3-2-1-32-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-32-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Taavi Vogti hagi Kesko Agro Eesti Aktsiaseltsi vastu,

kohustamaks kostjat esitama avaldus Kesko Agro Eesti

Aktsiaseltsi kasuks seatud ühishüpoteegi kande

kustutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-16587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Taavi Vogti kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

400 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Taavi Vogt (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson

Kostja Kesko Agro Eesti Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-16587 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Taavi Vogtile kassatsioonkaebuselt 5. detsembril 2008. a tasutud kautsjon

4000 (neli tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Taavi Vogt (hageja) ja OÜ Loware esitasid 2. septembril 2005. a Harju Maakohtule hagi Kesko

Agro Eesti Aktsiaseltsi (kostja) vastu, paludes tunnistada kostja ja OÜ Loware 6. detsembril 2004. a

sõlmitud võla tunnistamise ja ajatamise kokkuleppe tühisust osas, millega kinnitati OÜ Loware

546 340 krooni suurust võlgnevust kostjale. Hagiavalduse 28. veebruari 2007. a täienduse kohaselt

palus hageja tuvastada kostja kohustuse esitada avaldus kostja kasuks seatud ühishüpoteegi kande

kustutamiseks, mis koormab hagejale kuuluvaid Kamerna ja Viinamäe kinnistuid, mis asuvad Iisaku

vallas Imatu külas (kantud Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna

registriossa nr 3322708 ja 3369708). Maakohus lõpetas 29. novembri 2007. a määrusega menetluse

OÜ Loware hagis kostja vastu kokkuleppe osalise tühisuse tunnustamiseks OÜ Loware lõppemise

tõttu. Maakohus määras, et edasi menetletakse hageja nõuet kostja vastu kohustada kostjat esitama

avaldus ühishüpoteegi kande kustutamiseks.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ Loware (kolmas isik), kelle juhatuse

liikmeks ja osa omanikuks on hageja, 30. juunil 2004. a lihtkirjaliku müügilepingu (edaspidi

müügileping). Lepingu järgi müüs kostja kolmandale isikule kuivatikompleksi Arska F 340 (edaspidi

kuivatikompleks) hinnaga 546 340 krooni, mis tuli tasuda hiljemalt 31. oktoobril 2004. a.

Kuivatikompleksi omandiõigus jäi lepingu kohaselt kostjale ning kostjal oli õigus tagasi võtta ka

kuivatikompleksi valdus, kui kolmas isik jääb kauba eest võlgu. Samal kuupäeval sõlmitud

notariaalse pandilepinguga (edaspidi pandileping) pantis kolmas isik talle vallasasjadena kuuluvad

Mäetaguse vallas Kiikla külas asuvad ehitised (kaheksa hoonet) koos kõigi ehitiste oluliste osadega ja

päraldistega müügilepingust tulenevate kostja kõikide nõuete täitmise tagamiseks summas kuni

450 000 krooni. Kuivatikompleks paigaldati kolmanda isiku eelnimetatud ehitistesse. Hageja pantis

samal kuupäeval sõlmitud ühishüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepinguga oma Iisaku vallas Imatu

külas asuvad kaks kinnistut. Hüpoteegi suuruseks oli 400 000 krooni. Hüpoteegiga tagati kõik kostja

nõuded hageja ja kolmanda isiku vastu, mis tulenevad nende vahel juba sõlmitud või tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Sama lepinguga kohustu hageja alluma kohesele

sundtäitmisele.

6. detsembril 2004. a sõlmisid kostja ja kolmas isik võla tunnistamise ja ajatamise kokkuleppe. Selle

kokkuleppega tunnistas kolmas isik, et ta võlgneb kostjale 1 055 985 krooni 8 senti, ja võttis üle

hageja 64 304 krooni 20 sendi suuruse võla kostjale, kohustudes tasuma intresse 14% aastas ja

viiviseid. Pooled leppisid võlgnevuse tasumise ajatamises kokku selliselt, et 68 042 krooni 30 sendi

tasumise tähtaeg on 30. detsember 2004 ja 1 094 934 krooni 69 sendi tasumise tähtaeg on

30. september 2005. Kostja teatas 17. märtsil 2005. a kolmandale isikule, et ütleb võla tunnistamise ja

ajatamise kokkuleppe üles, sest kolmas isik ei tasunud esimest ajatamise kokkuleppes märgitud

makset. Teate järgi on võlgnevus koos intressidega 17. märtsi 2005. a seisuga 1 086 883 krooni

20 senti, millele lisandub 50 000 krooni leppetrahvi.

Kuivõrd kolmas isik ei täitnud müügilepingut, esitas kostja 7. aprillil 2005. a kohtutäiturile avalduse

täitemenetluse algatamiseks kolmanda isiku ja hageja vastu 1 147 208 krooni 59 sendi suuruse

võlgnevuse sissenõudmiseks ja selle tagatiseks kolmanda isiku ehitistele seatud pandi ning hageja

kinnistutele seatud ühishüpoteegi realiseerimiseks. Avalduse kohaselt võlgneb kolmas isik

müügiarvete alusel põhivõlana 445 340 krooni 88 senti, kuivatikompleksi müügi eest 546 340 krooni,

hageja võlana 64 304 krooni 20 senti, võlatunnistuse kokkuleppest tulenevalt intressidena

30 898 krooni 12 senti, viivisena 10 325 krooni 39 senti ja kokkulepitud leppetrahvina 50 000 krooni.

Kohtutäitur koostas 25. mail 2005. a vallasvara arestimise akti, millega arestis kostja kasuks panditud

kolmanda isiku ehitised (kaheksa hoonet Mäetaguse vallas Kiikla külas), hinnates nende väärtuseks

kokku 590 000 krooni. 21. juuni 2005. a enampakkumise akti kohaselt omandas kolmandale isikule

kuulunud hooned Ain Rego Patmari Talu (edaspidi ostja) hinnaga 590 000 krooni. Samal päeval

koostasid kostja ja ostja kuivatikompleksi üleandmise-vastuvõtmise akti. Aktil on viide toimunud

enampakkumisele ja märge, et kuivatikompleks oli müüdud kolmandale isikule

omandireservatsiooniga müügilepinguga ja et see kuulub kostjale. Seega ei kuulunud täitemenetluse

käigus müüdavate ehitiste ja rajatiste hulka müügilepingu esemeks olev kuivatikompleks. Hageja

leidis, et üleandmise-vastuvõtmise akti tuleb lugeda kostja kaudseks tahteavalduseks müügilepingust

taganeda. Seega puudub võlgnevus, mida hüpoteegid tagavad.

5. septembril 2006. a esitas kohtutäitur hagejale täitmisteate täiteasjas täitemenetluse algatamiseks ja

kinnistutele seatud ühishüpoteegi realiseerimiseks summas 570 347 krooni 59 senti. Harju Maakohus

peatas 25. septembri 2006. a määrusega selles täiteasjas täitemenetluse.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ühishüpoteegi kustutamiseks ei ole alust, sest hageja ei ole

vaidlustanud täitemenetlust. Kuivatikompleks müüdi sundenampakkumisel ja kostja ei ole selle

valdust tagasi võtnud ega müügilepingust taganenud.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. aprilli 2008. a otsusega hagi osaliselt ja kohustas kostjat eeldusel, et

hageja on tasunud kostjale 10 868 krooni 59 senti, esitama tahteavalduse ühishüpoteegi

kustutamiseks.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleneb asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-st 1, et kui hüpoteegiga

tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik

nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja

nõude saab rahuldada siis, kui ei ole kohustust, mille tagamiseks on seatud temale kuuluvatele

kinnistutele ühishüpoteek.

Pooled vaidlevad selle üle, kas 25. mail 2005. a algatatud täitemenetluse käigus arestitud vara hulka

kuulus ka kuivatikompleks. Pandilepingu kohaselt on pandi esemeks teraviljahoidla, veski,

eelsäilitushoidla, katlamaja, ladu, rohujahuveski, teraviljakuivati ja seemneviljakuivati (kokku

kaheksa objekti). Vallasvara arestimise akti järgi arestiti teraviljahoidla, veski, eelsäilitushoidla,

katlamaja, ladu, rohujahuveski, teraviljakuivati ja seemneviljakuivati (kokku kaheksa objekti)

koguväärtusega 590 000 krooni. Seega arestis kohtutäitur pandi esemeks olevad ehitiste-rajatiste

hulgas seemneviljakuivati, mis ei ole aga vaidlusalune kuivatikompleks. Seemneviljakuivati

eksisteeris Lääne-Virumaa arhiivi väljavõttest nähtuvalt juba 15. mail 2003. a toimunud

inventeerimise ajal. Kuivatikompleks paigaldati samale maa-alale pärast 30. oktoobrit 2003. a. Ka

kohtutäitur on oma selgituses kinnitanud, et ta ei müünud koos vara arestimise aktis märgitud ehitiste

ja rajatistega kuivatikompleksi. Kuivatikompleksi ei olekski olnud võimalik täitemenetluse käigus

müüa, sest kolmas isik ei olnud selle omanik. Täitemenetluse käigus müüdi üksnes kolmandale

isikule kuulunud hooneid ja rajatisi, sh seemneviljakuivati (rajatis nr 8), mis asus kolmandale isikule

kuulunud teraviljahoidla ja abihoonete kompleksis.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja taganes müügilepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 233 lg 1

sätestab, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja

omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega

(omandireservatsioon). Kuivõrd kuivatikompleks müüdi kolmandale isikule omandireservatsiooniga

ning kolmas isik lõplikku ostuhinda ei tasunud, jäi selle kuivatikompleksi omanikuks kostja. Seda

järeldust kinnitab ka üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt on kostja andnud müüjana

vaidlusaluse seade üle ostjale. Kui kohtutäitur müünuks ostjale enampakkumise käigus ka

kuivatikompleksi, poleks kostjal olnud vajadust seda veel aktiga ostjale üle anda. Üleandmise-

vastuvõtmise akti sõlmimisega on kostja kinnitanud, et ta on müügilepingust taganenud (VÕS § 233

lg 2). Kostja tegu on tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 3 tõlgendatav tema

kui asja tegeliku omaniku kaudse tahteavaldusena, millest järeldub tahe kaasa tuua õiguslik tagajärg,

s.o võtta tagasi kuivatikompleks kolmandalt isikult ja anda see üle ostjale. Ühes asjaosaliste

käitumisega pärast asja valduse üleandmist on üleandmise-vastuvõtmise akt sedavõrd kaalukas tõend,

et lugeda kostja müügilepingust taganenuks olenemata sellest, et kostja rikkus lepingust taganemisel

kokkulepitud vorminõudeid. Olenemata sellest, et ei ole kirjalikku taganemisavaldust ja see on

kolmandale isikule üle andmata, sai ka kolmas isik kostja käitumisest aru, et viimane on

müügilepingust taganenud.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kui palju hageja kostjale võlgneb. Asja materjalidest nähtuvalt on

täitemenetlus algatatud kolmanda isiku ja hageja vastu 1 147 208 krooni 59 sendi sissenõudmiseks.

Täitemenetluse algatamist võlgnikud ei vaidlustanud. Ei vaielda ka selle üle, et täitemenetluses

arestitud vara müügist laekus 590 000 krooni. Kuivõrd kostja on müügilepingust taganenud ja vara on

üle antud ostjale, vabanes kolmas isik kohustusest tasuda kuivatikompleksi eest 546 340 krooni.

Kuivatikompleksi hind on amortisatsiooni tõttu langenud. Väidetavalt kandis kolmas isik

kuivatikompleksi paigaldamisega 129 000 krooni kulusid, mis korvab kuivatikompleksi

amortisatsioonikulud. Seega võlgneb hageja kostjale 10 868 krooni 59 senti (1 147 208 krooni

59 senti, millest on maha arvestatud 590 000 krooni ja 546 340 krooni). Kostjat tuleb kohustada

pärast seda, kui hageja on tasunud kostjale võla katteks 10 868 krooni 59 senti, esitama tahteavalduse

kostja kasuks seatud ühishüpoteegi kustutamiseks.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. novembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd hageja nõude aluseks on see, et võlgnevus on ära langenud, siis on

asjakohane tuvastada esitatud hagi raames võlgnevuse äralangemise asjaolud vaatamata sellele, et

kohustuse puudumise tuvastamise nõuet ei ole esitatud omaette haginõudena. AÕS § 349 lg 1 alusel

esitatud nõude esemeks ei saa aga olla asjaolu tuvastamine, kas sundtäitmisel müüdi kolmanda isiku

ehitiste koosseisus ka vaidlusalune kuivatikompleks. Sundmüügi korral on müüjaks ikkagi kolmas

isik, ostjaks aga Ain Rego Patmari Talu. Hagi esemeks ei saanud olla ka selle tuvastamine, millised ja

kui suured varalised nõuded tekkisid pooltel müügilepingust taganemisel.

Nõustuda ei saa maakohtuga, et üleandmise-vastuvõtmise aktiga väljendas kostja tahet taganeda

müügilepingust. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse

tegemisega teisele lepingupoolele. Sellist taganemisavaldust kostja kolmandale isikule teinud ei ole.

Üleandmise-vastuvõtmise akt puudutas kostja ja ostja suhteid ning koostati nende seletuste kohaselt

selleks, et ostja saaks aktile tugineda kuivatikompleksis puuduvate osade ja tagavaraosade nõudmisel,

samuti omas akt tähendust PRIA toetuste saamisel. Üleandmise-vastuvõtmise aktis ei väljenda kostja

selget ja kolmandale isikule suunatud tahteavaldust taganeda müügilepingust. Seega ei saa kõnealust

akti hinnata kostja kaudse tahteavaldusena müügilepingust taganemiseks. Maakohus viitas

asjaosaliste käitumisele pärast kuivatikompleksi valduse üleandmist, kuid ei täpsustanud, milles

seisnes asjaosaliste märgitud käitumine, milliseid asjaolusid ta silmas pidas ja millist valduse

üleandmist mõtles. Tähtsust on ainult kostja kui müügilepingu poole käitumisel. Asjas nähtub, et

kostja nõudis jätkuvalt kuivati müügihinna tasumist, seda nii võla tunnistamise ja ajatamise

kokkuleppega kui ka avaldustega täitemenetluses. Kostja käitumist ei saa käsitada kaudse

tahteavaldusena müügilepingust taganemiseks. Nii ei ole kostja üle võtnud kuivatikompleksi otsest

valdust selle mahamonteerimisega ja äraviimisega ega esitanud hagi kuivatile omandiõiguse

tunnustamiseks ega hagi ostja vastu kuivatikompleksi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

AÕS § 325 lg 5 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõue on lõppenud võlgnikuks olnud juriidilise

isiku lõppemise tõttu, loetakse nõue pandiga koormatud kinnisasja suhtes edasikestvaks. Kuivõrd

kostja ei olnud müügilepingust taganenud ning sellest lepingust tulenev kohustus ei olnud lõppenud,

tuleb hageja nõue jätta TsÜS § 68 lg 5 ja AÕS § 349 lg 1 järgi rahuldamata.

Kinnistusosakond ei saa otsustada seda, kas ühishüpoteegiga tagatud võlgnevus on täielikult täidetud.

Seetõttu ei ole täidetav kohtuotsus, milles tahteavalduse tegemise kohustus seatakse sõltuvusse

võlgniku poolt tasumata võlgnevuse maksmisest hüpoteegipidajale. Vale on ka maakohtu seisukoht,

et kostja sai sundtäitmisel 590 000 krooni, sest müügihinnast kaeti ka täituri tasu. Kostja sai tegelikult

576 861 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus tahteavalduse tõlgendamise reegleid, kui leidis, et üleandmise-vastuvõtmise

aktiga ei väljendanud kostja tahet müügilepingust taganeda. Kostja on teinud kaudse tahteavalduse, st

teo, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Nii andis kostja ostjale üle seni

kolmanda isiku valduses olnud kuivatikompleksi. Seda kinnitab üleandmise-vastuvõtmise akt.

Taganemisavaldusele ei kehtesta seadus vorminõudeid. Müügilepingust tulenevalt tuli

taganemisavaldus teha küll kirjalikus vormis, kuid kostja ei saa sellele VÕS § 13 lg 3 järgi tugineda.

Kolmas isik sai aru, et kostja taganes müügilepingust, seda sõltumata müügilepingus sätestatud

tahteavalduse vorminõudest. Ringkonnakohus ei analüüsinud siinkohal poolte käitumist ja asjaolusid

tervikuna ja leidis valesti, et tähtsust saab omada vaid kostja kui müügilepingu poole käitumine.

Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et kostja käitumine pärast lepingueseme valduse

üleandmist ostjale viisil, nagu tal oleks jätkuvalt lepingu alusel nõue, mille täitmise ta on ise

võimatuks teinud, on hea usu põhimõtte vastane ning suunatud alusetule rikastumisele.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata VÕS § 233 lg 2, mille esimese lause kohaselt võib müüja

omandireservatsioonile tuginedes asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust

taganenud. Müügilepinguga andis kostja kolmandale isikule üle küll lepingu eseme valduse, mitte

aga omandi. Kostja on andnud sama omandireservatsiooniga müüdud lepingueseme üle ostjale. Ilma

müügilepingust taganemata ei olnud selline valduse üleandmine aga VÕS § 233 lg 2 järgi võimalik.

Hageja sellekohased väited jättis ringkonnakohus menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta.

Seega on seadusega vastuolus ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt asja üleandmine müüjalt

ostjale oleks võimalik ka ilma lepingust taganemiseta. Selline tõlgendus oleks ka vastuolus heade

kommetega.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et esitatud hagi raames on võlgnevuse äralangemise asjaolude

tuvastamine asjakohane, leides samas, et nõude esemeks ei saa olla selle tuvastamine, kas

sundtäitmisel müüdi kolmanda isiku ehitise koosseisus ka vaidlusalune kuivatikompleks, ning selle

tuvastamine, millised ja kui suured varalised nõuded tekkisid pooltel müügilepingust taganemisel.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et vaidlusalust kuivatikompleksi ei müüdudki sundmüügi korras

ning see ei ole kolmandale isikule kuulunud ning just müügilepingust taganemise tõttu kaduski

kostjal ära nõue ja selle puudumine on hageja nõude rahuldamise aluseks.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu ning leiab, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt avalduse esitamist hageja

kinnistutele seatud ühishüpoteegi kande kustutamiseks. Maakohus leidis, et kostja algatatud

sundtäitmise menetluses ei müüdud kuivatikompleksi, et selle võõrandas kostja ise ning taganes

sellega müügilepingust ning et seetõttu on kostja nõue kolmanda isiku vastu müügilepingust tekkinud

võla osas ära langenud. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole müügilepingust taganenud, seega ei

ole sellest tulenev kolmanda isiku kohustus lõppenud ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

10. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõuet menetledes ei saa

tuvastada, kas sundtäitmisel müüdi kolmanda isiku ehitiste hulgas ka vaidlusalune kuivatikompleks.

AÕS § 349 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib

koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist

kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 351 lg 3 järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik,

kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada

võlgnik või käendaja. Seega eeldab hagi rahuldamine AÕS § 349 lg 1 järgi, et puudub

ühishüpoteegiga tagatud nõue.

TsÜS § 69 lg 1 esimene lause sätestab, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse

tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavalduse tõlgendamisel tuleb

lähtuda tahteavalduse tegija tahtest, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma (vt TsÜS

§ 75 lg 1 esimene lause ). TsÜS § 69 lg 2 esimene lause sätestab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui

see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 teine lause sätestab, et

eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-

või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks

olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg. Kaudne tahteavaldus tuleb kolleegiumi arvates lugeda TsÜS § 69 lg 2 järgi kätte saaduks

alates hetkest, millal tahteavalduse adressaat on teada saanud teost, millega kaudset tahteavaldust

väljendati.

Kolleegium märgib, et kui kostja võõrandas kuivatikompleksi ise (seda ei müüdud täitemenetluse

käigus), siis võis kolmas isik sellisest tegevusest kui kaudsest tahteavaldusest aru saada, et kostja

taganes müügilepingust. Kui kostja taganes müügilepingust ja kolmas isik ei vaielnud sellele vastu, ei

ole kolmandal isikul enam müügilepingust tulenevat müügisumma maksmise kohustust. Sellele

asjaolule saab tugineda AÕS § 351 lg 3 järgi ka hageja. Kui kuivatikompleks müüdi täitemenetluse

käigus, siis ei saa välistada, et kostja väljendas müügilepingust taganemise tahet sellega, et ta oli nõus

talle kuuluva kuivatikompleksi võõrandamisega täitemenetluse käigus (kolmanda isiku vara hulgas)

ja andis kuivatikompleksi üle ostjale. Seega omab asja lahendamisel tähtsust hageja väide, et

kuivatikompleksile ei pööratud täitemenetluses sissenõuet.

11. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal sätestas TsMS § 654 lg 5, et ringkonnakohus peab võtma

põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama

lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Seda sätet on kolleegium

varem tõlgendanud selliselt, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue

otsuse, siis peab ta võtma seisukoha vastustaja maakohtu menetluses esitatud faktiliste väidete kohta

(vt nt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 13). Ringkonnakohus rikkus

TsMS § 654 lg-t 5, jättes võtmata seisukoha hageja väite kohta, et kuivatikompleksi ei müüdud

sundtäitmise menetluse käigus. TsMS § 654 lg 5 rikkumise tõttu on ringkonnakohtu otsus jäänud

olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine

kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.

12. Asjaolu, et kostja nõuab jätkuvalt kuivatikompleksi müügihinna tasumist, ei tõenda iseenesest

seda, et ta ei teinud müügilepingust taganemise kaudset tahteavaldust. Müügilepingust taganemise

avalduse kehtima hakkamiseks ei pidanud kostja esitama kolmanda isiku vastu hagi ega nõudma

kuivatikompleksi enda valdusse. Tähtsust ei ole sellel, kas kostja võttis kuivatikompleksi oma

valdusse enne selle väidetavat võõrandamist kolmandale isikule. AÕS § 92 lg 1 järgi toimub

vallasasja omandamine ka siis, kui pärast omandiõiguse üleandmise kokkuleppe sõlmimist annab asja

valduse omandajale üle mitte võõrandaja, vaid võõrandatava asja otsene valdaja

(vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 23). AÕS § 93 järgi on

võimalik vallasasja omandada koos vallasasja väljanõudeõiguse loovutamisega.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul muu hulgas võtta seisukoht kostja vastuväite

kohta, et müügilepingus lepiti kokku tahteavalduste tegemise tingimustes. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et

kui lepingus on ette nähtud lepingu muutmine või lõpetamine teatud vormis, ei või üks lepingupool

sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli

nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Sellest sättest tulenevalt ei saa

lepingupool, kes lepingust taganeb, ise tugineda lepingulisele piirangule lepingust taganemise vormi

osas. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). VÕS § 13 lg-t 3 tuleb

kohaldada analoogia alusel ka juhtudele, kus lepingu pooled on kokku leppinud tahteavalduse

kättetoimetamise tingimustes ja üks lepingu pooltest teeb tahteavalduse neid tingimusi rikkudes. See

tähendab näiteks, et kui pooled on kokku leppinud, et lepingu kohta tehtavad tahteavaldused

toimetatakse kätte allkirja vastu, siis muul viisil lepingust taganemise tehingu kättetoimetamine on

kehtiv, kui sellise kättetoimetamisega on nõus selle tehingu adressaat. Ka lepingust kaudse

tahteavalduse tegemise teel taganemisega väljendab sellise tahteavalduse tegija ühtlasi oma

nõusolekut mitte järgida tahteavalduste tegemise kokkulepitud vormi ja kättetoimetamise tingimusi.

14. Hageja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama

VÕS § 233 lg 2 esimest lauset. See säte määrab kindlaks, millal võib omandireservatsiooniga

müüdud asja nõuda ostjalt. Hageja ei ole väitnud, et kostja nõudis vaidlusalust kuivatikompleksi välja

kolmanda isiku kui ostja käest. Hageja väitis, et kostja andis kuivatikompleksi valduse üle ostjale.

Selline tegevus ei kujuta endast asja nõudmist eelnimetatud sätte mõttes. Küll võib kuivatikompleksi

valduse ostjale üle andmises väljenduda kostja tahe taganeda müügilepingust (vt käesoleva otsuse

p 11).

Seega ei saa § 233 lg 2 esimesele lausele viidates väita, et kostja taganes müügilepingust.

15. Kolleegium selgitab, et seadusest ei tulene keeldu seada kostja kasuks seatud hüpoteegi kande

kustutamiseks esitatud hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsioonis kostja tahteavalduse tegemise

kohustus sõltuvusse hageja poolt tasumata võlgnevuse maksmisest kostjale kui hüpoteegipidajale.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 19 lg 1 järgi saab täitedokumendis sisalduva nõude

sissenõutavaks muutumise seada sõltuvusse tingimuse saabumisest (tingimuslik nõue). TMS § 19 lg 2

järgi tuleb tingimuse saabumist kohtutäiturile tõendada kirjalike dokumentidega. Seega on ekslik

ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsus ei ole täidetav. Varem on kolleegium selgitanud TMS

§ 19 lg 1 kohaldamist juhul, kui AÕS § 257 lg 3 alusel ostueesõigust teostanud isik nõuab müüjalt

nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (vt Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-13-06, p 27).

16. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu