K. ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. Kaitsja kassatsiooni jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.

56. Kriminaalkolleegium tühistab KrMS § 361 p 7 ja § 362 p 1 alusel ringkonnakohtu otsuse ka M. L.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 2 ning § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, teeb uue otsuse,

millega rahuldab kaitsja kassatsiooni ning mõistab M. L. temale esitatud süüdistuses õigeks.

57. Kriminaalmenetluse seadustiku § 361 p 3 alusel muudab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse

põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles käsitletakse K. K. käitumist seoses L. K.-le helistamise ja R.

V. teole ainelise abi osutamisega.

58. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja R. V. ning K. K. kaitsjate

kassatsioonid rahuldamata.

59. M. L. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt

soovib kaitsja 2050 krooni väljamõistmist, millele lisandub 18 % käibemaks, s.o 369 krooni. Kaitsja palub

hüvitada ka sõidukulud summas 305 krooni, seega kokku 2724 krooni. Esitatud taotlus vastab justiitsministri

26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 8 lg-tes 1 ja

4, § 18 lg 1 p-s 4 ning 20 lg 1 p-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 2724 krooni.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 1 alusel tuleb see summa jätta riigi kanda.

60. R. V. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt

soovib kaitsja 2360 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, s.o 424 krooni ja 80 senti,

seega kokku 2784 krooni ning 80 senti. Esitatud taotlus vastab samuti justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad

ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 8 lg-tes 1 ja 4, § 18 lg 1 p-s 4 ning § 20 lg 1

p-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 2784 krooni ja 80 senti krooni.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel tuleb see summa välja mõista R. V.-lt.

61. V. K. kaitsja esitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 189 lg 2 alusel

taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et V. K.

on kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest valitud kaitsjale maksnud 7811 krooni ja 60 senti,

sealhulgas käibemaks 1191 krooni ja 60 senti. Kriminaalkolleegium on oma varasemas praktikas osutanud, et

kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja

ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes

lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest

tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-

06 - RT III 2007, 6, 44, p 10.2 ja 22. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08 - RT III 2008, 25, 165, p 14).

Vaatamata asjaolule, et V. K. kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja Riigikohtu kriminaalkolleegium

tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsused kassatsiooni piiride väliselt, tuleb viidatud seisukohti silmas pidades

süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud tasu temale hüvitada. Arvestades V. K.-le esitatud süüdistuse

mahtu, kriminaalasja keerukust ja asjaolu, et konkreetne kaitsja võttis kriminaalmenetlusest osa alates

kassatsioonimenetlusest, tuleb V. K. poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 7811 krooni ja 60 senti

pidada mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Seega tuleb vastavas osas V. K.-le

kriminaalmenetluse kulud hüvitada.

Hannes Kiris Eerik Kergandberg Priit Pikamäe